Oodatud piltide lingid:
Rannarootsi regatt
28.Kessu regatt
Möödus tegevus(loe:purjetamis)rohke nädalavahetus. Osa sai võetud nii Rannarrootsi kui ka Kessu regatist. Jätaksin vahele detailid, millele Andres juba eelmises postituses panustas. Tegelikult päris ajalooline sündumus too viimane, sest täpselt sai täis aasta minu esimesest regatist. Siinkohal soojad tervitused Henry Viiretile. Seega oli eriline kihk ja soov Kessust osa võtta ja tagasi mõelda ajale, millest kõik tegelikult ju alguse sai.Läbitud teekond selle ajajooksul umbes 400nm.
Nüüd tagasi mõeldes ja meenutades oma eelmise aasta esimest (tragikoomilist-kes teab, see teab)purjetamissündmust võib öelda, et nii midagi on lisatud purjetamise kohapelt hallollusesse. Peale selle veel sai osa võetud igast purjetamisseminarist, mis kevadel korraldati, samuti osaletud igal võimalikul Tallinna lahel toimuval regatil, muretsetud hetkel veel piisav purjetamisriide varustus ja kõrvataha pandud niipalju tarkusi purjetamisest kui ühel algajal purjetamishuvilisel naisterahval võimalik. See kõik tundub ülimalt positiivne, kuid pikk tee on ju veel ees. Pühapäevase sõidu ajal kargas mulle pähe järjekordne mõte, et peaks endale uue ameti paakstaakide kõrvalt muretsema. Aga millise?Grootsoot ehk, lisaülesannetega on ju hakkama saadud.
Olen endale selgeks teinud, et üle 10-e tunnised öösõidud muutuvad raskeks, kuna jalad ja käed hakkavad külmetama. Arvan, et see on põhjustatud suuresti minu füsioloogiast, kuna ometigi sai muretsetud korralikud purjetamissaapad ja katsetatud nii villase pluss suusasokk kui ka ainult villane sokk, kuid siiski tundub, et kõige kiuste ei jõua veri korralikult või piisavalt kiirelt minu strateegilistesse kehaosadesse. Käsi külmetamast hoiavad suusakindad, niikaua kui niiskus saab eemale hoitud. Ehk on kellegil nippe vereringe stimuleerimiseks või taoliste olukordade ennetamiseks. Olen kuulnud, et kohvi aitab. Muus osas pretensioone pole, niikaua kui asjad on kontrolli all ja ekstreemsuslemb ei kao.
Aga üldiselt olen õnnelik, õnnelik, et olen osa saanud purjetamiskogemusest, avastanud täiesti uue ja omalaadse suhte mere ja Minniga, kohtunud uute ja väga toredate inimestega, ja et olen saanud võimaluse panustada meeskonnatöösse.
Nüüd tuleb 2-e nädalane paus, kuna Muhu väin jääb mul vahele, ootan põnevusega reaktsiooni, sest pole ju selle purjetamishooaja jooksul nii kaua merest eemal olnudki. Eks näis:)
Rannarootsi regatt
28.Kessu regatt
Möödus tegevus(loe:purjetamis)rohke nädalavahetus. Osa sai võetud nii Rannarrootsi kui ka Kessu regatist. Jätaksin vahele detailid, millele Andres juba eelmises postituses panustas. Tegelikult päris ajalooline sündumus too viimane, sest täpselt sai täis aasta minu esimesest regatist. Siinkohal soojad tervitused Henry Viiretile. Seega oli eriline kihk ja soov Kessust osa võtta ja tagasi mõelda ajale, millest kõik tegelikult ju alguse sai.Läbitud teekond selle ajajooksul umbes 400nm.
Nüüd tagasi mõeldes ja meenutades oma eelmise aasta esimest (tragikoomilist-kes teab, see teab)purjetamissündmust võib öelda, et nii midagi on lisatud purjetamise kohapelt hallollusesse. Peale selle veel sai osa võetud igast purjetamisseminarist, mis kevadel korraldati, samuti osaletud igal võimalikul Tallinna lahel toimuval regatil, muretsetud hetkel veel piisav purjetamisriide varustus ja kõrvataha pandud niipalju tarkusi purjetamisest kui ühel algajal purjetamishuvilisel naisterahval võimalik. See kõik tundub ülimalt positiivne, kuid pikk tee on ju veel ees. Pühapäevase sõidu ajal kargas mulle pähe järjekordne mõte, et peaks endale uue ameti paakstaakide kõrvalt muretsema. Aga millise?Grootsoot ehk, lisaülesannetega on ju hakkama saadud.
Olen endale selgeks teinud, et üle 10-e tunnised öösõidud muutuvad raskeks, kuna jalad ja käed hakkavad külmetama. Arvan, et see on põhjustatud suuresti minu füsioloogiast, kuna ometigi sai muretsetud korralikud purjetamissaapad ja katsetatud nii villase pluss suusasokk kui ka ainult villane sokk, kuid siiski tundub, et kõige kiuste ei jõua veri korralikult või piisavalt kiirelt minu strateegilistesse kehaosadesse. Käsi külmetamast hoiavad suusakindad, niikaua kui niiskus saab eemale hoitud. Ehk on kellegil nippe vereringe stimuleerimiseks või taoliste olukordade ennetamiseks. Olen kuulnud, et kohvi aitab. Muus osas pretensioone pole, niikaua kui asjad on kontrolli all ja ekstreemsuslemb ei kao.
Aga üldiselt olen õnnelik, õnnelik, et olen osa saanud purjetamiskogemusest, avastanud täiesti uue ja omalaadse suhte mere ja Minniga, kohtunud uute ja väga toredate inimestega, ja et olen saanud võimaluse panustada meeskonnatöösse.
Nüüd tuleb 2-e nädalane paus, kuna Muhu väin jääb mul vahele, ootan põnevusega reaktsiooni, sest pole ju selle purjetamishooaja jooksul nii kaua merest eemal olnudki. Eks näis:)
Mina ja mu leib Pranglil
Kommentaarid