Minni blogi

2011

2011-11-27T23:04:00.001+02:00

Hooaeg 2011 piltides

5. aprill 2011, Jõgisoo

26. aprill 2011, Jõgisoo

29. aprill 2011, Jõgisoo

14. juuni 2011, Jõgisoo

26. juuni 2011, Mustamäe

30. juuni 2011, Pirita

1. juuli, Dirhami traavers

3. juuli, Kessu traavers

9. juuli, Haapsalu ja Pärnu vahel

10. juuli, Pärnu

12 juuli, Roomassaare

16. juuli, Heltermaa läheduses

20 juuli, Paljassaare traavers

17. august, Tallinna laht

7. september, Tallinna laht

10. oktoober, Tallinna laht

29. oktoober, Tallinna laht

5. november, Tallinna laht

Hooaja lõpp

2011-11-06T12:24:00.000+02:00

Pildid ütlevad kõik :-)

Aasta viimane start

2011-10-29T17:39:00.003+03:00

Nagu meil juba tavaks saanud ei saanud me ka seekord meeskonda kokku.

Peetril on perekonnas nakkuslik jalgade välja väänamise tõbi ning nüüd oli parajasti tema kaasa kord ja seetõttu pole ta kuu aega merele saanud.

Marek, meie roolimees, kes on viimasel kolmel aastal puudunud vaid korra või kaks kokku, otsustas just nüüd maja ehitama hakata ja pole juba mitu nädalat näole andnud.

Marek Maido füüsiline ettevalmistus oli vist purjetamiseks nõrk ja viimased kuu aega on ta tiksunud tööst nohu ja palavikuni. Igatähes merele pole mees jõudnud.

Atsi ei saanud isegi toru otsa.

Jaana on meil teatavasti siis lapsega kodus kui Andres merel on. Nii olidki rivis vaid Andres ja Egon. Õnneks on meil olemas ka varumeeskond ja nii liitusidki meiega Peeter, Kai-Reet ja Liisi, kes kõik põlised Polarisetaltsutajad.

Küll aga tekkis küsimus, et kust me roolimehe saame. Polnudki muud võtta kui kapten ise, kes on küll 3 aastat erinevate Minnide kapten olnud, ent pole kordagi võistlusel pinni hoidnud. Ainult Väinas pikkadel otsadel või seonduvatel ülesõitudel, kus Marek ära kustunud on. Sellest aga tekkis järgmine küsimus - kes peentrimmi teeb? See ju kapteni põline töö ning ajapuudusest ning tont teab millest pole uut paati edasi lükkavaid jõudusid kellelegi teisele veel grammigi seletatud. Niisiis Egon sooti ja grootsoot kapteni pihku.

Alguses oli kõik päris tore. Enne starti puhus Pirita Topi kellade järgi tubli 9-11m/s tuul ning uued meeskonnaliikmed olid alguses natuke hämmingus, et kas see paat peabki nii kreenis olema. No muidugi ei pea. Seda kunsti õppisime tükk aega kuidas nii jäikade purjedega, eriti groodiga, püsti püsida. Nimelt vajab meie paat väga väga väga hoolsat kätt groodi trimmil. Tuul aga vaikis ja sõidu lõpuks jäi pidama 6-7m/s peale ning elu läks iga sõidetud minutiga kergemaks.

Küll aga tekitas uutmoodi situatsioon uutmoodi olukordi. Näituseks start. Valestart. No pole harjunud selle asjaga. Või kui päris aus olla siis pole ka kunagi üheski stardis rooli hoidnud. Ikka pigem olukorda hinnanud, suunda kamandanud ja siis kõigi nelja käega sootides pidurdanud-kiirendanud.

Korrigeerisime vea ja pärast väikest kommunikatsioonihäiret tegime päris suure ringi ümber stardipoi. Küll aga saime vasaku halsiga eelistatud poi poolsest raja otsast minema ja polnudki nagu väga hullu. Kaotus ehk kümmekond paadipikkust.

Edasi läks aga šõuks. Tuul oli alguses pagiline ning laine loksutas päris segaselt ja korrapäratult. Kui ikka ei ole käes see roolitunnetus ja veel samal ajal proovid lainte vahel libiseda ning grooti trimmida, saab käiguvee päris kenasti kõveraks sõita. Mõeldud tehtud. Sõideti ja vingerdati, kiirust üle 4,5-5 sõlme ei saadudki. Antud tuulega oleks see aga pidanud olema 5,8-5,9. Kuskil paar kaablit enne ülemist märki (sõitsime täna lühirada) juhtus aga midagi müstilist. Viimaste pautidega läks foka trimm paika ja kuidagi sai ka groot oma õige koha kätte. Paat nagu raudteel. Läks nagu liimitud. Aga ennäe imet, enam kuskile krüssata pole. Märgivõtt.

Pilt picasaweb.google.com/KalevJK

Märk käes ja ligadi-logadi spinnisõidule. Üks halss ja alumine märk. No ja muidugi algas kogu koomusk jälle otsast pihta. Vinta vänta siia sinna. Ja jälle kõmm 3 kaablit enne viimast märki justkui raudteel. ning käik 5.5 sõlme. Siis tuli aga uus märgivõtt ning spinni all sõit finišisse. Tegime muidugi muud huumorit ka. Tirisime spinni kuidagi kahtlaselt kaua üles ning keerasime korralikult ümber saalingute. Või oli see halsi ajal. Halss oli ka selline kahe suure laine vahelt tagurpidi-õigetpidi-tagurpidi halssidel liikumine ning tunne oli nagu roolipinn oleks krutskeid täis ja libe nagu angerjas.

Pilt picasaweb.google.com/KalevJK

Kogu asjatamisega olid muidugi Polarised meile kõvasti selga sõitnud ning tulemuseks meie grupis oli ainuvõimalik viimane koht Brigitta, Enel'i, Tessa ja Matilde järel. Mingi ime läbi olime aga teinud füüsiliselt siiski paremat sõitu kui Polaris Eneli, Conrad Viru ja veel lisaks ka Gemma ja Estelle. Kuidas me Enelit edastasime on natuke müstika kuna seal pole mitte papist poisid peal ja purjed on uhiuued.

Igatähes oli rõõõõõõm merel käia. Kahjuks küll hooaja viimane start. Kuid eks merele saab veel sel aastal paar korda ikka. Tuleb nautida neid viimaseid võimalusi. Ja seda tegime täna rõõmuga!

Aasta viimane kolmapäev

2011-10-26T22:57:00.001+03:00

Edaspidi on nädalas vaid 6 päeva. Esmaspäev, teisipäev, neljapäev ja reede. Kolmapäevad jätkuvad järgmine aasta. Ka selle aasta viimane kolmapäev oli juba kaks nädalat tagasi. Kui eelmine nädal jäi päev vahele tuule ülekülluse tõttu, siis seekord vist laiskuse. Kuidagi ei tahtnud kohtunikud merele starti andma minna. Tee või tina. Küll sai utsitatud.

Meie läksime. Ja seda päris esmakordse meeskonnaga. Andres, Tim, Peeter Bõstrov ja kolm Astraia pealt laenatud näkineidu. Tuule puuduse käes me igatähes ei virelenud. Krüssus üle 4 sõlme ning spinni all kuni 5,7kt. Ajasime natuke Enelit taga ja siis laveerisime natuke niisama mööda lahte. Väga vahva ilm oli. Päike paistis, õrn aga stabiilne tuuleke puhus. Mis sa hing enam ihkad. Sellist ilma enam see aasta tõenäoliselt näha ei saa. Purjetamisrõõmu ehk veel korra saab

13/6

2011-09-28T21:21:00.003+03:00

Täna läks natuke karmimaks see asi kui algselt planeeritud oli. Lubas tublide 12-13m/s pagidega tuult. Siis selgus, et meil mõned mehed eelistavad töötamist purjetamisele. No muidugi - vihma ju ka sadas ja tuul puhus. Raske ju end motiveerida.

Igatähes oli sadamas kõik vahva ja panime medium/heavy foka peale. Kuigi kai ääres tundus asi veel väga pehmeke ning tund-poolteist enne starti polnud lahel ühtegi valget laineharja. Niipea kui muulidde vahelt väljas olime oli aga asi selge - vaja rehvida, poordipekki pole. Rehvimiseks pole meie paat veel aga päris hästi ettevalmistatud ja nii toimetasimegi sellega tohutuma kaua. Nipa napa jõudsime end stardilaeva kanti sättida ja ca 2 minutit pärast starti ka üle liini saada. Rada muidugi keegi ei näinud, väheke tuuline oli. Kui palju tuult oli seda muidugi meie ei tea. Meie tuule kellad ei ole see aasta ööd ega mütsigi näidanud. Sama hästi kui neid ei olekski.

Igatähes ei läinud ka ülejäänud kahel meie grupi startijal väga hästi. Edenesid ka Enel ja Vividor kaunis nutuselt. ühel halsil stardist kuni Tallinna alla. Aga siis kui paut käis olime meie upakil ja otsad lennus ja asjad sõlmes. Kui teadvusele tulime oli Blanca, karmide ilmade koletu hunt, meie traaversis 3-5 paadipikkust allpool. Startisid nad ju 3 minutit pärast meid. Aga no ma lohutan end sellega, et roolis oli Koit Pauts. Ja jätan mainimata, et ka Viru oli vaid paari kaabli kaugusel. Niiet see selleks. Aga igatähes me sellel halsil enam ei toibunudki. Paljassare all, kuskil Katariina Kai juures läks tuul koledaks. Ka hoovus oli koletu. Pakun, et seal viskas raudselt üle sõlme, ehk isegi kaks otse silmaauku. Paat enam püsti ei püsinud, groot pidevalt tühi. Mingi hetk tundsin ära Beauforti skaala 8 palli tundemärgid. Vesi lendas lainete harjadelt lihtsalt allatuult minema. Seega 17-18m/s. Sama kinnitaks pärast ka Jazzi meeskond. Kui kellegi kellad töötavad, siis Jazzi omad peavad seda tegema. Nexuse maaletooja pardal :-) Olla 18 ja pagidega ülegi olnud.

Igatähes keerasime selle peale otsa allatuult ja kodu tagasi. Ei tundunud kuidagi mõistlik kolmapäevaregati 3. koha plekitüki pärast midagi ära lõhkuda. Ja hea oli, et üleüldse vallatud saime. Grootsoot oli võtnud sisse korralikud keerud ning seda sõlme harutasime tükk aega. Olles seejuures külgtuules ja purjed lehvimas. Kodutee oli päris tore. Teepeal kohtasime teisigi allaandjaid ja tuuleohvreid ning saavutasime vaid rehvitud groodiga sõites 12,5 sõlme kiirust. Pole paha. Ja kõik terved. Või no vähemasti paat ja meeskond. Kapten lonkab päris rõõmuga ning jalg rõõmsalt paistes. Merel muidugi polnud häda midagi, kodus diivanil alles hakkas meenutama, et sai korra jalgealune kaotatud ning pool keha üle pardavitsa aetud.

Pealkirjast ka - kokku startis 19 paatkonda, millest 6 katkestas. Niiet oli korralik tehnika väljapraakimine ;-)

Helgale jätkuks - start

2011-09-22T23:29:00.003+03:00

Nagu välja tuleb oli ikkagi stardis kõik õige. Probleem oli selles, et meil nimelt polnud seotust. Siis valla või hulla palju tahad. Leidsin kaamerast ka hea pildi olukorra illustreerimiseks:

Eks see lainurk väheke moonutab ka ja mida kaugemal objekt on seda kaugemal ta tundub. Seega võib mulje jääda, et Maori oleks paadipikkuste kaugusel. Reaalselt seal palju vahet ei ole. Aga üldiselt on ilmselge, et Olegil oli lahtise kokpitiga paadi ahtris istudes kaunis hea ülevaade sellest kas oli seotus või ei olnud ning mina oma paadi teisest otsast ei tabanud seotuse piiri ära.

Lõpp hea kõik hea!

Soovitan teistele ka - arutage oma situatsioonid läbi, olete järgmine kord targemad. Ei tasu üksi kurvalt kai peal kurta, et liiga tehti.

Parem Hilja kui Helga

2011-09-21T23:28:00.001+03:00

Tänane kolmapäevaregatt algas meie jaoks kaunis nutuselt. Kõigepealt start. Miskipärast on viimasel ajal hästi populaarne mööda stardiliini vallata ja oma stardihetke oodata. Kui keegi tuleb altpoolt ja on teel startima siis reeglite kohaselt peaks talle ka ruumi antama. Juhul kui ta selleks piisavalt aega annab. Täna aga tuli Maori pealt hoopis jutt teemal mida ma teha ei tohi. Ma ei saagi aru mida me teha ei tohi alumise paadina teha. Ma tean mida teeõiguseta paat teha tohib - eest ära kolida ja üle stardiliini minna. Või kuhu iganes minna. Stardiliinil vallamine ja siis veel "Protest!" karjumine pole aga päris see...

No igatähes sõitis kogu laevastik meid selle pulli tulemusena üle. Ja siis algas tõeline šõu. No ei ole käiku. Proovisime mis me proovisime, ei ühtid. 5.2 sõlme ja lisaks vajusime veel alla ka. Lõpeks avastasime, et vasakul halsil saime ikka natuke parema käiguga liikuda. Või vähemasti tundus. Russalka all märgis olime igatähes viimased. Nagu ikka koperdasime veel spinni heiskamise ja asjadega ka tubli tüki.

Spinniotsal oli elu veidi lillelisem. Sõitsime Maorist veidi alla ja jõudsime juba täitsa järgi. Siis aga kiskus kiirus kole suureks ning selja taga kippusid valged lained vahutama. Niiet tuli aeg foka Heavy vastu vahetada. Fokad on meil aga karabiinidega ning ühe lahti haakimine ning teise külge haakimine võttis omajagu aega. Seejuures oli aga vööris 90kg ballasti ja see nõudis oma ka käigust. Maori libises jälle paar paadipikkust ette.

Märgist saime enamvähem minema ning paari järjestikuse paudiga ka trimmi paika ning Maorist mööda. Käik oli nagu kulda. Oli kõrgust, oli kiirust. Järgmises märgis, jällegi Russalka, olime juba üle minuti Maorist ees.

Päästa polnud aga enam midagi. Ka õige halsivalik ning täpselt õigeaegne halss ei andnud meile enam midagi. Supsti ja Pirita muulide vahelt sees. Ohutuse huvides võtsime spinni veel väljaspool muule maha ja ausaltöeldes hea oligi. Seespool muule oli kaunis pagiline ja suure spinniga ka sellest tulenevalt ohtlik.

Seega - parem Hilja kui Helga. Hea, et käigu kätte saime. Miks või kuidas on veidi lahtine. Natuke tuli tuult juurde (äkki kohati isegi 10m/s?), väike fokavahetus ja korras. Või siis hoopis midagi muud? Terve võistlus oli ka GoPro kaameraga üles võetud ning suund oli kaameral selline, et groodi trimm oli ilusti näha. Tõsi, trimm oli erinev. Aga mitte otseselt tahtlikult. Ja ka tuult tuli juurde. Võta nüüd kinni. Ehk järgmine kord proovime kohe stardiliinilt hea käiguga startida.

Naissaare Raudteeregatt 2011

2011-09-19T00:10:00.001+03:00

Sügiseste tormituulte vahele lubatieelmisel nädalavahetusel vaikust, kuid õnneks tuli idülliline sügispäevTallinna lahel, mis peale mõõdukat tuult ja põnevat purjetamist kulmineerusrahulolevate meeste hilise einega Naissaare muuli kividel. Merel valitsesidpidevalt muutuvad olud ja sport!

Kuna me kiiruse poolest olime klassisüsna keskmised, tegime taktikaliselt õige stardi ning eemaldusime peavoolustkoheselt, et saada segamata tuult. Tuul oli heitlik ning sellest oli vaja kättesaada viimanegi. Õige pea ühinesid meie vooluga ka Maori ja Enel. Ometi kõikloogikad viitasid sellele, et Tallinna sadama juures, kuhu esimese klassi jahidkippusid hoidma, võis pilve alt leida rohkem tuult. Praktika aga näitas, etsuhteliselt otse Paljassaare suunas tüürinud II grupi jahid olid sihtkohtajõudes kõvasti kiiremaid suuri aluseid edestanud.

Sportlik vaim oli kõrgel ning tihedaltkoos Eneliga võtsime pakstaaktuules kihutades ühe allatuule märgi enne Naissaart. Peale erinevaid luhvamiskatseid säilitasime edu Eneli ees. Sujuvalttihktuulde keerates oli meil märgis sisemise jahi õigus ning peale edukatmanöövrid olimegi otse saare poole teel. Tuul stabiliseerus ning enne teenitudedu võideldi konkurentide poolt visalt tagasi. Ühtlasi ilmus lähedale ka Maori,kellega rinda pistes saime pidevalt grooti ja fokat trimmides Minni ilustiliikuma. Sõit oli sujuv kuniks saare taha jõudes hakkas tuul trikke tegema.

Tuule suuna muutumisel puudus üldisemloogika ning teiste võistlejate silmitsemisel selgus, et igaühel on oma erinevtuul. Peale hulgalisi ärevaid paute oli Maori meid lõpujoonel füüsiliseltsiiski edestanud, kuid palliarvestuses oli põhjust rõõmustamiseks. (Üllatusvõitjaks oli pööraselt head sõitu teinud Merikotkas, pardal legendaarne purjetaja ja purjemeister Tiit Haagma - kapten).

Peale finišit Naissaare sillalelähenedes läks vesi põhja all õige õhukeseks ning jäime laevateel kinni. Õnneksoli see liiv, mis kiilu all pehmelt sahises, ja suurem kahju jäi tekitamata,kuid keegi võiks selle madala koha ikkagi ära märgistada.

Miniatuurse Muhu Väina tunne

Saanud peale väikest kosutavat piknikkutulemused teada, seilasime kiires pakstaaktuules tagasi koju. Ilm oli ilus,tuult oli piisavalt ja mehed tegid tublit tööd. Õiglane II koht oli kui kirsstordile selle toreda päeva lõpuks.

Kommentaarid sõidule

Võistlust meenutas
Siim Maivel

Jahtklubi Regatt

2011-09-10T18:38:00.000+03:00

Jahtklubi Regatt. Täpselt sellise nimega üritus oligi. Ei midagi enamat. Aga oh-oh-hoo kus oli korralik rada pandud. Korralikukd krüssuotsad ja vägapäris korralik spinniots koju. Meeskond oli seekord vähendatus koosseisus - Andres, Marek, Ats ja külalisliikmena esimest korda regatil Kristjan. Kokku oli seega ühtlasi 2 kätt ning 100kg poordipekki puudu. Kristjanil oli vast natuke šokk kuna krüss oli päris pikk, manöövrid kokkutöötamata meeskonnast väga rabedad (peale halsside, halsid olid täiuslikud) ning kapten pahas tujus.

See oli umbes nii. Tuult oli 3m/s või isegi veidi vähem ja tekkis hirm, et kuidas üle joone saada. Õigel hetkel õnneks hakkas õhk liikuma. Stardi saime väga hea. Kui välja arvata, et pidin Brigittale käe vahele panema. Seal oli miski korralik segadus teemal kas ja kuidas me ruumi saame anda. Enel oli peal. Siis kui Enel ruumi tegi siis proovisime ka üles luhvata, kuid Brigitta oli juba oma vööriga meie päästerõngas. Ma ei osanud esiteks midagi öelda selle peale, et nad PROTEST karjusid. Mõni hetk hiljem aga jõudis kohale, et meile ei jäetud piisavalt aega ruumi andmiseks ning lippu ka üles ei läinud. Üldiselt polnud see vist nende jaoks eriline probleem kuna nad sõitsid meid esimese viie minutiga korralikult üle.

Igatähes olime esimese krüssuotsa keskpaigas teel Katariina kaini päris heas seisus. 2/3 läbitud saime isegi Tessa vöörist paremaga läbi sõita. Siis aga läks kõik allamäge ning segadus tuule keeramise ning suurest liinilaevast tekitatud tuuleaukude ja lainetega tähendasid, et olime esimeses märgis viimastena. Eriti hale tunne oli - samal halsil liikudes olime suutnud Tessaga sammu pidada ning ka Enel ja Brigitta ei läinud kaugele eest ära. Aga lisa paar pauti ja natuke segadust ning....No muidugi ei saanud me spinni ka üles aga see ei olnudki nii suur hoop kui ma esialgu arvasin arvasin. Nimelt olime just krüssus valede valikutega peksa saanud. Seejärel ei läinud spinnipoom üles. Siis kui läks ei tulnud spinni nukk poomini ja takerdus, siis kui lahti saime ei jõudnud ma enam käega brassi hoida ja lukku panna. Siis kui lukku saime siis ei saanud peale tõmmata.... No paras ikaldus ja kapten jooksis mahlast tühjaks.

Katariinast oli teravat sorti spinniots Kuuli Munani. Teraval spinniotsal keegi kellestki mööda ei sõitnud ja kõik oli rahulik. Ainult Tessa oli kuidagi müstiliselt kaugel. Mingi hetk hakkasime õlut jooma ja siis sõitis Maori eest ära.

Kuuli Munast tuli KORRALIK krüss Suurupi nr 3 märki. Alguses oli tuult ca 4m/s, kuid mida aeg edasi seda karvasemaks kiskus. Kuni ca 7m/s oli meil käik ja nurk suurepärane ning elu tundus lill. Aga siis kui kuskile vahemadala kanti jõudsime kiskus üles jube terava laine, kuhu julmalt sisse raiuma hakkasime. Ja vähe sellest hakkas tuul üle käima ning 9m/s kanti hoidma. See oli meie plekkimisfoka jaoks liiga palju. Kuna genu meil ei ole siis on kerge foka meil kaunis jõuline. Nii jõuline, et hakkas 9m/s juures grooti liiga koledasti tühjaks lööma ja varasem 5.8-5.9 sõlme kukkus 5.4-5.5 peale. Eks lainel oli ka oma töö seal teha. Igatähes oli ikka tohutu igatsus raske foka järele. Kuna nad on meil vöörstaagi küljes karabiineritega, siis polnud meil erilisi võimalusi ka vahetamiseks. Tuli hakkama saada. Vahepeal lasime mööda Maori, keda enne tuule tõusmist olime edestada suutnud. Viimase paari paudiga vahetult enne Suurupi nr 3 teljepid saime aga nendest siiski uuesti mööda.

Spinniots oli vägev. Kui me heiskamisle totaalselt takerdunud spinni saalingu tagant lahti ja üles saime ähvardas laineloks meid broachi ajada. Spinnipoomi ülestõmbe peale tõmbamise asemel lendas aga spinnifall kolinal lahti ja spinn tuli alla. Nägin juba õudusunenägusid ribadest ja pilbastest ning sellest kuidas pool kokpitti vees sees on. Mingi ime läbi me siiski ei broachinud ja kõik asjad jäid terveks. Ka Maoril oli tegemist ning mööda nad meist ei tuisanud. Tegime paar vale halssi ja läksime Paljassaare alt tuult otsima. Reaalselt olid seal aga vaid valged laineharjad mis ka ära kadusid... Igähes saime peksa ja Maori sai merelt meile järgi.

Teepeal finišisse oli laevatee teljepoi ning sellest edasi käis paugutamine juba külgtuules. Saime ka ühe vahva video selle kohta kuidas Maoriga jõudu katsusime ning kordamööda glissisime.

Lõpeks finišeerisime 1 sekund enne Maorit. Suured paadid olid aga täiesti lootusetult eest ära krüssanud ning spinniotsal meil enam midagi võita polnud. Hea uudisena oleks tänase kaunis äpardunud sõiduga IV grupis endiselt III koha saanud.

Loetud sekundid

2011-09-07T21:53:00.001+03:00

Kui I grupis kaotas Olympic Online Premiumile täna 2 sekundiga, siis meil nii hästi ei läinud. Suuremast õnnest jäi puudu 50 sekundit rohekm. Täpselt niipalju eraldas meid poodiumikohast. Ning neid kohti kus me need 52 sekundit nagu siusipsti oleksime võtnud oli kõvasti.

Kõigepealt tuleb tunnistada, et kõigi asjade ise tegemine on VÄGA halb idee. Kui ikka õues puhub, siis lihtsalt ei jõua. Nii sai ka täna jälle pool fleeti naerda, et küll see Minni oli ikka kreenis. No muidugi me oleme kreenis kui kapten ei oska tööd jaotada ning groodi ja fokasoodi peale eraldi inimesi panna :-) Aga eks meil ole seal ka sügavamaid põhjuseid. Iga jumalama sõit on meil eri meeskond. Nii võibki ette tulla, et ühe mehe käes on pinn, ühe käes kõik otsad nii klaverilt kui vintsidelt ja stopperitelt ning 3 meest istuvad nagu kukulinnud. Ilmselgelt on tegu kapteni möödapanekuga mitte ei ole viga linnukestes õrrel. Kõik on ju täiskasvanud mehed ning suudaks toimetada vastavalt vajadusele. Iseasi on see mitu korda enne läbi peab tegema, et see iseseisev toimetamine vilja kannaks. Trenni oleme see aasta ju suisa ühe korra teinud. Ja kelle süüs see on? Tahaks vabandada ja nutta, et vastsündinud laps ja tont teab mida veel. Tegelikult saaks trenni ka tehtud kui motivatsioon paigas oleks. Väikelaste emasid on alati võimalik unerahuga ära osta ;-)

Aga mida siin jahuda, sõidust ka. Start oli meil nagu tavaliselt kõige nigelam kogu fleedis. Läksime vasakuga kõigi tagant läbi. Vähemalt saime täiskiirusega üle liini. Kaotus parimatele - vähemalt 40 sekundit. Krüssus esimesse vastutuule märki suutsime siiski kambal sabas püsida ning olime end eelviimaseks ja Maori ette pressinud.

Puhus kõvasti. Meie ei tea kui kõvasti puhus aga ma pakun, et julgelt üle 8m/s. Igatähes oli rõõm ägedast spinniotsast üürike - glisseerimiseks laineid ei olnud ning brass oli ümber spinnipoomi sõlmes. Selle tulemusena oli spinni halsin urk ca 70-90cm poomist eemal ja töllerdas ringi nii kuidas ise heaks arvas. Ei läinud eriti hästi ning tunnetus oli halb. Esmakordselt näitas Maori oma eeliseid - 400kg kergem kaal ning 10% suurem spinn aitasid neid siiski meie kõrvale. Märgiks oli seis eesolijatega enamvähem sama. Maori eksis spinni alla võtmisega ning saime temast jälle mitme paadipikkusega mööda. Krüssus tegelesime spinni pakkimise ja õige trimmi leidmisega. Seekord oli krüssuots vähe pikem, Kuuli muna juurest tagasi kohtunike pandud lisamärgini. Kuna aga tuul puhus endiselt isuga, ja iga paudiga lendas mees kajutis koos pakitava kraamiga ringi nagu kaltsunukk, siis jõudis vöörimees tagasi kallutama umbes selleks hetkeks kui tuli poom uuesti üles panna. Krüssus hävisime peaasjalikult Tessale ja Enel'ile. Nautilus ja Seabird said mõlemad ca 5 paadipikkust. Pole paha arvestades, et 85kg oli poordilt puudu. Maori oli aga täiesti ära kadunud. Mitmeid ja mitmeid minuteid maha jäänud. Pakun 3-4. Kaotus poordipeki puudumisest - vähemalt 30 sekundit.

Spinniotsal midagi vägevat ei juhtunud peale tuule keeramise. Halssima ei pidanudki ja tundus tore idee spinn alla võtta ning seejärel siis otse märgis halssida ning teravaks minna. Asjad jäid aga läbi mõtlemata ning meeskond ei saanud korrektseid ja õigeaegseid korraldusi. Tulemus - vähemalt 60 sek hävingut. foka lehvis lahtise soodiga, paat oli kreenis, inimesed jooksid ringi, spinnipoomid välkusid, kõlas ebatsensuurseid asju. Mitte otseselt kellegi suunas vaid teemal miks see kõik just nii peab olema. Maoril läks veel halvemini. mingi hetk olid nad veel allatuuleotsal ilma spinnita vööriga vastu tuult. Mis seal toimus - ei tea. Meie igatähes kaotasime selle koleda lehvimisega kõvasti kõrgust Seabirdi suhtes ning kaugust Nautiluse suhtes. Ka trimm lonkas ning kõrgust hävisime veel ka pärast paadi tööle saamist. Vähemalt suutsime korrektselt finišeeruda ja teha millimeetri pealt õigeaegne paut, et jõuda jõevoolu ja vaikse tuule sisse maksimaalse tempoga. Seabird ja Matilde meie ees pidid kõvasti pressima. Vot Matilde unustasin juba ära. Igatähes oli ta meist suurema osa sõidust täpselt sama kaugel. Ei läinud eest ära, ei jäänud maha. Nurk oli veidi kehvem kui meil, kuid selle eest oli korralikult kiirust. Üldiselt tundub, et nad olid krüssus täna oluliselt paremad kui tavaliselt. Au ja kiitus. Küll üks päev suudame meie ka korralikult ja paadi võimetele vastavalt krüssu sõita.

Aga tulles tagasi meeskonnatöö juurde, siis vähemalt minuti hävisime krüssus sellega, et grootsoodi ja foka peal oli sama mees. Üks mees lasi soodi lahti, tõmbas peale, trimmis, sättis leitvaageni ja kõike muud. Sel ajal kui aga grootsoot käest pandi ja alla pardasse trimmima mindi oli paat jälle lapiti. Ega võistlusõhinas taba kui palju sellega hävid, kuid takkajärgi pakun, et siia läks jällegi vähemalt 30-50 sekundit. Neid kordi oli ikka palju.

Mis me kokku saime - oleksime võinud kuni 2 minutit varem finišis olla. Aitab vaid trenn ning kapteni käest otsade ära korjamine. Võibolla oleks täna ka veidi lamedam groot aidanud. Aga mis me siis vaikse ilmaga jälle teeks?

Lõpuks ometi sai purjetada ka

2011-09-03T21:36:00.000+03:00

Ükskord keegi Delfi spordiuudistes kirjutas, et jube hea oli ikka tänane KJK kolmapäevak, ei pidanud kaua merel loksuma ja sai ruttu ära purjetatud. Ilmselgelt ei olnud kirjatsura ise purjetaja, kuna meile üldiselt merel meeldib. Täna toimunud KJK Sügisregatil sai suisa kolm tundi purjetada. Ja see oli päris vahva kõigi nende "jube-ruttu-koju-magama" kolmapäevakute kõrval, mida me viimasel ajal näinud oleme. Ka rada oli väga hea. III grupp krüssast stardist Kuuli Muna juurde, sealt spinniga Katariina kai märki, seejärel uuesti krüss ning laevatee teljepoi (seesama mis asub otse keset liikluseraldusskeemi), siis otse allatuules Russalka juurde ja sealt ühel halsil sadamasse. Muulide vahelt sisse keerates tuli aga veel vallata ka ning seal tõmbasime suisa spinni üles kuna finiš oli seekord jõe peal mitte muuli otsas. Kunagi ei tea kas need mõni minutit mis jõel pisikese fokaga allatuult tiksud võivad finišiprotokollis saatuslikuks saada.

Igatähes - mingeid riske me ühelgi otsal ei võtnud. Esimeseks märgiks olime Maori pikalt maha raputanud ning sabas Vividoril. Sõsarlaevad Brigitta ja Enel olid natuke eespool. Eks nad muidu oleks käiguga rohkem eest ära läinud, kuid pressisime end rohkem Miiduranna sadama alla (natuke veel ja oleks akvatooriumi sisse krüssanud) ning see hoidis meid enamvähem pildil.

Teisel otsal Katariina kaile toimus neil väike müdistamine ja Brigitta sai Enelist mööda. Vahed Vividori ning Õdede Ridas 31-dega jäid suures joones samaks. Võibolla läksid 31-d mõne minuti eest ära. Maori kadus aga juba ahtrist selga sadanud veerandiste sisse ära ja valgete spinnide seas on valget spinni kaunis raske eraldada. IV grupi liidrid olid muuseas eriti kavalad ning läksid vääääga väga kalda alt esimesse märki ning olid sinna jõudes meile, kes me keskpaika lahte hoidsime, kõvasti järgi tulnud. Eriti julge oli Priit Põldmaa Leilaga - nemad panid esimesse märki vist kahe paudiga. Üks pärast starti ja teine kuskil Merivälja muuli juures. Ütleks, et see on päris riskantne värk. Seekord oli aga käsi kullas ja sama värvi medal rinnas.

Igatähes tuli pärast Katariina märki krüss ja see läks meil täitsa enamvähem. Vahepeal sõitsime koos Eneliga kuskile tuuleauku. Tuli tükk aega kannatada enne kui kiirusenumbrid jälle üle 5 sõlme hakkasid minema. Manööver spinni heiskamiseks läks suurepäraselt ja pikal otsal nr 5 märgist ehk laevatee teljepoist Russalkani kulus vaikselt. Tuul väga palju ei kruttinud ja püüdsime kuidagi Vividori ning Eneli sabas püsida. Pigem siiski Eneli kuna Vividor läks Miiduranna poolt äärest ühe halsiga. Meie aga keskpaika lahte, ca 3 halsiga. Päris sabas ei püsinud, märgiks olime Vividorist ja Enelist ligi minuti maha jäänud. Brigitast ei räägi eriti seetõttu, et see oli ennast enamvähem täpiks sõitnud. Ja vähe sellest - sõitis otse alla tuult ning ei hävinud. Tõsine respekt! Ma mõtlesin, et seda oskab ainult Priit.

Siis tuli aga vabatuule ots muulide vahele, mil Vividor ja Eneli leidsid teineteist ning otsustasid hoopis luhvates eemale krüssata. Mitte küll liiga palju. Või olid seal mingid muud põhused. Igatähes sõitsime selle viimase otsaga ligi 2 minutit tasa. Tasub meeles pidada, et need minu pakutud täpsed andmed nagu ka toosama 2 minutit ei ole muuseas väga täpsed. Ma küll püüan kella vaadates minutid ja sekundid meelde jätta ja ütlen nad kõva häälega ka teistele meeskonnaliikmetele välja öelda, ent tihtipeale ei tule pärast omal märgis meelde seda korrata ja vahe arvutada. Siis tuleb aga arvutused teha pärast märgivõttu ja kiiruga peast korrigeerides ning tulemuseks ongi see, et hea, kui minuti täpsusega saab. Või kahe.

Aga need minutid mis me merel lugesime läksid ikkagi asja ette. St minutid ise mitte nende lugemine. Finišis olime korrigeeritud ajas Brigittast 3 minutit maas ja Enel'ist 3 minutit ees.Vividori edestasime korrigeeritud ajas aga suisa 5 minutit. Niiet hõbe kaelas ja hiiglasliku teemandi sarnane klaasist asi Boutique Caprice'ilt auhinnariiulil. Aga kulinad kulinateks - täna oli raudselt selle sügise seni kõige toredam purjetamine ;-)

Number 15

2011-08-31T22:37:00.001+03:00

Täna pandi meile jälle suurepärane rada maha. Esialgu paistis, et ühe halsi krüss Russalkale ja siis ümber stardiliini poi muulide vahelt sisse, koju tagasi. Aga kuna Russalka all tuul keeras ja silm päris nii täpne ei olnud, pidi paar kaablit ikka teisel halsil ka sõitma. Aga päris purjespordiks sellist rada on nüüd raske kutsuda. Võibolla kord aastas, kuid mitte üle sõidu nagu meil.

Sõidust ka. Start nagu ikka suurte kolakate vahel ja segatud tuules. Pautisime esimesel võimalusel mere poole ja vabasse tuulde. Sellel halsil läks sõit kuidagi eriti hästi. Aga ei olnud mõtet ka kohe esimese 7 võistlusminuti sees hakata ülekrüssuga riskima. Aga peagi tuli Matilde ja pani meile korraliku silmaka. Tampis käigu kinni ja pidime paariks minutiks üles pautima. Siis aga kadus tuul ära. Täitsa nagu vastu seina oleks sõitnud. Üks hetk naudid stabiilset 5.8 sõlme, mis kohati 5.9 lubab ja siis järsku kõmm alla 5. Igatähes olid vabat tuult saanud paadid natuke paremini hakkama saanud ja Russalka juures olid positsioonid juba paika loksunud. Võtsime märgi kohe Matilde järel. Meist tahapoole jäid veel Triini ja Maori. Spinniotsal saime Matildega täitsa eri raja äärtest järgi Vividorile ning koondprotokollis ka mööda. Viimasel pisikesel otsal, jällegi enam vähem ühe halsi krüssul, suutsime maha mängida võimaluse Matildet füüsiliselt edestada. Palliga edestasime neid muidugi kindlalt - finišeerusime 40 sekundit hiljem.

No ja nii oligi. Keskpaika. Protokollis neli paati ees, neli paati selja taga. Vähemalt oli tunne kindlam trimmi osas ja eelmise nädala trenn ning hilisem trimmipiltide analüüs kandsid vilja. Või vähemalt tunne oli parem. Uus paat on ikka teistsugune. Kogu kiirus on groodis kinni. Ja soodikäsi peab olema hell. Mitte nagu Polarisel, kus surusid julgelt kaks jalga vastu tõmmasid kuis suutsid. Ju vist on mõtleva inimese paat :-)

Hooaja 2011 esimene trenn

2011-08-24T00:18:00.001+03:00

Kas tõesti on võimalik, et saime väljaspool võistlust kai äärest minema?! Tundub nii. Täna saime esimest korda paar halssi ja pauti läbi teha ning isegi natuke trimmi peale mõelda. Rahus, ilma, et taktika mingi manöövriga kaua tehtud kaunikest ära ei rikuks. Mõistus nimelt ei käi veel endiselt uutest purjedest päris nii kiiresti üle kui tahaks. Ning oojaa, dakronil ja jäigal purjel on ikka TÕSINE vahe sees. Tööd on ilma igasuguse naljata täpselt poole rohkem. Seni kuni me seda tööd aga teha ei oska ei ole ka dakroni ees olulist kiiruseeelist.

Aga nüüd paar kiiret pilti:

4m/s. Neilpryde Vextrix groot

4m/s. Neilpryde Vextrix Jib-1 medium-light (0-7m/s)

medium-light lamedaks tõmmatuna

Rohkem pilte leiab GALERIIST. Kui huvi purjede vastu, siis andres at minni.ee :-)

Teenitud keretäis

2011-08-17T23:03:00.002+03:00

Tänasel kolmapäevakul saime jälle kerepeale. Aga igati teenitult. Lõpptulemus 7. koht 9 paadi seas. Võib isegi öelda, et 10 - Alar Volmer oli uue Hanse 325 roolis ja sõitis sama rada ilma mõõdukirjata. Neid edestasime füüsiliselt päris tublisti.

