Hetkest kui Minni kasutustingimused selgunud olid alustasin meeleheitliku sebimist ja pressimist, et leida meeskond ja purjekas punkt 1. mai Tallinnas vees oleks.
Selleks, et saada kaikohta KJK-s sai astutud ka KJK liikmeks. Suur tänu soovitajatele.
Kahjuks see ei aidanud. Nii sai meie asukohaks TOP-i jahisadam, mis küll tähendas 3-4 tuhandet krooni suuremat kaimaksu, kuid on ikkagi igati mugav ja soliidne koht.
Minni asus Haapsalus Henry ja Indreku vanemate õues talvepuhkusel. Meeskonnast oli mul selleks hetkeks olemas Marek ja Raido. Kuna Raido oli enamasti komandeeringus asusin Marekut ekspluateerima ja stimuleerima Minni ettevalmistamise asjus. Minni põhi sai üle lihvitud, vana mürk ja grunti ilusti maha. Uuesti grunditud ja värvitud. Igatahes raske, must ja tüütu töö. Südames loodan, et järgmine hooaeg on mul rohkem abikäsi.
Plaanisin tulla Tallinnase merd mööda kuid kogenud meremehed laitsid selle mõtte millegipärast maha, nii siis tuli Minni Mareku Ländika sleppis. Kuupäev oli 6. mai. 9. mail tegin veel viimased põhjatööd ja parandused. Nimelt oli kärul paadi kinnituse padjad kaetud vildiga mis ilusti värske põhjavärvi külge kinni jäi. Pidin seda pahtlilabidaga maha kraapima ja uue värvi peale kandma. Siinjuures tahan eriti tänada KJK sadama kapteneit Valdurit kes oli abiks nii nõu, jõu kui ka kraanaga.
10. mail tõstsime Minni vette. Kohe mast peala ja tsipa enne südaööd purjetasime juba oma kaikohale.
Esimestel sõitudel olid õnneks Henry ja Indrek kaasas. Kuid mingi hetk pidin ma ka ise selle vastutuse võtma ja omal käel purjetama hakkama. See ei olnudki nii lihtne nagu ma arvanud olin. Kuid raskused pole mind veel kunagi väga kauaks heidutanud ja huljulgus on mu varjatud kuid pidev iseloomuomadus.
Esimesel korral ei saanud me sadamasse tulles poid kätte. Või õigemini Marek sai käega kätte kuid ei pannud kohe otsa külge. Libises natuke mööda tekki poile järgi ja lasi siis õnneks lahti.
Kuna tuul oli tagant siis ei saanud me enam kuidagi oma paadinina kaist eemale. Võimlesime ja karjusime seal oma tunnikese, siis ei pidanud läheduses oma paadis magada püüdva soomlase närv vastu ja ta tuli oma kummipaadiga meile appi. Marekul oli ots sassis ja soome sõber sai tükk aega aerutada enne kui ta sõlme lahti harutas.
Järgmine kord oli tuul vastu ja me ei mahtunud kuidagi kai vahelt välja pöörama. Kaldalt vaatajad said tükk aega imetleda kuidas me seal paute ja halsse teostasime.
Järgmine kord sõitsin ma liiga muuli äärest ja tihedalt, nii et kaotasime kiiruse ja juhitavuse. Lõpetasime muuli kivides. Seiling.ee omad tõmbasid välja.
Siis juhus kus me tahtsime tugevama tuulega kolmapäevakule minna kuid jälle ei saanud ainult genuga kaide vahelt välja. Plaan oli ka groot ülesse tõmmata, siis on paat paremini juhitav. Selleks läksime ühe poi peale ja keerasime ennast vastutuult. Saime purje ülesse kuid purjed läksid tuult täis ja hakkasid meid tugevalt lükkama. Indrek lasi küll otsa lahti kuid selleks ajaks oli ots puntras, jäi reelingu taha kinni ja tõmbas selle puruks. Purjetamisisu oligi läinud.
