Kõik eeldused üheks heaks ja korralikuks võidusõiduks olid täidetud – Windguru näitas head 7 m/s maa tuult kogu nädalavahetusek ning meeskond koos kahe Mareku, Peetri ja minu kui turistiga oli end valmis seadnud. Jaht sai head ja paremat täis laetud ning uus ja sportlik Minni oli valmis võistlema.
Esimesel päeval oli tuult igal pool mujal, kui seal, kus vaja. Kui stardis oli peegelsile vesi, siis targad teadsid rääkida, et Tallinna madalal oli kuus meetrit tuult. Start lükkus paar tundi edasi ning kui lõpuks teele asuti, ei jätkunud sedagi kauaks. Viirust viirgu plekkides seati kurss Suurupi poole. Taktikaliselt jagunes sõit kaheks – Naissaare alt minejad ja maa poole hoidjad. Viimastel tundus olevat eelis ning meiegi püsisime hästi kannul, kuid kahjuks seda pidu kauaks ei jätkunud. Plotteri pealt oli varsti näha jälg, kuidas me kalakonksukujuliselt lainega tuulevaikuses tagasi Tallinna poole triivisime. Jällegi oli tuult igal pool mujal, kui meil.
Peale intensiivset kohalseismist, või õigemini tagasi triivimist, oli näha ärevust meie paadis ja ka teistes. Lihtsad arvutused näitasid, et kui nüüd ei tule 10 m/s lahedat pärituult, siis on raske mõistlikul ajal tagasi jõuda, et järgmise päeva kella üheksasesse starti jõuda. Õige pea murdus võistlusvaim ja mindi ujuma ning võeti, mis võtta annab. Sõit katkestati ja mehed sõitsid tagasi koju, et homseks välja puhata.
Mul oli veel tol ööl üks trummimäng Haapsalus ning kõik tundus sobivat. Vurasin õhtul esinemisele ning peale head show’d heitsin paariks tunniks pikali, et siis jälle Tallinna kimada. Ärkan üles telefonihelina peale. See polnud tavaline äratuskella helin, vaid hoopis kõne. Marek uuris, et kus ma olen, nad hakkavad kohe starti minema. Olin pooleteise tunni kaugusel. Silmad und ja kahetsust täis otsustasin siiski tõusta ning peale paari väga kanget kohvi Pirita poole sõita.
Jõudnud sadamasse, jooksin kõige merepoolsema kai peale, et näha, mis olukorras lühirajasõidud on. Esimene sõit oli lõppemas ning nägin oma kõrval lõbusat seltskonda, kes oli sättimas väiksele keskpäevasele piknikule Aegnal. Rääkisin neile oma murest ning nad olid lahkesti nõus mind mustade purjedega Minni pardale ära viima. Vööris teed näidates peksis laine peaaegu hambad lahti, kuid kui olin lõpuks jahile jõudnud tänasin siiralt ja sõit sai alata – seitse minutit oli stardini.
Erinevad lühiraja ja ranniku sõidud väsitasid korralikult ning sundisid kõvasti pingutama - pooled mehed veel värskete armidega Muhu väina regatist. Meeskond polnud enne koos sõitnud ning seega olid probleemid manöövritega. Minulegi oli see uus paat ning ka mehed uued. Tuli kohaneda. Peale igat sõitu istusime rahulikult maha, analüüsisime ning kinnitasime kere. Tundus, et igas uues finišis olime jälle paremini edenenud. Oli väga palju erinevaid tuuli ja olusid ning kuna paat on uus, et tea ka täpselt, kuidas peaks sõitma, kuid mõned intuitiivsed järeldused tekkisid.
Kuna see jaht on seest täiesti lage, siis on see ka kerge. Loogika võiks öelda, et siis võiks selle kergema paadi kiirust väiksema purjepinnaga välja sõita. Ma ei ole küll mingi paadimeister, kuid tundus, et mõõdukas vastutuules pole sellel paadil piisavalt jõudu ja massi, et lainest läbi minna. Muidugi polnud meil ka viiendat meest abiks kallutamas, kuid kärme groodi trimmiga sai kreeni õigeks.
Muidugi alati võis end lohutada, et teistel on kenu või lihtsalt suurem paat või et neil on rohkem tuult või... Reaalsus on aga see, et tuleb rohkem sõita ja pikema aja peale selgub, kust on vaja mingi lisa ots vedada või kas tõesti on asi relvastuses. Vaatamata kõigele oli põnev sõit heas seltskonnas ja peale igat finišit läks olukord aina paremaks. Kuna meeskond peab töötama nagu kella värk ja meil kelladest oli üks jagu juttu seal jahi peal, siis ütleks, et päris Cartier veel ei ole, kuid ühe edeva suurte osutitega vihase hiina koopia annab välja küll – tuleb ainult õiget aega näitama panna.
Siim Maivel
Kommentaarid