Aga kõigepealt ilmateate juurde. Üle pika aja lubas, et 8 paiku õhtul tuleb tuult juurde, mitte ei pleki maha. Ma sinisilmne kohe usaldasin. Ja siis kui enne starti tundus, et kruttis 6m/s üles ning meri oli juba eemal kergelt vahune... Siis tuli geniaalne idee light foka medium-heavy vastu vahetada. Ma polnud ju nimelt seda veel oma silmaga näinudki. Niipalju või vähe kui ma see aasta purjetanud olen on pidev plekkimine ja selle piiripeal käik olnud.

Igatähes puri oli väga ilus ja kuju ületas ootusi. Aga fakt on, et ta on ikkagi medium/heavy ehk 12-24 sõlme tuult. 5 minutit pärast starti olime aga juba 10 sõlme juures ja kukkuva trendiga. Vahetusvõimalust sõidu ajal meil ei ole kuna staakpirss puudub ning karabiinidega purje vahetus nii lühikesel rajal on suitsiid. Rajast rääkides siis see oli "äärmiselt huvitav" - krüss Katariina kai juurde, külgtuules spinniga Kuuli Muna juurde ja sealt teisel halsil külgtuules finišisse. Ei mingeid intriige, ei mingit võimalust raja ääre valikuga võita või muud säärast. Kellel on puhas tuul ja kes manöövritega hakkama saab sellel läheb hästi.

Kui nüüd puhtast tuulest rääkida, siis seda me jälle oma pisikese purjepindalaga 35-jalaste vahel ei saanud ning suutsime esimesed 20 minutit julgelt teiste paatie pööriste keskel orienteeruda. Alustades jälle stardist kus seekord olime Seabirdi ja Tessa vahel karbis. Seabird meile ruumi ei andnud ja pärast oli veel Tessa pealt keegi kuri, et ma võiks ikka reeglid ära õppida ning allatuule paadile teed anda. Ei teagi kas nokiti niisama väiksema kallal või mõeldi päriselt, et oleksime pidanud Seabirdi pooleks sõitma. Oleksime hea meelega Seabirdi protestinud, kuid tundus kuidagi mõttetu vehkida kui protestilippu ei ole.

No igatähes. Krüssuotsal oli meil üleval vale puri, liiga vähe oidu, et puhtasse tuulde ronida ning üleüldine ajupehmenemine. Isegi Vanale jäi rumm andmata. Oli see nüüd austusavalduse tegemata jätmisest või millest aga märgis olime B-grupis ning suured ja kiired olid lootusetult kaugele eest pagenud. Selja taha jäid vaid Hanse, Triini ja Maori. Viimane oli küll tegelikult pigem külje all kui selja taga. Igatähes... Terav spinniots. Mööda Maori just ei läinud, kuid seestpoolt seotuks ta sai. Pooltuulest pooltuulde halssimine läks meil muidugi totaalselt aja taha ja spinn lehvis vähemalt kaabli jagu niiasama. Võibolla ka kaks. Igatähes Maori oli pärast halssi ees. Ja sinna ta ka jäi. Lõpuks suutis edumaad isegi 4-5 sekundit kasvatada, kokku ca 15 sekundi peale. Iseenesest on see muidugi vahva, et ta meist kõvasti paremini ei liikunud - spinni on neil ju 4m2 ehk 10% rohkem ning kaalu 400kg ehk 30% vähem... Ka kere peaks vähe äkilisem oleme - meie oma on disaininud kruisimees Dieter Blank, Maori isa on aga Bruce Farr. Ja selle nime vastu ei saa vist eriti keegi peale Juan K.

No ja nii oligi. Vana ei austa, õiget purje ei kasuta, manöövreid teha ei oska. Tegelikult on veel mast ka viltu peal ja keegi pole ühtegi talrepit sellest ajast keeranud kui paat hirmkiiruga vette sai. Niiet kõik mis tutikas paat veninud ja paika loksunud on on muutmata. Peaks vist natuke tõsisemalt võtma seda võistlemise asja, ehk läheks paremini :-)

Baltic Offshore Week 2011

2011-08-12T11:08:00.000+03:00

Kõik eeldused üheks heaks ja korralikuks võidusõiduks olid täidetud – Windguru näitas head 7 m/s maa tuult kogu nädalavahetusek ning meeskond koos kahe Mareku, Peetri ja minu kui turistiga oli end valmis seadnud. Jaht sai head ja paremat täis laetud ning uus ja sportlik Minni oli valmis võistlema.

Esimesel päeval oli tuult igal pool mujal, kui seal, kus vaja. Kui stardis oli peegelsile vesi, siis targad teadsid rääkida, et Tallinna madalal oli kuus meetrit tuult. Start lükkus paar tundi edasi ning kui lõpuks teele asuti, ei jätkunud sedagi kauaks. Viirust viirgu plekkides seati kurss Suurupi poole. Taktikaliselt jagunes sõit kaheks – Naissaare alt minejad ja maa poole hoidjad. Viimastel tundus olevat eelis ning meiegi püsisime hästi kannul, kuid kahjuks seda pidu kauaks ei jätkunud. Plotteri pealt oli varsti näha jälg, kuidas me kalakonksukujuliselt lainega tuulevaikuses tagasi Tallinna poole triivisime. Jällegi oli tuult igal pool mujal, kui meil.

Peale intensiivset kohalseismist, või õigemini tagasi triivimist, oli näha ärevust meie paadis ja ka teistes. Lihtsad arvutused näitasid, et kui nüüd ei tule 10 m/s lahedat pärituult, siis on raske mõistlikul ajal tagasi jõuda, et järgmise päeva kella üheksasesse starti jõuda. Õige pea murdus võistlusvaim ja mindi ujuma ning võeti, mis võtta annab. Sõit katkestati ja mehed sõitsid tagasi koju, et homseks välja puhata.

Mul oli veel tol ööl üks trummimäng Haapsalus ning kõik tundus sobivat. Vurasin õhtul esinemisele ning peale head show’d heitsin paariks tunniks pikali, et siis jälle Tallinna kimada. Ärkan üles telefonihelina peale. See polnud tavaline äratuskella helin, vaid hoopis kõne. Marek uuris, et kus ma olen, nad hakkavad kohe starti minema. Olin pooleteise tunni kaugusel. Silmad und ja kahetsust täis otsustasin siiski tõusta ning peale paari väga kanget kohvi Pirita poole sõita.

Jõudnud sadamasse, jooksin kõige merepoolsema kai peale, et näha, mis olukorras lühirajasõidud on. Esimene sõit oli lõppemas ning nägin oma kõrval lõbusat seltskonda, kes oli sättimas väiksele keskpäevasele piknikule Aegnal. Rääkisin neile oma murest ning nad olid lahkesti nõus mind mustade purjedega Minni pardale ära viima. Vööris teed näidates peksis laine peaaegu hambad lahti, kuid kui olin lõpuks jahile jõudnud tänasin siiralt ja sõit sai alata – seitse minutit oli stardini.

Erinevad lühiraja ja ranniku sõidud väsitasid korralikult ning sundisid kõvasti pingutama - pooled mehed veel värskete armidega Muhu väina regatist. Meeskond polnud enne koos sõitnud ning seega olid probleemid manöövritega. Minulegi oli see uus paat ning ka mehed uued. Tuli kohaneda. Peale igat sõitu istusime rahulikult maha, analüüsisime ning kinnitasime kere. Tundus, et igas uues finišis olime jälle paremini edenenud. Oli väga palju erinevaid tuuli ja olusid ning kuna paat on uus, et tea ka täpselt, kuidas peaks sõitma, kuid mõned intuitiivsed järeldused tekkisid.

Kuna see jaht on seest täiesti lage, siis on see ka kerge. Loogika võiks öelda, et siis võiks selle kergema paadi kiirust väiksema purjepinnaga välja sõita. Ma ei ole küll mingi paadimeister, kuid tundus, et mõõdukas vastutuules pole sellel paadil piisavalt jõudu ja massi, et lainest läbi minna. Muidugi polnud meil ka viiendat meest abiks kallutamas, kuid kärme groodi trimmiga sai kreeni õigeks.

Muidugi alati võis end lohutada, et teistel on kenu või lihtsalt suurem paat või et neil on rohkem tuult või... Reaalsus on aga see, et tuleb rohkem sõita ja pikema aja peale selgub, kust on vaja mingi lisa ots vedada või kas tõesti on asi relvastuses. Vaatamata kõigele oli põnev sõit heas seltskonnas ja peale igat finišit läks olukord aina paremaks. Kuna meeskond peab töötama nagu kella värk ja meil kelladest oli üks jagu juttu seal jahi peal, siis ütleks, et päris Cartier veel ei ole, kuid ühe edeva suurte osutitega vihase hiina koopia annab välja küll – tuleb ainult õiget aega näitama panna.

Siim Maivel

See vist käib nii, et

2011-08-10T23:32:00.001+03:00

... tuleb teha hea start, paar nupukat pauti ja õigeaegset halssi. No olgu, start oli meil õige hale. Jäime Tessa ja Triini (Alkor, 7-8 tonni kaaluv hiiglaslik puujaht) vahale karpi. Ei ole üldse meeldiv oma pisikese laastukesega selliste hiiglaste vahel olla. Oli tükk tegemist enne kui oli võimalik ära pautida ja vabasse tuulde saada. Sest nagu me juba õppinud oleme on segatud tuul III grupis meie jaoks üks väga väga suur probleem. Konkurendid on lihtsalt suuremad ja tuulevari ka sellest tulenevalt tükk maad suurem.

Aga võistlusest. Rada oli täna pandud eriti lühike. Russalka, stardiliini poi ning finiš jõel. Justnimelt jõel. kuna raadios hõigati välja, et muul olla lukku pandud ja luku võti... No igatähes finiš oli jõel.

Pärast karbistarti panime mere poole ajama nagu peagi selgus oli see päris hea idee. Olime paljudest oma grupi paatidest ees. Kalda poole hoides kippusid aga vahemaad kiiresti kaduma. Nii venitasime end jälle Naissaare poole raja äärde. Ja toitis vahelduva eduga. Saime suuremal sõsarlaeval Enel-il vahepeal peaaegu, et eest läbi. Lõppes see muidugi kõva vallamise ja käigu kinni löömisega. Aga juhtgrupp oli endiselt lähedal ja Russalka all märgis olime kaunis tugeval positsioonil.

Spinniotsal oli meil šõud küllaga. Küll läks spinnipoomi allatõmbe ots külge 2 ringi ümber pomi ja läbi ülestõmbe. Küll avastas roolimees, et grootsoot koos ülekannete ja kõigega ripub poordis niisama ja ei ole paadiga kuidagipidi seotud. Küll kippus barberite puudumine end tunda andma ja spinn tahtis vägisi õhupallina taeva poole minna. Aga ometi - paar õigeaegset halssi ja üks hilinenud halss ning siusipsti olime märgis täitsa heal positsioonil. Vividor ja Maori selja taga ning Enel käega katsuda.. Edasi pisike krüss muulide vahelt sisse. saime veel pisikest kasu tuule keeramisest ja tulime ühe paudiga lupsti sadamasuust sisse.Vividor tegi ülekrüssu ning jäigi sõidu lõpuni meie ahtrisse. Tulemusena finišeerisime fleedi keskel, Nautilus, Tessa, Enel ees, Vividor, Maori ja Triini ahtris. Palliarvestusmasin pani meile hindeks teise koha ja oleme igati rahul. Väike vaheldus eelviimase ja viimase koha piirimail tiksumisele :)

Pinguta, pinguta!

2011-08-03T22:24:00.003+03:00

Eelviimane, katkestamine aega mitte mahtumise tõttu, viimane. Selline on olnud meie senine seeria KJK kolmapäevakutel. Paat justkui liiguks, justkui suudaks kohati kiiremate paatidega sama tempot hoida. Ja siis kõmm. Ikka mingi viimane märk või tont teab mis ning kõik on eest kadunud.

Aga täpsemalt tänasest sõidust. Start oli meil hea. Otsus Miiduranna alt esimesse märki, Kuuli Munasse, tüürida, oli samuti hea. Kuna aga paratamatus on, et pautima peab ning päris nurka sõitmine on riskantne, tegime ühe hävitava slaagi mere poole ning lasime Enel-i, uue konkurendi Maori (Beneteau Platu 25) ning Nautiluse natuke eest ära libiseda. Aga me räägime endiselt siiski maksimaalselt mõnest kaabeltaust. Maori oli suisa nina all.

Spinniotsal Kuuli Munast Russalkani tuli kohe alguses teha otsus - kas halssida kalda poole ära või põrutada otse edasi. Enel ja Nautilus halssisid. Ees vaikselt ära libisevad Vividor ja Brigitta seda ei teinud. Meie ka mitte. Kuna vähemast esimesed 50% teest oli meil piisavalt rõhku ning saime head tempot teha. Kui ma ütlen head, siis mõtlen numbreid üle 4 sõlme, kuna tuult oli täna ikka häbiväärselt vähe. Siis aga kippus ära plekkima ning Nautilus ja Enel andsid veel kalda all kõvasti minna. Meie olime aga hädas. Loksusime Maoriga koos kaunis abitult. Viimasel hetkel suutis Maori imeväel alla pressida ning meie läksime halsiga märki. Pärast märki oli plats puhas. Kõik konkurendid kadunud. Vesi vaevu sillerdas. Veel 5 minutit varem oli tuult küllaga.

Sättisime siis sammud vabatuule otsal finišile muulide vahel. Aga ei pääsenud nii lihtsalt - II grupp oli parajasti tulemas oma pikemalt tiirult ning tahtsid meid kõik ükshaaval üle sõita. Esimesena röövis tuule Jazz. Seejärel tuli Ergo Red Dream. Aga rohkem me enam alla vanduda ei tahtnud ja luhvasime end teravalt üles. Ergo läks alla. Järgmisena Fanatic. Jällegi saime nad enda alla pressida. Siis Nora.... No igatähes sai meie vabatuule otsast 50% ühe halsi krüssu ots, kus tuli pidevalt 35-jalastega kembelda. Tulemus - kaotasime viimasel otsal peagrupile 10-15min. Äärmiselt hale. Ja piinlik on ka. Aga selline see purjetamine on. Kui sõidad grupi kõige aeglasema paadiga, siis pead nii head kui vead ära kannatama. Tulemuseks viimane koht.

Lohutuseks seegi, et IV grupil oli jälle sama rada ning seega sai korrigeeritud aegu ka oma tavapärase mängumaaga võrrelda. Seekord oleks tulemuseks olnud II koht 12 paadi seas. Mingigi lohutus.

Kolm meest paadis, kipsist rääkimata.

2011-07-29T12:29:00.004+03:00

Esiteks: Andres ei saanud osaleda kolmapäevakust kuna neile Jaanaga sündis perre tulevane kapten Johannes.

Teiseks: peale Marek Vaho ja Egoni polnud saada ühtegi tervet meeskonnaliiget, nii pidingi ma oma kipsitud jalaga merele minema.

10. KJK DELFI kolmapäevaregatt paistis tulevat sooja rahuliku tuulega päikseline loksumine, seetõttu arvasime et 2 ja 1/2 meest on täiesti nõus osalema. Merele läksime varakult ja proovisime põhilised manöövrid rahulikult läbi teha.

Esimene märk oli vastutuule lisapoi, sealt edasi 6,3,2,6 ja finiš. Starti hilinesime oma 20-30 sekundit kuid saime vabas tuules kohtunikelaeva poolt kõige kõrgema positsiooni. Märki jõudsime küll viimastena kuid kohe teiste sabas, enamus tõmbad seal ülesse spinnid ja kangutasid teravas külgtuules 6. märki, olid päris külili ja mõnel isegi spinnakeri alumine osa vett puudutamas. Meie otsustasime et võtame vabalt mistõttu vahe eessõitjatega pisut kasvas.

Kuulimuna juures tõmbasime siiski spinnakeri ülesse, märgi suunas puhus täpselt nõrk taganttuul, läksime pisut märgist mööda, et mitte kiirust kaotada kuid halssisime siiski liiga vara märgi peale. Varsti avastasime end täielikus taganttuules kus kiirus langes peaaegu täiesti nulli. Ees olevad paadid kasvatasid kiiresti edu aga meie SeaBird-iga kõrvuti loksusime ikka veel laevatee teljepoi suunas. Ka Vividor oli tuuleauku jäänud meist ainult 300-400 meetrit eespool.

Tuul hakkas selgelt merel vaikima, eesolev punt läks kalda alt kus veel tuult jagus tagasi 6. märgi poole. Kui meie lõpuks 2. poi juurde jõudsime olime SeaBird-ist möödunud, tuul oli pööranud meile soodsamaks kuid ikkagi väga nõrk. Hakkasime Vividori jälitama, püüdsime ära kasutada iga tuule pööramist kuid tuult jäi aina vähemaks. Nägime kuidas esimesed kuuenda märgi ära võtsid ja finišisse suundusid kuid meie liikumine oli ikkagi väga visa.

Kui kuuenda märgini oli jäänud veel natuke venida loobusid SeaBird ja Vividor võistlemised ning suundusid sadamasse. Otsustasime nende eeskujule järgneda kuna maalt hakkasid paistma välgunooled ja aega jõudmine ei olnud enam võimalik.

Seekord siis katkestasime kuid selge on see, et võrreldes vana Minniga on uus palju lihtsamalt käsitletav ja temaga on võimalik võistelda päris väikse meeskonnaga.

Uus mänguväljak

2011-07-21T21:35:00.000+03:00

Eile osalesime uue paadiga esimesel kolmapäevakul. Ja kui päris aus olla, siis oli see minu jaoks alles teine kord paat konkurentidega joonele panna. Kessu ja Rannarootsi olid vastavalt ühe ja kahe konkurendiga. MV viimasel etapil oli kaardipakk kaunis laiali ja ega ei saanudki täpselt aru mis edu või ebaedu tingis. Suures osas tuli seal selles ainsas pisikeses krüssus suurte paatide tuuleauke ära kannatada ja kuidagi pea olematus (lõpuks maksimaalselt 2m/s) tuules märgini nillida.

Eile oli aga krüssu juba oluliselt rohkem. Kõigepealt pisikene törts vastutuulde pandud lisamärgini ning seejärel Katariinast vastavalt kord Kuuli Munani kord Finišisse Pirita sadama muulide otsas. Võib tekkida küsimus, et miks ma ainult krüssust räägin - eeskätt seetõttu, et allatuult ja vabatuult on juba natuke sõidetud ka ja teada on, et pärituult liigume täiesti ORC III grupi vääriliselt.

Esimeses pikemas krüssus saime kohe mitu minutit vastu pükse, kui otsustasin Kuuli Munale läheneda mere poolt. Hetk varem oli just seal tuult olnud. Tagasiteel aga meile seda enam ei jätkunud. Õnneks polnud me aga oma hädas üksi seltsiks olid J/80 Nautilus ning Beneteau First 31.7 Seabird. Seega oli võimalik kellegi järgi kõrgust ja kiirust ikkagi sättida. Maha me ei jäänud, pigem läksime alguses Seabirdist natuke kõrgemale. Kui tuli aga hetk kalda poole pautida, siis tegime seda natuke enne konkurente. Selleks ajaks kui purjed paigas ja kõik mehed poordil olid aga konkurendid imekombel vahe kahekordistanud ning jäi vaid üle peast kinni hoida. Kui keegi teab mis me valesti tegime siis palun jagage minuga ka :-)

Spinniotsal võtsime jälle Nautilusele ja Seabirdile veidi järgi. Ridas 35 Tessa, Ridas 31 Enel ning Ridas 35 Vividor olid aga juba liiga koleda vahe sisse sõitnud. Viimasel krüssul sõitis Seabird end aga liiga kalda alla ja selle tulemusena olid nad finiši eel meil juba pea kiviga visata. Nautilus jäi aga korrigeeritud ajas meist 20 sekundit ettepoole. Kusjuures need kakskümmend oleks julgelt 10-kordselt meie olnud, kui me poleks iga jumalama spinnihalsiga oma uue roosa korralikult ümber vöörstaagi keeranud. Harjutamise asi. Trenni pole ju see aasta veel kordagi teinud. Vööris oli ka hoopiski kapten ise, kuna mõlemad tavapärased olid eile hõivatud. Kes rasedusega, kes tööga.

Nüüd aga korraks tulemuste juurde. Iseenesest meil väga halb sõit ei olnud ja juurde oleks võinud pressida vaid mõned minutid, mis krüssus raja poole valikuga hävisime. Siiski poleks aga sellest kuidagi piisanud võidu võtnud Tessa edestamiseks, kellest olime korrigeeritud ajas 4 minutit maas. Nautiluse ja Vividoriga oleks olnud teoreetiline šanss edukaks palliarvestuseks. Teisalt jällegi oli meie jaoks eile ideaalne ilm. Suurte paatide suuremad kerekiirused ei tulnud vähese tuule tõttu veel mängu. Veidike kõvema tuulega läinuks asjad meie jaoks aga kordades nigelamaks.

Kokkuvõttes on elu ORC III grupis ilmselgelt raskem kui ta seda ORC IV grupis oli. Selle tõestamiseks võiks näiteks võrrelda finišiprotokollides korrigeeritud aegu, rada oli seekord gruppidel sama. III grupis olime tagantpoolt teised, IV grupis oleks aga täpselt sama sõit taganud eestpoolt teise koha. Tunne on, nagu ei oleks ei liha ega kala. Purjepindala ja kerepikkuse poolest IV grupp. Kerekuju ja disaini ning palli poolest III grupp. IV grupis oleks vanemate paatide seas teatav eelis, III grupis võib alates 6m/s puhuva tuule korral igasugused poodiumiunistused maha matta. Elame näeme mis edasi saab. Vaja veel meeskonnatööd, purjetrimmi kui ka paati ennast veidi lihvida. Kõigist nimetatutest on veel võimalik tublisti kiirust välja pigistada.

Muhu Väina Regatt 2011

2011-07-21T01:09:00.008+03:00

Minni meeskonna Muhu väina seiklused on selleks korraks kahjuks jälle selja taga. Rõhk sõnal kahjuks, kuna kogu sats oli super, purjetamine on ju uskumatult lahe ja kõik muu melu aitab unustada argipäeva ja muud jamad. Mis veel parem - arvutid jäid koju ja telefonid olid enamuse ajast koti põhjas.

Asuks siis sündmuste juurde ning alustaks Minni meeskonnast. Kuigi paljud lugejad tunnevad meid isiklikult, teen lühida kokkuvõtte. Seltskond oli uskumatult lahe ja kirju. Minnil on kolm kaptenit – Andres, Pets ja Marek (Vahokas), viimane küll ametlikult tüüril. Meeskond alustas viie liikmelisena – Peeter kaptenina, Marek tüürimehena, Egon (saarlane...fakt räägib enda eest) toimetas sootidel, Indrek (saarlane) vööris ja mina aitasin klaveril, kallutada ning olin Egoniga spinni sootidel vahetuses.

Kõigepealt Andres. Tegemist on tõelise autokraadi ja perfektsionistiga, kes ei jäta ka juuksekarva liikumist juhuse hooleks, ning saeb seda hoolikalt kolmeks ja kammib, kui vaja. Omab uskumatut võimet viimaste sekunditeni hoida pinget ja tähelepanu. Hoiab igal liikmel kaheraudset kuklas, surub päästikule ja annab piitsa.....ja siis käsib teha. Sul on kaks võimalust, kas sa õpid asjad selgeks, teed veel paremini ja saad veel nats piitsa....või saad haavlid tagumikku ja jälle piitsa. Ka 0,001 sekundit „munema“ jäämine on selge roim meeskonna vastu ning peegeldab sinu täielikku lollust ning loodri hinge. Üldiselt on nii et, kes ei armasta purjetamist ja ei taha õppida, see astub vist ka suure tormiga üle parda, et „koonduslaagrist“ pääseda. Samas neile, kes seda armastavad ja naudivad, neile on see suurepärane kool õppida ja end täiendada. Tänu sellele töötab meeskond nagu Šveitsi kell. Kaile jõudes on kõik juba rõõmsalt joogiklaasi taga ja arutavad sõbralikult toimunut. Andres oli meil kapteniks üleviimisel Rannarootsi ja Kessu regatil Tallinnast Haapsallu ja valdavalt kõikidel muudel sõitudel. Kahjuks ei pääsenud ta seekord Muhu väinale.

Pets on filosoof, kelle mentor on Shakespeare ja põhiküsimus „olla või mitte olla“. Mõtleb iga asja üle pikalt horisonti põrnitsedes, kuulab meeskonda, kuid teeb siis ikka reeglina otsuse nagu ise tahab, vajadusel ütleb ka kõvema sõna. Alati jätkub kannatust õpetada, rahulikult seletada ning vajadusel uuesti selgitada. Julgeb anda ka tohmanitele vastutusrikkamaid ülesandeid, mis annab hea aluse arenguks. Kui Andres „sunnib“ sind õppima, siis Pets on suurepärane kapten, et asju praktiseerida, rahulikult õppida ja korrata.

Marek on suur demokraat ja rahvamees selle suurimas vormis. Kui Marek läheb kuhugi viieks minutiks, siis on teada, et enne tundi ta tagasi ei jõua. Nimelt suudab ta iga võimaliku elus hingega juttu rääkida sh linnud, koerad ja kassid. Mis sest, et iga ühega on samad jutud. Starti läheks ta pigem otse voodist, 5 minutit enne ärgates. Marekiga on nali ja naer kindlustatud. Enamus asju on võimalik hääletusele panna ja rumm ning muu põlev vedelik liigub laevas kiiremini ringiratast. Tema istekoht laevas asub meie „baarikapi“ kohal ja jalg bensiinipaagi peal. Tegemist on asendamatu tüürimehega, kes tõenäoliselt on varsti Eesti purjelaevastiku parim...populaarseim juba on. Nagu ka nõudlikumad meist ütlesid, et julgevad sõita temaga ka spinniga ning tugeva tuulega....ta juba praegu üks maailma parimaid tüürimehi ja varsti kõige parem.

Aga nüüd siis Muhu väina regatist. Seekord siis juba ahjusooja Minniga, mis tähendas kogu meeskonnale paadi tundmaõppimist ning katsetamist. Arusaadavalt luges Andres meile 5x sõnad peale ja vist veetis ka nädala magamatuid öid.

Start Roomassaarde juba harjumuspäraselt Pärnu lahest, mis on nagu meie oma Bermuda kolmnurk ehk sealt läbi saada ilma, et plekiks, on pea võimatu. Saime tegelikult rahuldava stardi, kuni leidsime end keerlemas ümber oma telje, mitte kaugel taga üks põhikonkurente Matilda. Plekilõbu kestis pea paar tundi, kui ühel hetkel vaatasime lihtsalt suu lahti, kuidas Matilda nagu Lendav Hollandlane keset plekki, viiekümne meetri kauguselt ja korraliku hooga, spinn kikkis, meist mööda tuiskas. Mis mõttes?! Täiesti abitu tunne. Mõned igavikuna tunduvad minutid hiljem saime ka meie tuule ja hakkasime liikuma. Etapi teisel poolel läks korralikuks krüssamiseks, kus otseselt pistsime rinda Põrgatajaga, teised konkurendid olid kas lähemale või kaugemale ära kadunud.
Öösel Roomassaarde jõudmine kestab terve igaviku, kaldatulesid hakkad nägema tunde enne finišit ja kohale nagu ei jõuakski. Finišeerisime keskööl, söök, saun ja magama, kuna all oli öösõit Haapsalust Pärnu, oli uni meeletu. Esimene sõit oli paljuski meeskonna koostöö lihvimiseks ning Minniga tutvumiseks, kõik sujus, tulemuseks tubli 9 koht.

Teine päev toimus Roomassaare lahel, pikkuseks 20ne miiline ring. Tuult oli kümne meetri kandis. Üks ots krüssamist ja tagasi spinniga. Tegemist oli Minnile esimese tõsise testiga ja mitte ainult. Meie taga olnud seltskonnal kärises keskelt groot nagu vett saanud paber. Nagu ikka, leiad esimesed vead ja nõrgad kohad. Vanalt Minnilt tulid uuele klaver ja vintsid, mis ei suutnud teha head koostööd meie tutikate otsadega ning kippusid järele andma. Kriitiliseks osutus just groodi alaliik ja groodi vall, mis kippusid tagasi libisema ning omakorda ajasid meid jätkuvalt kreeni. Taganttuules ei julgenud oma roosat spinni üles tõmmata ja sõitsime vana ning väiksemaga. Sadamapoolsel märgil sattusime kõrvuti Polarisega, kes ei lubanud meid kuidagi halssida, sedasi oma 200 meetrit. Lõpuks toimus kõik nii ootamatult ja rajult, et sadasin üle vintside, klaveri ja läbi reelingu postide ning trosside üle parda. Mingi ime läbi suutsin haarata kinni ühest vintsist ja end pardale tagasi vedada. Tagajärjeks olid maakera suurused mustad sinikad jalal, põlvel, tagumikul ning väänatud õlg ja jalg ning 5 minutit ulmevalu. Kokkuvõttes lisandus meeskonda teine vigane kodanik, kuna tüüril olnud Marek kannatas juba tugeva õlavalu käes. Kõik need sekeldused tõid tulemuseks tagasihoidliku 11 koha.

Kolmas päev, Virtsu etapp. Alustuseks võtsime Marekiga peotäie valuvaigisteid, nats konjakit peale ja start. Start nagu ikka, pigem rahuldav, kuid suutsime siiski üsna ilusti liikuma saada. Peale lühikest krüssu spinn üles. Alguses võitlesime lätlaste Kirkega ning püüdsime end hoida üleval suurtest I ja II grupi paatidest, kes oma maakera suuruste spinnidega kogu tuule ära võtavad. Teises märgis oleksime peaaegu broachi teinud, kuna Marek libises koos tüüriga oma kohalt kolinal kokpitti. Kõik läks õnneks ning suutsime asja ruttu ära lahendada...kõht muidugi kõigil kõveras, sest pilt oli tegelikult ikka üpris naljakas. Edasi ootasid meid ees vesipüksid, mis kolmekesi, üldse mitte kaugel meist vuhisesid. Kogu satsil spinnid üleval ning liiguvad vesipükste ja äikesepilvede poole. Ütleme nii, et sõitsime, keel hammaste vahel, otsad käes, et kui esimeste purjed koos mastidega suure hooga ringe tehes pilvede poole liiguvad, siis sekundiga enda omad maha võtta. Kõik läks õnneks ja kui oht möödas olime ilusti võistluses konkurentsis. Korra küll tekkis unistus, et kui me pilve all hõljudes potsataks Virtsus finiši joonele nagu Black Pearl. Milline etteaste see oleks!! Peale kolmandat märki otsustasime võtta halsi, erinevalt teistest, maa ligidale, mis tasus end kuhjaga ära. Viimasel kolmandikul leidsime end olevat ilusti eesotsas, kuna paljud merel plekkisid. Etapi teist poolt sisustas Vahoka lõputu murelik pärimine, et kas teised on juba finišis....vähemalt 50 korda. Tundus juba, et tõstaks ta kollektiivselt paadi taha. Lõpuks võtsime ennast sappa trimmi- ja pressimismeistrile Edasile, kellega suhteliselt sama sammu pidasime. Lõpptulemus II koht.
Olulise vahemärkusena pean mainima Vahoka suurimat uhkuse põhjust, mille leiutamine jäi selle etapi kanti. „Kuseliin“....vabandan nimetuse pärast, aga tegemist oli turvaliini mittesihtotstarbelise kasutusega ahterstaagi taga, mis muutis nimetatud vajaduste rahuldamise oluliselt kergemaks. Aga no seda juttu mis sealt nüüd tuli kogu reisi vältel, tundus, et tegemist on Nobeli preemiat väärt leiutisega.

Neljas päev, Heltermaale. Rituaaliks saanud tegevus Marekiga, peotäis valuvaigisteid, nats konjakit peale ja start. Start läks nii puutaha kui üldse võimalik - esiteks jäime magama, teiseks vajusime nii alla, et meist suuremad plekkisid meid põhimõtteliselt finiši joonele. Lõpuks tegime kiiresti kaks pauti ja suutsime käigu sisse saada, lõpuks pressisime end teistele järgi ja peale esimest märki olime juba Matilda sabas. Nagu ikka tuhises meist mööda Edasi, kellega sama halssi hoides on meil alati hästi läinud. Üsna pea suutsime järgi võtta Centaurile, kes püüdis meist hambad ristis üles hoida. Seal tegime ühe enda väina stiilseima möödumise....enda arust vähemalt. Pressisime end Centauriga üles ja nii ligidale, kui võimalik ja siis kiiresti alltuules mööda. Asi käis piisavalt kiirelt, et olime juba mööda saanud enne, kui asjast aru saadi. Kahjuks algasid siit meie kannatused ehk sõitsime sirgjoonelt täiuslikku plekki. Eriti lahe oli vaadata, kuidas kõrgemal ees olnud Matilda, 200 meetrit tagapool olnud Centaur ja järgi jõudnud polarised ilusti meist mööda uhasid ning kadusid. Meie korraldasime päevitamisvõistlust ja regatil osalenute päevavaatlust. Kui lõpuks käigu sisse saime, olid konkurendid juba kadunud. Edasi läks juba veidi paremini ehk suutsime hea sõiduga end lähemale nihutada, püüdsime eemale hoida rannikust, kartes uut päikesepeatust. Ühel hetkel saime aru, et kogu muu sats oli end ilusti kalda lähedal plekki sõitnud ja tänu millele ka enamused kinni püüdsime...korraks, sest meid ootas ees juba järgmine. Siin ei aidanud ka minu poolt Vanakesele merre valatud üüratu brändi kogus, mis tekitas selget „pahameelt“ meeskonnas, eriti Vahokas. Kuna pahameelt valjult välja näidati, siis otsustasin selle peitmiseks veel suurema koguse tagant järgi panna. Selgus, et see ei leevendanud Vana pahameelt sellise kohatu nurina peale. Kogu lõbu lõppes sellega, et olime kõige kauem merel olnud paat, vähemasti kes aega mahtus. Tänu Kirke ja Centauri katkestamisele ja väiksele pallimängule 10. koht.

Viies päev. Peotäis valuvaigisteid, nats konjakit peale ja start. Kahe etapi vahel suutis me kapten Peeter oma jalale kipsi saada. Kõik sai alguse elektrist, mille hankisime „emalaev“ Vestalt. Oli pime, oli märg ja sellest piisas, et jalale 8 peale väänata. Kiirabi, Kärdla, kips ehk kõik jutud. See tähendas, et meie meeskond koosnes raskelt vigase õlaga tüüril olevast Vahokast, kes võttis üle kaptenikohustused, minust ehk Marekust, kellel eriti terveid kohti enam polnud, Egonist kellele pistsime kõik võimalikud otsad pihku ja Intsust. Nii me siis asusime suhteliselt tormisele etapile. Üsna pea sõimas Egon me meeskonda kõikuvaks laatsaretiks, Marek väänas tüüri, minu käsi ei liikunud ja jalad olid sinised ja Ints püüdis siis päästa hullemast. Spinni otsa sõitsime liblikat, kuna selle satsi ja tuulega eelistasime teha pigem „testsõidu“ kui Andresele lõhkine spinn tagasi viia. Muud huvitavad juhtumid etapilt olid Kolibri murdunud mast, Edasi lõhkine kenu ja paar madalikule sõitjat. Arvatavasti tegime õige otsuse ja lõpuks 10 koht.

Tallinn – Heltermaa. Algus oli kohutav. Nimelt pidime oma liikuva haigemajaga kõva tuule ja lainega krüssama. Egon teatas peale 2. minutit, et tema enam ei taha ning astub laevast välja. Õnneks läksime kohe taganttuulde, spinn üles ja nii praktiliselt Tallinnani. Vaheldumisi Egoniga hoidsime spinni ja suutsime ka uue Minniga teha uue kiirusrekordi – 13,6MpH. Kogu sõit oli super ning mõnus ja ilma eriliste valeotsuste ja aktsessideta. Oleks olnud kindlasti oluliselt parem koht, kui trimmigeenius Andres oleks pardal olnud. Tulemus 10 koht.

Tallinna ring. Suur pealik astus pardale, lõi korra majja, trimmis purjed siit-sealt ja veelkord siit-sealt ning sõit läks lahti. Stardis suutis Zuxu meile hooga küljest sisse sõita. Õnneks kõik terved sh Minni. Ainult Egoni niigi päikesest puretud huul verel. Seekord suutis siiski pisem näidata küüsi suurele ja Zuxu pardas on korralik triip.....aga no juhtub paremates peredeski. Õigluse nimel peab mainima, et meil baarikapis nüüd üks uus väga suur pudel rummi. Start läks super hästi. Üldiselt läks kogu sõit super ilusti. Meie kasuks mängis ka otsus krüssus mitte minna ranna lähedalt, vaid sõita kaugemale. Peale esimest märki spinn üles ja olime eest Stella II-st ja Matildast. Centaur, Seabird ning Vividor laskeulatuses. Viimasel vabatuuleotsal suutsime napilt enne finišit end veel ka Centaurist füüsiliselt mööda pressida.

Keegi oli kunagi Muhu väina üle mõtisklenud, et mida ta siis nüüd nädal otsa tegi. Läks nädalaks vannituppa, lasi vanni külma vett täis, pani jalad sisse, jõi pidevalt sooja õlut, viskas aeg-ajalt end külma veega üle, pannes samal ajal konditsioneeri pea kohal undama....öösel magas vannis madratsil. (Lugu Heltermaalt) Aga no ikkagi kõik super, seltskond, mälestused, merel rassimine ja võistlemine.

Jääme ootama järgmist aastat!

Marek Maido

Dyneema

2011-07-19T15:08:00.000+03:00

Talvel käis meil kõvemat sorti sotsiaalmeedia kampaania ning suure osa eesti purjetajate toel sai Minni Dyneema Experience Team'i liikmeks. See tähendas, et üle maailma valiti välja 40 paati, kes said omale kogu uue jooksva taglase. Täiesti SUPER, et üks komplekt ka Eestisse jõudis! Aitähh veelkord kõigile toetajatele!

