Foto: Sulev Svilponis
Juba enne starti saime šoki. Vesi.... LEENU?! Ja nii oligi. Vesileenu. Tallinnas. Kolmapäevaku stardis. Kuna tegu on väga kõvade konkurentidega, siis vallandus koheselt diskussioon teemal "no kui nüüd naiste käest ka veel peksa saaks...". Seega siht oli kaunis selge - mitte päris kohe esimesel sõidul lasta naistel, kuiiganes tublidel, endale pähe astuda.
No ja siis läks lahti. Prestart. Aeg tiksub. "Paudiks valmis". No ja ei saa pautida. Viru tuleb liiga lähedale. Ja nii me jäimegi 1. starti hiljaks. 2. Virust ülemiseks ja lükata-tõmmata. Täiesti ametlikult täiesti tuksis start. Lihtsalt sõitsime 10 minutit täiesti vales suunas.... Aga polnud hullu. Teravamalt sõites saime pundile tükk maad järgi tõmmata ja siis... siis tegi kapten vea. Mitte natuke vea, vaid ikka korraliku. Spinn vedas nii loomamoodi, et käsitsi tuli sooti täiest jõust tõmmata. Hakkas juba vintsi ilma näitama. Pakun, et pagides oli julgelt üle 12m/s. Ja see kõik toimus Kuuli muna juures. Otsustasin halssida. Aga järsku tuli kuskilt laine, millega ma arvestanud polnud. Vist keeras ka tuul. Igatähes oli pärast väga keerulist halssi (keerulist, kuna tuult oli roppu moodi) meie broachilähedane kurss otse Kuuli munale endale. See on teatavasti suur betoonmonströössus keset merd. Ja kuna kiirused olid üle 7 sõlme, siis pidime koheselt uuesti halssima. No et vähem pilpaid saaks. Halssisime uuesti. Kurss täiesti valele poole. Märki minekuks pidime veelgi halssima. Aga oma positsiooni olime juba maha mänginud. Õnneks oli Kuuli muna märgi juures ka palju teisi, kellel tuule taltsutamisega probleeme oli. Igatähes spinn sai alla ja algas krüss. Konkurendid olid ees puntras. Blanca kõige peal, allpoolt tuulelaul, siis Vesileenu. Meie 3-5 paadipikkus taga. Saime sisse päris hea käigu, kuid polnud kuskile minna. Konkurentidest oli kohe päris sein ees. Nii vallasimegi Vesileenu kui kõige alumise paadi alt läbi ja hakkasime oma sõitu sõitma. Sõit läks hästi. Vesileenul rebisime eest ära. Tuulelaul tuli pidevalt allapoole. Ainult Blanca näis kõigutamatu.
Siis läks aga kõik päris segaseks. Russalka all oli üks vägev pilv, mis keeras tuult päris drastiliselt. Nii juhtuski, et meie eest ära pagenud Leila oli järsku päris lähedal. Pikalt taha jäänud Vesileenu täiesti ahtris. Aga tuul jäigi keeratuks ja tee tagasi Kuuli muna poole oli juba allatuule asemel teravapoolne spinniots.Siksisime mis me siksisime, kuid märgis läksid asjad kuidagi päris imelikult ning neljandaks me jäimegi. Kuni finišini. Tee mis tahad. Ja neljandaks muidugi füüsiliselt. Reaalselt sõitis folkboot Greta üle kogu grupi ja Viru põrutas meile korrigeeritud ajas 12 sekundiga ära. Niiet mitte päris neljandad siiski...
Aga siinkohal tuleks analüüsida miks me täpsemalt esikolmikusse ei sobi. Põhjused on väga lihtsad.
- Me ei tööta päris kokku. Ja ka kapten ei ole piisavalt kogenud, et suuta kordineerida kõiki tegevusi kõikides märkides või keerukamates manöövrites. Elik - ma olen kaunis õnnelik, kui suudan võistlussituatsioonis oma enese töö groodi, genu ja spinniga tehtud. Kõvemas aktsioonis pole mul kaugelt aimugi mida iga viimnegi teine meeskonnaliige peaks tegema. Eks see tuleb kogemusega, kuid esialgu lööb veel pildi kirjuks. Lisame väikese hämmingu ja kaose ning palju asju lihtsalt jääb tegemata või tehakse julgelt topelt. Seega hävime märkides kiiruse ja kõrgusega. Ning mitte natuke, vaid ikka roppu moodi.
- Kaptenina ei suuda ma piisavalt adekvaatselt hinnata vahemaasid ja konkurentide käitumist. Nii tambitaksegi meid startides ja märkides nii, et meri must ja meel mõru.
Seega tuleb õnnelik olla meie tulemustega ning vähehaaval hiilida. Salamahti valvata. Ja siis rünnata, kui vastased komistavad. See muidugi ei pruugi alati töötada. Küll aga istume järjest teravamalt kandadele meestele ja paatidele, keda eelmine aasta alles baaris nägime. Asi seegi!
Kommentaarid