Mida raskemaks purjetamine läheb, seda harvemaks postitused jäävad. Möödas on pikk nädal ja pikad ettevalmistused Eesti-Soome meistrivõistlusteks... Ja muidugi meistrivõistlused ise.
Ettevalmistustest - sai kõvasti elektroonikat lihvitud ja kogutavat infot paremini söödavaks tehtud. Nüüd saab poordist tahvliga kõik graafikud ja numbrid ja navigeerimise ära teha. Täitsa timm värk B&G-l tehtud. Aga no eks see paigaldamine ja sättimine võttis oma aja. Plaan oli ka kõvasti trenni teha, kuid tegelikult saime vaid 4x tõsisemalt asjaga tegeleda. Lisaks oli meiega seekord kaasas ka üks pädevam inimene, Mihkel Kosk. Et oleks päris kindel, et tulemus meie enda lolluse taha ei jääks. Etteruttavalt võib nüüd öelda, et tegelikult jäi ikkagi natuke õnnest puudu ning paadi pall ja käiguomadused ei ole siiski päris sünkroonis.
Aga võistlustest endast ka? Reedel oli 56nm pikk avamere etapp. Stardi saime hea, kuid kahjuks olime vales raja servas ning tänu vahetult enne starti keerama hakanud tuulele, olime lühikese vastutuule märgi juures pea viimased. Järgnes terav spinniots Aegna tippu ja see läks meil suures joones hästi. Vaatamata priskele tuulele ja faktile, et külgtuul pole X-35 lemmikkurss.
 |
| Foto: Piret Salmistu / Postimees |
Suutsime tublilt kõrgust hoida ning saime konkurentidele tublisti lähemale. Peagi selgus ka miks - eespool tuul vaikis. Vaikivas tuules olime veel tublid, kuid sellele järgnevast päris-plekist me enam nii hästi välja ei tulnud. Jäime soomlastega kemplema ning sõitsid ära nii paadid 60 meetrit vöörist kui ka 150 meetrit allatuuult. Ja siis veel tuul keeras niiet... Aga punnitasime mis hirmus. Järgnes pikk saagimine märkide vahet edasi-tagasi ning suutsime paadil kogu aeg elus sees hoida, käigu üle küll nuriseda ei saanud. Mihkel aitas leida uued trimmid, millega lihtsam krüssata, kuid käik ja kõrgus samad. Sai suisa terve mehe rohkem poordi panna pikkadel krüssuotstel. Lõpetuseks tuli Naissaare alt vaikivas allatuules Viimsi poolsaare külje alla sõita, et siis uuesti teravas külgtuules Pirita alla finišisse jõuda. Trend oli vaikiv. Ilmaennustus lubas vaikimist. Väiksemad palliga salvavad paadid tundusid olema piisavas kauguses - kui vaid tuul natuke veel vaikiks... Aga ei. Tuli juurde ja ei ühtid. Tulemuseks 12. koht 20 paadi seas. Pettumus. Aga kõik otsustati ära plekis Aegna otsa juures.
Laupäevaks mõtles Mihkel välja lahenduse, kuidas masti toppi veidike stabiliseerida ning sama ahterstaagi pinge juures rohkem vöörstaagi pinget saada. Esimene sõit - kohe stardis täielik kobar, poordid kolaki kokku Evelyn III-ga, kes ei andnud meile teed ega teinud ka midagi kokkupõrke vältimiseks. Meie ei saanud tulenevalt oma kursist ja asukohast suurt midagi teha. Protestilipp üles, Evelyn tegi ringi. Aga meie rong oli läinud. Terve rajasõidu võitlesime ja nokkisime ükshaaval skalpe. Ent see polnud enam piisav, et head tulemust teha. 16. koht.
 |
| Foto: Piret Salmistu / Postimees |
Päeva teine sõit oli juba oluliselt vaiksemas tuules. Eks oleks saanud ka natuke varem alustada, ent märkide sissepanek võttis 45 minutit ja tuult oli see nädalavahetus ainult jaopärast. Törts ja törts. Igatähes saime trimmid asjad paika, paat liikus. Aga rajal oli tõsine malelaud. Esimesel allatuule otsal võtsime kõik nupud, mis vähegi võtta sai ning olime juba füüsiliselt esimese nelja paadi seas. Teises krüssus aga enam nii palju ei kingitud, pooled valikud võitsid, pooltega hävisime. Viimane allatuul oli täspangale. Eraldusime peagrupist ning läksime kaldalt puhuva tuule asemel merele keeramist võtma. Saime ka oma keeramise. Aga ventilaator pandi 10 minutit liiga vara tühikäigule. Ja nii jõudsid siis ikkagi kaldatuule-mehed meist uuesti pika puuga mööda ning meile tulemuseks 11. koht.
 |
| Foto: Piret Salmistu / Postimees |
Pühapäev algas pika pika kaldal ootamisega. Lõpuks aga tuul tuli ning saime ühe sõidu ära peetud. Saime hea stardi, sõitsime sinna, kuhu tahtsime. Võtsime paadist viimsegi kiirusegrammi välja. Olime esimeses pealetuule märgis juba päris paljulubaval kohal. Ent allatuules õnne ei jagunud. Tuulepahvakud jaotusid üle meie mänguväljaku teiste paatide vahel paremini ära. Teises krüssus võtsime veel veidi tagasi, kuid lõpptulemusena ei andnud allatuul ikkagi seda, mida võtma läksime. Tulemuseks 12. ja 13. koha jagamine Vesikaarega.
Summa summarum 13. koht. Teame, et suudame paadist võtta välja suurema osa sellest, mis sealt võtta on. Võibolla päris vaikses tuules, alla 3m/s, on veel natuke kiirendusest vajaka. Meeskond töötab nagu kellavärk, kõik teavad mida teha, kuidas teha. Jõud käib üle sellest pirtsakast neiust! Aga tee või tina, ei suuda ha tõeliselt hea taktik meid finišiprotokollis etteotsa viia. Selgelt on paadi optimeerimisse liiga vähe investeeritud ning praegust palli me täis ei sõida. Küsimus koht - mis saab edasi? Igatähes Muhu Väinas näeme.
Kommentaarid