Kuna Dyneema ise toodab vaid kiudu ja otsad teevad nendest teised ettevõtted, siis jagati kõik 40 erinevate tarnijate vahel ära. Meile tuli loosiratta soovil Gleistein. Valik oli kaunis keeruline, kuna seni oli kogemus olemas vaid ühe otsaga, Gleistein Discover, mida olime Polarise peal kasutanud spinnisoodina. Ja sellest olid jäänud väga head muljed. Ots oli käes hea ja pehme ning ei veninud ka teravamatel spinniotsadel. Ülejäänud olid kõik huupi valitud. Võtsin veel meelega võimalikult palju erinevaid, et saaks vajadusel vahetada, kui millegagi mööda panen.

Meie uus taglas nägi välja selline:

Foka- ja spinnifallid: Mega T-Eight 8mm

Tirk: DynaOne HS 5mm

Grootfall: MegaTwin Dyneema HS 8mm

Grootsoot: RunnerTwin TEC 50 10mm

Trimmiotsad: DynaLite 6mm

Seeklid: GeoPack GeoLink Type Racer 4mm

Foka soot 1: Discover 10mm

Foka soot 2: RunnerTwin TEC 50 10mm

Ülekanded: DynaOne HS

Spinnisoot: TaperTwin 8mm

Rehv ja poomiliik: TaperTwin

Emotsioone on nii positiivseid kui ka negatiivseid. Kõigepealt negatiivsed.

Grootsoot oli 10mm asemel reaalselt 11 ja niivõrd jäik, et ei jooksnud meie uhiuutes Ronstani 6:1 grootsoodi ülekande plokkides, mis on mõeldud kuni 12mm otsale. Tuli minna Toomas Sootsi juurde ning grootsoodi ots vahetada parima letis olnud alternatiivi ehk Gleisteini enda Discovery vastu. Samuti mõõdus 10mm.
Kuna tegemist on tippklassi otstega, siis olid nad pea kõik HS ehk Heat Stretched. See tähendas, et Dyneema sisu enam ei veni. Teisalt aga tähendab kuumutamine Dyneemale jäigastumist ning alles kasutamise ja kägardamisega lähevad otsad pehmeks.
Tulenevalt jäikusest ja tohutule hõõrdumisele mõeldud sukkadele, ei tahtnud ükski fall ega ka poomi liigi ja rehvi ots meie stopperites kinni püsida. Poomiliik sai küll vahetatud ülejäänud Discovery tüki vastu, ent ka see ei püsi kõvema ilmaga. Nii ongi meil hetkel poomiliik pea iga ilmaga lõtv ja jõudude vähendamiseks stopperis tuleb kõvasti ülekandeid vahele ehitada. Eks tegelikult kuluks ka uued Spinlock XAS stopperid vanade XA-de asemel ära...
6mm TaperTwin ots on küll tohutult tugev, ent 13m/s tuulega rebenes rehviotsal sukk. Seega stopperisse ta enam ei jäänud ning tuli uued lahendused välja mõelda.
8mm TaperTwin sobib küll vaikse ja keskmise ilmaga spinnisoodiks suurepäraselt, ent kõva ilmaga on teda käes hoida natuke niru - oleks pidanud 10mm valima.
Spinnisoodina võtsime kasutusele Polarisest alles jäänud 10mm Discover otsad, ent teravatel otsadel ta enam meie suure spinniga nii hea ei ole. Venib iga pagiga järgi ja keegi peab pidevalt poomi vöörstaagist eemale vedama.
Valge DynaOne HS on 2 nädalaga oma värvi muutnud valgest kollaseks.

Positiivseid külgi tuleb muidugi nimekirjas vähem, ent nende kaal on kindlasti suurem:

Fallidel ei ole peaaegu mingit stretchi. No ei veni ja kõik. Kuna eelmised fallid ja otsad kõik venisid, siis püsisid ka paremini stopperites. Niiet kui pidama saame, siis on trimmiga seisukord kindlasti parem
Discover on foka soodina täiesti ideaalne. Kuna pinge alla jääb vaid mõne meetrine vahe, siis ei ole venimisest juttugi. Jääb väga hästi vintsi lukku kinni ning on hea pehme.
Discover on ka grootsoodina ideaalilähedane - käes pehme ning mõnus tõmmata ka kõvema ilmaga. Samas ei ole liiga kare, et ei jookseks Ronstan Orbit Ratchet ploki tirrist tagasi.
GeoLink Dyneema seeklid on täiesti geniaalsed asjad. Kasutame neid igal pool, kus vähegi võimalik. Isegi spinnisootide otsas. Nad ei kaalu mitte midagi, kannatavad üle 2 tonni koormust ning ei kulu.
DynaLite trimmiotsad on odavad, pehmed, ent samas ei veni ning kanntavad suuri koormusi. Oleks kohe mõistust olnud, oleks just sellele otsale rohkem rõhku pannud. Usun, et seda on võimalik isegi Sootsi kaudu kodumaale tellida. Kui seda juba mingis mõõdus laos olemas ei ole.

Kokkuvõttes on ikkagi äärmiselt oluline, et enne ostu saaks ka otsa käega katsuda. Ning et oleks keegi, kes seda konkreetset otsa samal või sarnasel otstarbel kasutanud oleks. Võid valida ju ükskõik kui kallid otsad, ent see ei pruugi Sinu vajaduste jaoks olla päris õige. Ei saa kõike ainult raha eest :-)

Lisaks soetasin ka Gleisteini pleisimiskomplekti ja olen agaralt paljast Dyneemat pleisinud. Kaasa tuli vahva raamat koos piltide ja õpetustega. Peavad väga hästi. Ainult sukkadega otste pleisime käib mul veel üle mõistuse ning sinnapoole tuleb kõvasti areneda. Ehk talvel on aega tegeleda.

Kulminatsioon

2011-07-05T22:46:00.003+03:00

Eelmine nädal läks päris kreisiks kätte. Alustades sellest, et pühapäevast reedeni sai iga päev ööseni (kell kolm on vist juba hommik? kohati siis ka hommikuni) paadil tööd tehtud ja toimetatudl lõpetades tohutu purjetamismaratoniga. No ja enne seda oli lihtsalt 10ni õhtul. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada viimastest ettevalmistustöödest.

Terve kolmapäeva tegelesime paadi põhjaga. Kiil ja rool oli juba lihvitud ja uus kiht kruntigi peal, kuid mürk oli puudu. Kuidagi nagu ei raatsinud ka väga seda 40-eurost purki osta, niiet käiku läks vana poolik tops Triluxit. Kahjuks oli see aga natuke liiga poolik, niiet kiilu talla jaoks ei jäänud grammigi ja pärast tuli selle jaoks Jensilt lisa laenata. Samal ajal käisid spetsialistid poleerkäiaga poordid ja põhja üle ning Peeter andis koos pojaga ning vahepeal Marekiga minna ca 6h, et saada peale vähemalt 2 kihti eriti karmi vormivaha otse Ridas Yachts & Composites varudest. Selle nimelt andis Ridas meile paadiga hea tahte märgina kaasa. Üldiselt on need kõvad vahad väga mõnusad peale panna, kuid maha hõõruda täielik piin. Kujutan ette, et Peetril on nüüd korralik soodimuster all olemas. Vahepeal aga jõudis kohale, et paat on vaja kuidagi Piritale saada. Treiler on, kuid lubadega meest ei ole. nimelt vajab 2 tonnise täismassiga treiler E kategooriat. Imekombel juhtus aga, et saime autojuhi samaks ööseks. Ja kuskil kella poole 1 paiku asuski Minni Pirita poole teele. Suure ringi ja leiutamisega muidugi, kuna päris iga silla ja trolliliini alt 4,5m läbi ei lähe.

Siia vahele üks pilt Peetrist ja Marekist spinnipoomi plastikutolmust puhastamas:

Järgmisel päeval, neljapäeval, algas aga kõige keerulisem osa. Mast oli vaja kokku panna, paat vette ning tagatipuks veel vandid ka paika lõigata, talrepid paigaldada ja kergelt ära pingutada.

Tagasihoidliku tseremoonia saatel, mille Jens ka üles lindistas, sai üks väga räpane töömees sõnad peale loetud ning paadi vöörinaine, noorima meeskonnaliikme eksoskelett ning moraalne suurtoetaja ka ära ristitud. Vana Eesti kombe kohaselt ristiti paat pudeli viinaga. Kodumaise kartuliviinaga.

Seda mitmel põhjusel. Esiteks on vahuvein rohkem sakste komme ja vanad eestlased kasutasidki ristimisel mõdu või viina (vt Aadu Hint - Tuuline Rand). Teiseks ei ole me ehitanud miskist pehmekest. Ikka käredamat sõitu ootame sellelt aluselt!

Järgnesid mastiseiklused...

Täitsa korralik vibu on. Alguses tundus nagu oleks ehk liigagi peenike nii jämeda kondiga paadile. Ega muidu polekski ehk võtnud väga jalga värisema, kui et paadi taglas on mul otsast lõpuni enda disainitud. Konstruktor Dieter Blank oli oma vaimusilmas asju natuke teisiti ette näinud ning arvas aastal 2003, et paadid peavad ikka suurte genudega sõitma.... Peale ta sai. Ja kusjuures imelihtsalt ja vaid paari tunniga. Tänu ZSparsi kaasa pandud STA-LOCK kiirkinnitusterminalidele. Minni tegi ka oma esimese reisi mootori all kraana juurest veerandiste kai äärde. Pidu lõppes Andresel ja Marekil kella kolme paiku öösel. Rohkem pilte sellest üritusest GALERIIS

Järgneval päeval oli tööjuures juba kerge sabin sees, et kuidas nüüd küll ometi Rannarootsi regati starti jõuda. Tööd oli teha tohutu palju. Ka mõõdukirja tarbeks vajalikud mõõtmised olid alanud sama päeva hommikul kell 10. Vandid lotendasid masti küljes, kogu jooksev taglas oli puudu, ükski puri polnud kunagi mastis käinud, viimased elektriühendused tegemata.... Ütlesin ülemusele, et pean nüüd minema ja tuiskasin kella 3 paiku kontorist minema.

Sadamas algas täielik tirel. Kuni hoiatussignaalideni jooksin nagu orav rattas. Küll masti, küll alla, pingutasin vante, vedasin trimmiotsi, juhendasin meeskonnaliikmeid viimaste töödega. Veel 10 minutit enne otsade heiskamist huilgasid akutrellid ning paukusid needitangid. Enamvähem jooksime paadi kai äärest minema. Ja seda kogu võimaliku varustusega, mida paadi ehitamisel vaja võiks minna. Kaks täiskomplektset akutrelli, akurelakas, kastide viisi happekindlaid polte, seibe, mutreid ja muud, sadade meetrite kaupa otsasid, 3-aastase lapse mõõtu vandilõiketangid, miljard erinevat tööriista jms. Hea, et 6-meetrist redelit kajutis ei olnud. Muidugi ka kogu kohustuslik varustus.

Stardist saime ca minutilise hilinemisega siiski üle ja asusime meie ees startinud Matildet (Elan 340) ja Fanaticut (Guyline 355 ehk maakeeli varajane Ridas 35) jälitama. Kõik sujus päris hästi. Mingi hetk saime isegi instrumendid tööle ja plotterile voolu taha.

Rannarootsi regatt sujus üldiselt päris tagasihoidlikult. Mingeid erilisi kõrghetki me taktikaliselt tekitada ei suutnud. Sõitsime konservatiivselt ja ei trüginud ei merele ega ka kalda alla. Merele läinud Matilde sai sealt kõvasti võitu. Nii said ka kõik eelmisel aastal merele minejad. Maa poole hoidnud Fanaticul aga nii hästi ei läinud. Meie sõitsime keskpäraselt keskel. Vahva oli muidugi see, et ei kulunud kaua, kui IV grupp oli ahtris pisikesteks värvilisteks täpikesteks sõidetud. Sõit oli lõbus ning juttu jätkus nii purjetamise, mere kui ka naiste (kohustuslik) teemal.

Mida aeg edasi seda teravamaks kiskusid kursid ning meie elu läks enne päikesetõusu juba päris huvitavaks. Nimelt suutsime alla 4m/s puhunud tuules hoida stabiilselt kiirust kuni 4,8 sõlme. Nelpryde'i tuliivärske inventar töötas kogu raha eest ja paar kopikat peale ka:

Veidi enne Voosi kurku kiskus asi teravaks ja edasi törtsutasime juba kerge foka all finišini. Teepeal veel kirusime, et üldse ikka krüssata ei saa, nii ropp triiv on. Pärast sadamas Tuulelaulu tuukrid tõid kaks pange merihernest kiilu tagant ära. Mõni ime....

Kuna meil mittealkohoolsed joogid enne starti otsa said, olime finišeerudes päris süsid. Terve laupäev üritasime kuidagi pilti ette saada. Üldiselt head nahka ei saanudki. Pühapäeva hommikul kell 8 tuli aga juba otsad heisata ja suunduda Kessu regati stardi poole.

Stardis oli pilt veelgi nirum, kui Rannarootsil. Konkureerima oli jäänud veel vaid Matilde. Ilma ennustus lubas aga kõvasti krüssu ja krüssanud me selle paadiga veel õieti polnud. Tuult muidugi ka õieti polnud. Üle 4,8m/s, mis hakkas puhuma alles viimase 1/5 peal meie kellad ei näidanudki. Suurem osa ajast tuli kuskil seal 2-3m/s vahel siksida. Pärast starti oli see 3-meetrine "torm" ka kaunis vastiku terava laine üles kruttinud, niie toli tükk tegemist kõigepealt Matilde ees püsida. Hiljem ka sabas enamvähem kõrgust hoides. Lisaks tegime paar taktikalist imevigurit ning olime üldiselt kogu ülejäänud laevastiku suhtes suhteliselt nutusel positsioonil.

Siis tuli aga Edasi. Ja elu läks huvitavaks. Leidsime omale mängukaaslase. Nagu me kiiresti aru saime, oli meil kiirust kuhjaga, kuid nurka väga õnnetult. Nii me siis harjutasime ja tegime sabaringe: sõitsime Edasile järgi, Koit pressis meid üles, pautisime üles ja tulime uuesti järgmisel halsil kolinal Edasile selga. Ja nii lugematu arv kordi. Vähemalt 5. Aga eks tugevamalt vastaselt ole ka midagi õppida. Nii saime ka meie pika peale selgeks kuidas see krüssutrimmi asi käib. Pikapeale hajus ka laine, ning mingi hetk suutsime Edasiga juba ilma igasuguse pingutuseta sammu pidada. Toimetasime paadi kallal. Vahetasime poomiliigi otsa jämedama vastu, leiutasime, kombineerisime. Pärast uuesti trimmile keskendudes olime juba Edasist kiiremad. Kuid kahjuks lõppes nende teekond Pärnu suunas pöördemärgi ning spinni heiskamisega. Meie aga saime veel Kessemadala suunas kõvasti krüssata.
Siin on Edasi meie pika teekonna lõppfaasis:

Lõpuks oma grupi pöördemärki võttes oli juba päris kurb ja üksildane. Ka tuul hakkas tagasi Muhu alla jõudes vaibuma. Nii tegelesin jälle käsitööga ning pleisisin ühed ägedad Dyneemast vaikse tuule spinnibrassid valmis. Tubli tund tööd läks, ent tulemuseks on brassid, mis kannavad vähemalt 2 tonni tõmbejõudu ning on oluliselt kergemad, kui suured-pehmed-mugavad metallkarabiinidega brassid. Kasutusele saime aga võtta vaid ühe, sest tuul lõppes otsa. Kogu see tripp praamiliini juurde võttis meil ca 3h aega ja tekitas kaunis korraliku joodikupäevituse.

Õnneks ei olnud aga plekki kauaks ja peatselt hakkas puhuma paarimeetrine vastutuul. Suure "rõõmuga" tõmbasime jälle foka üles ja asusime Hiiumaa pooole pressima. See muidugi oli viga, sest tuul tuli hoopis mandri poolt ja nii ludis ka pöördemärgis 30 minutit meist maas olnud Matilde meile tublisti järgi. Finišiks oli vahe kahanenud 15 minuti peale. Pressisime mis me pressisime seal ulgumerel, vahepeal pikalt vägevas 1-meetrises tuules, saime lõpuks ikkagi õigesse rajaäärde tagasi ning tublilt tugevnenud tuulde.

Oli see vast lust, kui tuul üle 4m/s puhuma hakkas. Kiiirus ja krüssunurk olid paadi välimusele täiesti kohased - vihased. Ise veel irvitasime, et seda täppi seal kaugel (Carolit) küll kätte ei saa. Saime. Olime tubli 200m neist allpool. Siis irvitasime, et ega me nüüd nurgaga sinna üles küll end ei pressi, kus Carol on. Pressisime. Kui lõpeks aru saime, et Caroli segatud tuules pole enam millestki tolku, saime neist ka kahe kiire pauudiga Kuivarahu juures mööda. Seljataha jäi ka Meeri. Finišis, keset Haapsalu lahte, oli vahe Caroliga juba 15 minutit. Aga krüssust oli küll villand. Aga no ise me kurtsime, et näed Rannarootsil ikka üldse kohe krüssu ei olnud, ei saa kuidagi uut paati ja purjeid testida. Summa summarum siis 14+14h meresõitu ühel nädalavahetusel ning 60+ miili krüssu ja 60+ miili spinnisõitu. Koju jõudsime ca 02:30 öösel. Pärast seda nädalavahetust oli väsimus ikka täiesti uuele tasemele viidud ning päris kõik meeskonnaliikmed järgmisel päeval tööle ei jõudnudki.

Aga tühja sellest väsimusest. Ridas on teinud meile väga ägeda paadi. Ja Neiplryde tõeliselt kurjad purjed. Mis muuseas näevad ka päris seksikad välja. Elu näitab, mis tulevik toob :-)

Et blogi tolmu alla ära ei kaoks

2011-06-19T22:56:00.000+03:00

... kirjutan natuke ka siia, mis vahepeal toimunud on.

Paat jõudis reedel Jõgisoolt Ridase tehasest Tallinna. Tegeleme praegu viimase lihvi andmisega ehk viimaste pudinate külge keeramisega. Erilist peavalu tekitab mõningate trimmiotste vedamine ja stopperite paigutus. Näiteks spinnakeri barberite stopperitele justkui polekski kohta. Või ei ole meie kujutlusvõime piisavalt hea. Või mõlemat :) Uusi pilte nagu eriti ei olegi. Kõik mis on on meie ehituse galeriis. Viimased pildid siis Ridase hoovi pealt:

Purjed ka:

Samas otsime omale uut tormifokat. Kui keegi oskab aidata, siis ostukuulutus on Kipperi foorumis

Seniks aga on tööde nimekiri veel päris pikk. Aga vähemalt on paat Tallinnas ja saame õhtud kenasti sisustatud :-)

Päev 2

2011-04-26T21:47:00.000+03:00

päev 1

2011-04-25T17:44:00.002+03:00

Published with Blogger-droid v1.6.6

Kapist välja

2011-04-23T12:53:00.000+03:00

Nüüdseks pole vist enam saladus, et kohe-kohe on valmimas uus Minni. Jagaksin siinkohal paar pilti sellest, mis konkurente hooajal 2011 ees ootab:

Vormist välja

Ridas Kaleininkas oma tööd üle vaatamas

Sale neiu?

Töö algab esmaspäeval, 25 aprillil. Puhkused on võetud ja kõik on valmis, et tekivarustus külge kruvida, mast kokku panna, uus Dyneema jooksev taglas komplekteerida.... Tööde nimekiri on muidugi päris pikk. Kuid siht on silme ees ja mai 2. nädalal peaks orienteeruvalt olema põhjust šampapudelilt kork maha võtta. Eks püüan vähehaaval lugejaid progressiga kursis ka hoida. Tuleb vahva nädal :-)

Purjed 2011

2011-04-22T18:03:00.000+03:00

Midagi sellist... Hüvasti dakron ehk "isetrimmivad purjed" nagu Peter Saraskin neid kord kutsus :) Edaspidi jääb siis trimmitöö ikka meeskonnale

Müüa uus North Sails S1.5 ultralight spinnaker

2011-03-23T15:02:00.000+02:00

Kõik muud plaanid hooajaks 2011 hakkavad paika loksuma. Jäänud on veel vaid üks oluline asi - spinnakeri müük. Niisis presenteerin pakkumist veelkord. Seekord ka koos hinnaga. Väga hea hinnaga.

North Sails S1.5 spinnaker
Valmistamise aasta: 2010 august
Materjal
SL: 8080
SMG: 4500

SF: 4500
Läbisõit: 20nm
Töötav vahemik: 0-7m/s
5-6 korda mastis käinud. Nagu uus
Koos North Sails spinnakeripurjekotiga

Kiirmüügi hind: 895EUR

Välja näeb nii:

Varia

2011-03-18T16:30:00.001+02:00

Kõigepealt häid uudiseid - Minni saab uueks hooajaks kogu uue jooksva taglastuse Dyneemalt - vaata http://www.dyneemaexperience.com/

Kirjutan kindlasti siin ka, et mis me siis täpsemalt saame ja kuidas kõik välja nägema hakkab. Esialgu on vaid teada, et meie sõbrad aitasid meid võidule. Aitähh! :-)

Teisalt:

Müüa veel mõned purjed ja muidugi ka täiskomplektne mast. Võtke julgelt ühendust 555 99 541 ja ehk leiab kokkuleppe.

Korraks keeras sulale

2011-02-27T19:12:00.000+02:00

Täna oli tõeliselt ilus ilm. Isegi lumi hakkas juba tee ääres kergelt sulama. Kraadiklaas näitas -1,5C. See ehmatas tõesti ära. Kui tavaliselt teeb sula ja päikesepaiste iga purjetaja meele heaks ja tõstab ootusärevust, siis see aasta on mul vastupidi. Kõik on veel lahtine ja ettevalmistused uueks hooajaks ei ole veel alanudki. Kõik suured plaanid ja kõva pealehakkamine on esialgu veel kännu taga kinni. Paadi taglas on kõige täiega müügis siin ja uut ilmselgelt tellitud veel ei ole. Kohati käib mõte peast läbi,et huvitav mis ajaks üldse purjede alla saab. Ja kui saab, siis kui konkurentsivõimeliselt?

Aga eks tiksume edasi. Küll lõpuks peab taevas ka meie uue hooaja osas selgima hakkama, niiet jääb üle vaid oodata. Seniks on meil aga kaks palvet:

Palun toetage meie osalust Dyneema Experience nimelisel üritusel, kust meil on endiselt võimalik võita uhiuus jooksev taglas. Lisainfot eelmisest postist ja otselinkon siin
Kui tead kedagi, kes teaks kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks nõus meie püha eesmärki purjetada kiiremini, kõrgemale, targemini ja kaugemale, siis andke julgelt teada andres@minni.ee - ka väike toetus võib meie jaoks tähendada oluliselt paranenud konkurentsivõimet.

Andres

Purjetaja parim sõber - OTS

2011-01-17T17:17:00.000+02:00

Dyneema taga olevad ettevõtted on võtnud nõuks valida välja 40 jahti, mida turgutatakse uusimate ja vägevaimate Dyneema toodetega. Oleme ikka proovinud tehnika poolest eesrinnas olla ja hea meelega arvustaks-hindaks uusimaid pudinaid. Niikuinii on kõik meie sõidud ja elamused blogis avaldatud - asi siis see väike lisa teha.

Aga selleks, et meie väikesel paadil ka maailma mastaabis kaalu oleks, peab meil võimalikult palju toetajaid olema. Kusjuures korraldajad on toetajate vastu ka helded - jagavad kõigile tasuta 3-kuulise Seahorse Magazine online-tellimuse.

Niiet kui oled nõus kulutama 3 minutit meie toetamiseks, siis mine allpool olevale aadressile, vali FOLLOW ME, CLICK HERE, ning sisesta ajakirja tellimuseks vajalik nimi ja e-posti aadress. Pärast tuleb e-mailile ka kinnitus, millel tellimuse ja toetus aktiveerimiseks peab klikkima.
Dyneema® Experience Team - Profiil

Tänud ette!

Rege rauta suvel

2010-12-07T15:41:00.000+02:00

Tere Sõbrad.

Kirjutan, kuna nüüd on tõesti päris viimane võimalus Helly Hansenit kodumaa pinnalt soetada ning veel vägagi viisakate hindadega. Kogu pankrotivara on pandud müüki ühte renditud kontorisse aadressil Kadaka tee 44 (Eesti tekstiili maja, sissepääs linna poolt). Laske tööpäevadel 10-19 "Kadaka Teed OÜ" uksekella ning liikuge üles 2. korrusele. Ise soetasin jope, spraytopi, 7 paari lühikese näpuga kindaid (50eek/paar) ja veel pisipudinaid. Soovitan teilegi, sest HH uus maaletooja ei oma veel aimugi millal nad midagi tarnima hakkavad. Muid purjetamisriiete müüjaid meil ka eriti pole.

Kuidas edasi?

2010-11-23T21:35:00.000+02:00

Meenutusi hooajast 2010

Võttis ikka aega see hooaja kokkuvõtte kirjutamise alustamine. Peaasjalikult muidugi seetõttu, et pärast niivõrd edukat hooaega ei oska enam välja mõelda kuidas edasi liikuda ja samas taktis arenema jääda.

Aga hooajast 2010. Me ei seadnud omale väga silmipimestavaid eesmärke. Olime ju terve 2009.a. hooaja virelenud viimase ja eelviimase koha piiri peal, aegajalt vaid Enelit ja Vesilennukit võites. Poodiumikohale olime sattunud vaid siis, kui oli kas a) 3 osavõtjat või b) ainult 3 paati, kes oskasid valida kumba pidi ümber Naissaare sõita. St siis olime saanud kaks 3. kohta. Oli see ju ka meie kõige esimene hooaeg koos purjetades. Igatähes oli meil kindel eesmärk rohkem trenni teha ja kõvemini pingutada, kui Eneli ja Vesilennuk, ning neid sedaviisi ka edestada. Kahjuks muidugi ei saanud Vesilennuki meeskond oma uut paati, Astraiat, kuidagi käima ja rajal me seetõttu väga tihti ei kohtunudki. Eneliga oli hooaja lõpupoole üha enam ristumisi, kuid ka neil olid probleemid. Kapten oli hõivatud juurdekasvu kasvatamisega ja meeskond oli pidevad muutumises. Seega üldkokkuvõttes kaotasime neile mõlemile vaid üksikud korrad. Eesmärgiks oli ka Muhu Väina Regatil esimese 50% sisse tulla. Selle koha pealt on mul palju vabandusi, peaasjalikult täieslikult ebaõnnestunud viimane etapp ning uus palliarvestus... Vana palliarvestusega oleksime ka samade tulemustega julgelt 50% sisse mahtunud. Niiet eesmärkide põhjal justkui täitsa 50/50 hooaeg?

Ei. 2010 osutus siiski natuke edukamaks, kui seda kuidagi oleksime suutnud ennustada. Kui ma nüüd ei eksi, siis sai kõik alguse siit:

Suveöö rahvaregatilt saime oma päris esimese võidu. Kahjuks küll muidugi ka ainsa. Aga tunne oli võimas ja motivatsiooni jagus.

Lõppkokkuvõttes sõitsime välja 13 poodiumikohta:

I koht
Suveöö Rahvaregatt

II koht
Rannarootsi Regatt
Tallinn-Prangli Regatt
3x KJK Delfi Kolmapäevaregatt

III koht
Hooaja avaregatt
6x KJK Delfi Kolmapäevaregatt

Sinna otsa jäi veel päris pirakas arv neljandaid kohti ning muid häid tulemusi, mille üle häbeneda oleks patt. Eriti vahva kemplemine oli meil mitu korda Blancaga, kus KJK kolmapäevakutel jäime 19 stardi kokkuvõttes sama punktisummaga viiendaks ning Blanca sai kõrgema individuaalse tulemuse eest 4. koha. Tegelikult oli meil vist isegi punkte rohkem, kuid meil tuli mahaarvamisi, Blancal arvati maha nulle. Lisaks oli meil suvel veel "Mitteametlik veerandtonniste MM", kus jäime samuti Blancale alla täpselt null punkti ning pidime leppima 4. kohaga. Tol korral olid meil isegi kõrgeimad skoorid samad. Blancal oli paremuselt teine või kolmas skoor parem... Aga kui päris aus olla, siis hooajal 2010 oli Blanca meeskond meis tõesti üle.

Milleni me hooajaga 2010 jõudsime oli see, et me suudame sõita esikolmikus. Teoreetiliselt suudaks me isegi võita. Me lihtsalt ei oska oma võimalusi veel realiseerida. Aga lihtsalt 3.-4. koha peale mängimine ei tundu ka enam päris see. Midagi tuleb ette võtta. Midagi, mis võimaldaks meie tulemustel samamoodi edasi areneda nagu nad viimase kahe aastaga seda teinud on. Aga me ei suuda seda üksi. Kõik alternatiivid, mis võiksid meid järgneva kahe aastaga viia Eesti Meistritiitlile, on meile natuke üle jõu käivad. Ja kusjuures neid alternatiivseid ideid ja ravimeid on meil mitmeid. Kui tead kedagi, kes oleks nõus õla alla panema, või oled ehk seda ise nõus tegema - anna endast julgelt märku! Kontakt: andres @minni.ee.

Ei ole veel päris kohale jõudnud...

2010-11-07T10:34:00.001+02:00

Eile tegime Minniga lahel viimase ringi. Peeter ja Kai-Reet Eneli pealt, Sulev, Jaana ja mina. Lust oli. Paat libises mööda laineid ka ainult genu abil nagu kulda. Jõime ära ühe šampanje, kostitasime Vana.

Aga ma ei ole veel päris kindel, et hooaja lõpp mulle ikkagi kohale on jõudnud. Vist ikka päriselt ei ole. Esialgu ei suuda ma veel ette kujutada järgnevat 5 kuud kaldal. Kuidas ma täpsemalt oma elu ümber pean kujundama, et kihk merele peast päris lolliks ei ajaks? Millise rutiiniga saab üldse purjetamist asendada? Kustkohalt tuleb asendusadrenaliin, mida seni iga nädal merelt sai? Natuke nagu kurvaks teeb. Lähen pakin nüüd paadi kokku ja tõstame ta välja. Aeg ära kuivada, vesi on külm ja lumi on maas.

Punkt 2010-le

2010-11-04T12:56:00.001+02:00

Võistluspurjetamise hooaeg leidis möödunud nädalavahetusel selleks aastaks oma lõpu. Hooaja lõpuvõistlusel. See ei tähenda, et Minni enam see aasta purjesid ei heiska. Aga stardivilet me enam ei kuule.

Võistlus oli raju. tuul puhus keskmiselt 8m/s, puhanguti 10m/s, aegajalt vaikis mõneks minutiks 6m/s peale. Proovi siis õiget purjestust leida. Eriti paadil, mille püstuvuse põhikomponendiks on meeskonnaliikmete hommikusöök, nagu see meil on. Ka rada oli pikk. Nii pikka sirgeldamist pole Tallinna lahel vist enne ette tulnudki. Pikad krüssu- ja spinniotsad, vägivaldsed pagid ja kohati ka kaunis järsk ja tihe laine. Täpselt selline, et krüssuotsal kõvasti keskendumist ja head kursivalikut nõuda, ent spinniotsal glisseerimist veel mitte võimaldada. Kokkuvõttes siis Polarise ja tema meeskonna jaoks päris piiri peal värk. Nii me proovisimegi kõike, mis meie purjearsenalis oli. Peale muidugi ultrakerge spinni. Ent kui Tuulelaul ja Blanca paari esimese krüssuotsaga täpiks kadusid, kadus ka igasugue lootus. See, kuhu lootus kadus, vajab aga pikemat seletasmist.

Sõitsime kaasa 19 kolmapäevaregatti. Seega peaaegu kogu võimaliku komplekti. Säärase järjepidevuse tulemusena olime üldkokkuvõttes päris heal positsioonil. Hooaja keskel suisa isegi 3. kohal. Aga vahepeal oli vette tõstetud Blanca, mis talvel uue masti, purjed ja kerge remondi sai. Ja nii paugutas kapten Tiidemann meie hea hooaja alguse pihuks ja põrmuks. Pikapeale jõudsime nii kaugele, et kõige viimane sõit otsustas tulemuse. Ning oh õnnetust - meie punktiskoor jäi täpselt samaks. Blancal oli ette näidata suurepäraseid tulemusi, meil aga vaid järjepidevaust. Tulemused siiski loevad ja nii napsaski Jaan kolmapäevakute arvestuses 4. koha meie nina eest. Meie viimane võimalus ennast tõestada oligi hooaja lõpuvõistlus.

Lootus lootuseks. Blancaga kohtume järgmine aasta uuesti. Lisaks Blancale oli veel ülejäänud võistlus ja šanss kolmandale kohale. Meie ees oli veel Leila ja ahtris Viru. Niiet pedaal oli põhjas stardist finišini. Ja imekombel suutsime Leilast ka ühel õnnestunud krüssuotsal mööduda. Ei ole muidugi siiamaani selge kes siis Leila peal käske ikkagi jagas. Loomkatsena oli rooli pandud hoopis pingviin :-) Aga see selleks. Saime mööda, saime ette. Ka Viruga suutsime vahe sisse vedada. Ja siis tuli viimane krüssuots Kuuli muna juurest sadamasse, kus kõik positsioonid ümber mängiti. Küll proovisime hoida jälle raja keskele, et võimalikult vähe kellelegi hävida ja tegime tuule keeramisega kaasa mõned lisapaudid, ent sellest kõigest jäi väheks. Viru sõitis kõige kaugemale maa alla ning pääses lisapautidest. Ja sõitis meie napi vahe tasa. Finišis olime seega küll 6-7 minutit enne Virut, ent korrigeeritud ajas saime minutiga vastu pükse. Aga see meid eriti ei morjendanud. Sõit oli vägagi nõudlik ja me andsime endast täieliku maksimumi. Sama nõudsime ka Minnilt. minut siia-sinna sellistes oludes ja 4-tunnise sõidu peale on juba rohkem õnne ja vedamise küsimus.

Lõppkokkuvõttes tuli välja nii, et õnne viimasel krüssuotsal küll eriti ei olnud, ent õnnelikud olime kuhjaga. Selja taha jäi täiesti uskumatult edukas hooag! Selle tähistamiseks liikusime kõik Egoni juurde sauna ja kõlistasime kokteliklaase-õllepudeleid nii kaua, kuni käed töntsiks jäid.
Vot selline lugu sai seekord. Järgmine kord tuleb hooaja kokkuvõte.

Tallinna lahe mõrrapüük

2010-10-27T23:33:00.001+03:00

Täna startis 2010. aasta viimane KJK kolmapäevaregatt. Nii nagu viimasel ajal kombeks, oli stardiliin jälle tuule suhtes täiesti pahempidi ning üle liini sai põhimõtteliselt ainult vasaku halsiga. Otsustasime paremal halsil poipoolsesse otsa põrutada ja vasaku halsi meestele ninanipsu teha. Kahjuks ei võtnud aga mõistus õigel ajal kiirendada ning Tuulelaul ja veel keegi vurasid eest läbi. Mingi ime läbi saime ka paremal halsil üle stardiliini, ca 50cm vahega poi suhtes. Võtsime veidi kõrgust maa poole ja pautisime siis esimesele märgile, milleks oli Russalka ehk nr 1. Otsus oli just nimme valida kesktee ja mitte minna liiga kalda alla ega ka sõita enda mere poolt nurka. Juhuks kui emb kumb pool peaks osutuma soosituks, siis keskpaiga meestel on vähemasti garanteeritud positsioon keset laevastikku. Ja umbes nii ka läks. Blanca, keda oleksime pidanud 7 punktiga täna edestama, et üldarvestuses 4. koht tagasi võita, läks maa alla. Veidi hiljem läks ka Eneli meist natuke kalda poole, ent hakkas vähehaaval meie poole tagasi vajuma. Seda muidugi pärast seda kui nad olid meist natuke kõrgemale sõitnud ja ka lähemale tulnud. Kuidas ja miks see nii käis - ei tea. Vahepeal olid merepoolt tulnud Tuulelaul ja Leila meie vöörist piisava eduga läbi sõitnud, et vahe spinniotsal tagasi sõitmine võimalikult keeruline oleks. Leila roolis oli kusjuures Priidu asemel hoopis Jüri Saraskin, kes on arvatavasti üks kogenenumaid veerantonnise kapteneid, kes see aasta võistelnud. Igatähes märki pautisime natuke liiga hilja ja see andis võimaluse Merihundile end sisemiseks pressida ja seal valjuhäälselt ruumi nõuda. Taheti vist saada 1,5 paadipikkust. Andsime 2 meetrit. Ja oli hea küll.

Saime spinni enne Merihunti üles ja asusime teravalt sadamamuulide vahele pressima. 17,5m2 suurema spinniga Merihunt osutas kõva vastupanu, ent suutsime neid siiski kontrollida alt tuulevarjust mitte välja lasta. Poolel teel muulideni aga järsku Tuulelaul risti, spinn tuleb alla. Leila keerab järsult mere poole. Mis nüüd siis? Sõitsid kinni? Jah kuskil siin on kivid, kuid mitte meie süvise jaoks... Plotter oli meil ka väljas, kuna aku oli laadimata ja pikalt pilsis +7C temperatuuril seisnud. Lõpuks jõudis ka meile kohale, et ees on hoopis mõrd. Teate küll, selline millega kala püütakse. Väike viide ka:

Ainult et nii hästi ta nüüd küll silma ei paistnud. Vaadake hoolega tahapoole - seal on näha karjaaed ja juhtaed. Keset seda juhtaeda Tuulelaul põrutaski. Ja see oli ca 3-meetrine kastmõrd, mitte pisike nagu siin pildil. Ei tea mis imevalemiga Tuulelaul sealt välja sai. Igatähes sõitis ta sellest kuidagi üle. Meie Leila ja Merihundiga tegime aga suure kaare ja vahepeal pressisime suisa valel halsil, et end kuskile ankruliinide sisse kinni ei sõidaks. No ausalt, mina ei näinud seal mitte kui mingit märgistust. Vähemalt mitte mere pool otsas. Pärast tuli välja, et sama püünis oli ka Blanca kätte saanud. Aga seda juba krüssuotsal.

