Kolmapäevade needus

Kolmapäevi on siiani saatnud needus. Kuuest kolmapäevast anti start vaid neljal ning üks katkestati tuule puudumisel. Ülejäänud kaks ärajätmist olid vastavalt udu ja tuule puudumine... Meie olime aga uhkelt kõik need kolm järjestikust ärajäänud sõitu istunud napil esikohal. Suure lootusega lõpuks ometi pärast kõiki neid aastaid saada ka kuu parima paadi tiitel. Eelmine aasta lõpetasime kolmapäevaregattide seeria 2. kohal ja seejuures ei tulnud me kordagi kuu parimaks.

Meeskonnast oli sel kolmapäeval puudu Egon. Kes polnud muuseas see aasta veel kordagi puudunud. Ei trennist ega võistluselt. Ja seega olid meil kõik positsioonid natuke segi. Lisaks olid veel Atsil töiset laadi mured (suurem osa krüssust istus telefoni otsas) ning Peeter tahtis alguses spinni valelt poolt heisata ning Kuuli Muna asemel Katariina kaid võtta. Kapten veel nädalavahetuse talveööst tõbine. See-eest oli aga ainult üks siht silme ees - BLANCA.

Rada 6-7-6-Fj. Start. Taktikaliselt igati korrektselt positsioonilt Blanca peal ja täitsa hea käiguga õigel hetkel üle liini. Pildil peab meid küll kõvasti otsima - liinil jookseb Merikotkas, Juko, Minni, Blanca,

Foto: Piret Salmistu / KJK

Hoidsime suurema osa krüssust Blancat ilusti enda all kotis ja tegime paar ilusat silmakat. Mingi hetk aga otsustasime sõita natuke oma sõitu ja vaadata, et ohtlikuks osutunud Leila ja Juko liigselt eest ära ei pageks. Blanca läks aga merele. Tulemus - saime Leila ja Juko ilusti viisaka vahega seljatatud, Blanca oli aga meil otse ahtris. Peamiseks põhjuseks vast see, et pidime enne Kuuli Muna võtmist lisapaudi tegema.

Spinn üles, ligadi logadi. Kapten esimest korda sel aastal spinnisoodis. 100% keskendumist iga viimsegi tuuleiili püüdmisel. Ja Blanca ei jää maha... 110% keskendumist ja Blanca jääb vähehaaval maha. Siht silme ees, märk jube kaugel. Stardis veel neljakesi arutasime, et mis kuradima imelik rada meil täna pandud on. Start keset lahte, lisamärk täitsa Pirital. Halssisime ja siksisime ja mingi hetk tekkis küsimus, et miks kõik enne tohutult alla pressinud paadid järsku teravalt kalda poole hoiavad. Ja siis võtsid nad kõik järjestikku märgi ära... Kui ikka kogu meeskond toob kõik oma maised mured merele kaasa, siis ei saa sellest midagi head tulla. Peab midagi asjalikku välja mõtlema kuidas me kõik võistlusteks ikkagi ühele lainele saaks ning õigele asjale keskenduks.

Järgnenud segaduses võtsime spinni alla, kellegi (enam ei teagi kelle) karjatuse peale, et "aga kõik võtavad ju valet märki" läks veel spinn uuesti üles ka pärast 360' ringi. Ja siis uuesti spinn maha ning krüss tegelikule märgile. Nr 7 on stardipoi, mitte lisamärk. Juhhei. Nagu meil eelmisest aastast piisavalt häid mälestusi ei oleks... Olime kõige-kõige viimased.

Radikaalsed manöövrid. Otsustasime riskida täispangale nii krüssus kui ka spinniotsal. Krüssus suutsime mööduda Estellast ja Gemmast ning jõuda ka Astraiale ning Merikotkale märkimisväärselt lähemale. Spinn üles ja halss kalda alla. Ehk on Vana armuline ja kogu merele läinud fleet plekib seal ära. Kalda all oli tuult küll vähe, ent see oli stabiilne. Ja korra tundus juba, et asi tasub ka ära. Tuult oli, käiku oli. Aga mida lähemale me muulidele jõudsime seda selgem oli - tuul oli keeranud ning merelt olid kõik ka värskemaid puhanguid saanud. Olime lootusetult viimased. Füüsiliselt küll Estella ja Gemma ees, ent nemad olid saanud allatuule viimase otsa sõita teravamat nurka ning neil oli ka rohkem tuult. Niipalju siis lootusest saada kuu parima tiitel. Leila võitis ja kogus 9 punkti, Juko teine, Blanca kolmas. Saba jalge vahele ja koju. Pärast muidugi selgus, et me olime kuu kokkuvõttes siiski kolmandad. Aga kuna kõik olid autasustamise ajaks lahkunud, jäid meil medalid saamata ning pjedestaalile tühi koht. Pärast seda sõitu oleks seal ka natuke veider olnud seista...

Foto: Piret Salmistu / KJK