Täna oli kõik teistmoodi. Vesilennuk oli Astraiana fööniksi kombel taassündinud, ning oma esimest peaaegu-võidusõitu sõitmas. Peaaegu võidusõitu seetõttu, et mõõdukirja neil veel ei ole. Samuti ei olnud täna võistlust.
Ka teised täna merel olnud alused, Minni ja Eneli olid veidike teistmoodi. Kohe päris teistmoodi. Nimelt läksid saatuse ja võibolla natuke ka kaptenite tahtel vahetusse meeskonnad. Kaptenid jäid paati, kogu ülejäänud meeskonna komplekt seadis sammud sõsarlaevale.Ja nii sõitsidki välja kolm alust - Astraia esimesele merereisile pärast pikki pikki aastaid, ning Eneli ja Minni vahetatud meeskondadega.
Aga midagi oli veel teistmoodi. Eneli meeskonnaga ei tulnud kaasa roolimeest. Ja nii ma sattusingi ise rooli. Olen küll Minni kapten juba kaks aastat olnud, ent roolis olles pole kellegiga veel rammu katsunud. Niiet täitsa teistmoodi. Ja sellel oli nii häid ku halbu külgi. Kurvema otsa pealt lasin Ülaril endale korduvalt taktikaliselt pähe istuda ning suutsin väga haledalt kohe pärast starti Astraia tuulevarju jääda ja seda suisa kuni esimese märgini. Ei olnud piisavalt mõistust veidi alla vajuda, et puhtas tuules liikuda. Lisaks, nagu välja tuleb, sõitsin veel ka pikalt Astraia käigulaines. Tõestusmaterjal on siin:
Ja peale on jäänud ka kiirendus, mis tekkis siis, kui korraks lainest välja sõitsin. Aga ei, mul oli ikka vaja seal sees ukerdada, vöör vee all. Lisaks oli veel ka meeskond liiga vööris ja ahter suisa õhus. Õppetunnid õpitud. Edaspidi loen laenatud meeskonna üle kui paadis 6 meeskonnaliiget on ning taipan nad natuke tahapoole nihutada. Ma mõtlesin, et miks nii kitsas on... :-)
Mis siis ikkagi veel teistmoodi oli? Esiteks rada. Seni pole minuteada ühelgi kolmapäevakul sõidetud distantsi Kuuli Muna - Katariina kai - Talinn "3" teljepoi - Finiš muulide vahel. Võibolla hea põhjusega, kuna krüssu meil selles sõidus praktiliselt polnud. Vaid pisike jupp Katariina ja teljeka vahel. Ja seegi ühel halsil. Ka start oli omamoodi. Leppisime kokku 3 1-minutilise vahega hoiatussignaali ja lendstardi. Tulemus oli aga see, et pärast esimest tuutu oli kõigil pedaal põhjas ja start tuli täpselt samalt positsioonilt, kuhu parajasti satuti. Aga see oli vahva. Sain Ülarilt väärt õppetunni ;-)
Vabatuule ots Kuuli munani oli pingeline, kuid positsioonid jäid samaks, mis stardis.. Seejärel läksis aga kõik alused ise teed. Eneli halssis ja hakkas seejärel spinni heiskama. Meie Minnil sõitsime samal halsil edasi ja heiskasime spinnakeri. Astraial oli vaid kolm meeskonnaliiget ja sõitis kas seetõttu, või muudel ajenditel, edasi genoaga. Proovisime nii ja naa, kuid Enelile järgi ei jõudnud. Kerge laineloks, mis lahel veeres, ei töötanud minu pea olematu roolimehe kogemusega kokku. Pealegi oli Eneli peal ka maailma parim meeskond, kõik õppinud spetsialistid. Mitte, et Minnil halb meeskond oleks olnud. Vastupidi, kõik sujus väga hästi. Võõra aluse peal pea veatut tegutsemist näha oli tõeline üllatus. Ja sama kuulsin ka oma meeskonna suust - oli ka neil Eneli peal kõik hästi välja tulnud.