No ja sõitsime ja sõitsime. Kuniks tuul läks spinnakeri jaoks liiga teravaks. Heiskasime genoa ja libisesime ühel halsil finišisse. Merihundi ees. Jälle üks kolmas koht nii füüsiliselt kui ka korrigeeritud ajas. Kokkuvõttes oleme seega 20 toimunud ja 19 osaletud kolmapäevaregati arvestuses olnud esikolmikus 9-l korral. Kokku 6 pronksi ja 3 hõbedat. Pole paha meiesuguste kollanokkade kohta? Natuke muidugi jäi kripeldama, et me seda kulda kuidagi välja ei võlinud. Vahepeal oli aeg, kus olime nii Tuulelaulust kui Leilast käigu poolest kiiremad. Realiseerida ei osanud... Nüüd hooaja lõpuks on aga kõigil konkurentidel asi nii käpas, et ei aita ussi- ega püssirohi. Järgmine aasta! Hoidke alt!

Mis aga tuletab meelde, et eelmise kolmapäevaku sõit jäi blogimata. Kõik oli tegelikult väga vahva. Pärast natuke ebaõnnestunud spinnistarti ja olles Merihundi poolt sunnitud valele rajaäärele, olime kogu kambast mõned paadipikkused maad. Saanud aga natuke vabat tuult ja ruumi minna sinna, kuhu hing ihkas, andsime "roosale" valu. Ja oi oi, kus paat selle 3-4m/s tuulega spinni all lendas. Pealetuule märgiks olime ca 3-4 paadipikkusega kogu grupist ees. Päris imelik tunne, pole väga väga ammu, vist Suveöö Rahvaregatist saati, päris esimesel kohal olnud. Siis tuli aga paratamatus ja Tuulelaul näitas meile hea taktikaga koha kätte. Pautisid meile alla ja lõid käigu kinni. Selleks ajaks kui uuel halsil vabas tuules minema saime olid nemad juba ees. Ja siis tuli pime... Ei saanud enam eriti sotti sellest kuidas konkurentidel läheb, kus raja pool nad on või mis üldse ümberringi toimub. Vihma sadas, kõik purjelindid olid kinni. Mis on minusuguse algaja soodimehe jaoks paras peavalu, ei ole neid tagumikumiile veel, et oskaks pimesi purjeid sättida. Lõpptulemusena olime Tuulelaulu ja Leila järel finišis füüsiliselt kolmandad. Ehk oleksime isegi jõel veel Leilale külje alla ujunud, kuna tegime viimase paudi jõesuudmesse täiesti täiuslikul hetkel ja saime ühel halsil kõva inertsi ja kiirusega päris kaugele liikuda. Siis aga pautis Cherié (Beneteau First 35) meile kui paremal halsil olevale paadile julmalt ette ja pidime kokkukõrke vältimiseks vastu tuult keerama. Kaotasime nii oma käigu kui ka šansid Leilat korrigeeritud ajas hirmutada. Vaikse tuulega on jõel üks lisapaut finišiprotokollis 1 minut. Täpselt nii palju ka Leilale hävisime... Aga kes seda sekundimängu ikka tahab mängida. Kui kolmas siis kolmas. Ja uhked selle üle!

"Kohalikud"

2010-10-13T21:55:00.002+03:00

Märgivõtt on päris meelega jäetud naviketta alla. Oi häbi... Tegelikult oleks pidanud kogu viimase slaagi välja jätma

Seekordne kolmapäevaregatt oli meie jaoks väheke teistmoodi. Nimelt oli meiega kaasas vähemalt 4-kordne Eesti Meister ja arvatavasti Põhjamaade kiirem veerantonnise kapten Koit Pauts. Palusin abi, et saada maitse sellest, kuidas päriselt sõidetakse. Elik me ei ole keegi üle 3-4 aasta purjetanud. Meil puudub igasugune kogemus svertpaadilt jms. Me ei ole eriti sõitnud kellegiga koos, kes meist targem oleks. Või kui, siispole olnud oidu targemaid jälgida. Vähemalt mitte võistlustingimustes, kus on olemas reaalne võrdlusmoment. Me ei tea millal on hea. See tähendab siis kiiruse ja nurga suhe tuulde ja lainesse. Ja oma õppetunni me saime. Positiivses võtmes.

Juba start oli omaette elamus. Nii nagu meie seda teeme, ei oleks see võimalik. Roolimees peab ise ennast lennult positsioneerima ja paika manööverdama. Nii me siis lendasime. Vabas tuules ja kaunis healt positsioonilt. Ja krüssasime kui eikunagi varem. Eks see ole ilmselge ka ülevalolevalt trackilt. Aga siis tuli see koht, kus... No ütleme, et ilmselgelt on Koit rohkem kohalik, kui mina. Suures hoos ja agaruses sõitsime hoopis nr 4 märgile, mitte nr3-le. Ja nii läkski Tuulelaul ludinal märki. Kiirreageerimisüksus vallas selle peale kohe pakstaaktuulde ja kursiga õigele märgile. Millele pidime veel põhimõtteliselt ringi peale tegema. Nii sai ka tublisti tagapool olnud Blanca meist märgis ette. Ma ei kujuta ette mis mulje minust meie külalisele jäi selle eksimuse peale :) Igatähes päris piinlik on.

Niisis. Tuulelaul löögiraadiusest väljas. Blanca otse ees. Pärast spinni brassi genoat hoidva kummi käest vabastamist saime ka selle üles ja asusime Blancat jälitama. Tuleb tõdeda, et tuul tegi imelikke vigureid ja läks päris tükk aega enne kui ta korralikult lendama sain. Ma ei tea mida Koit täpselt tegi, kuid lõppkokkuvõttes saime spinnihuntidest Blanca peal ühe mitte-just-kõige-täiuslikuma-meeskonnatööga-palistaud halsiga mööda ja nii külas ka finišivile meie jaoks 7 sekundit varem. Hämmastaval kombel korrigeeriti see vahe vaid ühe sekundi jagu pikemaks. Tuleb veelkord tõdeda, mina sellest ORC-st aru ei saa.. Lõpptulemusena igati vägev 2. koht Tuulelaulu järel ja Viru ees.

Aga mis me siis õppisime? Me õppisime, et mitte paat ei sõida, vaid meeskond. Ja roolimehe töö on ikkagi suure lainega tõeliselt oluline. Kümme aastat. Siis võibolla oskame midagi sarnast korda saata. Paat ise sõidab küll ja küll. Julgelt võimekas esikohtasid haarama pea iga ilmaga. Ma muidugi päris täpselt aru ei saanud palju täna tuult oli - kellad rääkisid midagi 10m/s ringis kohati enne starti. Pärast starti 4-6m/s. Seal vahemikus meil ilmselgelt eriti midagi ei olnud.

Ahjaa - seda õppisime ka, et meie manöövrid on vist ca 3x aeglasemad, kui Edasi peal. Mõni ime, et terve hooaja Tuulelaulu käest iga manöövriga peksa oleme saanud.

Igatähes - tuhat tänu Koit! Väike silmapilk päris purjetajate maailma oli tõeliselt värskendav. Ja adrenaliinirohke! Mitte üks märg tagumik, lekkiv purjetamissaabas või sahmakas krae vahele ei morjendanud. Kogu aeg oli särts sees.

Pildigalerii: SIIN

Õppetund alandlikkusest

2010-10-06T20:49:00.001+03:00

Tänane kolmapäevak oli iseenesest täitsa tore sõit, kuid kahjuks jäi natuke üksluiseks. Ühe-halsi-krüss Russalka juurde ning ühe-halsi-spinniots sealt Kuuli Munani. Saime kaunis kehva stardi ja jäime kohe päris takkaotsa. Spinniotsal tegime veidi tagasi, kuid kuna tegemist oli külgtuulega ja seda oli täiesti piisavalt, ei muutunud positsioonid ka siis. Hiljem riskisime suurelt, kuna kaotada polnud enam midagi. Risk ei tasunud end ära. Otseselt ei kaotanud ka midagi. Nii oligi.

Aga tänane jutt on hoopis millestki muust. Alandlikkusest. Sellest kuidas teada millal alla anda. Ja millal mitte teha manöövreid, millega kaotad rohkem, kui võidad. Vallamine on ALATI emotsionaalselt väga raske. Ja nii tulevad ka rutakad otsused. Täna saime alandlikkust katsetada tublid kaks korda, kolmandat kohtuseadusena muidugi ei tulnud...
See kõik sai alguse meie halvasti kalkuleeritud stardist. Jäime ca 40 sekundit hiljaks ja pidime startime täitsa alumisest otsast. Peagi jäi meie tuulele ette Astraia. Nagu ikka, oli ka meil kaks varianti: pautida või vallata. Sõit märki oli terav ja iga vallatud meeter on ju võrdeline kaotatud distantsiga. Vallasime ja kogusime kiirust. Mõne minutiga olime Astraia tuulest väljas ning neist ka ees. Olgugi, et allpool. Paudiga oleks me igatähes rohkem kaotanud.
Sport jätkus poolel teel Russalkani, kus ca 4-5 paadipikkust ees ja 3-4 paadipikkust allpool olnud Viru luhvas ennast meile risti ette. Ja täpselt nii, et enne polnud ei kuulda ega näha purje tagant, kui juba päramootor pea meie vööris kinni oli ja tuli kokkupõrget vältida. Luhvata ju võib, kuid milleks teha seda niivõrd destruktiivselt omaenese positsiooni suhtes? Vallasime jällegi. Läks 5 minutit mööda ja olime 4-5 paadipikkust virust ees. Ja sugugi mitte palju allpool. Küll aga hävisime selle manöövriga mõlemad. Viru kaotas vahemaas vähemalt kaks korda rohkem, kui võitis kõrguses. Meie hävisime muidugi ka. Eks need luhvamis- ja möödumisduellid käivad ikka hävinguga tandemis. Antud juhul oleks aga kõik olemata võinud olla ning Viru väärtuslikud sekundid alles hoidnud, millega finišiprotokollis Enelit edestada.
Nüüd aga tõeline õppetund alandlikkusest. See sport nr 2 ehk "Viru ja luhvamine" on juba kaunis igapäevane teema. Võiks juba ära harjuda sellega, et keegi pidevalt oma positsiooni rikkudes teiste sõitu rikub. Ikka oli mul vaja midagi krõbedat öelda. Ikka löövad säärased situatsioonid liimist lahti, kus igasugune loogika puudub. Aga kõik ei olegi loogiline. Teinekord võidetakse ja kaotatakse täiesti müstilisi teid pidi. Peab säilitama rahu ja keskenduma oma sõidule, oma manöövritele, trimmile, otstele... Võtma vastu otsuseid, millega kõige vähem hävida ja kõige rohkem võita. Muul moel tulemused ei tule.

Niisis - 6. koht 8 paadi seas. Ei saa kurta. Sõit oli hea. Krüssus oli nii kiirust kui nurka, spinniotsal ühtlast minekut. Manöövrid sujusid. Kas see ongi märk sellest, et hooaeg hakkab läbi saama? Et tuleb 6 kuud kurvalt läbi akna jääd, lund ja lörtsi vaadata , et siis aprillis jälle nullist alustada nii trimmi, meeskonnatöö kui taktikaga? Ehh... raske on see purjetaja elu siin Põhjamaal.

Tallinna Meistrivõistlused Trapetsil

2010-10-04T23:49:00.000+03:00

Pildid: Siim Viljakainen

Terve nädalavahetuse paugutasime merel nii, et ninast veri väljas. Vot oli hea trenn! Esimest korda sõitsime trapetsikujulisel rajal, mis oli iseenesest päris hea vaheldus lühirajal otse üles ja alla kütmisele. Ja muidugi kolmapäevakute pooltuuleotsadele.

Aga esimene võistluspäev algas laupäeval jällegi plekiselt. Suisa nii plekiselt, et isegi Virvet polnud. Pärast kahetunnist kail istumist sai meil aga villand ja otsustasime merele minna. Samal ajal lahkusid ja Matvere ja Tätte ümber palli sõitma ja kogu võistlev laevastik kamandati kohustuslikus korras neid saatma. Ja selle suure saatmise käigus unustati ära, et meil oleks võrdlemisi oluline saada ikkagi võimalikult palju sõite kirja. Nii tuligi tuul ja laevastik oli kuskil kaugel kaugel. Kohtunikud ja poipaadid samuti. Meie tuulutasime aga oma uut spinni ja katsusime krüssunurki. Igatähes möödus nii terve tund ehk peaaegu tühe terve võistlussõidu kestvus enne kui märgid maha saadi ja starti anti.

Ja start tuli. Ja sõit läks. Mitte niiväga just krüss, kuid just allatuule otsad. Krüssuga oli üks hirmus loterii. Kord võitsid need, kes läksid Tallinna poole, kord need, kes Miiduranna poole. Ja no andke andeks, minu mõistus küll seda ennustada ei osanud kust nüüd see keeramine tuli. Aga vahest vedas ka :-) Näiteks sellel esimesel sõidul. Ja nii olimegi suisa kolmandana finišis Edasi ja Leila järel. Aga nii nagu juba sel aastal kombeks saanud tuletas Jahtklubide Liidu auväärt Juhatus ennast meelde ja... Performance Line. Palliga möödusid Merihunt ja Viru. Hõissa Minni, ORC IV kiireim paat lühirajal... Mäletatavasti peame ka Stella II-st kiirem olema. no see selleks. Laupäeva järgmiseks tipphetkeks oli see, et me unustasime enne märki spinni külge panna, viskasime selle kinnitamisel üle parda vett sõeluma visata. Eimidagi, spinn veest välja, kajutisse, ruttu teine spinn külge. Siis aga tabas šokk, et vana spinniga küll selliseid luhvamismanöövreid ei tee ja sama käiku ei hoia... No eks me olime natuke halval positsioonil ka ja segatud tuules. Nii oligi tulemuseks eriti tagasihoidlik 9. koht 12 seas. Palliga möödusid Lagle ja Carol.

Pühapäeval oli juba tuult natuke rohkem. Stardid olid meil kaunis head ja krüssus läksime nii kuidas jumal juhatas. Kord hästi, kord halvasti. Kuna nelja sõidu peale oli kokku 8 krüssuotsa, siis ei mäleta sellest enam midagi. Mis aga oli positiivne, oli spinniotsade käik. Ei mäleta ühtegi allatuule otsa, kus me vähemalt kahte skalpi poleks võtnud. Ühel hetkel leidsime kogu grupi tuumiku (me ei räägi siin hetkel Edasist ja Leilast, kes eest ära olid rebinud) enda ees. Märgikursil kaunis nüril nurgal. Tuul vaikis. Halssisime ja võtsime kursi märgist sootuks eemale, Miiduranna sadama poole. Pärast mõningast emotsionaalselt rasket kihutamist halssisime tagasi ja läksime märki juba päris terava nurga all. Ja hopsti kogu kambast mööda. Ja nii nibin nabin veel, et viimasel hetkel rebisime Tuulelaulust vabalt ette ja ilusti märki.

See pilt ei sobi üldse konteksti ja on teisest sõidust kui ülalpool kirjeldatu :)

Hea ju kui on, mida meenutada. Lõpptulemus oli nagu oli. Aga meil olid omad head hetked ja ilusad manöövrid. Kindlasti saime kõvasti harjutada. Ja konkurents oli võimas. Ka teistes gruppides olid osad paadid suisa Pärnust kohale tulnud. Elame näeme kas meie keskpärased tulemused lõppkokkuvõttes Avamere Karika arvestuses ka mingi ilusa numbri kokku teevad.

Ahjaa, seekordselt supernädalavahetuselt tulime seeriaga 5-9*-9-4-8-8 tagasi 7. kohaga. Mille üle me oleme vägagi uhked - suutsime ju ometi edestada mitmeid tunduvalt kiiremaid ja kogenenumaid paatkondasid!

Oi plekki

2010-09-30T22:53:00.001+03:00

Pikalt pikalt polnud meil esikolmiku sisse asjagi. Lihtsalt ei saanud kuidagi pildile, tee mis tahad. Seekord kiskus aga asi huvitavaks... Esiteks - tundub, et nüüd on küll kõik kõvemad Polarised Tallinna kokku voorinud. Kui kaks nädalat tagasi oli stardis näha Vesileenusid, siis seekord oli kohal juba ka Eesti Meister Edasi.

Start oli täpselt külgtuules. 90 kraadi TWA otse Katariina kai idatoodrile. Käiku läks paar päeva tagasi Eestimaale jõudnud North Sailsi imerelv. Neiu Minnile sobilikult roosas toonis. Esimest korda saigi võistlusel kotist välja. Ja etskae - nii kui üles sai hakkas rebima. Esimese 5 minuti jooksul sõitsime vabalt ees olnud Vesileenust...

...ülevalt üle. Väga veider. Pole papist neiud ka mitte. Mingi imevalemiga oli Viru vahepeal täiesti monströösse vahe sisse söönud. Ligi 10 paadipikkust. Ülejäänud grupp oli startinud poi poolt otsast ja meist natuke allpool, niiet nemad eriti asja ei puutunud. Ja ega polnud aega jälgida ka. Mingi hetk läksid Vesileenud kurjaks ja hakkasid avaldama soovi meile peale sõita. Seda me muidugi juhtuda ei saanud lasta. Selle tulemus oli aga, et sõitsime oma ideaalkursist kõvasti ülespoole. Muidugi oli meil asi niivõrd intensiivne ja viimase peale trimmimine, et üks hetk oli meil Viru otse ees. Muidugi oli ka Indrek suures hirmus, et ta tuule ära võtame, kõvasti üles sõitnud. Ja siis tuli valus löök... Tekkis väääga ebameeldiv laineloks. Tuult jäi vähemaks. Ja oli aeg vallata ning võtta kurss märgile, peaaegu otse allatuules. See lõik kiiruse täielikult kinni ja kapteni natuke liimist lahti. Olime ülejäänud grupi ees päris viisaka edumaa sisse sõitnud, kuid kõik see vajus nagu liiv sõrmede vahelt välja, kui sääraselt seal otse alla tiksusime ja ennast vägivallaga märki meelitasime. Vesileenud olid allatuules paremat tööd teinud ja meile end täitsa külje alla meelitanud.

Märgis läks asi ka väheke tihkeks. Nimelt ei tahtnud Vesileenud meile piisavalt ruumi jätta ja nii läks meil märgivõtt kaunis nadilt. Olime sunnitud kurssi muutma ja võtma märgi teravalt. Mitte laugelt sisse ja teravalt välja nagu peaks. Ruumi oli suisa nii vähe, et mul oli kabuhirm meie uhiuut spinni alla võttes - pool meetrikest ja lõpp Vesileenu saalingutes. Õnneks suutis aga meeskond spinni kuidagi nii kokku vedada, et ülemine ots lendu ei läinud. Tõstsime Vesileenude vastu ka protestilipu. Selle ainsa mis oli, LHV kirjadega. Igatähes - märgivõtt oma grupis kolmandana Edasi ja Viru järel.

Pärast märki saime aga kohe hea kiiruse kätte ja tegime midagi seni enneolematut - sõitsime Virust ülevalt läbi. Neil lihtsalt ei kannatanud rohkem pressida, lõi foka täiesti pakki. Kiirust ja tuult oli ka piisavalt vähe, et oleks võinud kaunis kergesti kontrolli kaotada.

Pärast märki sõitsime julgelt otse mere poole. Kõik teised meie seljataga pautisid kalda poole. Loksusime, trimmisime. Tegime paar-kolm pauti kalda poole vastavalt tuule keeramisele ja laineoludele. Üldiselt hoidsime aga merele. Ja nii oligi Kuuli Muna juba päris lähedal, meie aga Edasi järel teisel positsioonil. Siis plekkis aga täitsa ära...

Pikalt vaevlesime kiirusega 0,8 sõlme ja sõitsime kursi poolest märgist täiesti eemale. Aga see oli vajalik, et mingitki kiirust hoida. Üks hetk sattusime halsile, kus pärast pauti enam tükk aega liikvele ei saanud. Ja nii olidki siusipsti Leila ja Blanca meist möödunud. Ka Vesileenu oli märgist sama kaugel kui meie. Kõik liikusid, meie seisime. Leila lihtsalt sõitis eest ära ja võttis 3 paadipikkust kõrgust. Siis tuli midagi ette võtta. Ja võtsime ka. Pikem nuputamine trimmi kallal ja ühtäkki liikusime 1,2 sõlmega. Kaks pauti ja kõmmdi - Edasi järel teisena märgis. Mis iseenesest oli hea saavutus ka lisaks positsiooni tagasi võitmisele, sest pimedaks oli läinud. Ja see must toigas tumedal taustal pole just kõige lihtsam sihtmärk. Peeter juba nägi juba igasugu asju, mis kahjuks siiski märk ei olnud.

Spinn üles ja kodu poole. Jällegi 1,2 sõlme. Spinnisõit läks üllatavalt hästi. Peagi olime eest ära ujunud Tuulelaulult, kes üllatuslikult peatselt pärast meid märgi võttis, samuti Leilat, Blancat ja Vesileenut edestades.Tagant tuli Sylvia, kes... Ma nüüd ei saanudki aru kuidas ta meie peale sai. Igatähes tundus alguses, et ta läheb altpoolt läbi. Ja siis hakkas tuul keerama. Mingi hetk käis Sylvia spinn kokku. Nemad enam nii teravalt sõita ei saanud. Spinn alla ning genu üles. Kurss endiselt Piritale.

Ja siis sõitis Sylvia mootori popsudes minema. Võistlemine oli katkestatud. No eksole. Kaks korda astas läheb hästi ja siis pooltel kordadel ei jagu tuult... Nii kõvas konkurentsis füüsiliselt teisena finišis olla oleks olnud kogu meeskonna jaoks üks pikalt oodatud ja hädasti ära kuluv motivatsioonilaks. Aga vahet pole. Sõit ise andis rohkem kui punktid üldarvestuses või Delfi-medalid. Hea tunne oli. Ja selle tundega läheme vastu nädalavahetusel toimuvatele Tallinna Meistrivõistlustele lühirajasõidus.

Kuna seekord oli üle pika aja jälle fotokas kaasas, siis pilte on lademes. Vt meie galeriid
Pilgu tasub peale visata ka Eneli imeilusale uuendatud blogile

"Nõrga paudi" XVI. kolmapäevak

2010-09-24T10:56:00.000+03:00

Sellel kolmapäevakul pidime võistlema ilma kaptenitta ja vähendatud kooseisus Jaana, Peeter, Marek ja Sulev.
Tuult oli mõõdukalt palju ja laine oli suhteliselt suur. Jaana oli meie vöörinaine ja sai oma ülessannetega suurepäraselt hakkama, Marek nagu alati roolis ja pakstaakidel (ainult kiitus). Sulev oli groodil ja andis genu sooti järgi, mina pidin genut peale tõmbama ja trimmima (tulemus nõrk).
Kuna Sulev oli oma purjetamise jalanõud koju unustanud oli ta harilike tossudega mis olid märjal tekil meeletult libedad. Tulemus oli see et igas paudis kukkus Sulev mulle selga ja seal kuhjas olles me rabelesime ja tirisime oma soote, huvitaval kombel ei vaaritanud mu pea välja võimalust et me võime kohad vahetada, nii me piinlesimegi kogu võistluse.
Starti me jäime natuke hiljaks ja keerasime ennast teiste paatide segatud tuulde. Seal me natuke loksusime kuni paremal taga olijad natuke ette jõudsid ja me saime ära pautida.
Edasine sõit kulges suures plaanis normaalselt kuid iga paudiga hävisime kiirust ja kõrgust kuna trimmi paikasaamine võttis üle mõistuse palju aega ja Jaana kallutas see aeg üksinda. Allatuule otsad olid head, kõik manöövrid sujusid ja kiirust saime isegi 10,2 sõlme kui laine tagant lükkas.
Tulemus oli 7. koht, oleks võinud paremini minna.

Igavene neljas

2010-09-15T21:15:00.001+03:00

Foto: Sulev Svilponis

Üle pika aja oli täna jälle kena litter väljas. Enne starti see muidugi väga rõõmu ei sisendanud, kuna olime veidi liimist lahti. Ma ei teagi mis seal täpsemalt oli, kuid asi ei sujunud. Aga sõidust ka:

Juba enne starti saime šoki. Vesi.... LEENU?! Ja nii oligi. Vesileenu. Tallinnas. Kolmapäevaku stardis. Kuna tegu on väga kõvade konkurentidega, siis vallandus koheselt diskussioon teemal "no kui nüüd naiste käest ka veel peksa saaks...". Seega siht oli kaunis selge - mitte päris kohe esimesel sõidul lasta naistel, kuiiganes tublidel, endale pähe astuda.

No ja siis läks lahti. Prestart. Aeg tiksub. "Paudiks valmis". No ja ei saa pautida. Viru tuleb liiga lähedale. Ja nii me jäimegi 1. starti hiljaks. 2. Virust ülemiseks ja lükata-tõmmata. Täiesti ametlikult täiesti tuksis start. Lihtsalt sõitsime 10 minutit täiesti vales suunas.... Aga polnud hullu. Teravamalt sõites saime pundile tükk maad järgi tõmmata ja siis... siis tegi kapten vea. Mitte natuke vea, vaid ikka korraliku. Spinn vedas nii loomamoodi, et käsitsi tuli sooti täiest jõust tõmmata. Hakkas juba vintsi ilma näitama. Pakun, et pagides oli julgelt üle 12m/s. Ja see kõik toimus Kuuli muna juures. Otsustasin halssida. Aga järsku tuli kuskilt laine, millega ma arvestanud polnud. Vist keeras ka tuul. Igatähes oli pärast väga keerulist halssi (keerulist, kuna tuult oli roppu moodi) meie broachilähedane kurss otse Kuuli munale endale. See on teatavasti suur betoonmonströössus keset merd. Ja kuna kiirused olid üle 7 sõlme, siis pidime koheselt uuesti halssima. No et vähem pilpaid saaks. Halssisime uuesti. Kurss täiesti valele poole. Märki minekuks pidime veelgi halssima. Aga oma positsiooni olime juba maha mänginud. Õnneks oli Kuuli muna märgi juures ka palju teisi, kellel tuule taltsutamisega probleeme oli. Igatähes spinn sai alla ja algas krüss. Konkurendid olid ees puntras. Blanca kõige peal, allpoolt tuulelaul, siis Vesileenu. Meie 3-5 paadipikkus taga. Saime sisse päris hea käigu, kuid polnud kuskile minna. Konkurentidest oli kohe päris sein ees. Nii vallasimegi Vesileenu kui kõige alumise paadi alt läbi ja hakkasime oma sõitu sõitma. Sõit läks hästi. Vesileenul rebisime eest ära. Tuulelaul tuli pidevalt allapoole. Ainult Blanca näis kõigutamatu.

Siis läks aga kõik päris segaseks. Russalka all oli üks vägev pilv, mis keeras tuult päris drastiliselt. Nii juhtuski, et meie eest ära pagenud Leila oli järsku päris lähedal. Pikalt taha jäänud Vesileenu täiesti ahtris. Aga tuul jäigi keeratuks ja tee tagasi Kuuli muna poole oli juba allatuule asemel teravapoolne spinniots.Siksisime mis me siksisime, kuid märgis läksid asjad kuidagi päris imelikult ning neljandaks me jäimegi. Kuni finišini. Tee mis tahad. Ja neljandaks muidugi füüsiliselt. Reaalselt sõitis folkboot Greta üle kogu grupi ja Viru põrutas meile korrigeeritud ajas 12 sekundiga ära. Niiet mitte päris neljandad siiski...

Aga siinkohal tuleks analüüsida miks me täpsemalt esikolmikusse ei sobi. Põhjused on väga lihtsad.
- Me ei tööta päris kokku. Ja ka kapten ei ole piisavalt kogenud, et suuta kordineerida kõiki tegevusi kõikides märkides või keerukamates manöövrites. Elik - ma olen kaunis õnnelik, kui suudan võistlussituatsioonis oma enese töö groodi, genu ja spinniga tehtud. Kõvemas aktsioonis pole mul kaugelt aimugi mida iga viimnegi teine meeskonnaliige peaks tegema. Eks see tuleb kogemusega, kuid esialgu lööb veel pildi kirjuks. Lisame väikese hämmingu ja kaose ning palju asju lihtsalt jääb tegemata või tehakse julgelt topelt. Seega hävime märkides kiiruse ja kõrgusega. Ning mitte natuke, vaid ikka roppu moodi.
- Kaptenina ei suuda ma piisavalt adekvaatselt hinnata vahemaasid ja konkurentide käitumist. Nii tambitaksegi meid startides ja märkides nii, et meri must ja meel mõru.

Seega tuleb õnnelik olla meie tulemustega ning vähehaaval hiilida. Salamahti valvata. Ja siis rünnata, kui vastased komistavad. See muidugi ei pruugi alati töötada. Küll aga istume järjest teravamalt kandadele meestele ja paatidele, keda eelmine aasta alles baaris nägime. Asi seegi!

Üks munatu seletamine

2010-09-05T18:57:00.000+03:00

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb vist kõigepealt tõdeda, et mul ei ole mune. Raha ka ei ole, et enda ja teiste paate lõhkuda. Seega Kui on huvi lugeda munadega meeste juttu, vaadake siia: Mati Sepa Blogi.

Aga sel laupäeva toimus KJK Sügisregatt. Suurepärastes tingimustes 4,5-6m/s puhunud tuule ja päikeselise taeva all. Eelmine sügisregatt oli meil eriti meeldejääv, kuna siis juhtus nii mõndagi. Näiteks lendas Peeter üle parda ja kaotas oma imekallid Harkeni päikeseprillid. Täpsemalt saab lugeda SIIT. Seekord oli eesmärk natuke paremini hakkama saada.

Start oli meil keskpärane ja peagi avastasime end kellegi ahtrist nii lähedal krüssamas, et kuskile enam minna polnud. Vist oli Blanca.Igatähes üles luhvata ei kannatanud ja alt ka eriti nagu läbi ei saa kui käiguvahe niivõrd väike on. Nii pautisimegi peatselt pärast starti Kuuli Muna poolt. Rada, muuseas, oli 5-8-Fo. St siis 5. märk ehk tagumine laevatee teljepoi, stardipoi ja tavapärane finiš muulide vahel. 5. märk on aga päris kaugel. Niiet krüssata sai hoolega. Ei tea kas see oli see meie esimene sundpaut või mis aga ilmselgelt olime me oma pautidega faasist väljas. Mitte kuidagi ei õnnestunud meil Leila, Blanca ja Tuulelauluga sammu pidada. Mõtlesin juba poolel teel märki, et no mida kuradit ma täpsemalt kirjutan. Lihtsalt ei saa kätte ja kõik. Kusjuures kiirust nagu oli ja reedesest tormist jäänud lainetus meid eriti ei seganud. Sõitsime natuke alla aga samas kiirusega 5,6-5,8 sõlme. Peaks ju lainega väga hea olema. Aga no mida paut edasi seda halvemaks asi läks. Ühe õnnetus on aga teise õnn ja kui Tuulelaul oma uude genoasse auku sisse murdis, saime juba rünnakuraadiusesse. Nii kuskil 10 paadipikkust oli nr 5 märgis vahet. Ja seal märgis olime koos ühes puntras Merihundi ja Viruga. Leila, Blanca ja Tuulelaul ees. Tavaliselt on see retsept katastroofile, sest kui krüssus Viru eest ära ei tõmba, ei juhtu seda kunagi.

Spinniotsal oli aga tuul väga muutlik ja vastupidiselt pea kõigile teistele suutsime me vastavalt tuule keeramisele teha tagasiteel minimaalselt 8 halssi. Ja vist tasus ära, sest nr 8 ehk stardipoi juures olime Tuulelaulul täpselt sabas. Järgnes lühike terav spinniots muulide vahelt sisse ja otse allatuult finišeerumine. Nende manöövrite käigus suutsime end Tuulelaule külje alla pressida ja nii oligi finišiprotokollis meie vaheks 5 sekundit. Natuke müstika on muidugi, et kus see Viru tuli, et sai end meie ja Tuulelaulu ees märki pressida. Tundub, et teiseltpoolt lahte sai samuti head tuult. Teine müstiline küsimus on, et miks me täpsemalt krüssus niimoodi peksa saime. Tavaliselt on just krüssukiirus see, millega me oma sabad päästame. Aga sõidud pole vennad ja 4. koht KJK Sügisregatilt on väga hea tulemus. Eriti veel eelmise aasta 6. koha vastu.

Pildid elavad kuskil fotoaparaadis ning ilmuvad siia millalgi hiljem. Siis kui on aega tegeleda. Seniks aga pöidlad pihku, et Minnil järgmine kolmapäev hästi läheks :)

Tallinna elujõuliseima fleedi välk ja pauk

2010-08-30T15:20:00.001+03:00

Pilt: Siim Viljakainen

Sel laupäeval oli vahva lühirajavõistlus. Minni meeskond oli vähendatud koosseisus ehk Marek, Andres, tõbine Ats ja Sulev. Tuult oli aga 7-10m/s. Ehk siis käsi oli puudu. Kui mitte kaks siis vähemalt üks kindlasti. Ja sama jama oli poordis. Et kui kahte kallutajat puudu ei olnud, siis üks oli kindlasti :-) Vaatamata vähesele kaalule suutsime teglikult mitmeid kordi näidata väga suurepärast krüssukiirust, isegi kogu fliidi kõikse paremat. Mitte muidugi 100% jätkusuutlikult. Ainuke jama oli see, et ühtegi head starti me jälle ei saanud. Pole ju harjunud, et tuult ka puhub. Ja nii olimegi me iga kord stardisignaaliks juba kuskil ebasoosingus olevas poipoolses otsas kõige viimased. Ja üks kord veel täitsa üle ka. Lisaks kehvadele startideele ei suutnud kapten ka konkurentidel piisavalt silma peal hoida ja nii pidime korduvalt pea tervele fleedile teed andma ja kõigi tagant läbi minema. Teinekord pautisime ka konkurentide tuulevarju ning tegime lugematu arvu liiga varaseid paute.

Aga nii se kõik käibki! Kõik tegid halbu starte, kõik jäid segatud tuulde, karpi, lõksu, pressiti välja, kontrolliti... Ja see tegi kogu värgi jube vahvaks. Meil oli nii palju paadis kogu aeg tegemist, et vahepeal võttis juba roolimehe ka hingeldama. Ülejäänud kolm meeskonnaliiget olid aga alates esimesest sõidust juba täiesti rihmad. Manööver manöövri otsa ja MILLISE ILMAGA?!? Täiuslik purjetamisilm. Tuult oli, lainet oli vähe. Nii kui vähegi paadile kütet annad nii lendab. Kuna käsi ja aega oli vähe ja otsi palju, siis läks spinn tihti nii üles, et ei soot ega brass ei jooksnud üle vintsi. Ja spinni plokkidel meil tirri ka ei ole. Kujutage nüüd ise ette mis nägu mina, paras silguniisk ja üldiselt mitte just kõige jämedama biitsepsiga sell, seal pärast märki olin. Ühes käes spinnisoot, teises brass, mõlemad jooksevad otse plokist pihku. Tuult näiteks pagi ajal ligi 10m/s. Kiirus tõuseb hüppeliselt 7 sõlme ligi. No igatähes hakkama ma sain ja tegelikult oli megalahe. Kõigi jaoks kahjuks mitte sasmaväärselt. Säärase askeldamise käigus suutsin Sulevile hea paugu rusikaga kulmu pihta panna. Silm paistes ja värki. Natuke häbenen veel seda intsidenti....

Eraldi äramärkimist väärib ka meie tähesõit. 1 õige paut, kiiresti leitud trimm ja olime esimese krüssuotsaga möödunud poolest fleedist. Spinn üles, järgi fleeti juhtivatele paatidele, mööda Long Gongist, kes esines igati vastavalt meeskonnaks olnud tipppurjetajatele vääriliselt (roolis Ain Pomerants ja soodis Marko Pomerants), allatuule märgis sisemiseks ja esimeseks, hea krüss pealetuule märki, liiga varajane paut, millega möödus Tuulelaul, hea spinniots tagasi, kus mõne meetriga suutsime väga hea rünnaku teinud Blancat siiski edestada. Tulemus - 1. koht korrigeeritud ajas. Üldiselt olid aga meie tulemused kaunis keskised. Koondprotokollis 4. koht, kaugel kaugel ~~Leila~~ Blanca taga ja mitte nii suure vahega Long Gongi ees. Peaaasjalikult kusjuures mitte tingituna tugevast tuulest ja vähesest tööjõust pardal, vaid kapteni kogenematusest. Aga elu õpetab ja järgmine kord oleme raudselt tugevamad. Muidugi teistpidi võttes on ka konkurendid tugevamad. Aga see pole siinkohal oluline. Nii vägevat purjetamist pole sellel täiesti tuule poolt hüljatud hooajal veel olnud. Punkt!

Asjad hakkavad paika tagasi loksuma

2010-08-25T23:39:00.002+03:00

Ehk siis kõik tundub olema nii nagu peab olema. Leila näitab jälle paremat kiirust ja kõrgust. Tuulelaul on oma mojo jälle üles leidnud ja suudab jälle esikoha väärilist kiirust ning kõrgust näidata. Viru on justkui kännu tagant pääsenud ja krüssab nagu loom. Ja nemad kõik meie ette ka tänasel kolmapäevakul finišiprotokollis jäid. Meie tagant võis leida Merihundi, kellele alles viimane sõit korrigeeritud ajas sama palju kaotasime, kui neid seekord võitsime. Merihundile kaotas aga Blanca, kes vahetult enne viimast märki meil täiesti ahtris olnud. Miskipärast saatis neid ka seekord miski kotermann ja nad olid pautimise asemel sunnitud tükk aega vastu tuult parkima ja said siis alles vanal (valel) halsil uuesti liikvele. Ja sinna need sekundid kadusid. Blancale oli aga veel vahetult enne muulide vahelt sisse krüssamist vääääga lähedal sõsarlaev Eneli, mis näitas viimasel krüssuotsal Kuuli munast Pirita muulideni väga head minekut. Aga nagu purjetamises ikka, tuli ka neil tagasilööke - jäädi karpi suure jahi ja muuli otsa vahele. Eneli ahtrisse jäänud Caroli kohta ei oska ma aga kahjuks suurt midagi öelda kuna nemad olid juba minu vaateulatusest väljas.

