ORC MM 2016

Tõele au andes on blogi jäänud pikaks ajaks vaeslapse rolli. Ei ole enam seda jaksu nii palju kirjutada kui varem. Eks vabandusi ole palju. Aga siinkohal oleks päris patt jätta kirjutamata hooaja tippsündmusest. Käisime Taanis ORCi MM-l ehk meite kandi mõistes purjetamise MM-l. Kirja järgi avamerepurjetamise. Sisuliselt aga lihtsalt ORC händikäparvestuses sõitvate kiiljahtide MM-l. Ja tegemist pole miskise välja mõeldud üritusega. Tegemist on äärmiselt raju tasemega üritusega.

Kõikse pealt konkurendid – meie (kõige väiksemate paatide) grupis kokku 59 alust. Seejuures 29 pardal olid ka kas elukutselised purjetajad või tööstusega seotud inimesed. Amatööridena ehk corinthinan  arvestusse läks kirja 30 paatkonda. Sealhulgas ka meie. Eestist 7 paati. Et oleks hea ja tuttav kohaliku maavõistluse tunne. 2 paati, Sugar 2 ja Katariina II tuli ilmselgete kavatsustega asi ära võita. Aga ei ühtid, koju toodi vaid 7. ja 8. koht. Aga see on vast natuke etteruttavalt?

Päev 0 -  Practice race.

Elik teisisõnu kõik lähevad merele, ajavad püssid kurjaks ja vaatavad kuidas läheb. Võistlejad muidugi palju rõõmu sealt ei saanud. Tulemused pandi üles vaid korraks, vaid meie grupile ning korjati siis kohe ära. Tegelikult oli tegu harjutusega iseseisvaks eluks võistluse korraldajatele. Ja see harjutus kukuti haledalt läbi. Meie saime kuidagi õigel hetkel pilgu peale ning olime iganes uhkel 7. kohal. Täpselt ei tea nüüd enam kui palju neid paate üldse osales selles sõidus.  Vaatamata kõigele saime hea emotsiooni sisse.

Foto: See ja kõik teised, kui pole teisiti märgitud, ORC Media. Pilt ise viimaselt päevalt, ent kus sa nönna kena pilti lõppu riputad.