No võtsime siis Katariina kai juures märgi ära. Ja vallasime Eneliga kaasa. Mõtlesime, et ju nad näevad märki. Ei näinud. Sõitsid sama võssa nagu meie nende järel. Ja nii jäi kasutamata suurepärane võimalus konkurentidest ülevale poole jääda. Vahepeal tuli veel vastu Astraia, kes võttis sisse positsiooni meie ees ning jättis Katariina märgi vahele. Mis oli ka väga õige tegu, nii oli vähemalt konkurentsi. Muidugi sattusime jälle Ülari tuulevarju ning pusisime tükk aega enne kui kuidagi tuult saime. Krüssu kiirus oli igatähes tükk aega 5,9-6,1 asemel lihtsalt 5,3 ja stabiilselt. Ka märgis oli sama pusimine. Astraia peal ja Minni all. Ja no ei pressi kuidagi ülevalt läbi. Õnneks aga Ülar meiega alla kaasa ei tulnud nja nii kuidagi ikkagi mööda saime. Aga mitte eest ära. Eneli oli pikalt ees ja finišeeris (Minni meeskonnaga!) esimesena.
Kokkuvõttes oli üks igavesti vahva ettevõtmine! Sarnased paadid, tihe konkurents, suurepärane 4-5m/s puhunud tuul. Meeskonnad rahul, kaptenid rahul, paadid-purjed terved. Mida veel võiks ühelt kolmapäevalt tahta? Kuna Eneli pardalt tehti kõvasti pilti ja filmiti, siis on hea vaadata, mis valesti tegime ja mis hästi. Meeskondadele kindlasti hea vaheldus. Eneli omadel vahelduseks natuke kangema distsipliinuga "veidi" valjuhäälsem kapten, Minni meeskonnal võimalus rahus napsitada ja nalja teha ning endiselt võita. Kuulu järgi olla hästi kostitatud. Ja kui aus olla, siis ei ole Minni võitnud viimase 3 aasta jooksul absoluutselt mitte ühtegi võistlust. Olgi päris või mängu. Kindlasti andis see kõva motivatsioonilaengu - kõva trenn tasub end ära. Ehk oli ka Eneli meeskonnal midagi õppida. Kes oskas arvata, et väike seltskonna vahetus, teeb niigi nauditava tegevuse, purjetamise, veelgi vahvamaks? Emotsioonid on igatähes laes. Ja kuna Mari-Liisil Eneli pealt on täna ka sünnipäev, saime kõik kringlit ja kihisevat. Kirss tordi otsas
Üks pisike mure on ka. Eneli nimelt läheb looma moodi edasi pea igasuguse trimmiga. Aga tänane sõit tekitas hirmu. Peeter on väga hea soodimees. Tema trimmi oli Minnil pea võimatu parendada. Kuidas me ikkagi Enelit edestama peaks? Trimmiga raudselt mitte.
Pildid: Minni galeriis
Ka teised täna merel olnud alused, Minni ja Eneli olid veidike teistmoodi. Kohe päris teistmoodi. Nimelt läksid saatuse ja võibolla natuke ka kaptenite tahtel vahetusse meeskonnad. Kaptenid jäid paati, kogu ülejäänud meeskonna komplekt seadis sammud sõsarlaevale.Ja nii sõitsidki välja kolm alust - Astraia esimesele merereisile pärast pikki pikki aastaid, ning Eneli ja Minni vahetatud meeskondadega.