Võib tekkida täiesti õigustatud küsimus, et mida ma siis seekord öelda tahan? Eks vist ikka seda, et seekord võitsid targemad. Ja muidugi targemad, kellel vedas. Sest käigu ja kõrguse eelis on tulenevalt kiilude, roolide, taglaste ja purjede erinevusest igal veerandisel enamvähem eri kohas ja tegelikult olulist eelist ei ole. Ning ORC IV grupp on lihtsalt meeletult tasavägine! Ei usu mina, et säärast elamust mõnest muust võistlusgrupist meil Tallinnas saab. Rääkimata kuskil mujal Eestis väljaspool Muhu Väina regatti. Ja mis mu juttu veel tõestab on fakt, et Polarisi sigib juurde nagu Benetau'sid majandusbuumi ajal. Alles esmaspäeval jõudis Kesk-Soomest kohale Long Gong - 1993.a. toodetud uue tüübi Polaris, keda juba peatselt võistlemas näeb. Gemma on juba võistlusrajal käinud ja küll ta peatselt tagasi on. Loviise plaanib järgmiseks aastaks taglase uuendust ja ju ta siis ka stardis tagasi on. Merikotkas on varjusurmast tagasi ning meeskond teeb jõudsalt trenni. Olid teised ka täna kolmapäevakut jälitamas. Võibolla ma lihtsalt ajan asja siinkohal häguseks ja viin jututeema kõrvale sellelt, et mis on saanud meie tulemustega. Ei ole me juba mitu-mitu sõitu enam kesksuvist taset näidanud ja Leilast ega Tuulelaulust jagu saanud. Aga võibolla ma olen hoopis päris uhke selle üle, et veerandonniste teine (või kolmas õigemini?) tulemine nii võimas on. Ja uhke, et isegi grupi keskel figureerida suudame, aegajalt märksa tugevamaid ja kogenenumaid konkurente edestades. Ka Vana kaes tänast päeva. Vaadake hoolega Evelyn IV roolimehe õla kohale:

Seekord siis sedapse :-)

Pildilinki kahh

Kord nii, kord naa

2010-08-19T19:02:00.001+03:00

Eilne kolmapäevak oli meie jaoks natuke teise noodiga. Kukkusime edetabelis seni pea saavutamatuna näivalt kolmandalt kohalt neljandaks. Aga see asi vist käibki nii, iga kord ka võita ei saa. Et kõik ausalt ära rääkida, saime meie stardis sama palju peksa kui miili jagu kohtunike laevast eemal ja samas ka esimesest märgist kaugemalt startinud Tuulelaul. Nimelt ei tabanud me kohe üldse ära, et III ja IV gruppide stardid koos on. Ja siis kui terve grupp juba üle stardiliini oli, saime ka meie lõpuks vööri õigele poole. Aga enne seda kõike olid tähtsad otsused. Kuidas astuda vastu mahapandud rajale? Lee ots Kuuli munani, sealt spinniots Katariina kaini, krüss tagasi Kuuli munani ja finiš. Tuult oli aga stardi eel ebastabiilselt 8m/s. Kohati rohkem kohati vähem. Aga mis purjega sõita? G2 on meie inventaris puudu. G1 on meil väga hea. Foka ei pruugi aga külgtuules piisavalt vedada. Veel viimasel hetkel tuli kapteni otsus G1 kokku pakkida ning foka heisata. Ja see tasus ka ära. Kogu G1 peale jäänud fliit nägi ikka kõvasti vaeva ja oli ülepurjestatud. Krüssus poleks seda probleemi olnud, kuid külgtuules oleks meie 10m/s pagis G1-ga täiesti lapiti. Igatähes saime kohtunike laeva ehk mere poolt hea mineku sisse ja sõitsime oma vahe konkurentidega peaaegu tasa.

Kuuli muna märgis tegime esmalt halsi ja seejärel heiskasime spinni. Ka see tasus ära. Kogu järgnev sõit oligi ühel halsil. Ja mida sa seal täpsemalt ründad, kui kuskile halssida pole ning kõigil täpselt sama tuul. Samas jõudsime vaatamata kõigele ceel 3-4 paadipikkust ees olnud pundile järgi. Märgis oli aga meie jaoks tüüpiline katastroof. Jõudu oli, kiirust oli, kõik oli ok. Aga kui satud kahe paadi vahele karpi ning kuskile pautida pole, tuul on segatud, siis sõidavadki konkurendid sinust lihtsalt üle.

Krüssu alustasime kaunis nadilt positsioonilt. Blanca oli kõikse aeg vabas tuules saanud sõita ning oli pikalt ees. Tuulelaul sõitis üle siis, kui Eneli ja Merihundi vahel märgis karbis olime. Leila oli ka ees. Proovisime mis me proovisime ja saime lõpuks oma käigu kätte ja olime rajal seal, kus me olla tahtsime. 5,65 sõlme, teravust küllaga. Ja siis tuli Leila ja pani meile korraliku kümpi. Pautis niimoodi tuule ette, et mitte midagi teha ei saanud. Teravamaks minek ei oleks aidanud, allapoole minnes oleksime kohe Tuulelaulu varju sisse sattunud. Nii pidimegi pautima ja eralduma. Ja nagu meile kohane läöks enne ikka aega, kui uuesti hea tempo üles saime. Aga saime. Ja pikapeale õnnestus meil end kuidagi tagasi Kuuli muna juurde pressida, kuid Virut me üle krüssata polnud suutnud. Leila ja Tuulelaul olid ka täpselt sellises kauguses, et lee otsal polnud enam midagi teha. Lisaks olid ees veel Blanca ja Merihunt. Lõpetuseks saime Virust korralikult mööda alles Pirita jõel. Ja õnnetuse tipuks suutsid nii Tuulelaul kui ka Leila mõlemad Merihunt edestada. Nii saimegi 6. koha. Merihundist jäi puudu ca 17 sekundit ning Tuulelaulust paar sekundit üle 30.

Oli väga tuttav tunne. Tagantpoolt ettepoole rühkida, kuid mitte just kõige edukamalt. Aga ma usun, et meil oli seda vaja. Trenni oleme viimasel ajal vähem teinud, madalama intensiivsusega. Asi oleks need 17 või 30 sekundit manöövrites võita? Just see laks vastu näppe näitas, et mitte kunagi ei saa end lõdvaks lasta.

Tallinn - tühjus regatt

2010-08-16T12:05:00.002+03:00

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, kuidas veerandtonniste meeskonnad Pranglit avastamas käisid. Nimelt jõuti sadamasse, võeti vastu auhinnad, ja siis läks lahti... Auhindade kõrvale jagati veini. Kõigil kõhud tühjad nagu karul pärast talveund. Pikk võistlus seljataga. Koheselt kilk peas. Edasi liikus suurem osa seltskonnast Musta Luuki, kus pakuti külmutatud pitsasid ja jahuvorste saiaga. Mitte just kõige toitvam kraam. Seal lisandusid õlled-veinid, hiljem ka rumm. Ja nii istusid Minni, Leila, Viru, Gemma, Astraia ja Tuulelaulu meeskonnad seal 1-2ni öösel. Tõele au andes käis Astraia meeskond koos Merihundi omaga motoriseeritud kiirtuuril ja Tuulelaulu meeskond tuuritas alguses sadamas. Võibolla jõudis ka Gemma meeskond natuke kaugemale. Teised aga ei jõudnud. Niiet kogu Prangliga kohtumine seisnes sadama ja sellest 500m eemal oleva Musta Luugiga tutvumises. Mis on ka mõneti arusaadav, kuna saarel lihtsalt ei toimunud just see konkreetne nädalavahetus absoluutselt mitte kui midagi. Tallinn-Prangli võidusõit oli tegelikult planeeritud 24. juulile, kuid kuna siis tormas, lükati asi 14. augustile. Seda aga nii, et kõik kaldapealsed tegevused jäid ümber korraldamata ja 80 purjetajat ootas saarel ees tühjus ja vaikus. Võistlusteates olid aga kõik 24. juuli meelelahutuse ja muuga seonduvad read alles ja seega läks meil ikka tunde enne kui me aru saime kui hüljatud me täpsemalt olime. Igatähes - kohalikud liikusid suurte hordidena sihitult ringi. Meie istusime aga Mustas Luugis, kuni lõpuks olid kõik juba päris väsinud. Ja siis ronisid veel viimased paarkümmend võitlusvõimelist Leila pardale, ning jätkasid rummiga.

Hommik möödus aegluubis. Alguses oli peegelsile meri, tuulekellad seisid. Tervised olid närused. Ei tundunud, et säärase ilmaga kuidagi Piritale tagasi kannataks purjetada. Siis hakkasid liikuma äikesepilved ning endiselt ei tundunud kellelegi, et tahaks väga Pirita poole teele asuda. Lõpuks võeti aga julgus kokku ja asuti teele. Alguses purjetades, pärast läbi pleki. Meie, kui mootoriga õnnistatud paatkond, mootorpurjetasime tagasi kaunis kiiresti. Sama tegi ka Gemma. Kuidas aga Astraia ja Leila tagasi said ei oska tõesti öelda. Kusjuures hiljem selgus, et Astraia pressis end veel Aegna ja Kräsuli vahelt läbi. Vot on raudmehed :-)

Aga kuidas asi algas? Spinnistart. Meeskonnas Andres, Marek, Egon, Sulev ja külalissoodimees Martin Adamsoo La Folie pealt. Start läks meil päris kehvasti. Nii kehvasti pole tükk aega läinud. Olime eelviimased 8-paadilises fleedis. Seejuures tuleb mainida, et Gemma sõitis mõõdukirjata ja tulemus kirja ei läinud. Hakkasime aga kohe kalda poole hoidma ning peagi olime järgi Carolil. Carolist möödumine oli tõsine tegemine. Tubli 10-15 minutit luhvasime ja vallasime sünkroonis. Lõpuks hakkas aga tuul vaikima, ning luhvasime Caroli spinnkeri kokku. Vaikse tuulega nad seda niipea üles tagasi ei saanudki ning pääsesime vabasse tuulde.

Siis jõudsime sammhaaval järgi Virule, kes vahepeal oli liidripositsiooni haaranud. Merele läinud Astraia, Leila, Tuulelaul ja teised pidid märksa vähesema tuulega leppima. Indrek Pikk on aga põhimõtteline kapten ja nagu ikka luhvas ta end mitu paadipikkus ülespoole, et kiiremat paati mitte mööda lasta. Tolleks ajaks oli tuul muuseas keeranud ning tegemist oli juba krüssuga. Kuna meie käigueelis oli kemplemise alguses liiga väike, ei tahtnud altpoolt läbi Viru tuulevarju ka proovi teha. Sellesse lõksu oleme ennegi sattunud. Nii me seal siis kemplesime ja kemplesime. Vahepeal luhvas Viru meid nii üles, et mõlemil olid genud täiesti pakkis ja paadid kontrolli kaotamise ääre peal. Ja muidugi pea nullilähedase kiirusega. Päris vahva oli vaadata kuidas grooti vaimujõuga tagasi hoiti ja minu meeleheitele reeglitepäraselt "groot on õigel pool!" vastati. Igatähes tuult tuli juurde ning lõpuks suutsime käigueelisega altpoolt läbi pressida. Kogu selle koomuski tulemus oli muidugi see, et vahepeal oli Tuulelaul vabas tuules kihutades liidripositsiooni haaranud ning jäi sinna kuni regati lõpuni.

Pärast Aegna läänetoodri võtmist algas tee Kelnase sadama poole. Tuul, otseloomulikult, otse silmaauku. Ja selline tubli 2-3,5m/s kaunis ebameeldiva lainega. Pingutasime mis me pingutasime, edu ei ühtid. Jõudsime natuke Tuulelaulule järgi, läksid nemad jälle eest ära. Proovisime teha kavala paudi - selleks ajaks kui meie paut valmis oli olid nemad juba meid uuel halsil katmas. Ja nii terve tee. Iga viimnegi paut kuni finišini - Tuulelaul jõudis juba enne meid katta, kui meie paut valmis oli.

Taga tuli Leila, kes proovis kõikide võimalike vahenditega meile järgi jõuda. Vahepeal tõmbasime isegi veidi eest ära, kuid siis magasime ühe paudi maha. Mõtlesime nimelt, et aega on selle kiire asjaga ning et laseme enne põied tühjaks. Seks aaks kui põied tühjad olid, oli aga rong juba läinud, ning Tuulelaul 2 kaablit vahet kasvatanud, Leila sama palju järgi tulnud. Või tegelikult isegi kõvasti rohkem. Ja mis kõige koledam - head käiku me enam üles ei saanud. Paat oleks nagu kännu taga kinni olnud. Pärast muidugi selgus miks me terve tee Tuulelaulu püüda ei suutnud ja kuidas Leila lõpus nii jõudsalt järgi tuli. Tuulelaul nimelt seekord liiga teravalt ei pressinud ja sõitis vabalt ning kiiresti. Laine oli selline... Meie aga pressisime. Leila tegi viimasel halsil paarikaablise ülekrüssu ning sai vabas tuule alla tulla. Jällegi kiiresti. Ja nii oligi. Meie pressisime, teised vabas tuules. Ja kui Tormilind meist ülevaltpoolt möödudes veel hoobist sõlme jagu kiirust röövis, tundus asi juba päris morn. Aga siiski - suutsime Leila ees finišeeruda ja saavutada võimsa II koha Tuulelaulu järel. Nii füüsiliselt kui ka korrigeeritud ajas.

Niiet igati edukas sõit oli. Kõik paudid peale ühe olid krüssus nagu rusikas silmaauku. Eks õhtul panen tracki ka üles - võib jääda mulje, et krüssunurk on 75-80' :-) Ka oleng Pranglil oli päris meeleolukas. Mis parata, et saarega rohkem tutvust ei teinud. Vähemalt sai kõigi konkurentide kõvasti kokku löödud ja koletult palju purjetamislugusid räägitud.

Kes rääkis midagi ülestõusust?

2010-08-12T14:16:00.001+03:00

Kui paar postitust tagasi sai räägitud ülestõusust, siis nüüd sai esimene faas tehtud. Toimusid Eesti esimesed mitteametlikud veerandtonniste purjelaevade meistrivõistlused ;-)

Mis tegelikult toimus oli see, et mõtlesime Jensiga juba ammu, et Polarised on ikka nii neetult sarnase käiguga. Mis sellest pallist ikka arvestada. Ja nii Jens selle ära korraldaski - palliarvestuseta lühirajasõit veerandtonnistele jahtidele. Kes ees see mees. Peeti 4 võistlussõitu. Rada oli ca 3 kaabeltaud pikk ehk et märgid olid alati enne käes, kui keegi pardal "auh!" jõudis öelda.

Juba esimeses stardis oli ilmselge, et me olime roostes.Pole ju põhimõtteliselt Väinast saati trenni tehtud. Ikka puhkus ja puhkus... Nii magasimegi kõik asjad maha ning meid pressiti stardist välja. Tegime ringi kohapeal ja olime kõigi taga segatud tuules.Kuidagi suutsime mööduda Merihundist, Gemmast, Astraiast, Carolist ja Blancast. Mis on kaunis veider, kuna meil läks ikka päris kõik valesti, mis valesti minna andis. Soodid jäid kinni, spinnibrassid olid läbi reelingutrossi... Blancal ja Carolil muidugi ei läinud ka väga hästi... Nimelt keeras Blanca meie nina ees omale ülemise pöördemärgi kenasti kiilu ümber. Ja selleks ajaks kui Carol märki jõudis sõitis Blanca sellega juba mööda Tallinna lahte ringi. Niiet neil oli tükk tegemist ümber liikuva märgi saada. Paudid, halsid, kõik said vist tehtud. Kuna me mingil veidral põhjusel otsustasime, et sõidame finiši asemel veel ühe ringi (st tegime kolossaalse valearvestuse), siis lasime Astraia just enne finišit oma ahtrist mööda. Ise veel jube uhked, et pöördemärgi suhtes tegelikult heal positsioonil ja et Astraia pole probleem. See maksis meile lõppkokkuvõttes aga kõvasti kätte ning jäime ilma poodiumikohast. No kui nüüd etteruttavalt tulemustest rääkida.

Teine-kolmas sõit olid hallid hiired. Iga sõiduga õppisime ja koostöö läks paremaks. Viimane ehk neljas sõit oli juba midagi vägevamat. Rühkisime ja rühkisime, lõpuks otsustav halss pärast viimast pealetuule märki ning trollibussis finišisse. Nimelt keeras tuul täpselt meie halsi ajal piisavalt, et viimased paadid said juba spinniga pealetuule märki sõita ja ka meil oli tõsine tegemine nii teravas tuules finišisse ära venitada. Kes aga halsiga hiljaks jäi või polnud veel märki jõudnudki, need jäidki sinna kaugele-kaugele... Leila, kes oli aegade hämarusest üles otsinud oma vana ja 5m2 suurema spinni, et reegliteta võistlusel eelist saada, oli sunnitud genuga lõpuni sõitma. Kahjuks aga läksid nad genoaga piisavalt hästi edasi, et meie neid kätte ei saanud. Ja endalegi üllatuseks - tõmbasime samal ajal mõned paadipikkused eest ära Tuulelaulust, kes peaks teravatel spinniotsadel oma uue Northi spinniga just tõsist ilma tegema. Vot sulle lopsu.

Tulemused olid omapärased. Pika eduga võitsid tehniliselt kõige paremad ehk Tuulelaul. Teise koha sai Leila. 3.-5. koht ehk Blanca, Viru ja Minni said kõik täpselt sama palju punkte ehk 18. Ja kõigil oli parim positsioon 2. koht. Nii langeski otsus paremuselt teise sõidu alusel ja meie 7-5-4-2 seeriast enam midagi võtta polnud.

Aga võistlus ise oli vägev! Kõik osalejad tundusid, et jäid väga rahule. Kui nüüd Merikotka meeskond välja jätta - nad ei jõudnudki kaugemale kui 1. pealetuule märk. Siis väsisid ära ja läksid sadamasse. Auhindadeks oli North Sails Eesti välja pannud purjehoolduse kinkekaardid esikolmikule. Võitja sai rändkarika ehk kuldse sangpommi. Kusjuures seesama sangpomm peab võitjal järgmisel sõidul ballastiks kaasas olema. Ka viimane koht sai pudeli veini - et ikka alla ei annaks ja järgmine kord ka stardis oleks ;-)

Kindlasti plaanime sääraseid võistluseid veel teha ning edaspidi proovin Jensile korraldamisel ka rohkem abiks olla. Seekord sattus lihtsalt puhkus ja suvilas peetavad talgud nädalale enne võistlust ja.. No pärast puhkust tööle naastes on ju ikka pea nii pulki täis, et... Fakt on, et lühi-lühiraja sõidul pole nendel paatidel küll mingit palli arvestada. Saab väääga hästi mees mehe ja paat paadi vastu sõita.

Võistluse täpsed tulemused Polariste kodulehel!

X

2010-07-29T11:56:00.003+03:00

Eilne KJK X ehk 10. kolmapäevak oli jällegi veidi omapärane. Ei tea kas kohtunike laiskusest või soovist kohtunikelaeval kaasa toodud rahvamassile šõud pakkuda, tehtu jälle spinnistart. Laiskusele viitan seetõttu, et tegelikult oleks võinud väljapanna ühe lisamärgi, et siiski natuke ohutum ja traditsioonilisem vastutuule start teha. Šõule viitan seetõttu, et veel hetk enne starti puhus tuul 7-9m/s ja suurte spinnakeridega kohtunike laeva juures puntras olles broachi minnes võivad olla pilpad taga tervel fleedil. Teravaid hetki me ka nägime.

Start oli meil küllaltki hea, kuid selle varjutas ära Tuulelaul, tulles oma kehvemapoolset starti meie peal välja elama. Mis on muidugi täiesti arusaadav - konkurenti tuleb katta. Ja nii katsidki nad meid terve esimese spinniotsa kuni Kuuli munani. Teravust jätkus kuni viimase hetkeni. Kahjuks läks aga märgis väheke kitsaks ja tulemus oli, et me ei saanud märki nii teravalt võtta kui me soovisime. Pidime andma ruumi Virule ja vist ka Leilale, kuna kahevõitlus Tuulelauluga oli läinud nii mitmeidki kohti maksma. Märgis olime Leila segatud tuules ja Tuulelaul, kes sai teravalt märgist krüssu minna, jäi meile peale. Polnud muud alternatiivi kui käik maha lasta ja ahtrist läbi pautida. Kalda alla.

Esimese krüssu algus oli hea. Nägime stabiilselt kiirust 5,7kt ning seda seejuures väga teravalt liikudes. Seejärel läks aga Ats alla spinni pakkima ning õiget käiku ma enam kätte ei saanudki. Ka siis kui ta poordi tagasi tuli tipnes kiirus 5,5 sõlmega. aga ka tuul oli vaikinud. Pautisime. Olime möödunud Virust. Mingi imevalemiga olid Tuulelaul ja Blanca kaunis arvestatava edu sisse sõitnud.

Märgis läks aga olukord jälle huvitavaks. Pautisime Leilale peale ja arvasime, et läheme ilusti märki ära ja Leila ei lähe. Aga oi ei. Lõpuks istusime kahekesi koos märgis, kiirus alla 2 sõlme ning kumbki märki ära ei lähe. Vähemalt mitte korrektselt. Lõpuks lahenes asi aga nii, et Priit prigas end mingi imevalemiga märki ära ja meie tegime läbi juba valmis pandud spinnipoomi ja täieliku segaduse kaks lisapauti. Prigamine on muuseas keelatud ja lubatud vaid hetkeliselt paadi üle kontrolli saavutamiseks. Mitte märkide lisapautideta võtmiseks. Mõtlesime isegi protestida, kuid otsustasime, et kiireim paat peab siiski võitma. Tegelikult oli ka juba protesti arutamise ajal aru saada, et Leila valitud teekond tagasi Kuuli munani oli kaunis nutune - seal polnud tuult. Nii sõitsime neist sellel allatuule otsal mööda. Ka ees jõudsalt liikunud Tuulelaulule ja Blancale jõudsime veidi järgi. Natuke tegi muret Eneli, kes meist veidi kalda pool vahepeal miskise imelise (tellitud?:) tuuleviiru sai ja meile järgi tuli. Pärast viimast halssi märgile jäi aga Eneli tahaplaanile. Pärast arutelu Jensiga ei saanud me tegelikult kumbki täpselt aru miks nad just siis järsku maha jäid.

Krüss finišisse oli närvesööv. Tuul oli nagu malelaud - vaheldusid sooja, ehk isegi kuuma ja külma õhu pahmakad. Iga kuumaõhu pahvakaga saime jälle natuke teravamalt sõita ning iga külma tuulepuhanguga vajusime alla. Juba märgist saati oli Blanca proovinud nende pahvakate vahel pautida, kuid kuna tegu oli täiesti korrapäratu vahe ja tugevusega õhuvooludega, siis tuli sellesisest tegevusest pigem kaotus kui võit. Nii pressisime me lõpuks kõik ühel halsil Tallinna Sadama poole. Blanca kaldale kõige lähemal, vahepeal Tuulelaul ja kõige mere pool meie koos Leilaga. Säärastes tingimustes tulid aga mängu kogemused. Iga sooja õhuvooluga suutis Priit Leilal ennast kõvasti ülespoole "varastada". Meie seda aga ei suutnud ja sõitsime kaunis sirgjoonelist kurssi. Vahepeal möödus meist veel ka juba kolmandat ringi tegev Peter Saraskin Charismal ning pautis kokkupõrkekursile Tuulelauluga. Ei saanudki aru mis seal täpsemalt toimus, kuid tundus, et Tuulelaul ei andnud paremal halsil liikuvale paadile teed ning Charisma pidi kõvasti vallama. Sõitsime edasi. Esimesena pautis Pirita poole Tuulelaul. Seejärel Leila. Meie otsustasime aga ülekrüssu teha kuna tundus, et päris sadama all ei ole enam üldse tuult ning seal ei saa kindlasti sama teravalt sõita kui seni. See tasus ka ära - meist kiirema käiguga Leila pidi enne muulide vahelt sisse jõudmist tegema lisapaudi. Nii jäi ta meile ahtrisse. Jõudes aga Pirita jõele läks asi huvitavaks. Tuul oli praktiliselt silmaauku ja kantis kaunis korrapäraselt. Probleem oli aga selles, et selles tohutus kitsikuses polnud võimalik vastavalt tuulele pautida. Kahe paudi vahe kallaste vahel oli niigi väike. Kui poolel teel pautida, siis oleks tulnud üks paut koheselt teise otsa enne käiku üles saamata. Nii me siis seal võitlesime. Leila ahtris ja pea täiuslikult tuulega faasis, meie ees elu eest võitlemas ja faasist väljas. Õnneks sattus viimane paut finišijoonele päris õigeaegne ning saime nii füüsiliselt kui ka korrigeeritud ajas kolmanda koha Leila ees.

Üldkokkuvõttes tõstis eilne sõit meid kolmapäevakute seerias Leilaga samale punktisummale. Eelmise sõidu tulemusena olime 4. kohal ja 1 punkt maas.

Midagi mälestuseks

Kuidas oleks väikese ülestõusuga?

2010-07-25T18:09:00.001+03:00

Kas keegi on veel mäganud, et ORC on üleliia keeruline oma 5 erineva palliarvutuse variandi ja täiesti läbipaistmatute numbrite hordidega? Viimane Muhu Väin tõestas elavalt, et see pole päris normaalne olukord.Aga mida siis täpsemalt ette võtta? Ei olegi midagi teha, meil on siin vaid ORC ja LYS. LYS aga on iganenud ning äärmiselt ebatäpne. Vähemasti meil. Rootsis näiteks elab LYS uue nime all õitsvat elu, palle korrigeeritakse iga aasta, organisatsioon on elujõuline... Meil aga väljastatakse lihtsalt 5 mõõdu põhjal umbkaudsed mõõdukirjad.

Täna tuletas aga Peter Saraskin mulle meelde varianti C. IRC. Aga mis vahet on neil kahel süsteemil?

ORC sunnib paate aeglasemaks optimeerima. IRC-s saab aga karistada, kui purjed või taglas on kärbitud üle kindla piiri. Niiet põhimõtteline erinevus.
IRC-s peab allatuule purjepindala olema niipalju kui sa suudad suurema osa ajast kanda. Ehk siis teoreetiliselt saad sa alles siis karistada, kui oled ilma vms põhjusel sunnitud sõitme väiksema spinnakeriga kui su kõige suurem ja konkrent, kes on väiksema spinnakeri kohe sisse mõõtnud, sõidab oma suurimaga. Sama kehtib ka genoatele-fokadele.
ORC karistab moodsate purjede nagu asümmeetriliste spinnakeride kasutamist. IRC-s on aga sama pindalaga sümmeetrilisel ja asümmeetrilisel purjel sama koefitsent. Nii ongi meil Eestis absoluutselt kõik disaini poolest gennakeripaadid traditsiooniliste spinnipoomide ja eemaldatud või kinniteibitud pukspriidikinnitustega. Kokkuvõttes - ORC takistab progressi.
ORC-s on vaja klubi tasemel ehk "ORC Club" mõõdukirja alusel võistlemiseks endiselt proffessionaalse mõõtja teenuseid. IRC mõõdukirja jaoks annab mõõdud paadi omanik. Kuna pall on äärmiselt lihtne, on kontrollorganiks konkurendid. Tähtsamate võistluste jaoks on olemas ka ORC Endorced ehk mõõtja poolt koostatud mõõdukiri.
Ja nagu varem mainitud on endiselt >5 erineva palli korrigeerimise alternatiivi, üks keerulisem kui teine. IRC-s aga ainult üks number ja üks võimalus korrigeerida.
Siseballast jms vigurdused paadi kaaluga kuuluvad IRC all karistamisele. ORC jällegi karistab kergeid paate.

Niiisiis. Kuidas oleks väikese riigipöördega? Äkki praegune süsteem siiski ei edenda purjesporti?

Edit: Link lugemisele IRC teemal

Kolmapäev

2010-07-23T11:55:00.001+03:00

Start!

KJK IX kolmapäevaregatt oli meie jaoks võimalus endile tõestada, et me siiski ei ole tasemel, mida näitasime Muhu Väina viimasel etapil. Start ei tundunud paljulubav. Rada oli maha märgitud kui 2+6+F ehk Katariina kai, Kuuli muna ja finiš. Teekond stardist Katariina kaini pidi aga kulgema külgtuules, mis on meie kõige nõrgem külg. Meie spinnaker nimelt keeldub kategooriliselt igasugusest teravast sõidust ja demonstreerib tavapäraselt oma nördimust kehva käigu ja koleda kujuga. Seega oli ainus võimalus proovida saada hea start ja siis küüntega kinni hoida.

Hea stardi me ka saime. Seda selles mõistes, et meil oli kuni esimese pöördemärgini võimalik sõita konkurentidest ülevalpool segamata tuules. Kahjuks oli meie ees aga Viru ja ahtris Carol, niiet reaalselt olime natuke karbis. Tänu Viru teravale spinnile me neile järgi ei jõudnudki. Ka Caroli rünnakute eest saime pakku. Kuid märgis läks asi hapuks... Kõik allpool sõitnud konkurendid jõudsid meiega samal ajal märki ning meil polnud võimalik piisavalt kiiresti teravaks minna - Viru ahter oli märgis juba 1m tagapool kui Minni vöör ja kahjuks sisemine. Nii läkski märgivõtt kaunis kesiselt ja tagant tulnud Tuulelaul sai ilusa märgivõtuga meist pealepoole. Ka paljud teised konkurendid möödusid. Õnneks puterdas märgis ka Carol, niiet meil avanes võimalus pautida Pirita poole kellelegi ette jäämata. Sama oli meie ees teinud ka Tuulelaul.

Krüss Kuuli munani kulges... huvitavalt. Kui mingi hetk tundus meile, et Tuulelaul on meist kõvasti ülevalpool ja traaversis ehk siis reaalselt kõva välja võidelnud, siis märgiks oli kõik juba teisiti. Paari õigeaegse paudi tagajärjel möödusime ristuvatel kurssidel krüssates Tuulelaulu ahtrist juba ca 3m kauguselt. Ka kogu ülejäänud laevastik, kes mere poolt oli otsustanud minna, möödus meie ahtrist ja oli otsekursil märgile. Kusjuures kahtlaselt lähedalt ahtrist, kuna maa all lõikasime meie profiiti ca 25-30-kraadisest tuule keeramisest. Meie sõitsime aga teisel halsil teisele poole... Kuna aga oli ilmne, et pea kõik paadid olid märgis väga veidraid manöövreid teinud, siis otsustasime julgelt üle krüssata. Ja oi oi, kus see tasus ära. Tervest laevastikust ei sõitnud vist keegi ilma lisapaudita märki. Peale meie. Ja ka meil läks päris napilt. Märgi võtsime laevastikus 2. kohal Merihundi järel.

Heiskasime spinni ja oh rõõmu - jälle terav ots. Täpselt see, milles me kõige nõrgemad oleme. Aga imekombel suutsime me distantsi konkurentidega hoida ja isegi veidi kasvatada. Eks seal oli oma roll ka sellel, et taga sõitsid Tuulelaul, Eneli ja Leila kaunis tihedas grupis koos ning võitlus oli neil pigem lokaalne. Igatähes oli rõõm näha Enelit otse Tuulelaulu ahtris ja Leila ees. Suurepärane sõit! Tundub, et ka see sõsarlaev on oma kotermannidest jagu saanud ja teevad viimasel ajal sama head (ning paremat!) sõitu kui seda eelmine aasta näha võis. Teravate spinniotsade kroonimata kuningas Priit suutis aga Leilal neist mingi imevalemiga mööda hiilida. Igatähes - lähenesime Pirita muulidele. Sealt edasi oli aga 60m teravat krüssu, mis pärast pöördemärki jälle lahedamaks läks. Meie ainus võimalus oli heisata Genoa ja proovida kuidagi need viimased 100-200m teiste konkurentide ees püsida. Ma siinkohal jätsin teadlikult mainimata Merihundi, mis oma 18m2 suurema spinnakeriga nii eest ära libises, et me selle vastu midagi ette võtta ei saanud. Paatidel kaaluvahet praktiliselt ei ole - suurem puri vaikses tuules võidab...

Imekombel saime genoa enne muule ilusti ja käiku segamata üles ning spinni ilusti viimasel hetkel alla. Mis aga kõige tähtsam - kõigi peamiste konkurentide ees finišisse. Suurepärane tulemus! Eriti arvestades, et 2/3 sõidust olid teravad spinniotsad. Lõppkokkuvõttes siis seega nii korrigeerimata kui korrigeeritud ajas 2. koht Merihundi järel. Vaid 11 sekundit jäi esikohast puudu, kuid tõele au andes poleks meil nii palju kuidagi võimalik paremini sõita olnud. Vägev oli ka see, et konkurente oli stardis suisa 10 ja nii palju pole veel see aasta ORC IV grupis kolmapäevakul võistlejaid olnudki.

Jälle need ameerika mäed

2010-07-19T23:48:00.006+03:00

Nagu eelmises loos mainitud algas Muhu Väina regatt nukras toonis sõidu katkestamisega. Ka järgmine etapp polnud oluliselt parem. Sõit Pärnust Roomassaarde algas valuliselt. Tuul vaikis juba tunnike-kaks pärast starti ning Pärnust Kihnuni kulus aega ca 12 tundi. Sealt oli aga veel oi oi kui palju minna. Ning ka tuul oli maha vaikinud ning edu seni kaugel ahtris olnud jahtlaevade Luisa, Kadri ja Aida ees muutus Kihnu külje all negatiivseks. Nimelt ootasime neid seal tubli tunni järgi. Seejärel seisime seal ligi tunni tuulevaikuses. Esimesena murdus meie konkurentidest Tuulelaul, kes katkestas ja slepis Roomassaare poole teele asus. Olime nendega 6-8h meeleheitlikus võitluses kord olematutes kord peaaegu eksisteerivates tuuleoludes, kus suutsime neid siiski oma ahtris hoida. Aga meile mõlemile rõhus peale järgmise päeva Roomassaare Ringi start, milleni aeg järjest maha tiksus. Ja üleval oli kell 4 öösel terendav kontrollaeg, millesse meie grupi esimene paat jõudma pidi. Ühegi kalkulatsiooni kohaselt gruppi juhtinud Edasi sinna jõuda poleks tohtinud. Reaalselt oli aga kiireimaks jahiks hoopis lätlaste Kolibri, kes jõudis finišisse 9 minutit pärast kontrollaega. Jällegi, puhas kohtunike tegematajätmine - kõigil võistlusgruppidel oli sama kontrollaeg. Nii esimesena startinud superkiiretel 40+ jalastel alustel kui ka 25 minutit hiljem startinud kõige aeglasemal ORC grupil ehk meil. Tulles nüüd katkestamise juurde tagasi - katkestasime võistlussõidu ja asusime Roomassaare poole teele sõsarlaev Pille-Riinu slepis (kus muuseas oli väga rõõmus seltskond ja meeleolu ning teekond läks nagu ludinal). Omakorda oli tegelikult sõsarlaev veel ka jahtlaev Vesta slepis. Pärast 3-4h tõusis tuul ning tekkis laine ja otsustasime edasi liikuda purjede jõul. Nägime ära ka tubli äikesepagi, millega võitlemiseks suisa foka ja 1. rehviga sõitma pidime. Ja seejuures ka Vestast ja lõpuni slepis sõitnud Pille-Riinust möödusime.

Roomassaares anti start lühirajasõidule, kus distantsiks 2,2 miili vastutuult ja 2,2 miili allatuult sõitu. Paari õnnestunud paudi ja halsi abil suutsime kõigist sõsarlaevadest peale kaugel ees läinud Edasi mööduda ning finišeeruda suurepärasel 4. positsioonil. Seda siis korrigeerimata ajas. Korrigeeritud ajas olime saatuse tahtel 7. positsioonil. Oli ausalt üks parimaid sõite nii Minni kui meeskonna ajaloos. Tõsine motivatsioonilaeng pärast eelnevait kahte lõpuni sõitmata sõitu. Hetkeline ehmatus finišiprotokolli nähes asendus rõõmsa olenguga sadamas, kus sai koos j/l Eneli meeskonnaga rõõmus sigari ja portveiniõhtu korraldatud.

Roomassaare-Virtsu etapil tegime samuti suurepärast sõitu.Sel sõidul toimus ka palju muud huvitavat - näiteks suutsime sattuda säärase tuule keeramise peale, et kurss muutus ligi 90 kraadi. Näha vabatuules Blanca ja Tuulelaulu ülemvõimu. Mööduda venelaste imepaadist Prizrakist, kaotada Prizrakile, läheneda Edasile nii, et suutsime palja silmaga peanuppe pardal eristada, kaotada Edasi silmist, kuna nad sõitsid silmapiiri taha..... Ja veel enne finišit õnnestus mööduda taktikalise vea teinud Tuulelaulust, kes generaalkursist liiga kaugele kaldust ning pea tuulevaikuses finišeeruma pidi. Tulemuseks igati tubli 8. koht korrigeeritud ajas.

Virtsu-Dirhami etapil pidime juba esimese tunni sees tunnistama fakti, et meie spinnaker meid nii teravatel kurssidel kiireimate konkurentidega samaväärselt edasi ei vea ja vajab hädasti väljavahetamist. Või siis alternatiivselt kõvemat meeskonda, kes tast rohkem välja suudaks pigistada. Igatähes tegime meeskonnaga ühise otsuse võtta täiesti teine kurss ja mööduda Kessu saarest mandri poolt, kust keegi teine polnud minna otsustanud. Ja tegelikult oli see ka kõigil õige otsus, kuna mandrist eemalt minnes tuli pilvede alt tuul varem ning meie pidime tükk aega Kessu taga pea seisma ning konkurentide edenemist vaatama. Ometi suutsime teistega samale trajektoorile jõudes head sõitu teha ning Voosi kurku ehk siis Vormsi ja Noarootsi poolsaare vahele jõudes konkurendid silmapiirile ja ka binoklita eristatavaks sõita. Tuul, millega seni polnud õnnistatud, oli selleks ajaks aga kasvanud. Ja tublisti. Kuna meie tuuleinstrumendid polnud juba paar viimast etappi elumärki näidanud, siis julgeks tagumenditunnetuse järgi pakkuda, et iilid küündisid üle 10m/s. Rehvisime ja krüssasime rõõmsalt Voosi kurgust läbi. Seejuures suutsime mööduda LYS grupi jahist Marie, hiljem sõsarlaevast Aida. Pärast Voosi oli tee Dirhamini pea külgtuules ning vaatamata parimatele pingutustele ei suutnud me kinni püüda sõsarlaeva Blanca-t, ent vähemasti suutsime nende edu kahandada 6 sekundi peale. Tulemus igati arvestatav 11. koht. Natuke jäi küll kripeldama fakt, et meist palli poolest näiliselt kiirem olev jaht Aida, meid siiski korrigeeritud ajas edestas....