Päev 1 – ainus korralik võidusõidupäev

Foto: Per Heegaard // Nagu näha oli esimene sats vöörinumbreid natuke õnnetu

Rada oli samas kohas ja sama pidi kui eelneval päeval. 59 paati jagatud kahte fleeti, meiega koos 30 paati. Tuult sama palju kui eelneval päeval, kõik tipp topp. Kaunis stabiilne, kalda pool servas keerutav, 8-14 sõlme. Trenn oli tehtud ja rada teada. Sõitsime vaatamata kohati päris ebaõnnestunud startidele tõenäoliselt kogu meeskonna elu võistlussõidud maha. Muster oli lihtne – start, paari paudiga vabaks, oma soovitud raja äärde. Võimalikult vabast tuules proovida enda hoida, allatuules küünte ja hammastega positsiooni hoida, värav vastavalt sellele kust poolt pagid tulevad, tuld oma valitud raja servale. Ja nii edasi. See töötas hästi. Võibolla ainult esimeses sõidus oli väike „mida kuradit“ hetk. Me nimelt pidime enne võistlust kõigile oma spinnidele uued ja uhked EST-50 kirjad peale teipima. Need said kohapealt soetatud ja meie olime kohalikus loftis viimane klient. Võistluste ajaks sõitis purjetegija (kelle töökoda oli otse keset võistlusküla!) Rootsi purjetama. Aga mida päev edasi seda rohkem saime aru, et Taanis ei ole üldse mingisugune äri tegemine au sees. Kõik on väga vabas vormis ja vabalt valitud ajal... Aga purjenumbritest. Sai kõik peale pandud. Aga purjeid üle vaadates selgus, et kogemata oli üks puri valesti läinud. Numbrid said peale purjele, mis ei peaks võistlussetis olema. Ja kohe esimeseks võistluspäevaks me uusi ka kuskilt ei saanud. Seega sai seitseteist korda üle räägitud – on ainult üks puri mida EI TOHI MITTE MINGIL JUHUL üles tõmmata. See on puri, mille eest meid disklafida võidakse. See on puri, millel on EST-50 asemel GBR-4835R. Ja see pole üldse meie peamine võistlusspinn, see on tagavara. Mis juhtus aga esimeses märgis? Kõmm vale puri üles J Pärast paari mittetsensuurset hetke oli otsus spinn maha võtta ja õige üles panna. Niimoodi märki võtta ei saa. Parem natuke kaotust kui DSQ. Õnneks olime me manöövrit aga harjutanud ja spinnivahetus oli nagu välk ja pauk. Leedu sõbrad X-35 Extreme pealt kirjeldasid hämmingut – „Nägime küll teid seal ees. Siis järsku tõmbasite spinni alla, uue üles ja sõitsite end täpiks. Mida kuradit?“ Tegelikult sattusime õigel ajal õiges kohas olema. Saime oma pagi enne teisi just sel hetkel, kui uus spinn üles läks ning nii ta tuli. Ühes sõidus olime isegi üleval märgis päris füüsiliselt 2. kohal. 30 paadi seas. Uhke tunne. Aga allatuules sõideti meist trammiga üle. Ei suutnud me kuidagi olla seal kus peaks ja leida seda õiget nurka ning kiirust. Iga natukese aja tagant keeras keegi hapniku kinni. Või kui mitte üks paat, siis suuur suuur sein suurtest purjedest. Aga tulemused 7-7,5-8. Igati super. Meie nr 2 foka töötab sellistes sileda vee ja 8-14kt oludes nagu kulda. Oli vähe paate, mis meist krüssus kiiremad oleks olnud. Oli palju paate, kes olid targemad...

Päev 2 – täielik fopaa

Tuul oli teisest suunast, ilmaolud teised, hoovus ei tea kuidas ja kust. Enne starti sõitsime end tuulauku, pärast starti ei saanud käiku üles, liiga palju paate meie ees tähendab liiga palju paute, et vaba tuult saada... Ja siis juba meeleheitest liig riskantsed valikud, et kuidagigi supist välja saada. Mõru maitse oli suus. Tundus, et jäime oma grupis viimaseks. Kuigi viimane allatuul natuke päästis. Aga siiski. 4-6kt tuult on vähe. See on 2-3m/s! Ja meil on sellistes oludes ikka tõsiselt raskusi. Veel esialgu vähemalt. Või vähemalt siis oli. Nüüd, kes teab? Tulemuseks üle ootuste 21. koht.