Uued koosseisud
Aga midagi oli veel teistmoodi. Eneli meeskonnaga ei tulnud kaasa roolimeest. Ja nii ma sattusingi ise rooli. Olen küll Minni kapten juba kaks aastat olnud, ent roolis olles pole kellegiga veel rammu katsunud. Niiet täitsa teistmoodi. Ja sellel oli nii häid ku halbu külgi. Kurvema otsa pealt lasin Ülaril endale korduvalt taktikaliselt pähe istuda ning suutsin väga haledalt kohe pärast starti Astraia tuulevarju jääda ja seda suisa kuni esimese märgini. Ei olnud piisavalt mõistust veidi alla vajuda, et puhtas tuules liikuda. Lisaks, nagu välja tuleb, sõitsin veel ka pikalt Astraia käigulaines. Tõestusmaterjal on siin:
Ja peale on jäänud ka kiirendus, mis tekkis siis, kui korraks lainest välja sõitsin. Aga ei, mul oli ikka vaja seal sees ukerdada, vöör vee all. Lisaks oli veel ka meeskond liiga vööris ja ahter suisa õhus. Õppetunnid õpitud. Edaspidi loen laenatud meeskonna üle kui paadis 6 meeskonnaliiget on ning taipan nad natuke tahapoole nihutada. Ma mõtlesin, et miks nii kitsas on... :-)
Mis siis ikkagi veel teistmoodi oli? Esiteks rada. Seni pole minuteada ühelgi kolmapäevakul sõidetud distantsi Kuuli Muna - Katariina kai - Talinn "3" teljepoi - Finiš muulide vahel. Võibolla hea põhjusega, kuna krüssu meil selles sõidus praktiliselt polnud. Vaid pisike jupp Katariina ja teljeka vahel. Ja seegi ühel halsil. Ka start oli omamoodi. Leppisime kokku 3 1-minutilise vahega hoiatussignaali ja lendstardi. Tulemus oli aga see, et pärast esimest tuutu oli kõigil pedaal põhjas ja start tuli täpselt samalt positsioonilt, kuhu parajasti satuti. Aga see oli vahva. Sain Ülarilt väärt õppetunni ;-)
Vabatuule ots Kuuli munani oli pingeline, kuid positsioonid jäid samaks, mis stardis.. Seejärel läksis aga kõik alused ise teed. Eneli halssis ja hakkas seejärel spinni heiskama. Meie Minnil sõitsime samal halsil edasi ja heiskasime spinnakeri. Astraial oli vaid kolm meeskonnaliiget ja sõitis kas seetõttu, või muudel ajenditel, edasi genoaga. Proovisime nii ja naa, kuid Enelile järgi ei jõudnud. Kerge laineloks, mis lahel veeres, ei töötanud minu pea olematu roolimehe kogemusega kokku. Pealegi oli Eneli peal ka maailma parim meeskond, kõik õppinud spetsialistid. Mitte, et Minnil halb meeskond oleks olnud. Vastupidi, kõik sujus väga hästi. Võõra aluse peal pea veatut tegutsemist näha oli tõeline üllatus. Ja sama kuulsin ka oma meeskonna suust - oli ka neil Eneli peal kõik hästi välja tulnud.
Nii rõõmus on roolimees, kes edestab omaenese paati. Pildil pole küll kahjuks võistlussituatsioon
Kokkuvõttes oli üks igavesti vahva ettevõtmine! Sarnased paadid, tihe konkurents, suurepärane 4-5m/s puhunud tuul. Meeskonnad rahul, kaptenid rahul, paadid-purjed terved. Mida veel võiks ühelt kolmapäevalt tahta? Kuna Eneli pardalt tehti kõvasti pilti ja filmiti, siis on hea vaadata, mis valesti tegime ja mis hästi. Meeskondadele kindlasti hea vaheldus. Eneli omadel vahelduseks natuke kangema distsipliinuga "veidi" valjuhäälsem kapten, Minni meeskonnal võimalus rahus napsitada ja nalja teha ning endiselt võita. Kuulu järgi olla hästi kostitatud. Ja kui aus olla, siis ei ole Minni võitnud viimase 3 aasta jooksul absoluutselt mitte ühtegi võistlust. Olgi päris või mängu. Kindlasti andis see kõva motivatsioonilaengu - kõva trenn tasub end ära. Ehk oli ka Eneli meeskonnal midagi õppida. Kes oskas arvata, et väike seltskonna vahetus, teeb niigi nauditava tegevuse, purjetamise, veelgi vahvamaks? Emotsioonid on igatähes laes. Ja kuna Mari-Liisil Eneli pealt on täna ka sünnipäev, saime kõik kringlit ja kihisevat. Kirss tordi otsas
Üks pisike mure on ka. Eneli nimelt läheb looma moodi edasi pea igasuguse trimmiga. Aga tänane sõit tekitas hirmu. Peeter on väga hea soodimees. Tema trimmi oli Minnil pea võimatu parendada. Kuidas me ikkagi Enelit edestama peaks? Trimmiga raudselt mitte.
Pildid: Minni galeriis
Kommentaarid