Tulemus oli aga seesugune, et kokkuvõttes olime viimase võistlussõidu eel 7. kohal oma grupis ning kiireim Polaris peale imemehi Edasil grupis, kus 18 paadi seas oli joonel suisa 11 Polarist. Mis oli merel maruvahva - sarnased käiguomadused hoidsid absoluutselt kõigil etappidel pinget üleval.

Viimase sõiduga algas aga meie allakäik. Esimese veana tuleks märkida, et oleks siiski pidanud paadist kogu üleliigse ja määruste kohaselt ebavajaliku välja viskama. Nimelt oli meil arvutuslikult paadis 150kg sodi alustades mustadest sokkidest ja aluspükstest ning lõpetades koletu õlle-gini ning muu vägeva tagavaraga. Isegi pilsist vett ei võtnud me välja, vot nii loiuks olime juba läinud.... Aga see ei muutnud tegelikult midagi. Tulenevalt kapteni tähelepanematusest ja allumisest tibatillukestele tuule keeramistele ning konkurentide Aida, Kolibri ja Prizraki katmis- ning kontrollimiskatsetest sattusime valesse rajaäärde ning olime lõpuks suisa nii karbis, et pealetuule märk oli traaversis ja ka tuule keeramistele ei saanud enam pautidega vastata. Imekombel suutis Prizrak veel viimasel hetkel supist välja murda, kuid meie ja Blanca mitte. Olime jäänud viimasteks oma grupis. Ja et see kõik veel valusam oleks, suutis Blanca pea olematus tuules spinnakeri all meist ka mööda sõita. Nii tuligi vastu võtta viimane koht ja pea maksimaalne arv karistuspunkte viimaselt etapilt. Veel kurvemini läks jahtlaev Luisal, kes sellel etapil üldse aega ei jõudnud ning seetõttu üldkokkuvõttes 3. kohalt 5. kohale kukkus. Meie... No meiega läks asi huvitavaks. Teadetetahvlile pandi üles tulemused ja justkui oleks meie Blancaga imekombel aega saanud ning meie ees olevad jahid ei jõudnud. Järgnes tõsine sahmerdamine ja sagimine, kuna olukorraga tutvumise hetkel oli protestide esitamise lõpptähtajani vaid 1 minut. Ja see minut möödus. Õnneks jõuti peagi selgusele, et kohtunikud olid eksinud. Vead parandati ja lõppkokkuvõttes saime Muhu Väina regatil 13. koha.

Aga sellest kohaarvestusest on mul omamoodi arusaam. Nimelt otsustas Avamere Komisjon, mis on Eesti Jahtklubide Liidu avamerevõistluste eest vastutav organ, et sel aastal toimub palliarvestus endiselt tavapärase Time on Time Inshore (lühirajad) ja Time on Time Offshore (pikemad otsad) alusel ning samaaegselt katsetatakse Performance Curve palliarvestust, mis võtab lisaks ajale arvesse ka distantsi ning valitsevad tuuleolud. Tulemused peaks postitama paralleelselt, ent tegelik arvestus toimuks tavapärasel aja korrigeerimise meetodil. Et kohtunikud harjuks, võistlejad saaks palliarvestuse erisusi võrrelda ja ei tormataks liialt rutakalt seniavastamata ja läbikäimata radadele. Mõeldud tehtud. Aga mitte päris. Mingil täiesti arusaamatul kombel kinnitas Eesti Jahtklubide Liidu juhatus hoopis kolmanda variandi palliarvestusest, mis on Performance line. See arvestab nii distantsi kui ka ajaga. Millega see aga ei arvesta on fakt, et meie väikeses Eestis puudub korralik ORC mõõtmine ning mõõdukirjad on võrdlemisi kaugel reaalsest situatsioonist ja ebatäpsed. Nii näiteks pidi Minni edestama absoluutselt kõiki oma grupi paate füüsiliselt, kuid varasema arvestuse kohaselt pidime edestama vaid ca 50% grupist. Aga kuidas saaks seda teada EJL juhatus, mille esimeheks on mootorpaadimees Jüri Käo, et mis see endaga tegelikult kaasa toob? Et absoluutselt kõigis arvestusgruppides on kaos ning kõik tulemused viimseni läbipaistmatud. Tõsi, EJL juhatuse koosolekul 16.02.2010, kus see sigadus kinnitati, oli ka Marko Lilienthal, kes on kaunis edukas purjetaja. Ent millest ta siiski täpsemalt mõtles? Tean väga hästi, et selle avalikult välja ütlemine mulle sõpru juurde ei too, kuid - arulage lahmimine ja suvaliste "uudsete lahenduste" katsetamine Eesti Meistrivõistlustel Avamerepurjetamises ning Eesti Avamere Karikal purjetamist mereriigis edasi ei vii. Nüüdseks on ka selge, et nii Minni kui ka paljud teised (ehk isegi suurem jahtidest?) järgmine aasta enam Performance Line'i arvestuse alusel võistlema nõus ei ole. Eks näis mis tulevik toob ja kuidas edasi minnakse.

Suurepärane kokkuvõte Performance Line vs Time on Time teemast on Tuulelaulu blogis: Kes tegelikult Muhu Väina võitis?

Aga mis maitse siis lõppkokkuvõttes selleaastasest purjetamise tippsündmusest jäi? Päris hea :-) Tõestasime endile, et suudame püsida kiireimate paatidega konkurentsis. St nende kiireimate paatide sekka ei saa lugeda Edasit. Nad on veel kiiremad kui kõige kiiremad. Aga me oleme tohutult arenenud. Palliarvestus või 1:1 võitlus Polariste vahel ilma igasuguse pallita - säärastest tulemustest oleksime eelmisel hooajal suutnud vaid unistada. Nüüd on aga selgelt näha, et pingutamine on aidanud ja nii meeskonna kui paadi piirid ei ole kõigest keskpärased või viimase kolmandiku piirimail. Hea õnne korral suudame teha head sõitu. Nüüd on vaja hakata õnne osakaalu vähendama ja reaalsete kogemuste, oskuste ja heade otsuste kaalu suurendama. Ehk suudame isegi 2-3 aasta pärast Muhu Väina regati esiviisikus lõpetada? Aeg näitab!

Eesti Meistrivõistlused Eesti moodi

2010-07-12T22:53:00.000+03:00

Täna oli Muhu Väina regati esimene etapp ehk Eesti Meistrivõistlused avamerepurjetamises on alanud.See on see sündmus, milleks oleme terve hooaja valmistunud. Veel eile õhtul sai viimane tükk tehnikat paadi külge.

Aga asjast. Start oli meil kesine - võitlesime Prizrakiga stardiliini poi poolses otsas ja saime küll õigeaegse stardi, ent olime kõigist teistest peale Prizraki allpool.

Eesplaanil Prizrak, Minni vöörstaak vaid imeõrnalt näha

Ometi võitlesime südilt ning peagi vajus Prizrak allapoole. Asusime jälitama Tuulelaulu, kes oli mõned paadipikkused ülevalpool natuke parema stardi teinud. Ja kui aus olla said nad oma käigu ka paremini kätte, kui meie.

Aktiivne kreeni- ja diferendikontroll

Pärast paari VÄGA hästi õnnestunud pauti olime sõidu ainsas (vastutuule) märgis suurepärasel positsionil. Jällegi, kui aus olla - olime märgi eel heal positsioonil. Märgis tabas meid viimasel ajal tavapäraseks saanud katastroof. Nii nagu nii mõnelgi kolmapäevakul lasime ka seekord end suurel 35-jalasel märgis üle sõita ja kaotasime seetõttu kogu oma momentumi ja nurga. Lisapaudiga ka enam märki ei läinud - tuul lihtsalt suri täpselt märgis maha. Katsuge, kallis lugeja, ise 0,8m/s tuules pautida ja märki võtta. Istusime märgist 2 paadipikkuse kaugusel ca 5 minutit ning lasime mööda juba ennem veidi parema käigu saanud Blanca, hiljem Leila, Tuulelaulu, Vesileenu... Ehh... No see selleks.

Pea kõik paadid halssisid märgis ja asusid teele näiiselt soositumasse Pärnu lahe läänekaldasse. Meie pressisime aga üles. Ja pärast mõnetunnilist keemist 40+ kraadises päikeses saime oma tempo taas üles. Kogu laevastik seisis allpool, meie liikusime 1,65 sõlmega ilusat krüssu. Isegi supersõitu teinud Pille-Riinule jõudsime veidi järgi. Aga niipalju seda rõõmu oli. Pärast Centaurist (Beneteau First 31,7) ja Bertast (Elan 380) möödumist lõpetati võistemine ära. Jäägu see lugupeetud Peavõistluskorraldaja südametunnistusele. Minni oli kuulu järgi (info sõpradelt ja toetajatelt) katkestamise hetkel oma grupis 18 paadi seas 5. kohal.

Selgunud on karm tõsiasi, et Edasi, Leila ja Blanca käigu vastu pole midagi peale hakata. Mehed ja paadid on kõvemast materjalist kui Minni ja Meeskond. Ega me ausaltöeldes ka lootnud oma imetibatillukese kogemusega neid lööma minna. Aga hea uudis on, et kõigi teistega saab, kui mitte finišijoonel, siis vähemasti võistlutules rinda pista. Saab olema VÄGEV nädal!

Vabandan kirjavigade pärast, olen kaunis nadi klaviatuuriga arvuti taga, hea, et üldse netti saab ;)

Eesti Pleki Meistrivõistluste 1. ja 2. etapp

2010-07-07T14:50:00.003+03:00

Elu on nõnna kiire olnud, et pole saanud aega kirjutadagi. Elion pole kuidagi tahtnud mulle pärast kolimist internetti jagada ning ega enne Väina vist saa ka. Nüüd siis keset puhkust kontoris kirjutamas.

Rannarootsi regatt algas meie jaoks vahvalt. Sattusime stardiliinile natuke liiga vara ja saime osa omapärastest luhvamismanöövritest, kus meile ruumi andmiseks enam ruumi ei antud. Nagu pärast välja tuli, ei tohigi enam luhvata, kui kurss stardiliinile on. Aga imekombel me üle ei olnud ja saime suurepärase stardi. Krüss Suurupi kõikse idapoolse märgini oli vaheldusrikas ja saime Tuulelauluga jälle pautimisduelli pidada. Mingi hetk saime aga täiesti müstilise käigu sisse, ning suutsime Tuulelaulu kindlalt ahtrisse sõita ja järgi jõuda ka Leilale, kes vahepeal suisa täpina silmapiiril tundus. Ja ei tea kas Priit magas või mis seal toimus, kuid imekombel suutsime Leilast ka mööda saada. Tuulelaul oli sel ajal nii kaugel ahtris, kui Leila enne silmapiiril. Mingil hetkel otsustas Tuulelaul kalda alla tuult otsima minna ning pärast mõningast kaalumist ostustasime meie kaldast mõnevõrra kaugemale jääda. Leila peal olla aga meeskond meie laiamise peale natuke solvunud ning sõitis veel 2nm mere poole. Suisa nii kaugele, et puri vaevu näha oli. Ja nii me asusime teele Pakri poolsaare poole.

Taustal Leila - teinekord leiab pime kana ka tera ja teeb head sõitu võrreldes Kodumaa kiireimate paatidega

Lühikokkuvõte on, et kalda all liiguti alguses vähe paremini, kui meie ja Leila merel, kuid peagi hakkas hirmsat moodi plekki näitama ning kalda all jäid paadid puhta seisma. Leila liikus merel suurepäraselt. Meie seis oli fifty-sixty. Kord sõitsime mere- ja rannaäärse tuule vahelisse plekiviirgu (mis evis mööda kaldajoont 3-5 nm kaldast eemal), kord saime jälle meretuult. Üldine seis oli piin ja valu. Aga kuidagi me liikuma saime. Seejärel tulid Pakri saared. Ja see oli veel hullem piin. Täiesti nõutukstegev. Tuul keeras pidevalt 90 kraadi, kadus iga natukese aja tagant sootuks ning muutis meeleolu pardal morniks. Õnneks saime aga pärast mitmetunnist loksumist hoo sisse. Oli juba palav. Kui aus olla, siis panin lühikesed püksid jalga juba kell 07:30 hommikul. Vot selline ilm oli.

Järgnes pikk vabatuule ja krüssu vaheline pendeldamine Dirhamini, kus soodimehena ei saanud rahu kordagi kauemaks, kui 3 minutit. Vintsimaitse oli suus. Väsimus. Magamatus. Päike. Vähene tuul.

Stella II Dirhami ja Voosi kurgu vahel

Dirhami juures saime järgi meie ees sõitnud Stella II-le, mis on meist palli ja kõigi muude andmete poolest märksa kiirem alus. Ja kuna Dirhami juures tahtis tuul jälle sootuks kaduda, siis oli kõvem taktikakursus ja teravad allatuulekursid spinniga. Ometi suutsime Stella II-st mööduda ja kuni Voosi kurguni nende ees püsida. Seal oli aga ruumi halssimiseks vähe ning nende hiiglaslik spinnaker näitas nürimatel kurssidel paremat kiirust. Meil polnud aga lootustki nii alla sõita. Ometi võitlesime kuni Kajakarahu pöördemärgini pidevalt halssides ja hoolega trimmides ning saime märgis sisemiseks. Haapsalu liinidel läks spinniots õite teravaks ja ka tuult tuli ca 5m/s. Tekkis kahtlus kas meie peenikesed brassid vastu peavad. Isegi uhiuued Harkeni stopperid ei suutnud neid enam kinni pidada. Rääkimata kuidagi käejõul pealet õmbamisest. Õnneks oli probleeme ka Stellal (neil ju veel eriti suur spinnaker) ning nad otsustasid venitamise asemel spinni rullgenu vastu vahetada. Midagi läks aga vähese meeskonna tõttu halvasti ja meil õnnestus viimasel miilil üle 2-minutiline edu sisse sõita. Mida oli ka hädasti vaja - korrigeeritud ajas edestasime neid vaid ca 100 sekundiga. Ehk siis me pidimegi Stellast Performance Line arvestuse järgi kiiremad olema. Täiesti müstiline... Kokkuvõttes - 1h kaotust Leilale ja 2. koht ORC IV grupis!

Eesti Pleki Meistrivõistluste 2. etapp ehk Kessu regatt toimus samuti vähese tuule ja põletava päikse käes. Start läks hästi, ent kohalike kombel maa alla tuult otsima minna ei julgenud. Kohalikud said ka muidugi oma julguse eest karistada. Eriti Luisa, mille kõmakas vastu rannaäärset kivi kostis üle terve laevastiku kaunis lõhestavana. Põhja kraapis ka Edasi. Esialgu pole andmeid selle kohta, et kahjustused suured oleks olnud.

Järgnes pikk krüssu ots, milles suutsime mööduda Luisast ja Laglest, kuid lasime Leilal järgi tulla. Ka Tuulelaul tuli silma järgi justkui veidi lähemale, ent edu pöördemärgis oli neil ca 8 minutit. Järgnes terav-terav spinniots järgmisse märki. Ja on õudust - meie spinn ei sõida teravalt nii hästi, kui Leila ja Tuulelaulu modernsema kujuga spinnakerid. Meil ei jäänud muud üle kui heisata genoa ja proovida rohkem kõrgust sõita. Leila aga sõitis veidi alla. Ilmselt oli neil Vanaga hea kokkulepe, sest altpoolt said nad lõpuks tuult ja põrutasid nii mööda ka meie ees olnud Tuulelaulust.

Pildi allkirjaks sobib kõige paremini järgmise lõigu esimene rida...

Kõigest sellest polnud aga suurt kasu. Lõpuks plekkisime kõik ikka kõrvuti. Ja pikalt........ Kui tuul tuli, sai Tuulelaul kuidagi müstiliselt jõudsalt eest minema. Krüssasime Leilaga pea kõrvuti viimasesse pöördemärki veelkord lühendatud rajal, ent... Leila oli veidi pealpool. Märki sõit oli juba kerge pressimine. Ometi hoidsime kiirust ligi 5 sõlme või isegi veidi peale. Vahetult enne märki sõitis aga meie ja Leila vahelt läbi üks mootorpaat, mille käigulaines suurema osa oma kiirusest kaotasime ja ligi paadipikkuse alla kandsime. Märki me enam ära ei länud ja pidime tegema hävitava lisapaudi. Ka tuul keeras ja tugevnes. Meie jaoks vahetult enne märki, Leila jaoks aga pärast märki. Nii lendaski ta viimase paari miili peale üle 2 minuti eest ära. Kokkuvõttes 5. koht 8 paadi seas. Esikoha sai nimelt Lagle, kes allatuult plekkides tagant tuleva tuulega teistele järgi võttis ja kogu krüssus kaotatu tagasi võitis. Oma suurepärase palliga lõigi ta nii kõige ees olnud Edasit kui ka Leilat ja Tuulelaulu. See paat saab Väinas tõeline hirm olema - tundub, et oodata on sarnaseid tuuleolusid.

Pildid ja asjad... Tulevad ka :)

Loterii hooaeg avatud!

2010-07-06T13:24:00.028+03:00

Just nii nagu pealkirjas võib nimetada möödunud kolmapäevakul kogetud ilmaolusid - plekk, pidev tuule suuna muutus, plekk. Aga tundub, et "Eestimaal suvi on käes...", nagu laulaub Birgit Õigemeel oma uues laulus.
Kuna ma pole ise kaua Minni blogisse midagi postitanud, siis pikema loetava materjali kirjapanek nõuab taaskord harjutamist.

Et siis 7.KJK Delfi kolmapäevarageati juurde tagasi. Peale väga meeldivalt sooja ilma jagus rohkesti ka muid üllatusi. Rõõm oli näha üle pika aja uute purjedega Blancat ülejäänud polaristega taaskord mõõtu võtmas, Tuulelaulu tutikat 3DL grooti ning Leila uut 3DL genoat. Võttis lausa silmist kirjuks. Tõeline võidurelvastumine! Nii tore on näha, kuidas polarisjahtide elu on viimase aastaga tõeliselt elavnenud.

Meie grupi stardiks oli tuul täiesti vaibunud, nii, et stardiliini tuli sõna otseses mõttes vaikselt loksuda. Olime kohtuike laeva külje all paremal halsil, paremalt lähenes Leila, kes püüdis meie ja kohtunike laeva vahele jõuda.
Tuul tõusis veidi, otsustasime otse Kuuli muna märki suunduda olles tuule keerates valmis vastavalt kurssi muutma. Osad paadid suundusid rohkem kalda poole tuult püüdma, teised jälle mere poole. Suundusime märki Tuulelaulu ja Leila järel. Saime peale märki allatuules päris kena hoo sisse aga kuna selle tuulega oli koguaeg igavene ikaldus ja me suutsime millegi pärast liiga alla sõita nii, et kõik järgnevad paadid, kes olid märki võtnud meie tuult segasid ja selle vähesegi endale said. Ka ei tahtnud meie mitte eriti terav spinn sellise vähese tuulega seista. Jäime taaskord praktiliselt seisma. Osa seltskonnast oli vaikselt Merivälja alla koondunud. Meie, Astraia ja Tuulelaul järjekordselt kuldset "kesktuult" otsimas.

Lõpuks kujunes esimene allatuule ots päris edukaks. Me ei suutnud mõistatada kuhu aga Blanca vahepeal kadunud oli. Ei paistnud teda seal Merivälja kalda all ega ka mere pool olevat. Kuid meie suureks üllatuseks kujunes meie teise grüssu keskosas juba finišisse sõitev Blanca. See oli tõeline "vau" efekt ja pärast tulemuste tabelist oli näha, et Blanca oli edastanud ka mitmeid ORC II grupi paate. Väga suurepärane töö!

uuenduskuuri läbinud ja suurepärast sõitu teinud Blanca

Tuul keeras pidevalt, tegime mõne valearvestuse, kus meie kiirus langes. Viimase märgi järel suundusime Tuulelaulu allatuult jälitama. Ei tahtnud meie spinn kuidagi vedada ja ennem maha jäänud alused hakkasid meile järgi jõudma, eesotsas Viru ja Leilaga. Allatuule otsa keskel oli tuul just parajalt meile soodsaks keeranud, et saime genoa heisata ja briisi abil taaskord Tuulelaulu jälitama hakata. Finišiks olid meie grupi paadid peaaegu koos, finišeerisime kolmandana, korrigeeritud ajas 4. koht, millega võib igati rahule jääda.

Rohkem pilte 7. KJK kolmapäevakust leiab Delfist!

Möödunud nädalavahetusel võttis Minni osa ka Rannarootsi ja Kessu regatist. Nendest lähemalt juba järgmises postituses!

Kõige esimene esimene

2010-06-21T11:46:00.001+03:00

Seekordne Suveöö Rahvaregatt algas Minni jaoks katastrofaalselt. Kui veel reedel lubas kaunis karust ilma ja puhanguid üle 13m/s, siis laupäeva hommikul rääkisid kõik ilmaennustused juba hoopis teist juttu. Ja ilm oli ilus. Päike paistis, puhus rahulik 5m/s tuul. Otsustasime minna merele koosseisus Andres, Jaana, Hannes ja kaks korraldajate poolt kaasa antavat lõbusõitjat. Kuna Hannes polnud see aasta eriti merel käinud ja ühtegi trenni kaasa teinud, siis oli tal alguses natuke raske asjadega kohaneda. Pealegi teeme nüüd paadis palju asju hoopis teistmoodi kui eelmine aasta.

Vanale sai antud, kuid imselgelt oli viga ene õlu lahti teha ja siis Vana kostitada.

Igatähes startisime rõõmsalt 2minutit peale stardivilet ja popsutasime vana genoa liblikas Tuulelaulule ja teistele järgi. Väga vahva oli. Aga siis tuli tuul. Kellad näitasid kohati 10m/s ja ma kohe üldse ei uskunud. Miskipärast liikusime aga Tuulelaulule lähemale. Ju siis meil ikkagi oli rohkem tuult. Võtsime esimese märgi ja hakkasime poolteravalt Katariina kai poole krüssama. Tuul tõusis. 8m/s on meie vana genoa jaoks juba piir. Mõtlesin, et ju see ikka pagi on ja mis peatselt ära vajub. Ei vajunud. Katariina kai juurest Russalka poole krüssates näitas seier juba 10m/s tuult. "Pagi, läheb üle. Pole ju meeskonda ka peal, et purje vahetada." Siis tuli aga tegelik pagi. 10 ..... 11......12.......14......14 (2 sekundiliste vahedega) - GENOA ALLA! Mida aga alla ei tulnud oli genoa. Järgnes tahtmatu paut, rapsisin roolis groodi ja pakstaakidega. Genoa tuli poole peale alla, purunes, siis tuli täiesti alla. Olime täis groodiga 15m/s tuules. Juhitamatud ja ei saanud vastutuuleseisust ära. Kui, siis tekkis vaid külgsuunas liikumist. Läks tubli 5 min enne kui paadi õiges suunas liikuma sain ja kaldast eemale pauditud. Halssi ka sellise tuulega teha ei tahtnud. Katariina kai juurde triivida samuti mitte. Seejärel panime 15 min fokat üles ja jätkasime juba suunal kodu poole. Katkestasime. Reisijad olid märjad nagu kassipojad, Jaana oli vööris purje vahetades head sahmakad saanud. Tuul oli nii pagiline, et paati oli ääretult raske kontrollida. Ja mootor on meil remondis.... Kuidagi läbi vägivalla saime sadamasse tagasi, kus sissesõidul tuul endiselt vahemikus 0-14m/s vaheldus. Väga ebameeldiv kogemus. Kuna aga kogemust pardal polnud, pidime jääme Krika pardasse teise kai äärde - liiga vähe ruumi koju krüssamiseks, liiga vähe meeskonda. Sellest õpetussõnad - ilus ilm võib ALATI olla petlik. Mootor PEAB olema korras ja pardal. Ja meeskond peab olema pardal. Vähemalt 3 kogenud inimest, et Polarist taltsutada. Kõige lahedam on see, et meie reisijad kogu episoodist ja kapteni räuskamisest end heidutada ei lasknud. Ema ja tütar, kumbki ei plaani merd jätta. Tütar läheb purjetamiskoolitusele ning ema väikelaevajuhi pabereid tegema. Tõeline rõõm kuulda ;-)

Õnnelikud hetked, kui ilm veel ilus oli.

Jõudsime Jaanaga napi tunni magada ja juba tuli minna ööregati starti. Spinnistart. 8m/s tuult. Saime täiesti viisaka stardi poi poolt otsast. Tuulelaul oli natuke eespool. Astraial oli tegemist spinni üles ja vedama saamisega. Teel Naissaare poole kippus asi rajuks minema. Kogu meeskond kogunes ahtrisse ja Minni vöör kadus kohati isegi pea siledal veel vee alla. Puhangud tõmmasid nii nagu oleks kõva paugu jalaga tagumenti saanud. Kuna tegemist oli päris tõsise sõiduga, siis kelladele palju aega ei jäänud. Ise nägime tuule kiirust 14,1m/s ja paadi kiirust ligi 11. Sylvia pardal olla mõõdetud tuult üle 15m/s ning meie logi näitas max kiiruse lahtris numbrit 11,65kt. Ja seda maatuulega, minimaalse lainega. Päris pöörane. Ja hirm oli seda suurem, et meie spinnifall oli ümber vöörstaagi keerdus - kunagi ei tea kui raskesti see spinn nii kriisiolukorras alla võib tulla.

Aga me võitlesime! Tuulelaulul tuli sabas püsida. Ka Astraia võitles, ent tunduvalt väiksema spinniga. Samas kerge neil ei olnud ja vähemalt kahte broachi nägime oma ahtris kindlasti. Osad olid ka seetõttu, et teisel pool Naissaaart proovis Ülar tunduvalt kauem spinni üleval hoida, kui meie ja Tuulelaul.

Naissaare taga tuli spinn alla võtta, falli keerud maha võtta ja siis genoa üles tõmmata. Imekombel me selle manöövriga vahemaas midagi ei kaotanud. Tuulelaul läks ka korra enne spinni alla võtmist käest ära. Ja on IME, et meie paati suutsime kontrollida. Meil ei kukkunud spinn isegi kordagi kokku terve tunnise otsa peale.

Järgnes pikk pikk vabatuule ots Naissaarelt Prangli juurde. Ja meie käik oli parem kui Tuulelaulul. Nad olid oma groodi liialt peale vedanud. Mida me aga ei osanud oli möödumine. Proovisime lausa kaks korda altpoolt läbi saada, kuid hävisime mõlema korraga väga tõsiselt. Jäime rikutud tuulde ja lausa päris haledalt. Isegi nii, et me aru ei saanud, et me tuul rikutud on. Tuhat tänu, et Tuulelaulu pardal ka suitsetajaid oli ja nii meile asjast märku andsid. Lõpuks tüütas kohe päris ära see ahtrisse sõitmine ja siis seejärel möödumiskatsel 4-6 paadipikkust jälle maha jäämine.

Pikk pikk pusimine

Ja siis sai Tuulelaul oma trimmi paika ning kuni Naissaareni pidime nende ahtris sõitma. Olukord oli pingeline. Trimmimine oli pidev. Üle 5 minuti ei seisnud ükski soot paigal. Ja kuna me nii lähedal olime oli väga kiiresti aru saada kellel trimm paigas ja kellel ei ole. Väga hariv sõit. 20 miili trimmi.

Prangli taha jõudes oli saabunud pimedus. Ja Astraia oli meile järgi jõudnud. Algas krüss. Kuid siis saime tuult ja Astraia kadus öhe.... Tuulelaul oli väga lähedal ja seetõttu ei võetud mingeid riske. Pautisime enamvähem sünkroonis. Olime kõrvuti, Tuulelaul paar paadipikkust pealpool tuult. Valusalt andis aga tunda fakt, et olime võistlusjuhendi maha unustanud. Seetõttu jäi ka võtmata Prangli süüdi tooder. Kuna Tuulelaul seda ei teinud ning meile tundus, et ka eespool olnud Matilde ja Lotte mitte. Kellele me, muuseas, olime kõvasti järgi jõudnud. Üks hetk tegi aga Tuulelaul miskiseid veidraid manöövreid ja tuli meile korraks isegi vastu. Mõtlesime, et nad vahetasid oma vana G1 uue 3DL G1 vastu. Pime oli ka.... Tegelikult otsisid nad aga hoopis märki, mille meie üks hetk oma traaversist leidsime. 30m kauguselt. Ja nagu pärast välja tuli - valelt poolt traaversist...... Tuulelaul aga kosus oma manöövritest hästi ja püsis meist endiselt pealpool. Täpselt nii, et me oleks paudi korral nende ahtrist läbi läinud. Kogusime aga veidi kiirust ja saavutasime mingi hetk olukorra, kus saime Tuulelaulule ette pautida ja "paremaga" õigust nõuda. Nii tegigi Tuulelaul sundpaudi ja edasine oli puuhaaas SPORT! 14 pauti. Kord edenes Tuulelaul paremini, kord Minni. Puhas match race ja katmismäng. Aegna pöördemärkideks suutsime aga Tuulelaulu vöörist mööduda ning neile peale pautida. Edu oli maksimaalselt paarkümmend sekundit.

Ainus pilt, kus Tuulelaul meie taga on. Pärast tulid allapoole ja olid enne finišit veidi lähemal.

Vabas krüssus Piritale suutsime oma edu suurendada 1 min 11 sekundi peale, mis korrigeeritud ajas tähendas sekundi pealt 2-minutilist edu.

Sama sõidu lugu on üleval ka Tuulelaulu blogis, kus samuti tükk lugemist. On ju ometi mida kirjutada.

Tegemist oli nii mitmeski mõttes esmakordse kogemusega meie jaoks. Esmakordselt olime osalised säärases pautimisduellis. Esmakordselt proovisime vabatuules kellestki mööduda. Esmakordselt oli meil käik piisavalt hea, et Tuulelaulul eest ära libiseda. Ja esmakordselt oli meeskonnatöö pea veatu. Absoluutselt ühtegi apsakat ei suuda meenutada. Kõik sujus nagu kulda. V.a. see spinnifalli asi, kuid sellega me ju ometi ei hävinud. Iga viimnegi meeskonnaliige tegi endast kõik oleneva, et saavutada just see tulemus. Ja mis kõige tähtsam - minuteada pole Minni veel kunagi nii suurt võitu koju toonud. Ei meie käes ega ka varem. Emotsioone täiesti seinast seina - katastroof päevasel sõidul ja ennenägematu, senikuulmatu edu öösõidul.

Rõõm läbi värina. See on väga, väga ebameeldiv tunne, kui edestad tugevaid konkurente. Pidev hirm, et nüüd sind sõidetakse mingi salakavala nipiga üle.

Ja nüüd natuke kurvemat poolt. Mul on kahju meeskondadest, kes ei tulnud, Suveöö Rahvaregatt on raudselt üks kõige vägevamaid sõite Tallinnas. Ka auhinnad olid vägevad ning Minni kõige esimene esimene sai premieeritud 5000-kroonise Pirita Paadipoe kinkekaardiga. Ja ometi oli sel aastal meie grupis jälle vaid 4 paati. Eelmine aasta saime ju 3 paadi konkurentsis auhinnalise 3. koha.

PILDID SIIT , SIIT ja SIIT

Kõvemat sorti paugutamine

2010-06-17T11:13:00.000+03:00

Minni ja meeskond on see nädal iga päev merel käinud ja püüdnud end nädalavahetusel toimuvaks Suveöö Rahvaregatiks ette valmistada. Eilne "trenn" ehk KJK Delfi Kolmapäevaregatt oli aga vast kõige intensiivsem.

Kuna mootor on meil juba tükk aega remondis, siis oleme pidanud vaid purjejõul hakkama saama. Ja kui Kalevi Jahtklubi ujuvkai ääres puhanguti 10m/s tuult viskab, on see ikka üks tõsine ettevõtmine. Tänu läänekaare tuultele on see olnud selline tõsine lingu heitmine - jooksuga pontoonide vahelt välja ja siis kõva kiirendus allatuult jõe poole ning krüss muulide vahelt välja. Tuleb juba päris hästi välja. Alguses meenutas Jamaika bobikelgu meeskonda.

Start oli meil seekord keskpärane, kuna me ei saanud päris täpselt aru kui palju meil liinini ruumi on. Umbes kella pealt me selle liini siiski ületasime, kuid kiirus polnud suurem asi. Aga ka see tuli. Natuke timmimist ja juba krüssasimegi Paljassaare poole. Tallinna poolt läbi nagu läänekaare tuultega ikka. Käik oli meil keskpärane ja nii ei olnudki meil ei suurt võitu ega suurt kaotust. Leila läks altpoolt natuke kiiremini ja Tuulelaul, kes peal pool parema stardi tegi, umbes sama kiiresti ülevalpool. Kuna rajaks oli vaid üks märk, Paljassaare ehk nr 4 märk, siis erilist kunsti seal ei olnud. Üks õigeaegne paut Naissaare poole ja tuld. Pärast pikka timmimist saime käigu 9-10m/s puhuvas tuules päris heaks. Foka vedas ja groot oli ilus lame ning pidevalt tuules. Eneli oli väga lähedal, Tuulelaul ja Leila sõitsid eespool oma sõitu. Pikapeale õnnestus meil eneli eest mõned meetrid ära libiseda ning jõudsalt Tuulelaulule järgi jõuda. Paljassaare juures polnudki seda vahet enam niiväga palju. Saime isegi aru, et tegemist on ikkagi Tuulelaulu, mitte Leilaga.

Märgis tabas meid aga katastroof. Kaks valestarti teinud ORC II arvestusgrupp jõudis kohale. Ja nii õnnetult, et Leila pääses täpselt enne neid vabas tuules märki võtma, Tuulelaul kaotas segatud tuule pärast natuke kõrgust ning meie jäime kogu mansa keskele. Sõideti läbi nii ülevalt kui alt ja ka 170m (?!?) ülekrüssu ei päästnud meid ja pidime karpi sattunutena märgis halsi tegema, uuesti üles sõitma ning siis veel ühele peletisele ruumi andma ja vallama kuskil teises lahe otsas. Väga kole... Seda kõike oleks võinud ju ette näha, kuid... Ikka jube kiiresti liiguvad need suured paadid. Justkui välk selgest taevast olid nad kõik meil seljas. Ka Enelil ja Virul meie taga olid omad probleemid, kuid Enelil läks piisavalt hästi, et meist märgis mööduda. Järgnes tõsine allatuule ots, kus spinnisoot naha märjaks ja käed nõrgaks võttis. Mitte, et krüssu otsal leitvaageni vedamisest käed niigi läbi poleks olnud. Kuidagi õnnestus meil sõita Enelist natuke kiiremini ja tulenevalt sellest, et märgis kõvasti ruumi pidime andma, pidime ka natuke rohkem alla sõitma. Mis oli päris tükk tegemist, kuna laine oli suur ja oht broachida täiesti olemas. Finišis olime aga Eneliga suisa nii lähestikku, et kohtunik ei jõudnud piisavalt tihedalt vilet anda. Võistlusprotokollis finišeerisime isegi sama sekundi sees ning edestasime konkurenti vaid palliga. Leila ja Tuulelaul olid end pea täpiks sõitnud. Paremini märki võtnud Viru tegi allatuule otsal head sõitu ja lõi palliga. Kokkuvõttes 4. koht Eneli ja Loviise ees, kes miskipärast ei finišeerinud. Nagu ma nägin ei sõitnud nad ka spinnakeriga, niiet ei oska öelda mis seal juhtus. Igatähes vägev, et nad stardis olemas olid ja järgmine kord kindlasti uuesti! Võibolla oli ehk esimeseks võidusõiduks ainult liialt tuult ning lainet. Minu jaoks oli kindlasti hooaja kõige kurnavam sõit.

Halvad uudised ja... halvad uudised

2010-06-11T21:24:00.001+03:00

Alustaks sellest, mis võib ära rikkuda ühe väga vahva regati - Terra Feminarum elik ümber Naissaare sõidu.
See ütleb kõik:

No ja siis see pisiasi, et kui üleeile mootor käima ei länud, siis täna ei käinud ta enam ringi ka. Arvatavasti kaotas viimane kord kompressiooni ja nüüd on juba rõngapuru vms silindris laiali. Vähemasti nii kinni ta tunduv olema. Natuke nutune 4 aastat vana ja igal aastal paarkümmend tundi sõitnud mootori kohta. Eelmine aasta saime vist suisa alla 10l maha sõidetud. Paras löök kubemesse.

Oehh.

Edit: EMHI andis ka tormihoiatuse

Hoiatus 11.06.10 18:15 Läänemere põhjaosa 12.06. hommikul tugevneb edelatuul 14-16 m/s, päeval puhanguti kuni 20 m/s. Laine kõrgus 2-4 m.

Teisiti

2010-06-10T00:39:00.001+03:00

Täna oli kõik teistmoodi. Vesilennuk oli Astraiana fööniksi kombel taassündinud, ning oma esimest peaaegu-võidusõitu sõitmas. Peaaegu võidusõitu seetõttu, et mõõdukirja neil veel ei ole. Samuti ei olnud täna võistlust.
Ka teised täna merel olnud alused, Minni ja Eneli olid veidike teistmoodi. Kohe päris teistmoodi. Nimelt läksid saatuse ja võibolla natuke ka kaptenite tahtel vahetusse meeskonnad. Kaptenid jäid paati, kogu ülejäänud meeskonna komplekt seadis sammud sõsarlaevale.Ja nii sõitsidki välja kolm alust - Astraia esimesele merereisile pärast pikki pikki aastaid, ning Eneli ja Minni vahetatud meeskondadega.