Päev 3 – avameri

Nii seda kutsuti. Avamere etapp. Ehk siis rajasõidu asemel pikem ots. Aga kuna tuult ei olnud ja juurde ei lubatud, siis oli ta kaunis kolmapäevaku moodi. Või pika kolmapäevaku. Rada oli 25 meremiili. Sai tudeeritud hoovuseid, kõike mõeldud, arvutatud, joonistatud, planeeritud. Alguses saigi täitsa tubli oldud. Esimene pikk allatuul läks hästi. Saime kõvasti järgi ees olnud paatidele. Siis läks aga kõik kirjuks silme ees. Paika pandud plaan Rootsi ranniku alt hiilida ja merele tugeva, kuni 2,5kt hoovuse kätte mitte minna, läks kiirelt korstnasse. Võtsime sappa lõpuks maailmameistriks tulnud paatkonnale Bach Yachting. Et nemad on kõvad kärbsed, ju teavad mis teevad. Sugar 2 oli ka meiega. Ju nemad ka teavad, küllalt palgalisi mehi peal, kellel tööks asjade teadmine. Ja nii me läksimegi sinna, kus läks hapuks. Otse Taani ja Rootsi vahele hoovusega võitlema. Aga seda tehes olime me muidugi väga tublid. Olime tulevastest maailmameistritest kiiremad, pidasime piiikalt pikalt sammu Sugar 2-ga. Vahepeal hiilisime isegi lähemale. Aga Bach kadus esimesena tagasi kalda poole... ja siis üks hetk pautis ka Sugar 2. Huvitav miks... keeramist nagu ei olnud... Senikaua kui me mõtlesime selgus tõsiasi – olime lisaks tugevale hoovusele ka tuulest välja sõitnud. Ja võtsime 1,5 minutiga sisse vähemalt 5 minutit kaotust. Hopsti. Lisaks olid kõik kalda alt tulnud paadid kõva edu saanud. Järgmisest pöördemärgist vabas tuules tagasi Rootsi kalda alla sõita. Olime juba leppinud, et jibtopide ja eriti teravate spinnidega paadid sõidavad meid täpiks. Aga ennäe imet! Sugar 2 tegi selle pika, vist suisa paaritunnise otsa peale vaid 5 minutilise vahe sisse. Täiesti ennekuulmatu! Me saime X-35 vabatuules käima ilma jibtopita. Lihtsalt fokaga sõites. Selle eest võiks eraldi medali saada... Järgmisest märgist tuli raudpoltkindlalt otse Taani tagasi sõita. Sirgjoones üle lahe. Kuna hoovus... Ühe halsi krüss. Aga siis selgus, et me oleme hirmsasti kiired ja tahaks uuesti kinni püütud Bach Yachtingust ikka mööda saada. Väike vahepaut ju ei tee haiget? Aga me ei suutnud nendega sama kiirust hoida. Mööda minemise hetkeks olime neile jälle selga vajunud. Alt ka mööda ju ei saa... Uus vahepaut. No venitame natuke veel, seal üleval on tuult ka rohkem. Ja siis tuld Taani poole. Natukese aja pärast sai aga hoovus ühe eemal oleva saare tõttu otsa, tuul keeras ja meie sõitsime 40 kraadi üle kursi.... Seega kõik paadid, kes olid sirgjoones sõitnud, said võidu. Meie ainsate idiootidena sõitsime lisaks kahele paudile veel 5 minutit 40 kraadi märgist üle ka. Kuna ei suutnud tähele panna, et tuul NIIIII palju keeras. Kokkuvõtlikult täielik häving. Ja selja tagant olid järgi jõudnud kõiksugu karvased ja sulelised, kes olid tuule keeramisest vist veidi varemgi võitnud. Või tont teab kust nad sinna said. Igatähes oli järsku kogu meri konkurente täis, kes enne kõik olid täpid. Oma palli meil suurt usku polnud. Tuult oli olnud vähe, alla 10 sõlme. Ju me peksa saime ikka. Tegime panuseid jne. Aga seda, et 9. koha saame, ei osanud keegi aimata. Näpud püsti! Olime kohe päris ametlikult ja päris pika puuga kuldlaevastikus. See tähendab 29 parima seas. Enam halvemaks ei saa kuldlaevastikus minna, kui 29. koht. Niiiet esimene suurem ja tõsisem eesmärk sai saavutatud – tulla nii kõva tasemega võistlusel esimese 50% sisse. Tuli seada uued eesmärgid – TOP20 sisse!

Päev 4 – tasakaal.

Nagu kirjutasin ka Facebookis: „Oli tasakaalukas päev. Esimeses sõidus esimeses märgis kolmandana, teises sõidus tagantpoolt kolmandad“. Elik Superheas sõidus kukkusime endale natuke üllatusena suisa 11. kohale. Ja teine sõit oli ikka üle ootuste halb, jäime täiesti viimaseks. Selle päeva tuuleolud (võitva paadi VMG) tegi valemiga midagi sellist, et meie jäime kuidagi eriti nirusse seisu. Või oli kõik lihtsalt miraaž ning tegelikult oligi asi hulle, kui tundus. Põnts aga ei olnudki liiga hull, tegelikult kukkusime üldarvestuses vaid 2 kohta ja olime 20. 

