Laupäeva hommikul kell 5.00 oli Egoni Opel mu kodu väravas. Algas sõit Haapsallu kus ootas meid Minni. Ilm oli sombune hakkas tibutama ja tuul oli nõrk. Piirivalve kai juures liitus meiega Henry uus jaht Luisa. Vahelduva eduga kord mootori siis jälle tuule jõul kulgesime Roomassaarde. Kohale jõudsime peale südaööd. Oli päris huvitav tunne olla pimedal merel.
Pühapäev möödus Minnit ette valmistades. Paigutasime radari, uued reelingutrossid ja pehmendused. Sõbrad käisid meid vaatamas ja imestamas kuidas me julgeme nii väikeste kogemustega ja nii väikse paadiga üldse merele minna.
Start oli esmaspäeval kell 14.00. Ilm sombune tuul umbes 10m/s vihma sadas. Esialgu ei saanud ma meie GPS-i hingeelust ja tööpõhimõtetest eriti midagi aru, nii plaanisime purjetada teiste järgi. Start oli enamvähem normaalne ja kõik paistis sujuvat. Tiirutasime Kuressare ees merel teistel sabas ja lõpuks tahtsime isegi Vene jahiga "Bes" võidu ajada, selleks sai spinni ülesse tõmmatud. See osutus siiski veaks, spinni ots sai varsti läbi ja kõik keerasid külgtuulde, et maismaaga paraleelselt Muhu poole purjetada. Meie jälle jäime spinnakeri alla võtmisega tõsiselt hätta. Kui me ta alla olime saanus siis läks veel tükk aega arusaamiseks kus oleme ja kuhupoole keerata ja kui siis õige suund käes oli olimegi oma kaks miili avamerele läinud. Mis seal ikka otsustasime avamerel edasi purjetada, hakkas kõvasti sadama tuul oli puhanguline kuni 13m/s ja iga kolmas laine tuli üle reelingu nii, et isegi roolimees sai ämbritäie näkku.
Mis oli hea: me saime iseseisvalt hakkama groodi rehvimisega ja gennakeri vahetamisega foka vastu. See viimane oli tõsine katsumus Egonile kes oli vöörimeheks. Vööris lamades ja purje esimest nurka kinnitades oli ta enamasti vee all.
Peale kümmet tundi vihma ja laineid oli selgunud tõde meie tormiriiete kohta: me olime märjad.
Teisi jahte me enamasti esimesel päeval ei näinud. Mingil hetkel avastasin, et ees paistavad tuled. GPS-iga nõu pidades selgus, et see on manner. Tegime kiire paudu ja sisenesime Muhu-Väina.
Lõppes vihm ja vaibus tuul, Saaremaa ja Hiiuma vahele jõudes hakkas juba valgeks minema. Üllatus, üllatus ümberringi olid jahtide tuled, me ei olegi teistest lootusetult maha jäänud. Tuul oli vaikne ja mõned meeskonnaliikmed said magada.
Pole ammu nii väga oodanud päiksetõuse kui sellel ööl, me olime niisked ja külmunud. Siis tõusis päike ja tuju hakkas ka tõusma, me ei olnud viimased ja eesolevad konkurendid võiksid olla kättesaadavad. Äratasin kõik ülesse ja hakkasime jälle sporti tegema.
Kell kaheksa hommikul olime finišis ja kell üheksa Hiiumaal Sõrve sadamas. Olime 27. kohal 35 osavõtja seas.
Pühapäev möödus Minnit ette valmistades. Paigutasime radari, uued reelingutrossid ja pehmendused. Sõbrad käisid meid vaatamas ja imestamas kuidas me julgeme nii väikeste kogemustega ja nii väikse paadiga üldse merele minna.
Start oli esmaspäeval kell 14.00. Ilm sombune tuul umbes 10m/s vihma sadas. Esialgu ei saanud ma meie GPS-i hingeelust ja tööpõhimõtetest eriti midagi aru, nii plaanisime purjetada teiste järgi. Start oli enamvähem normaalne ja kõik paistis sujuvat. Tiirutasime Kuressare ees merel teistel sabas ja lõpuks tahtsime isegi Vene jahiga "Bes" võidu ajada, selleks sai spinni ülesse tõmmatud. See osutus siiski veaks, spinni ots sai varsti läbi ja kõik keerasid külgtuulde, et maismaaga paraleelselt Muhu poole purjetada. Meie jälle jäime spinnakeri alla võtmisega tõsiselt hätta. Kui me ta alla olime saanus siis läks veel tükk aega arusaamiseks kus oleme ja kuhupoole keerata ja kui siis õige suund käes oli olimegi oma kaks miili avamerele läinud. Mis seal ikka otsustasime avamerel edasi purjetada, hakkas kõvasti sadama tuul oli puhanguline kuni 13m/s ja iga kolmas laine tuli üle reelingu nii, et isegi roolimees sai ämbritäie näkku.
Mis oli hea: me saime iseseisvalt hakkama groodi rehvimisega ja gennakeri vahetamisega foka vastu. See viimane oli tõsine katsumus Egonile kes oli vöörimeheks. Vööris lamades ja purje esimest nurka kinnitades oli ta enamasti vee all.
Peale kümmet tundi vihma ja laineid oli selgunud tõde meie tormiriiete kohta: me olime märjad.
Teisi jahte me enamasti esimesel päeval ei näinud. Mingil hetkel avastasin, et ees paistavad tuled. GPS-iga nõu pidades selgus, et see on manner. Tegime kiire paudu ja sisenesime Muhu-Väina.
Lõppes vihm ja vaibus tuul, Saaremaa ja Hiiuma vahele jõudes hakkas juba valgeks minema. Üllatus, üllatus ümberringi olid jahtide tuled, me ei olegi teistest lootusetult maha jäänud. Tuul oli vaikne ja mõned meeskonnaliikmed said magada.
Pole ammu nii väga oodanud päiksetõuse kui sellel ööl, me olime niisked ja külmunud. Siis tõusis päike ja tuju hakkas ka tõusma, me ei olnud viimased ja eesolevad konkurendid võiksid olla kättesaadavad. Äratasin kõik ülesse ja hakkasime jälle sporti tegema.
Kell kaheksa hommikul olime finišis ja kell üheksa Hiiumaal Sõrve sadamas. Olime 27. kohal 35 osavõtja seas.
Kommentaarid