Uued koosseisud

Aga midagi oli veel teistmoodi. Eneli meeskonnaga ei tulnud kaasa roolimeest. Ja nii ma sattusingi ise rooli. Olen küll Minni kapten juba kaks aastat olnud, ent roolis olles pole kellegiga veel rammu katsunud. Niiet täitsa teistmoodi. Ja sellel oli nii häid ku halbu külgi. Kurvema otsa pealt lasin Ülaril endale korduvalt taktikaliselt pähe istuda ning suutsin väga haledalt kohe pärast starti Astraia tuulevarju jääda ja seda suisa kuni esimese märgini. Ei olnud piisavalt mõistust veidi alla vajuda, et puhtas tuules liikuda. Lisaks, nagu välja tuleb, sõitsin veel ka pikalt Astraia käigulaines. Tõestusmaterjal on siin:

Ja peale on jäänud ka kiirendus, mis tekkis siis, kui korraks lainest välja sõitsin. Aga ei, mul oli ikka vaja seal sees ukerdada, vöör vee all. Lisaks oli veel ka meeskond liiga vööris ja ahter suisa õhus. Õppetunnid õpitud. Edaspidi loen laenatud meeskonna üle kui paadis 6 meeskonnaliiget on ning taipan nad natuke tahapoole nihutada. Ma mõtlesin, et miks nii kitsas on... :-)

Mis siis ikkagi veel teistmoodi oli? Esiteks rada. Seni pole minuteada ühelgi kolmapäevakul sõidetud distantsi Kuuli Muna - Katariina kai - Talinn "3" teljepoi - Finiš muulide vahel. Võibolla hea põhjusega, kuna krüssu meil selles sõidus praktiliselt polnud. Vaid pisike jupp Katariina ja teljeka vahel. Ja seegi ühel halsil. Ka start oli omamoodi. Leppisime kokku 3 1-minutilise vahega hoiatussignaali ja lendstardi. Tulemus oli aga see, et pärast esimest tuutu oli kõigil pedaal põhjas ja start tuli täpselt samalt positsioonilt, kuhu parajasti satuti. Aga see oli vahva. Sain Ülarilt väärt õppetunni ;-)

Vabatuule ots Kuuli munani oli pingeline, kuid positsioonid jäid samaks, mis stardis.. Seejärel läksis aga kõik alused ise teed. Eneli halssis ja hakkas seejärel spinni heiskama. Meie Minnil sõitsime samal halsil edasi ja heiskasime spinnakeri. Astraial oli vaid kolm meeskonnaliiget ja sõitis kas seetõttu, või muudel ajenditel, edasi genoaga. Proovisime nii ja naa, kuid Enelile järgi ei jõudnud. Kerge laineloks, mis lahel veeres, ei töötanud minu pea olematu roolimehe kogemusega kokku. Pealegi oli Eneli peal ka maailma parim meeskond, kõik õppinud spetsialistid. Mitte, et Minnil halb meeskond oleks olnud. Vastupidi, kõik sujus väga hästi. Võõra aluse peal pea veatut tegutsemist näha oli tõeline üllatus. Ja sama kuulsin ka oma meeskonna suust - oli ka neil Eneli peal kõik hästi välja tulnud.

Nii rõõmus on roolimees, kes edestab omaenese paati. Pildil pole küll kahjuks võistlussituatsioon

No võtsime siis Katariina kai juures märgi ära. Ja vallasime Eneliga kaasa. Mõtlesime, et ju nad näevad märki. Ei näinud. Sõitsid sama võssa nagu meie nende järel. Ja nii jäi kasutamata suurepärane võimalus konkurentidest ülevale poole jääda. Vahepeal tuli veel vastu Astraia, kes võttis sisse positsiooni meie ees ning jättis Katariina märgi vahele. Mis oli ka väga õige tegu, nii oli vähemalt konkurentsi. Muidugi sattusime jälle Ülari tuulevarju ning pusisime tükk aega enne kui kuidagi tuult saime. Krüssu kiirus oli igatähes tükk aega 5,9-6,1 asemel lihtsalt 5,3 ja stabiilselt. Ka märgis oli sama pusimine. Astraia peal ja Minni all. Ja no ei pressi kuidagi ülevalt läbi. Õnneks aga Ülar meiega alla kaasa ei tulnud nja nii kuidagi ikkagi mööda saime. Aga mitte eest ära. Eneli oli pikalt ees ja finišeeris (Minni meeskonnaga!) esimesena.

Kokkuvõttes oli üks igavesti vahva ettevõtmine! Sarnased paadid, tihe konkurents, suurepärane 4-5m/s puhunud tuul. Meeskonnad rahul, kaptenid rahul, paadid-purjed terved. Mida veel võiks ühelt kolmapäevalt tahta? Kuna Eneli pardalt tehti kõvasti pilti ja filmiti, siis on hea vaadata, mis valesti tegime ja mis hästi. Meeskondadele kindlasti hea vaheldus. Eneli omadel vahelduseks natuke kangema distsipliinuga "veidi" valjuhäälsem kapten, Minni meeskonnal võimalus rahus napsitada ja nalja teha ning endiselt võita. Kuulu järgi olla hästi kostitatud. Ja kui aus olla, siis ei ole Minni võitnud viimase 3 aasta jooksul absoluutselt mitte ühtegi võistlust. Olgi päris või mängu. Kindlasti andis see kõva motivatsioonilaengu - kõva trenn tasub end ära. Ehk oli ka Eneli meeskonnal midagi õppida. Kes oskas arvata, et väike seltskonna vahetus, teeb niigi nauditava tegevuse, purjetamise, veelgi vahvamaks? Emotsioonid on igatähes laes. Ja kuna Mari-Liisil Eneli pealt on täna ka sünnipäev, saime kõik kringlit ja kihisevat. Kirss tordi otsas

Üks pisike mure on ka. Eneli nimelt läheb looma moodi edasi pea igasuguse trimmiga. Aga tänane sõit tekitas hirmu. Peeter on väga hea soodimees. Tema trimmi oli Minnil pea võimatu parendada. Kuidas me ikkagi Enelit edestama peaks? Trimmiga raudselt mitte.

Pildid: Minni galeriis

Pronks!

2010-06-02T22:37:00.003+03:00

Pilt on küll eelmisest kolmapäevast, kuid umbes nii se asi ka sel nädalal käis. Tihkelt

Ikka on teinekord nii, et ühe õnnetus on teise õnn. Virul ei läinud seekord hästi. Miskipärast jäid nad jalgu Brigittale (Ridas 31 ORC III grupist), kes neid minuteid tuulelõksus hoidis. Olla rahulikud vanapapid olnud, ikka vaja oma asi enne ära teha ja siis vaadata.

Start oli vägev. Olime eelpool mainitud Brigitta ees stardis alumine paat ja pressisime nad stardist üldsegi välja. Edasi lihtsalt sõitsime. Kuna olime veidi hiljaks jäänud, siis tuli teistele kõigepealt järgi jõuda. Jõudsime. Aga olukord kippus esimeses pealetuule märgis vähe kriitiliseks, kui pidime vasakul halsil kõigile oma grupi paatidele teed andma ja lõpuks Leila alla pautisime. Märki sai ikka päris vägisi võetud. Pautimiseks ka ruumi polnud, Viru oli risti ees.

Järgnes külgtuule ots Kuuli Munani. Eimidagi huvitavat. Brigitta püsis selja taga. Sama ka Viruga. Allatuule otsal saime justkui Leilale ja Tuulelaulule natuke järgi. Aga meie kannul oli Eneli.... Väga kannul. Olukord oli kriitiline. Õnneks suutsime oma edumaad hoida. Vahepeal sõitsime kusjuures nii alla tuult, et vindex soovitas sootuks teist halssi. Aga kuidagi me sinna Katariina kai märki ära saime. Krüssus tagasi Kuuli Muna juurde oli Eneli meil ikka kannul. Ja sõitis üüratut nurka vaikse tuule ning kitsa bulbkiilu kohta. Nibin nabin suutsime nad siiski oma selja taga hoida. Paari paudi ja tuuleaugu koostööna suutsime edumaad tsuti kasvatada. Kord Eneli kiirem ja teravam, Kord meie kiirem. Aga mitte kordagi teravam... Viru läks kaugele kaugele tuult otsima. Aga midagi head sealt ei leidnud.

Kuuli Munast finišisse oli jällegi külgtuule ots ning kord Eneli kiirem, kord Minni. Aga mööduda meist ei õnnestunud. Nagu ikka tegi Viru jälle väga kreisi sõidu ning tuli sellel külgtuule otsal meile jupp maad järgi.

Sadama muulide vahel oli tuul keerutav ja äärmiselt ebameeldiv. Nibin nabin saime ilma lisapaudita finišisse. Sama Eneliga. Aga pressimise peale läks kõvasti aega ning seal võitsime Enelit ligi minuti. Viru jäi aga maha juba 8-9 minutit, kuna pidi finišeerumiseks veel vägagi hävitava lisapaudi tegema. Nii juhtuski, et Viru ebaõnnest sai Minni ja Eneli meeskondade õnn - vastavalt 3. ja 4. koht. Aga see on purjetamine. Nii käibki.

Pronks! Ja päris konkurentsis, mitte 3 paadi arvestuses :)

Märg oli

2010-05-27T16:35:00.000+03:00

Eile toimus KJK IV kolmapäevak. Oli märg. Väga märg. Aga vihma õnneks ei sadanud, niiet nautida sai täiel rinnal. Krüssus meil väga hästi ei läinud, kuna foka sissetõmme on veel paigaldamata ja laine oli ka kaunis vägivaldne. Natuke liiga vägivaldne ca 8m/s puhunud tuule kohta. Ja nii me seal raiusime. Üks kord üle laine kaks korda läbi laine. Väga oluliselt ka kellestki maha ei jäänud. Ainult Leila pressis väheke paremini. Enne nr 4 märgi võtmist tuli ka üks lisapaut teha, kuna üks pisiasi jäi kahe silma vahele - paat ei lähe siis enam sama teravalt, kui 4 meest 5st mööda paati ringi jooksevad ja asju sätivad. Oleks mehed poordis olnud, oleks märki ära läinud.

Spinniots oli vahva. Rõõmsaad glissid kohati üle 10 sõlme. Spinniga mängides ja võimalikult palju glisseerimist esile kutsudes saime ka Enelile natuke järgi. Hinnanguliselt 7-8 paadipikkust Paljassaarest Kuuli munani. Kuid ka Eneli peal tehti head sõitu ning Kuuli Munast Pirita muulideni läinud külgtuuleotsal liikusid nad paar paadipikkust jälle eest ära. Need külgtuule otsad on meid kogu aeg natuke kummitanud. Peab veidi harjutama. Igatähes finišeerisime mõnedkümned sekundid Eneli ahtris ning lõppkokkuvõttes eelviimane koht ning 2 punkti. Täpselt sama palju punkte, kui iga viimnegi kolmapäevak saanud oleme. Aeg muutusteks, järgmine kolmapäev vaatame seda asja ;-)

Plekk ja käpikud

2010-05-24T19:29:00.000+03:00

Ilmaprognoosi järgi pidi nädalavahetusel toimunud E4 karikaregatil puhuma tuul. Natuke puhus. Siis jälle ei puhunud ka. Vana ikka on igavene krutskivend, hoiab asja huvitavana. Kõik said korra helgeid hetki näha. Isegi meie. Minni iseenesest on vaikse ilma paat ja sõidab kõige paremini 2-4,5m/s. Rohkem sel nädalavahetusel küll ei nähtud. Pigem alla. Ja seal tuli juba uue ja vana spinni vahe välja. Meil oli spinn selleks ajaks täitsa tühi, kui Tuulelaulu uus North Sailsi tehnikaime veel vedas.

Aga sõidust ka. Laupäevases esimeses stardis saime hea positsiooni ja pikapeale ka mineku. Esimesed paar manöövrit olid äsja puhkuselt tulnud Marekil natuke roostesed, kuid pärast läks juba nagu lepase reega. Igatähes õnnestus meil hästi laineloksuga võitlemine, mis ühel halsil käigu täitsa kinni võttis ja teisel halsil ligi 4 sõlme krüssata lubas. Kui vaadata trackeri meenutusi esimesest sõidust siis meil Eneliga läks esimeses krüssus märksa paremini, kui nt Virul või isegi Tuulelaulul. Tuulelaul oli muidugi piisavalt pika puuga ees, et seal polnud sellest lisapaudist suurt lugu. Tulemus - 6. koht üldkokkuvõttes, edestades vaid Enelit.

Teises sõidus saime päris hea mineku sisse ja liikusime vahelduva eduga krüssus kiiremini, kui Leila. Mis on ka mõnevõrra mõistetav, kuna meil on paar ruutmeetrit suurem genoa. Esimeses märgis oli positsioon hea. Allatuule otsal sõitsime Tuulelauluga kaunis võrdselt ja eraldusime Virust, Leilast ja Enelist. Olime juba päris allatuule märgi juures, kui tuul täitsa ära kaduda tahtis. Keskendusin märgivõtule ja uuele krüssuotsale. Tundus, et oleme teisel kohal. Aga siis otsustas tuul alla anda ning hoopis teisest mänguväljaku äärest ujus välja Leila, kes oli stabiilselt kiirust suutnud hoida. Tahtsin kangesti hästi märki võtta ja tegin lisahalsi ning seilasin ikka märgi peale. Kamandasin enne märki genu üles, mürasime spinnipoomiga. Leila sõitis lipsti nina eest läbi. No aga las sõitis, ta ei võtnud üldse märki ju. Ja siis vile - rada oli lühendatud. No oleks seda teadnud oleks ehk need 20 sekundit kiiremini finišeeritud saanud... Oleks suisa kohtunike laeva poolt äärest finišeerinud ja halsi ära jätnud. Aga hea seegi. Pole enne Leilat finišis nii lähedalt näinud. Track..

Pühapäeval toimus üks võistlussõit, kus pärast ligi minuti jagu ebaõnnestunud starti suutsime imekombel kambale järgi tõmmata ja allatuules natuke ning ka teisel krüssuotsal suisa imesid teha. Enne finišit pidi aga muidugi jälle täielikult ära plekkima ja Leila ette kasvatatud edumaast tuli loobuda. Puhtalt minu kogenematus ja oskamatus taganttulijat mitte mööda lasta. Aga kuna finišijoone ületasime täiesti kõrvuti ja Leila sai ette vaid nii palju ja natuke rohkem, kui me alumisele paadile ruumi olime kohustatud andma, siis edestasime neid korrigeeritud ajas paari sekundiga. Track siin!

Pühapäeval startis ka veel teine võistlussõit. Start oli hea, krüss oli super. Märgivõtt perfektne, esimesed halsid õigeaegsed - olime Tuulelauluga konkurentide eest äragi libisenud. Füüsiliselt teisel kohal (isegi meie grupis sõitnud 10 jalga pikemad alused olid end halvemasse positsiooni pannud). No ja siis tulid nii plekk kui ka käpikud. Sõit katkestati. Oleks 20 minutit veel loksunud, oleks saanud ehk finišini sõita. Aga see selleks.
Sellise seisu pealt läks asi lukku:

Lõppkokkuvõttes oli tegemist meie kõige edukama regatiga seni. Eriti arvestades, et tegu oli lühiraja võistlusega, kus me teoorias oma halva meeskonnatöö pärast kõvasti vastu pükse peaks saama. Esmakordselt sel aastal oli aga kõik justkui õlitatud. Nagu iga kapteni unistus! Kas tõesti on trenn end juba ära tasunud?!

Arvestades meie kogemust on vahva, et suutsime vähemalt ühel võistlussõidul edestada Leilat ning Virut korrigeeritud ajas. Seda on varasemalt juhtunud vaid korra. Eelmisel aastal toimunud Terra Feminarium regatil. Tookord polnud aga küsimus meeskonnatöös ega isegi krüssu nurgas-kiiruses, vaid strateegias - me nimelt läksime teiselt poolt saart ja võitsime sellega. Nüüd aga sõitsime kõik ümber sama märgi. Samalt poolt. Teame, et paat on see aasta hea. Ka ise hakkame juba vähehaaval aru saama millal pautida ja milleks. Tõotab huvitav hooaeg tulla :-)

KJK III kolmapäevak

2010-05-19T23:19:00.002+03:00

Seekord ei ole andekamat pealkirja. Tegelikult polegi suurt midagi mainida. Start oli hea, käik oli hea. Esimesed paudid läksid nässu, genu jäi kuskile taha kinni. Käik ja nurk jälle väga head. Ja siis paut enne esimest allatuule märki ning... Kõik. Sõit otsustatud. Spinni otsad sai seekord suisa 3x ühe heiskamise tarbeks valesti veetud. Mitte natuke valesti vaid genu-pakki-tagurpidi-käik valesti. Spinnisõit oli nagu spinnisõit ikka. Ilus spinni allavõtt, ilus märgivõtt. Hea krüssunurk, hea kiirus. Kõik hea. Aga... Enam polnud aga midagi teha. Isegi suurepärane paut Viru alla ei aidanud meid. Indrek oli küll kuri, et neid üles luhvasime ja suisa muutis paudi ajal kurssi kartes, et meie halva meeskonnatöö tõttu paudi tuksi keerame ja kuidagi talle otsa sõidame. Aga manööver oli Viljaril suurepärane. Spinniots oli nagu spinniots ikka. Rahulik. Kuigi Spinni kuju oli väga keeruline normaali lähedale saada. Ei tea mis ta pirtsutas. Halsiga jäime ka veidi hiljaks.

---------------------------------------------------------------

Pärast viimast allatuule märki läks Viruga veidi rebimiseks ja nagu nendes reeglite arutamise ja jauramise teemades ikka on mõlemal osapoolel täiesti vastastikused arusaamad asjadest. Aga see kõik käib mängu juurde. Küll aga oleks mõistlik 3h pikk kemplemine kai peal teinekord protestiga asendada. Milleks seda paksu verd vaja. Protestikogu otsus on konkreetne ja käegakatsutav asi. Ja selgub ka päris õigus. Mina pole protesti kuulamisel olnud. Ehk kuluks mulle ära? Mis kapten ma ilma olen...

Aga kui nüüd veidi teoretiseerida, siis kardan, et antud juhul oli probleemiks mugavustsoonide erinevus. Pika svertpaadi kogemusega roolimehed lihtsalt on julgemad ja tunnevad end väikeste vahemaade juures mugavamalt, kuna nad on sellega harjunud ja on ka täielikus kontrollis. Olles aga ainult kiiljahil sõitnud, sõidaks mina roolis olles kõigist väga väga suure kaarega mööda. Ei tunne turvaliselt.

Ma ei ole küll päris kindel selles mis viimase heitluse kõige varasemates staadiumites toimus (just seotuse loomise hetkel, kuna seadsin purjesid), kuid küsimus suuremale ringile. Teoretiseerigem, et paat A luhvab paati B. Paat B tahab pautida, et halvast võitlusest pääseda, kuid pole ruumi. Juhtub issanda õnnistus ja paat A sõitab oma purje tühjaks ja peab vallama, et kiirust koguda. Paat B vallab veidi koos paadiga A (seda ma ise ei näinud jällegi, kuna tegelesin purjedega. aga on tõenäoline stsenaarium), ning kuna on võimeline teravamat nurka sõitma, võtab kiirusega järgmisel luhvamisringil mööda. Pealtpoolt. Lisame siia siis veel väikese mugavustsooni... Ja tekib küsimus kas paadi A vallamisel võib paat B kaasa minna? Kui palju võib minna? Üldse ei või? Jääbki igavesti üles sõitma? Kus on piir?

Selleks ajaks kui mina pilgu pidevalt sisse löövalt genult ära sain, oli paat B külje all. Meie ehk A omas elemendis ja hea minekuga. Ruumi oli küllaga. Toimus tavaline võimuvõitlus ja räuskamine. See ongi see sport ju. Luhvamine käis juba väga turvaliselt kauguselt. Nii vähemalt 2m paatide vahel. Minu mõistus ütleb, et ruumi mitte andmine on see, kui käe vahele saab panna. See on võrdne kokkupuutega ehk disklahviga. Kuni seda pole ja paadid kontrolli all on... Mis siis on?

---------------------------------------------------------------

Tegelikult oli positiivne päev. Nägime, milleks paat võimeline on. Meil oli suurepärane roolimees, kes hingab laineid, puhub vist ise tuult ja teeb veel pakstaagid ning groodi trimmi ka ära. Paat lendas nagu hokilitter. Ainult et meeskond peab mõtlema hakkama. Just nimelt. Mitte jooksma, vaid mõtlema. Alati. Nii sellele, mida parajasti tegema pead, kui ka sellele, mis juhtub 1-5-10-15-20 minuti pärast. Kui me selleni üheskoos jõuame, siis tulevad ka tulemused. Mitte enne.

Tuhat tänu Viljar! Oli vägev!

Edit: Kurb noot, igav jutt. Aga tegelikult oli supervahva :)

Lugupidamise küsimus

2010-05-19T11:39:00.001+03:00

Pigem siiski lugupidamatuse. Viimase nädala aja jooksul, kõige suurema tõenäosusega esmaspäeval enne kl 17:15 sõideti minni ahtrile otsa. Ja mitte natuke. ca 40cm kriim mööda parrast ja kahest kohast gelcoat lahti. Pauk oli ka nii tugev, et lõi sel talvel plastitud teki ja kere ühenduskoha sisse praod. Optimistiga sellist pauku juba ei tee. Siin pidi ikka tõsine inerts olema. Väga häbiväärne. Ole vähemalt mees ja tunnista, kui väikese eksituse teed. Kõigil juhtub. Aga et meil kodusadamas säärast asja varjatakse, ei ole hea märk.

Esialgu läks hermeetik peale ja talvel tuleb jälle kõik lahti lihvida, tükid küljest maha kruvida, uuesti plastida, pahteldada, lihvida, värvida... Kõik see töö, mis paar kuud tagasi tehtud sai...

Kolmapäevak nagu kolmapäevak ikka (II KJK seeriavõistlus)

2010-05-12T22:42:00.003+03:00

Koheselt pärast sadamamuulide vahelt välja jõudmist oli selge, et meie grootsoot enam stopperis kinni ei seisa. Ka väe ja võimuga. Olukord nägi päris nutune välja. Käsitsi ka hoida ei jõua. Vähemalt krüssus mitte. Viimasel hetkel sai soot paar pange vett ja hakkas natukenegi pidama.

Start oli päris hea. Otse Tuulelaulu sabas. Suutsime seal ka mingi aja olla, ent iga manöövriga läks situatsioon hullemaks. Ja selleks ajaks kui nad pealetuule märgi ära võtnud olid ning spinn vedas, olime meie juba tubli tükk maad taga. Muuhulgas polnud meil ka spinnipoom küljes.

Allatuule otsal olime pärast miskiseid sekeldusi, mida päris täpselt ei mäletagi, viimased. Oli ilmselge, et meie raske spinni jaoks oli tuult liiga vähe ja see lihtsalt ei vedanud ja kõik. Ja siis tuli meie vana sõber Matilde, kes nagu ikka keeldus teed andmast neile, kel on teeõigus. Miks meie neile jalgu jääme - ei tea. Igatähes sõitsid vaprad velled siis meist pealpool tuult. Vahepeal veel meelega vallates. Seetõttu polnud meil ei momentumit, et mööda minna ega ka kuskile asja halssida. Vahva asja juures oli see, et Matilde härrased sõitsid gennaker pakkis ja lotendamas meie tuule ees päris tükk aega. Ja kui me lõpuks ära halssisime, et needusest pääseda, siis sõideti edasi gennaker liblikas. Miks see hea idee on ei oska mina ega ka vist keegi teine öelda. Igatähes retoorika pardal oli, et mina neid õpetama ei sobi ja et nii ongi kõige õigem sõita nagu nemad seal lehvisid. Härrad, kui te seda blogi loete, siis teadke, et järgmine kord saate disklafi. Küll ma selle 500 krooni protestiraha leian. Selline see sport igatähes välja nägema ei peaks.

Allatuule märgis saime nibin nabin spinni alla, kuid kuidagi ei õnnestunud see genu ja groodi sisse tõmbamine ning soodid läksid vahepeal täitsa lahti. Eneli oli aga märgist suisa mööda põrutanud ja jälitas meid. Silmnähtavalt kiiremini ja kõrgemale ta igatähes ei läinud. Pealetuule märki minnes pautisime liiga hilja ja siis polnud tuule ebasoodsa keeramise vastu enam midagi teha. Track siin ülal näitab, et vajusime kõvasti alla. Trimmiga ma nüüd ka nii puusse ei saanud panna. Ma ise loodan vähemalt. Ju ikka tuul keeras..... Ka teistel oli probleeme ja nad ei sõitnud märki ära ning mõni pidi kaks lisapauti tegema.

Spinni saime üles. Seekord kerge. Vedas, töötas. Halssisime isegi täiesti edukalt. Võtsime märgi ja kodu poole. Tuul tegi aga tükke ja nagu ka varasemal krüssuotsal oli mul genu trimmiga probleeme. Tracki järgi tabasime aga tuult hästi ja nurgad tulid head. Mida me aga ei osanud oodata, oli üüratu triiv sadama muulide taga. Paat läks ikka täitsa sinna kuhu tahtis. Ja siis paremal halsil liikudes tuli jälle Matilda, kes ei olnud üldse seda nägu, et meile teed annaks. Olles juba kogu retoorikaga kursis tegime paudi ideaalsest varem ja andsime teed paadile, kellel teeõigust polnud. Igaks juhuks isegi natuke rohkem, kui kogenud purjetajal vaja. Sest ka paremal halsil olev alus peab tegema endast kõik, et vältida kokkupõrget...

Sadama muulide vahel olid tingimused voolulised ning olime sunnitud tegema kaks lisapauti, et mitte muuli sõita. Tulemus - lohutusauhinnaline kolmas koht.

Kui keegi küsib kuhu Eneli jäi, siis nad heiskasid viimases pealetuule märgis spinnakeri üle parda, püüdsid selle siis elegantse MOB manöövriga välja ja viskasid sügavikku paar tükki spinni poomist. Hämmastavalt vähe kaotasid sõites viimasel spinniotsal genuga! Au ja kiitus! Järgmine võistlus lubati MOB manöövri asemel sudokut lahendada. Ehk isegi liitume :)

Ameerika mäed (I KJK seeriavõistlus)

2010-05-06T12:57:00.004+03:00

Pilt: Külli Haav

Eilne sõit oli täpselt postituse pealkiri. Ameerika mäed. Et kõik ausalt ära rääkida, käis see umbes nii:

Stardipositsioon oli meil kohtunike laeva juures päris hea. Olime kõige ülemine paat. Aga oli see segatud tuul või mis, käiku me üles ei saanud ning Tuulelaul liikus märgipoolses otsas tsuti paremini. Otsustasime pautida, kuid peatselt sai selgeks, et see polnud ka parim idee. Jäime ette Nautilusele, kes oli vahepeal kaks korda pautinud, ning jälle paremal halsil. Pautisime alla ja Nautilus libisises vähehaaval, ent jõudsalt mööda. Teel esimesse krüssumärki kohtasime veel Virut ja Tuulelaulu, kuid eelis oli täpselt sellel kellel parajasti eelis juhtus olema. Kas segasid alla tulevad suured alused oma 100m2 spinnakeridega või kes kus jälle vaikse tuulega end lainesse kinni sõitis. Märgis oli veel suuremat sorti kaos, kus oma kõige esimest võistlussõitu tegev Elan 340 Matilda paljudele ette jäi ning märgist välja puksiti. Muuhulgas jäi ta ette ka meile ja pidime vallama, et mitte päris otsa sõita. Pärast oli seda vallatud maad aga raske tagasi teha ja pidime märgis seisma jääma ning sellele veel otsa sõitma. Lõpp hea kõik hea. Too konkreetne märgivõtt on Külli poolt ka ilusti pildile jäädvustatud ning nähtav postituse päises.

Ka esimene spinniots oli nagu ta oli. Tahtsime sõita teravat nurka ja paadil hoogu sees hoida, ent tuult oli vähe ja meie mitte just kõige paremini kuju hoidev spinnaker lihtsalt ei seisnud üleval. Oma osa oli sellel ka spinnisootidel, mis olid vett saanuna väga rasked. Proovisime teistest eralduda ja Tallinna Sadama pool ääres natuke rohkem tuult saada, ent soovmõtlemiseks see jäigi. Spinn ei seisnud hästi ning lõpuks all märgi juures oli Tuulelaul eest ära veninud, ning ka Viruga oli tubli vahe sees. Pärast märgi võtmist vaikis tuul peaaegu, et täielikult maha - tuul keeras. Laine oli tihe ja terav ning lõi meie vähese käigu pidevalt kinni (hoog maha ja purjed ka veel tuulest tühjaks). Otsustasin ise pinni haarata, kuna tundus et niikuinii pole midagi enam peale hakata, peaaegu, et seisame kohapeal. Plekkimise peale mul tavaliselt annet on ja mingi aja pärast saime ka hoo üles ning Virule natuke lähemale. Seda kui lähedal me kellelegi oleme mõõdab Ats - ta kas näeb purjenumbreid või ei näe. Antud juhul hakkas aga nägema. Siis tuli aga tuul ning Viru hakkas ees jõudsalt liikuma. Tuulelaul oli aga eksinud ja liialt Kuuli Muna poole eraldunud, ning ei saanud tuule keeramisest isegi kaudselt osa. Meie Viruga läksima märki ühel halsil ja vabas tuules.

Märgis sündis midagi harukordset. Olime Tuulelaulust ees ning jõupositsioonil. Meil olid küll pisikesed probleemid seoses spinnibrasside kergemate vastu vahetamisega (loe jäin käskluse andmisega hiljaks) ja sellega, et spinn oli vales pardas, kuid kuna tuult oli vähe, siis oleks vöörimees saanud brassi käes hoida kuniks otsad klaarid ja soodimees spinni ilusti õigele poole üle tuua. Toimus aga täielik kaos... Keegi ei osanud midagi peale hakata spinni poomiga, spinni soodi ja brassiga, genu tilbendas niisama. Mina istusin roolis, sättisin grooti ja karjusin. Just karjusin ja nii palju kui torust tuli. Sest me polnud KUNAGI olnud Tuulelaulu suhtes nii heal positsioonil. Neil oli spinn üleval, meil aga nii spinn (endiselt muidugi tühi ja sõlmes) ning genu. Tahtsin neid üles luhvata ja spinni kokku lasta. Aga tühjagi. Kuskil tuli isehakanud kapten, kes sekundid pärast minu käsklust "genu sisse!" hõikas "genu alla" ja kuna Robi ja Bobi on suured sõbrad, siis Bobi lasi selle genu ka alla. Kaotasime igasuguse eelise Tuulelaulu suhtes, mis sõitis meist lihtsalt mööda. See oli minu jaoks isiklikult väga valus. Olen nii paadi kallal kui ka ennast arendades näinud tohutult vaeva. Nii palju vaeva, et pole enam korralikke jalanõusidki jalga panna, ent paat on tippvormis. Nähes, et oleme viimased, spinn koos, meeskond tegeleb solk- ja pudrunäplusega ehk siis üldiselt ei teinud suurt mitte midagi peale nõutu näoga otsade vaatamise, kees mul kõik väga üle. Ja mul on selle üle väga väga piinlik. Väga, väga piinlik nüüd takkajärgi. Olles kõik mehed ükshaaval erinevatesse kohtadesse saatnud ja mõelnud korduvalt paadist keset merd lahkumisele, viskasin pinni minema ja läksin värisevate kätega omaette olema ja istuma. Tükk aega istusin enne, kui tuli taas isu peale ja soot soodi ning ots otsa haaval juhatasin paadi uuesti trimmi. Paljud kindlasti ei kirjutaks säärastest episoodidest, tegemist on valusa tõega. Oleme kõik Minni peal algajad purjetajad ning kõigil omad vead. Me ei pea seda varjama. Tõsi, see ei näita mind kui kaptenit heas toonis, kaugel sellest. Aga see olen mina ja see on see kui südamega ma asja juures olen. Ehk liigagi.

Asusime tegema seda, mida me kõige rohkem teeme. Ja ühtlasi ka kõige paremini. Jälitustegevus. Tuul teel Pirita muulide vahelt sisse, oli muutunud väga teravaks. Valitud hetkel korjasime spinnakeri alla, ning sõitsime genoaga Virule ja Tuulelaulule jõudsalt järgi. Tuulelaulu spinnaker nägi enne muulide vahele jõudmist välja täiesti viimase piiri peale ja natuke veel sisse tõmmatud ning ei saanud säärase kujuga kuidagi efektiivselt töötada. Muulide vahel läks üles spinn ning asusime eesolijaid katma ning möödumisvõimalust otsima. Katma mitte otsese definitsiooni kohaselt, vaid paratamatusest, otsides oma teed finiši poole. Kahjuks oli ruumi natuke liiga vähe ja möödumisvõimalust ei olnud. Ometi jõudsime just muulide vahel konkurentidele külje alla, ning lõpetasime Virust sekund, Tuulelaulust kolm sekundit tagapool. Võimas finiš! Pole eluilmaski Tuulelaulu terve sõidu nii lähedalt näinud. Koos finišeerimisest rääkimata. Ameerika mäed ikka...

Meeleolu pardal ei olnud väga hea, kuna varasemate väga põhjalike kalkulatsioonide kohaselt, oleks antud tuule ja distantsi puhul me Performance Line valemi järgi aega korrigeerides pidanud Tuulelaulu mõnedkümned sekundid edestama. Virut muidugi kohe päris kindlasti ka (ca 3-4 minutiga). Kai peal saabus aga selgusehetk - kolmapäevakute aegasid korrigeeritakse Time on Time valemi järgi ehk et... Me oleks võinud paarkümmend sekundit Tuulelaulule kaotada. Ja nii oligi - protokolli järgi edestasime Tuulelaulu 22 sekundiga. Täiesti esmakordne sündmus. Kahjuks jäime autasustamisest ilma, kuna otsisime kohtunikke jahtklubi asemel sadamakapteni kontori juurest, ent oma hõbedase liistaku saime siiski pildile:

Pilt: Indrek Pikk

Räägitakse, et pikk jutt on paha jutt, ent selle loo pidi lihtsalt ära kirjutama. Kuidagi peab ju oma vigadest õppima. Kui ei talleta, siis vajub see kõik unustuste hõlma. Püüan ise omalt poolt edaspidi kaalukamalt käituda ning usun, et "Andres, ära siis pinni nurka viska" saab mind saatma terve hooaja. Ja kindlasti on see hea meenutus, mis mind korrale kutsub. Purjetamine on tehnikasport, kuid võrreldav pigem malega, kui millegi muuga. Kapteni psüühika peab olema tugev. Väga tugev, et paat, meeskond ja konkurendid kontrolli all hoida. Mul on veel pikk tee minna, kuid õnneks on veel ka aega. Olen nimelt KJK kõige noorem ja kogenematum kiiljahi kapten. Mitte, et see midagi vabandaks.

2010 Hooaja avavõistlus

2010-05-02T14:29:00.008+03:00

Eile toimus KJK hooaja avavõistlus. Meie grupis oli kolm osalejat Viru, Tuulelaul ja Minni. Ilmajaam lubas tuult kuni 15m/s seetõttu oli meie esialgne eespurje valik foka. Meeskond oli Marek roolis, Andres ja Tim trimm, Sulev pakstaakidel ja Peeter vööris.
Stardi ajal puhus tuul umbes 8m/s, meie hilinesime starti täpselt 1 minut, kuna olime oma 5 min taimeri sisse lülitanud 4 minuti raketi peale. Rada oli 7+, 6-, 3-, 6+ ja finiš sadamas Olümpia rõngaste juures. Tuulelaul rebis kohe ette, Virule jõudsime esimese märgi juures järgi kus toimus pisike positsiooni võitlus ja kaptenid said natuke harjutada üksteise peale karjumist. Igal juhul oli Minni seekord kiirem ja me saime Virust ette. Teises märgis (Kuuli muna juures) oli Tuulelaul meist umbes 2 minutit ees. Selleks ajaks hakkas tuul vaibuma ja tekkis tungiv vajadus suurema eespurje järgi, otsustasime ikkagi fokaga jätkata kuni spinnakeri otsani (Andres: eeldasin, et purjevahetusel kaotatav aeg on suurem, kui fokaga jätkamine). Kolmandas märgis (Katariina muuli juures) pidime ülesse tõmbama spinnakeri, kuna mu näpid olid külmast üpris kanged võttis see vajalikust natuke rohkem aega, kuid edasine spinnakeri sõit kõikide halsi vahetustega toimus kuni 8 sõlmese kiirusega ja ilma äpardusteta. Viimases märgis läks siis esmakordselt Minni võistluste ajaloos ülesse mei uus 3DL genua ja lahedas külgtuules sõitsime finišisse.
Väike reklaam: Esmakordselt KJK ajaloos paigutati osadele jahtidele Indrek Viireti poolt träkkerid (asukoha jälgimis seadmed),mille abil sai võistlust ka reaalajas arvutist jälgida. Võistluse käiku saab vaadata siit.
Finišisse jõudsime 3 minutit peale Tuulelaulu ja 4 minutit enne Viru, korrigeeritud ajas kaotasime Virule siiski 14 sekundit.

Kapten Andres jäi Minni ja meeskonnaga väga rahule. Medalid ja šampused tõstsid veelgi meie tuju.
Hooaja algust võib pidada õnnestunuks.

Esimene sõit tehtud

2010-04-30T23:40:00.000+03:00

Päris vahva oli. Kahjuks ei jõudnud ühtegi pilti teha. Tegime mõned manöövrid läbi. Talv oli oma märgi vajudanud ja viiest mehest ei suutnud ükski kõiki asju eelmise aasta tasemel teha. Meeldejäävaim oli siiski spinni halssimine - esimesed 5-8x keerasime ikka julgelt ümber vöörstaagi :) Pärastpoole justkui tuli kuidagi enamvähem välja juba. Krüssu nurk ja kiirus jätsid ka soovida. Paremal halsil. Vasakul oli kõik viis pluss :-) Peaks vist natuke veel masti trimmiga vaeva nägema. Meeskonna trimmiga aga ennekõike.

Aga see tunne... Vesi suliseb mööda. Purjed tuult täis... Jaah, võttis aega mis ta võttis, kuid ometi on see kõik nüüd tagasi :)

Tükk eksperimenteerimist

2010-04-25T22:21:00.000+03:00

Paat oleks justkui koos. Küsimus on pisiasjades. Nimelt on nüüd ring täis ja kõik plokid ja ülekanded uued pandud. Alles on vaid paadiga kaasas olnud pakstaakide ja akterstaagi otsade suunavad plokid kokpiti sisekülgedel. Aga need olid ja on väga heas korras ja kvaliteetne kaup. Tulenevalt eelmise hooaja kogemustest on nüüd:

4:1 ülekanne ahterstaagil (enne 2:1, nüüd 2:1*2:1)
8:1 ülekanne pakstaagi aeglasel ülekandel,
2:1 ülekanne pakstaakide kiirel ülekandel,
8:1 ülekanne poomiliigil (enne 2:1, nüüd 4:1*2:1),
8:1 ülekanne kontrasoodil (endise 6:1 asemel on 4:1*2:1)

Aga see ülekannete korrutamine ei ole lihtne tegevus.2:1 kordava otsa pikkus peab olema täpselt õige, et ülekannete plokid kokku ei jookseks ja liiga vähe liikumisruumi jätaks. Eks nüüd jääb ainult sõita, pikkused üle kontrollida, ja siis vajalikud otsad ilusti ära pleisida lasta.