Päev 5 – plekk ja palavus

Öösel magades olime koha võrra tõusnud. Olime nüüd 19. Hurraa? Merele ei saanud. Proovisime niisama hakkama saada.

Päev 6 – õudne lõpp

Tuult ei olnud ikka veel. Ei lubanud ka. Ei tundunud olevat lootustki. Aga ikkagi aeti kogu fleet merele. Kuidas siis saab MMi lõpetada nii, et 2 viimast päeva isegi ei proovita võistlust teha? Pärast pikka ootamist, paadi putitamist ning ühte üle parda lennanud miljoni eurost Leathermani, tuli tuul. Kaunis operatiivselt pandi rada paika ja hakati kütet andma. Aga hoovus oli selline, et kohtunike laev oli ka ahtriga vastu tuult...

Sellegipoolest ütles kõhutunne midagi muud. Läksime soodsa hoovuse asemel kalda poole tuult otsima. Peagi leidsime end heas seltskonnas koos peatsete maailmameistrite Bach Yachtinguga. Isegi käik tundus vaikse ~7kt tuule kohta täitsa ok. Et mitte öelda „saime paadi käima“. Võtsime esimese märgi ja...

Ja seal tahakski jutu lõpetada. Aga ikka peab. Sõitsime end Katariina II-ga lukku, valesse raja serva. Siis hilinenult risti üle õigesse serva, kuid kõik hapnik oli vahepealsel alal läinud. Alla märki jõudes olime kaotanud füüsiliselt vähemalt 10 kohta. Ja viimases krüssus enam eelmise krüssu võitev taktika ei toitnud. Merel soodsa hoovusega läksid asjad paremini, kui kalda all. Meie sõit oli kustunud. 

Mingi ime läbi korrigeeritud ajas päris viimaseks ei jäänud. Kuidagi rapsisimise peale jäi 21. koht pihku. Natuke kurb. Selle tulemusena kukkusime jälle 2 kohta, lõppkokkuvõttes jäime samuti 21. kohale. Meie äsja seatud eesmärk TOP20 sisse tulla jäi karva jagu liiga kaugele. Täpsemalt 0,5 punkti kaugusele. Aga positiivsest küljest oleme tänase seisuga maailmas 6. täis amatöör meeskond. Kui meie seda suudame, kus olite teie, teised Eesti tugevad paadid, kes kohale ei tulnud? Ja vaatamata kõigele oli Eesti „maavõistkond“ statistiliselt suisa üks edukamaid kogu võistlusel. Peter Gustafsson analüüsis Blur.se blogis ja pani asjad ritta:

Rahvus	Osavõtjaid	Keskmine tulemus	TOP 10	TOP10 %
GER	41	31,3	9	22%
SWE	29	27,8	4	14%
NOR	15	31,8	3	20%
DEN	15	23,7	5	33%
EST	10	18,1	4	40%
FIN	6	22	1	17%
NED	5	15	2	40%

Lisaks saime meie muidugi kommentaariumis kõvasti vatti oma rehvitud groodi pärast. Et kole ja õppige poisid enne sõitma kui paadi ära retsite jne... Aga eesmärk pühitseb abinõu. Oleme purjedega väga rahul. Natuke veel nr 1 foka trimmi vaja sättida ja see ka sama pööraselt käima saada kui nr 2 foka 8-16 sõlmese tuulega.

Mis me aga sellest kõigest õppisime? Oleme allatuules täiesti lootusetud. Suures fleedis tõmmatakse kohe hapnik kinnija me ei leia oma soont kuidagi üles. On vaja kõvasti harjutada ja kui see ka käpas, siis on meil ka järgmine tase. Startima peaks ka ikkagi õppima. Kuidagi jube kinni poosime ennast alati enne liini.

Kas ma juba mainisin, et tegime tegelikult oma paadi ja meeskonna kohta ikkagi elu võistluse? Täitsa hull värk J