Soe soovitus kõigile teistele algajatele - ärge nii sinisilmsed olge, kui meie eelmisel aastal. Poomiliigi ülekanne PEAB olema. Otse poominukast stopperisse ja sealt vintsiga pingutada - no see pole päris normaalne teguviis. Tohutu venitamine, mis tehnikale kindlasti hästi ei istu.Samuti pole mõistlik kasutada 3+2 plokkide komplekti kontrasoodile ja nii pingutusots mõlemale poole stopperisse välja tuua - säärane lollus venitas meil uhiuue 3-se Harkeni ploki ribadeks. Ja need ei ole just odavad pudinad.

Ka uus Genoa on käes. Tundub õhkkerge. Olles samas endiselt nii suur, kui vana dakronist isend. Teisipäeval saab ehk esimest korda üles tõmmata ja ära proovida kuidas minek on. Masti trimm, nagu ikka, on suur küsimärk. Eeskätt uue purje kontekstis. Kas peaks veel vöörstaaki lühemaks tegema ja masti rohkem püsti ajama? Kuna uus genoa on täiesti teistsuguse kujuga ja tugevama vedamisega (teoorias), siis ehk on targem eelmise aastaga võrreldes rohkem teravusele rõhuda ja jätta mast topist 3-4cm tahapoole nagu ta praegu on? Ju esimene võistlus näitab mis suunas liikuma peab.

Üldiselt tahaks järgmise nädala teisipäeval esimese testisõidu teha, reedel enne võistlust väike trenn ja siis laupäeval juba hooaja avamine. Elame näeme :)

Vahepealsetest toimetustest

2010-04-19T10:57:00.001+03:00

Uudist ehk niipalju, et Minni on nüüd kodusadamas ja sõidab ööpäevas maha ca 15 meremiili. Seda vähemasti vee suhtes, kuna vool jõel on 0,5-1,3 sõlme. Ja seda ujuvkai pontooni taga, kahe betoonujuki vahel on vool kindlasti 2+ sõlme.

Mööbel on paigas. Niipalju kui teda praegu on. Uus põrand, madratsite paigal hoidmise liistud, uus puit elektrikilbi ümber. Kilp ise on ka paigas ja kõik juhtmed niiskuskindlalt ühendatud.

Üle ootuste suureks tööks osutus reelingutrosside paigaldus, kuna pehmendustega osade ümber sai seekord suruõhuvoolik aetud, mille sisemine mõõt oli täpselt 6mm nagu ka trossil ning selle ümber veel 12mm siseümbermõõduga pehme toruisolatsioon, mis sobis täpselt vooliku välisümbermõõduga. Nüüd oleks veel vaja katted peale õmmelda.

Ka mastiga on kõik jonksus, staakpirss on fikseeritud vöörstaagile ning ei pääse enam üles-alla liikuma. Vantide kinnitused kinni teibitud, katmata dyneemast pakstaagid ja ahterstaak koos vibuga paigas ning kinnituste juurest kipõhise teibiga natuke jäigemaks tehtud (et ei keeraks kinnituse ümber krussi). Nüüd oleks vaja see windexi kinnituse mutikas metallimehelt kätte saada ja Piraadis viimane allesjäänud laga ära koristada. Siis võiks juba purjetada.

Nagu aru saanud olen ei ole seni keegi veel purjede all sõitu teinud. kuigi vees on jahte juba üle 10. Uus võidusõit, et kes ennem aja ja ilma kokku sobitada suudab :-)

Pildid: Indrek Pikk

Nüüd läks tuksi

2010-04-15T17:21:00.000+03:00

Hüvasti pühapäevale planeeritud hooaja avamine. Hetk tagasi tuli välja, et see laupäev masti peale panna ei saa. Ats tahtis kangesti teha vindexi kinnitust nii ümber, et see ühtlasi ka masti topi vibu kinni hoiaks. Metallitöömees võttis aga asja väga konkreetselt. "Ei jõudnud valmis, praegu on väga kiire, homme mind ka tööl ei ole". Jupp on ka muidugi selle sama selli käes. Ja seda pudinat juba masti topis kõlkudes paika ei keera. Niiet superluks...

Tundub, et ei ole erilist vahet kui varakult hooajaks ette valmistama hakata, kuiiganes pedantselt oma tööd teed ja asju plaanid - ikka on mingi elulise komponendiga ikaldus.

Jääparvetamas

2010-04-11T22:34:00.001+03:00

Täna oleks Minni peaaegu esimese merereisi teinud. Avastasime nimelt paadi ümbrusest paraja portsu jääpankasid. Tahtsime juba uue kaikoha poole aerutama hakata, kuid otsustasime siiski jää minema veeretada:

Pildile jäi muidugi kõige pisikesema ja õnnetuma tüki liigutamine. "Selleks ajaks kui Jaana pildiaparaadiga Piritale jõudis, oli jää juba parvetatud."

Siin veel paar pilti Minni praegusest ajutisest pesast. Tahaks esimesel võimalusel mootori külge kruvida ja Kalevi poole liikuda. Kahjuks ei ole praegu veel Pirital ühtegi sadamat, mis ka turvalist kaikohta, elektrit ja vett pakuks. Teisisõnu - jõudsime vist enne hooaja algust vette. Saaks nüüd masti ka mõõdetud ja komplekteeritud ning ruttu ruttu peale! Ilmad on juba tunduvalt paremad, kui hooaega lõpetades. Enam seda ohtu pole, et tekil oleks 20cm lund ja sõidu ajal tagumik jääs oleks ning lund juurde tuleks. Jensi andmetel olla ühe sõidu ajal suisa -2C õues olnud. Õhin oli nii suur, ma ei mäleta küll, et nii hirmus külm oleks olnud. Kõige soojemaid riideid oli ka muidugi 5 kihti seljas.

Päris esimene pääsuke

2010-04-06T12:35:00.001+03:00

Nagu veeliinist näha on paat esialgu täiesti tühi ja sulgkaalus. Proovime vähehaaval nüüd pudinaid juurde kruvida.

Rohkem pilte veeskamisest leiab siit galeriist

Journeyman 60 - suurtel poistel külas

2010-04-03T12:09:00.001+03:00

Käisime eile Jaanaga Journeyman 60 projekti kaemas. Olin tükk aega projekti Jesperi blogis jälginud ja korduvalt proovinud löögile pääseda. Aga kuidagi kuupäevad ei sobinud. Seekrd aga kontakteerusin ehitaja asemel omaniku Jesperi endaga, kes meid rõõmuga vastu võttis.

Kliki pildil - galeriis on veel ports pilte

Igatähes väga võimas projekt. Pildil ei ole võimalik aluse kolossaalsust edasi kanda. Kõik asjad on täiesti monströösselt suured! Kui vaatate pilte paadi sisemusest, siis näete seal tõsiselt edevaid ballastitanke. 2000liitrit tükk. Ja need pumbatakse täis 10 minutiga. Mis ei ole absoluutselt mingi probleem - alus on tehtud ookeanide avastamiseks ja väga väga väga pikkadele otstele. Mis aga kõige lahedam - paadi täismass tuleb KÕIGEST 17 TONNI! Seejuures on need 60 jalga täis kõike mugavust, mida eluks vaja ning asi on ka tõsiselt vastupidav. Ka kajut, mis piltidelt tundus veidi liiga robustne, mõjub selle hiigelsuure lameda tekiga hea kontrasti ning sobib nagu rusikas silmaauku.

Lycka till Jesper! Hoppas at vi alla kan snart läsa om dig och Journeyman på det öppna havet!

Minnil on kloon

2010-03-31T10:08:00.001+03:00

Täpsem info boatshop24.de lehelt
ja veel täpsem info siit: baltic-yachtpoint.de

Ilmselgelt on tegu Minni sõsarlaevaga. Teada on, et Minni on 1992.a. kandis Saksamaale purjetanud ja sealt treileril tagasi tulnud. Ilma taglaseta. See õde on aga sinna jäänud.

Pildid üleval ka Picasa galeriis:

Link 1
Link 2
Link 3

Päike paistab

2010-03-27T13:27:00.003+02:00

Pole tükk aega kirjutanud. Vahepeal on jälle natuke nokitsetud. Uus ahterstaak ja pakstaagid on valmis. Dyneema SK75 koos ilusate pleisidega. Kogu elekter on uuesti ära veetud ja testitud. Puudu on ainult kilp ja viimased ühendused. Uued kellad on paigas:

Uue plotteri hoidiku kaablid on veetud (toda antennisarnast asja meie regioonis ei ole, Ameerika ilmainfo):

Plotter ise on siis Garmin GPSMAP 620:

Kogu selle elektroonika tarbeks on ka uus Optima Bluetop aku ja väga edev pulbervärvitud kinnitus, mis tal ka kõge kurjema lainega millimeetritki liikuda ei lase.

Nüüd oleks vaja plotteri kinnituseks miski konstrui teha, trepp, põrand, igavene suur hunnik puuklotse... Masti ja poomiga on veel ka veidi nikerdamist. Igatähes võiks juba paadi Piraadist välja ajada. Seal hakkab ta Eneli värvitöödele iga päevaga järjest rohkem ette jääma.

Taevas selgineb, õhk on soojem. Öösel nägin juba sinist merd ja spinnakere unes. Varsti....

Kõige kiirem müük üldse

2010-03-19T13:01:00.000+02:00

Niipalju siis sellest eelmisest postitusest. Kellad on müüdud. Seitse jalga vett kiilu alla uuele omanikule!

:-)

Müüa Silva instrumentide komplekt ja varuosad

2010-03-19T12:39:00.002+02:00

Rõkkasin siin ennist, et Minni on valmis ja muid sääraseid pöörasusi. Üleeile õhtul hiilisin salamahti Piraati ja kiskusin kogu elektrisüsteemi lahti. Juhtmed kõridest välja jne. Asi nimelt selles,. et asendame olemasoleva SILVA näidikute süsteemi Nexus NX2-ga.

Seega jäävad Minnil ja Enelil kahe peale kokku üle järgnevad pudinad:

SILVA wind tuule kell aastast ca 2006-2007 ning tuule andur samast ajast, ent kapremonditud 2009.a. (uued laagrid, tihendid, kogu elektroonika uus). Näevad väga head välja. Kaasas SILVA kirjaga kate. Peamine funktsionaalsus - näiva ja tegeliku tuule kiirus ja suund, aku pinge, trimm (kui palju kuhu poole mööda on) jms.

Silva Star Sea Data logi displei (kiirus-sügavus-temp-läbisõit jms). Nuppudelt kirjad kulunud, kaasas kate.

Kaasa:
Ssügavus- ja kiirusandurid, hülsid läbi kere paigaldamiseks. Kiirusanduri logi ratas uus 2009. Samuti logianduri vahekarp.
Kkasutus- ja paigaldusjuhendid ja omalt poolt ka natuke kogemust.
Kõik paigalduseks vajalikud juhtmed ja pistikud v.a. toitekaabel, mille leidmine ei tohiks kellelegi probleemiks olla.

Hind 5500EEK

Eraldi / varuosadeks müüa järgnev kraam:
Defektse ekraaniga Silva Star Sea Data displei. 100EEK
Sügavuse andur ja karp ning vajalikud juhtmed. Töökorras. 300EEK

Kontakt: 555 99 541 või e-post andres . aavik . 5 @ gmail . com

Minni on valmis

2010-03-15T23:51:00.000+02:00

Võino peaaegu. Paari väikse erandiga. Reelingupostide jalad ootavad pulbervärvi ja uuesti kinnitamist. Ued kellad on vist ka vaja soetada. Paigaldamise käigus sai logi displei kannatada ja uus komplekt tundub mõistlikum, kui vana lappida. Masti ja poomi kallal on ka veidi nokkida. Üldiselt on kõik poleeritud, vahatatud. Elektrikaablid veetud jne. Nüüd peaks vist ootama millal jää ära sulab.

VÄGEV!

Emotsionaalne madalseis

2010-03-13T00:41:00.001+02:00

Käes on vist kogu projekti kõige nigelam seis. Jõud on otsas. Paat peab saama 15. märtsi õhtul-öösel valmis. Ja meiega on seis nii:

-Iga päev on olnud puudu osad poldid, needid, needitangid või muud säärast, mis millegi teostamist takistavad.
-Plokkide kinnituste, luukide suunajate ja pärtensi krae metallpudinad olid pulbervärvimises nädal aega kauem, kui nad oleks pidanud olema.
-600eek maksnud laki segamisel juhtus väike eksitus ning saalingud ei kuivanudki ära. Ühele komistasin veel otsa ja see kukkus maha tolmu sisse ning mõlemast otsast lõi all olnud värvi tükke lahti. Lakk on tolmu ja sodi täis, kuid liiga pehme, et see saast maha lihvida.
-Reelingupostide kinnitustele kantud värv ja toosama imekallis superkindel lakk reageerisid omavahel ning värv kees maha kahelt paigaldamata kinnituselt ning ühelt, mis juba peal oli. Pidime neli VÄGA korralikult pandud reelinguposti kinnitust eemaldama. Poldid saime lahti, kuid 180eek/tuub maksnud hermeetik tegi oma tööd liiga hästi ja teki küljest enam lahti ei lasknud. Hetkeseisuga võtsid kolm posti kaasa ka erineva suurusega tükke gelcoatist ja suisa kuni klaasriideni välja. Peab alt ära lihvima, epotama, lihvima, postide kinnitused happevannis puhtaks söövitama, kruntima, pulbervärvima...
-Masti tekist läbiviigu ehk pärtensi metallkrae oli Sulev eelmine aasta kinnitanud plekikruvidega. Nii meie asju ei tee ja otsustasime poldid läbi sandwichlaminaadi panna. Allpool oli aga ka 30-60' nurk, millele on vaja õige nurga seibid teha või tont teab mida, et asi vastaks mingitelegi kvaliteedinormidele ja poltidest kasu oleks. -Vähe sellest ei sobi ka masti kanna plokid (vaja pöörlevaid) ning plokkide kinnitusasendid ei sobi -kaks otsa kümnest stopperisse minevast jäävad vastu metallkarkassi käima. Lahendus puudub.

Elekter on panemata. Seejuures siis kogu elekter koos paneelide, juhtmete ja muu säärasega.
Kerelt on puudu 2-3 kihti erinevat vaha
Tekk vajab osaliselt poleerimist ja 2 kihti vaha.
Kajut vajab kõva pesu.
Elektroonika on endiselt hooldusest kätte saamata ja paigaldamata
Genoa siinide stopperid on kadunud. Uued peaks VIST olema juba Eestis, kuid on veel kätte saamata.
Põrand on valmis lõikamata, töötlemata, lakkimata, põranda tugikonstruktsioonid tegemata
Koide luugid on tellimata.
Uus jalatugi koos pakstaakide kiirete ülekannete "võistlustrimmis stoperdamise süsteemidega" on valmis disainimata ja tellimata.
Pakstaakide ja ahterstaagi pleisid on juab üle kuu aja "tegemises"
Ahterstaagi vibu materjal on puudu.

Kui me aga esmaspäeval paati välja ei saa, ei saa Vesilennuk meie kärul Noblessnerist Piraati, ning arvestades neil vaja minevate tööde mahtu, ka hooajaks vette.

Kas keegi keeras jälle tunneli otsas tule kustu? Vahet pole. Küll me võitleme. Ja saame hakkama. Kasvõi käpakil ja käsikaudu. Kõik vabatahtlikud on oodatud appi pesemisele ja vahatamisele ööklubis Piraat homme, laupäeval ja ülehomme pühapäeval kell 12:00-01:00.

Triibik

2010-03-09T18:47:00.002+02:00

Tundub, et Minni on seelikuga ikka parem:

Põhi ise tuli hele-hele hall. Kuid ka see on juba "päris valguses" ehk siis mitte läbi odava seebikarbi objektiivi vaadatuna, päris määritav. Peaasi, et nüüd terve suvi ühelegi havile või molluskile otsa ei sõida ;-)

Silikooni maitse suus

2010-03-04T10:22:00.000+02:00

Kui täpne olla siis hermeetiku. Aga siiski. Seda mäkerdamist on nii palju olnud, et ei ole sõnu. Ja paadile sobilik kraam ei ole ju seesama mida saunas kasutad. See sinder ei tule kuskilt lahti. Eriti hea oli kahte tagurpidi pandud stopperit ümber keerata. No ei tule enam kere küljes lahti. Pole polte vajagi. Irvitasime Atsiga, et kui paadi kokku saame, siis on meil juba sülg nagu silikoonieemaldaaja.

Hea uudis on see, et põhi on värvitud ja esmaspäeval läheb ka veeliini triip peale. Siis peaks minema suurem kasimine lahti - silikoonipesu tervele kerele ja tekile ning mitu kihti erinevat sorti vaha. Enne seda on aga vaja veel masti juures otste suunajad, plokkide kinnitused jms paika panna. Sees ootab ees suurem küürimine ja elektrikaablite vedamine. Trepp, põrand... Tööd on. Aga paat peab 15. märtsil Piraadist välja saama.

Külge tagasi käivad asjad palju keerulisemalt, kui...

2010-02-22T09:54:00.000+02:00

... no kui nad ära tulid. See oli ikka lust ja lillepidu. Kui Jens siin kirjutas, et on natuke nagu kade või nii, siis tegelikkuses pole siin suurt midagi kadetseda. Meil läheb kõik täpselt sama tasa ja targu. Paigas on:

ahterstaagi ja pakstaakide stopperid ja suunavad plokid
barberite, genoa kelgu ja brasside stopperid
leitvaageni alustala. leitvaageni kelk sai uued laagrid ja ootab ühendamist talaga
uus supervägev pöörd-kiir-karabiin genu halsinurgas
kompass ja üks vints :-)
uued fallid ja skiiviboksid genu ja groodi fallidele...

mida aga veel ei ole tehtud on märksa rohkem:

ahtrikantslid paigaldada
reelingupostide kinnitused, postid, reelingutross
uus masti stepsi alusklots
uus elekter
uue plotteri kinnituskronstein
uus jalatugi/purgihoidja/pakstaakide kiire ülekande kinnitus
uued kotid/riiulid kajutisse
uus trepp
uus põrand
genu kelgud paigaldada
pärtensi kaelus paigaldada
veel kolm vintsi paigaldada...
kellad külge panna, kellade elekter vedada
siinkohal sai võitu kurvameelsus ja hea tuju säilitamise huvides lõpetati nimekirja täiustamine

Ja ka Raulil pole veel töö päris läbi - eile täitus ööklubi Piraat maagilise valge tolmuga, mis meenutas natuke aegu, mil veel klubides suitsetada võis. Igatähes sai Minni põhi nüüd vist juba neljanda kihi ilusat valget International Triluxi mürki. Miskipärast jäid esimesed kihid natuke läbi kumama. Aga tulemus on see-eest klass omaette. Paat oleks justkui noorenduskuuri läbi teinud :-)

Ja hakkab jälle pihta

2010-02-20T11:40:00.000+02:00

Täna lähevad Andres ja Ats Minnit kokku panema. Kõik need mustmiljon pudinat, mis küljest ära tulid. Iga viimnegi polt ja seib ja mutter... Kusjuures olen täiesti kindel, et osad mutikad on kuskile kadunud ja midagi jääb ka raudselt üle. Osasid pudinaid ei leia ülesse ja mõni on talveperioodil ka võibolla katki läinud. Aga see käib kõik asja juurde. Eks pühapäeva õhtul oleme vähe targemad selles osas, et mis siis sai.
Esialgu alustame tasa ja targu. Kaasa on ostetud vaid üks kuuspakk A. Le. Coq Pinti.

Küll varsti on jälle need päevad, mis pildil:

Lõpuks ometi - pakike seitsme maa ja mere tagant

2010-02-13T21:56:00.001+02:00

Eile jõudis see päev lõpuks kätte, mil leidsin hea inimese, kes pakikese Rootsist Eestisse tooks. Ja oh seda üllatust, kui selgus, et stopperite otsasuunajate asemel, oli kaasa pandud hoopis uhiuued stopperid. Ja lisaks veel tasuta Rootsi ajakirja "Praktiline paadiomanik" paadipudinate testi eri. "Paadinodi piibel" või kuidas nad seda ise kutsid. Aga stopperid olid muidugi suunajata. Mis teha, elu on karm. Tagasi ka ei hakka saatma, kui vägisi pannakse 140SEK kraami asemel 460SEK jagu kraami. Igatähes saab nüüd masti ja poomi kokku panna. Vallid sisse, skiiviboksid ja falli väljatoomise plaadid peale, uus spinnifalli plokk, vantide pehmendused. Suurim rõõm on aga ikkagi fallid - 30m 8mm Dyneemaga FSE Robline Globe 1000 ots, millele külge pleisitud kiirkinnitusega seekel. Ja seda kõike ca 750EEK eest per komplekt. Sellist pakkumist juba Eestist ei leia. Pigem saab selle raha eest pleisi ja seekli. Ja veel mismoodi asjad pakitud on. Lausa lust.

Asjad edenevad

2010-02-07T22:28:00.000+02:00

Käisime eile ja tegime Jaanaga paar pilti progressist Piraadis.

Galerii link SIIN

Asjad edenevad. Aga nagu terav silm piltidelt näeb on kõik endiselt pooleli. Pildid on tehtud kuivamise staadiumis. Ja nagu ikka on Jens ka igal võimalikul hetkel ametis. Jõudu talle meie meeskonna poolt!

Minni sai uue sõbra

2010-02-05T20:33:00.001+02:00

Eks me kõik iga aasta eksperimenteerime millegagi. Aga mürkvärviga ei tahaks küll mööda panna. Eriti arvestades kogu seda ressurssi, mis see aasta põhja laitmatusse võistluskorda saamiseks on kulunud. Meil on vaja kõva, vesilihvitavat mürkvärvi, mis püsiks all kuus kuud. Ei ole eeldanudki, et mürki kord-kaks aastas pesema ei pea, kuid alt ära tulla või paksult kasvama minna ei tohi ta kindlasti. Üks räägib üht, teine teist. Kord International peal ja Hempel all, kord Hempel peal ja International all. Lõpuks ei oska enam keegi öelda mis siis parem ja "kiirem" on.
Aga Internationali maaletooja, Tõnu Kirs, on oma tootes kindel ja võttis vedu minu pakkumisest asjas selgus luua. Mulle meeldivad inimesed, kes mitte ainult ei räägi, vaid on nõus ka tegudega tõestama. Igatähes meie poolt korralik eeltöö ja katmine ning värvi kestvuse ja kvaliteedi aus kajastamine. Maaletoojalt värv.

Peatselt on tulemas pilte eeltööst, mürgi peale pihustamisest, hiljem ehk kergest vesilihvist. Suvel tõstame paadi välja ja peseme põhja puhtaks, vaatame ja paneme kirja kas ja mida sinna alla tekkinud on. Et dokumenteerimine ja muuhulgas ka põhja pesemine lihtsam oleks, on ka mürk see aasta valget värvi. Eelmise aasta potisinist ei saanud ma kohe kuidagi puhtaks. Tund aega survepesurit ja ikka lapiline.

Jõudu tööle International Trilux! Ees ootab loodetavasti aprillist detsembrini kestev hooaeg!

Purjede valiku järjejutt - teine osa - genoa suurus

2010-01-23T10:00:00.000+02:00

Purjeinventari läbi sobrades tekkis küsimus, et... aga mis siis see optimaalne suurus on? Kes sõidab väiksema eespurjega, 130-140%, kes aga täissuure genoaga140-150%. Mõni sõidab paadil, millele ette nähtud maksimaalselt130% overlapi aga hoopis 105% fokaga. Kõik optimeerivad ja teevad midagi. Mis liini siis tegelikult peaks hoidma?

Pildil: Dufour 34 Emira uued purjed North Sailsi loftist Rootsis

Edastasin küsimuse Peter Saraskinile, kes mind juba pikemat aega igakülgselt harinud on. Järgnev jutt tema sulest:

See on pikem jutt.

Suurem genoa on vaikse tuulega alati kiirem.
Tuule tugevnedes saabub hetk, kus suurem genoa ei ole enam kiirem, sest jaht on "full power" rezhiimis niikuinii.
Ehk siis-vaiksega võidad, kõvaga pole vahet.

Samas: palli arvutamise valemid võtavad genoa pindala arvesse. Seega väiksem genoa annab parema palli.
ORC valem (mida Eestis valdavalt kasutatakse) on iga aastaga läinud objektiivsemaks. Mingi aeg tagasi oli nii, et seal oli arvutustes "hüpe" ehk ebaregulaarsus reaalsusega, nii et 150% pealt umbe 135% peale minek andis (avameresõidus, st. kui võistled kella vastu) suhteliselt suure võidu. Sellest kõik need 132%-138% genoad paljudel jahtidel.
Siin on veel paar aspekti:
1. 3DL levikuga on purjede aerodünaamiline kvaliteet nii palju paranenud, et moodne 135% puri "tõmbab" rohkem edasi kui 150% genoad mida suudeti teha siis kui Polarise moodi jahid disainiti. Seega trend on väiksema poole.

2. Kuju on tähtsam kui pindala. (Kui võrrelda Boeing'uid ja Tupoleve, siis torkab silma, et ameeriklastel olid tiivad poole väiksemad. Kütusekulu ka. Aga boeing'u tiivad väga palju trimmitavad) Selle asja paralleel purjetamises on, et kasutatakse palju eespurjesid sõltuvalt oludest. AC jahtidel on 7-8 erinevat eespurje. ORC piirab eespurjeda arvu, tavaline on 3 või 4. Seega võitev strateegia on omada maks. arv eespurjesid erineva disainiga. Samas- väikeste aga moodsate eespurjedega sõit paneb suured nõuded trimmimisele- kui see väiksem asi on valesti peal, siis ei sõida kusagile, jäd seisma kohe. See jutt kõlab muidugi väga müügimehe jutunmood, et ostke rohkem. Siiski, kui jahti just järgmine aasta ei müü, siis on nii, et kui on rohkem eespurjesid, siis igat ühte neist trööpad vähem ja "on the long run" ei lähe kallimaks.

3. Tõsiste ORC võistlusprojektide puhul toimitakse nii (toimin sedasi ka ise kui finantsid vähegi võimaldavad:
-analüüsitakse ilma ja olude prognoosi hooaja peamise ürituse kohta
-tehakse jahi kohta simulatsioon-mõõdukirjad jaanuaris-veebruaris kui uus valem välja tuleb
-eelmisest kahest lähtuvalt tehakse purjed.

Triviaalne näide Muhu Väina kohta:
Juulis on estis valdavalt lääne ja edala suunalised gradient-tuuled (koos tsüklonite liikumisega) või siis laekk ja termika.
Seega, kui start on Saaremaalt või Pärnust ja finish tallinnas, siis tuleka panustada allatuule kiirustele. Ja et tõenäoliselt on palju külgtuuli kus käigu määrab veeliini pikkus, siis pigem väiksemad purjed, ja kumerusega tavalisest veidi tagapool
Kui start on Tallinnast ja finish Kuressaares, tuleks panustada krüssile, kvaliteetsed rajapurjed, pall on võrreldes sooritusvõimega palju vähem tähtis.

No tuli pikk jutt.

Peter Saraskin
North Sails Eesti

Värvilised lapid

2010-01-21T10:33:00.002+02:00

Jõulude paiku kirjutasin, et Minni sai jõuludeks uue purje. Nüüd on see ka kodumaale jõudnud ning ootab esimest trennipäeva.
Juba viimases Väinas otsustasime, et selle genuga enam järgmist aastat ei sõida ja konkurentsis püsimiseks (või sinna saamiseks siis..) oleks vaja midagi vähe äkilisemat, kui too kott. Mõttekäik oli täpselt selline, nagu Peter oma viimases postituses kirjutas:

Milleks me mootorit vajame?
- Et sõita kiiresti ja kaugele vähemalt 3 aastat. Teisisõnu - vastupidavat JA kiiret purje
Kui palju oleme valmis investeerima?
- Mitte üüratult palju rohkem, kui dakronisse. Aga dakroniga ei sõida enam keegi...
Kus kohas see investeering kõige rohkem tagasi toob?
- Siis, kui vahelduseks kellestki mööda saab sõita.
Kuidas läheb teistel kes on sama tee veidi varem läbi teinud?
- Suured paadid sõidavad 3DL purjedega. Ühtegi veerandist või väiksemat alust näinud ei ole. Küll aga on kõigil vähegi konkurentsivõimelistel paatidel kevlarist paneelpurjed. Eespurje koha peal siis. Kevlarist grootideni pole ka keegi jõudnud.
Kui olen sellel teel esimene, kui palju olen nõus võtma riske?
- No ikka olen. Julge hundi rind on auke täis. Kui tahad kiiresti sõita, siis on alati riskid.

Pärast pikka kaalumist ja purjemeistriga konsulteerimist oli vastus käes - valatud 3DL puri. Täpsemalt 148,5% 600-seeria aramidist "Medium" genoa, mis teoorias peaks meil katma tuulte vahemiku 2-8m/s. Tegemist peaks olema vastupidava, suurepärase kujuga kerge purjega. Kas ja millise eelise me sellest saame selgub hooajal 2010. Nagu ülalpool kirjutatud, ei ole selliseid purjesid Eestis veel veerandise peal katsetatud.

Niiet teretulemast "suurte poiste" mänguplatsile Minni!

Purjede valiku järjejutt - esimene osa

2010-01-18T14:09:00.005+02:00

Pildil: Reliance ja Shamrock, America's Cup 1903

Hea sõber Andres Aavik palus mul kommenteerida purjede valiku protsessi. „Seleta palun, mitte purjemeistri, vaid lähedase inimese seisukohast - kuidas alustada, mida vaadata, milliseid „ämbreid“ vältida, kuidas otsustada ja kaubelda jne."
Esmapilgul lihtne ülesanne minule, kui olen selle asja sees 24/7 ja kogu aeg nii olemasolevate kui tulevaste klientide silma all.
Aga algoritmina kirja panna või lühidalt seletada- polegi niisama lihtne. Proovin siin midagi kirja panna lähtudes Andrese mudelist- kuidas seda seletada heale sõbrale kes on purjetamisest parasjagu kaugel/lähedal.
Tooksin siin paralleeli- autod ja mootorid. Purjed on purjeka mootor. Kuidas valiksite autole mootorit? (Oletame, et mootori vahetus oleks sama lihtne kui purjede vahetus purjekal).
Esimene küsimus ilmselt on: Milleks me mootorit vajame? Millised on meie „purjetamisharjumused“, kas hindame pigem kiiret või vastupidavat purje?
Teine küsimus: Kui palju oleme valmis investeerima?
Kolmas küsimus: Kus kohas see investeering kõige rohkem tagasi toob (kiirust, emotsionaalset rahulolu, raha vms.)? Kas ostame käigukasti või tagasilla või turbo või kõik uue või.....
Kontrollküsimus: Kuidas läheb teistel kes on sama tee veidi varem läbi teinud?
Teine kontrollküsimus: Kui olen sellel teel esimene, kui palju olen nõus võtma riske - arvestades, et võin palju võita, aga võin ka kõvasti põruda.
Ja taustatõde majandusteooriast: Tasuta lõunaid pole olemas. Kui mingi asi tundub üle mõistuse hea, siis alati küsige endalt. „Who is the biggest fool“.
Väike kommentaar vahele: Tihti saan selliseid järelpärimisi (tinglikult tõlgitud automaailma keelde), Eestist õnneks aina vähem, aga uued turud tulevad peale :-D
Ostsin Rootsist soodsalt 20 aastat vana purjeka. Eks ta natuke vanamoodne on, kuid Rootsis pole plastikupuudust olnud ja need kestavad veel teise 20. Selle raha eest on paati küll ja küll, kuid purjed on täitsa läbi. Tahaksin kõva võistluspurje, kuid need peaks vähemalt sama kaua vastu pidama, kui paat ise. Kindlasti tahan mõnedest regattidest osa võtta ja tippudega konkureerida, samas peaks purjed olema hästi lihtsad trimmida ka neile, kes varem purjelaevale jalga tõstnud ei ole ning ma tean küll mis hinnaga Hiinas purjed valmis võiks teha. Neil on numbrid kodulehel üleval. Või äkki saab vakstust midagi lõigata, kui ma ise materjali toon?
Kõlab imelikult?
Reaalsus on, et universaalne toode on keskpärane igas kasutusvaldkonnasTeada-tuntud tootjate veidi kallim universaalne toode võib aga olla üle keskpärase igas kasutusvaldkonnas, ent ikkagi mitte absoluutne tipp spetsiaalseks rakenduseks.
Kui Te ei viitsi pikalt lugeda ja tahate rusikareegleid, siis siin need on:
...... järgneb.

Peter Saraskin
North Sails Eesti

Aga mis siis, kui ma ei oleks pedant?

2010-01-14T11:51:00.000+02:00

Siis oleks hooajal 2010 Minni ka oma uue masti ära murdnud. Lisaks kolmele korrale, mil eelmine mast maha tuli.
Hakkasin eile masti kallal nokkima, et vantide kinnitusi ja neetimisi ning kõike üle kontrollida. Muuhulgas võtsin lahti vanad termorüüzid millega oli osasid kahvelkinnitusi kaetud ning 5000 kihti igivana teipi saalingute otstelt. Töö tehtud, mõtlesin, et mis oleks kui ikkagi kruviks meie supersaalingud ka maha. Sulev oli väga uhke nende saalingute üle - epost valatud ja üle lamineeritud. Kõva teadus pidi olema. Aga kuna siit-sealt paistis laminaat välja, mõtlesin need üle värvida. Maha võttes saabus kurbi tõsi - laminaat ei ulatunud kinnituspesa sisse ning ühel saalingul oli täpselt pesa ääre taga (seespool, nii, et ikka väljast ei näeks) suur pragu. Tõenäoliselt oleks see esimeses ekstreemsemas olukorras ka murdunud ning... sama suure tõenäosusega ka masti maha toonud.'

Teinekord on korralik talvine revideerimine ja hooldus päris kasulik.

Tiigerhail on sile saba

2010-01-10T17:33:00.002+02:00

Minni ja tiigerhai - nagu kaks tilka vett.

Kõhu alt kenasti laiguline. Kõik miljon kihti vana mürki on maha kraabitud. Seda halli epoksüüdkrunti pole mõtet igalt poolt enam maha lihvida. Gelcoat selle all on päris õhuke nii ehk naa.
Nüüd pisiparandused ja krundid-värvid-mürgid. Ka ahter on kokku plastitud ja ootab uut gelcoati:

Muude tegemiste seas saatsin Rootsi viimase tellimuse teele - uued Dyneema vallid. 2x30m 2,5+ tonnise katkemispingega 8mm valli, millel korralikud seeklid otsa pleisitud, on sealmaal kokku 1300eek. Eestis saaks selle summa eest 0,7 valli kahe asemel. Mastile ja poomile mõned uued skiiviboksid ning ka Jens tellis portsu pudinaid Enelile. Saaks nüüd kiiresti värvitöödega ühele poole, saaks hakata juba asju kokku tagasi panema :-)

Minni läks Facebooki

2010-01-06T10:47:00.000+02:00

Täna läks Minni Facebooki. Juba enne kajastati seal meeskonnaliikmete ja teiste huviliste poolt paljusid artikleid ja videosid. Nüüd on olemas eraldi leht:
Minni ja meeskond - Facebook

Lühikirjeldusse sai kokku võetud ka see, kes me tegelikult oleme. Olgugi, et sellest pole siin otseselt juttu olnud, oleme me mõnes mõttes omapärane seltskond. Kellelgi purjetamiskogemust ei ole. Minni, meie "avamere võistlusjaht" on väärt umbes sama palju, kui üks ühe-kahe mehe võisteldav svertpaat. Eelarve on olematu. Aga me pingutame. Teeme trenni, õpime, timmime paati ja... Kunagi me ka võidame. Vähemalt midagi :)

Siin siis too facebooki kirjeldus asjast.

Minni ja tema meeskond on üks igati südikas punt. Me võtame osa kõigist võimalikest regattidest.Vaatamata sellele, et oleme kõik võrdlemisi vähekogenud purjetajad, teeme kõik, et sõita kiiremini, targemini ja paremini. Tahtejõud ja visadus!

Astuge julgelt ligi, vajutage "Become a Fan" nupule ning toetage meid ;-)

Iga päevaga koledamaks

2009-12-28T22:53:00.006+02:00

Siis kui Minni esimest korda ööklubi Piraat uksest sisse veeres, oli ta veel päris nägus alus. Siis hakkas Andres tükke küljest ära võtma. Nüüd ei usu enam keegi, et tegu Minniga on. Kui just nimesilti pimesi ei usuta. Seis on päris hale.

Aga parem ongi. Sest Polarised on teatavasti tehtud põhust ja plastiliinist. Iga jupp, mis küljest ära tuleb, toob uusi üllatusi. Täna selgus näiteks, et üks teki ja kere ühendust tugevdav "vahesein" oli viimased 18 aastat vett kogunud. Toimus vist midagi sellist: keegi kuskil otsustas, et need "vaheseinad" oleks tore seestpoolt silma järgi kokku lamineerida. See on siis võtta tükk vineeri ja lamineerida see kinni nii, et toimiks diagonaaltalana teki ja kere vahel. St hoiaks tekki üleval. Siis tuli kas järgmine härrasmees või see sama ainult suurema pohhuiismiga, ning lasi otse keset vineeri, kahe laminaadi vahele, poldiaugu pardaliistu kinnitamiseks. Aga mutri panek oli vähe keeruline vist, ots ju ei paistnud. Nii see polt sinna jäi. Üks ots vineeris, teine väljast vapralt pardaliistu hoidmas. Ime, et mõne broachi käigus välja ei kukkunud. Igatähes 18 aastat vett seal vahes oli teinud oma töö ja nüüd seina pole.

Teisisõnu - lõigati välja ning peatselt lamineeritakse uus asemele. Ka gelcoatil on selle aasta agarast purjetamisest kahjustusi natuke rohkem kui eeldasime, ning lappimist on isuga. Nii kokpitis kui parrastel. Eimidagi hirmsat muidugi, puhas kosmeetika. Ka veeliini punasest triibust oli saanud midagi muud, kui punane triip. Mõeldud tehtud, eemaldamiseks kulus Andresel ja Atsil kombineeritult 7 töötundi. Hea lihtne asi, eks. Pardad said ka hempeli pastat maitsta, kuna selle happega ei taha küll pärast meie supersiledat põhja ja mürki leotada.

Kõige vahvam on aga see, et meil on naabrid. Sain mõlemad korraga pildile ka:

Aegajalt lülitatatakse koledalt möirgavad masinad välja ja küsitakse, et kas keegi koputas.