Samas iga korraga me midagi õppisime ja kogemusi tuli kuhjaga.
Oli isegi kordasid kus me saime merel käidud ilma viperusteta.
Muhu Väina regati lähenedes tõusis üha teravamalt päevakorda meeskonna küsimus. Henry ja Indrek tahtsid minna oma Luisaga. Kutsusid mindki kui ma meeskonda kokku ei saa. Marek oli käsi. Raido ka kuigi tal ei olnud veel õnnestunud meiega merele pääseda. Veel oli meiega ühinenud Egon ja lootust andis ka Werner. Kahjuks Werneril tulid tööasjad vahele ja temast pidime loobuma. Tema asemel tuli Egoni naisevend Indrek. Meie purjetamiskogemus oli "muljetavaldav", peale minu ja Raido ei olnud keegi enne seda hooaega merel käinud.
Hakkasime siis trenni tegema. Eesmärk oli osavõtta kõigist kolmapäevakutest ja igal muul võimalusel merele minna. Esimene ettetulnud kolmapäev oli nii kõva tuul, et võistlused jäeti ära. Meid see ei hirmutanud. Algul kui me vastutuult krüssasime oli kõik hea. Mingi hetk tahtsime tagasi keerata ja siis olimegi küllili maas. Raigo kukkus kuhugile otsa nii, et tal ribid valutasid ja ta ei saanud hästi hingata. Mina olin üle parda vööst saadik vees, hoidsin ühe käega roolist ja teisega reelingust kui ilmus naeratav Marek ja küsis kas ma abi vajan. Võtsin abi tänulikult vastu.
Tegime veel paar katset keerata kuid alati käisime küllili. Lõpuks võtsime groodi majha ja läksime fokaga tagasi sadamasse. Saime fokaga 9 sõlme kiirust. Hiljem GPS-ilt vaadates oli meie max kiirus 11,5 sõlme. Samuti said vett kaks mobiili, minu oma enam tööle ei hakanud.
Peale seda sõitu oli Raido osavõtt MV-st viimase nädalani küsitav kuid õnneks ta ikkagi leidis endas julguse meiega liituda.
Selleks, et saada kaikohta KJK-s sai astutud ka KJK liikmeks. Suur tänu soovitajatele.
Kahjuks see ei aidanud. Nii sai meie asukohaks TOP-i jahisadam, mis küll tähendas 3-4 tuhandet krooni suuremat kaimaksu, kuid on ikkagi igati mugav ja soliidne koht.
Minni asus Haapsalus Henry ja Indreku vanemate õues talvepuhkusel. Meeskonnast oli mul selleks hetkeks olemas Marek ja Raido. Kuna Raido oli enamasti komandeeringus asusin Marekut ekspluateerima ja stimuleerima Minni ettevalmistamise asjus. Minni põhi sai üle lihvitud, vana mürk ja grunti ilusti maha. Uuesti grunditud ja värvitud. Igatahes raske, must ja tüütu töö. Südames loodan, et järgmine hooaeg on mul rohkem abikäsi.
Plaanisin tulla Tallinnase merd mööda kuid kogenud meremehed laitsid selle mõtte millegipärast maha, nii siis tuli Minni Mareku Ländika sleppis. Kuupäev oli 6. mai. 9. mail tegin veel viimased põhjatööd ja parandused. Nimelt oli kärul paadi kinnituse padjad kaetud vildiga mis ilusti värske põhjavärvi külge kinni jäi. Pidin seda pahtlilabidaga maha kraapima ja uue värvi peale kandma. Siinjuures tahan eriti tänada KJK sadama kapteneit Valdurit kes oli abiks nii nõu, jõu kui ka kraanaga.
10. mail tõstsime Minni vette. Kohe mast peala ja tsipa enne südaööd purjetasime juba oma kaikohale.
Esimestel sõitudel olid õnneks Henry ja Indrek kaasas. Kuid mingi hetk pidin ma ka ise selle vastutuse võtma ja omal käel purjetama hakkama. See ei olnudki nii lihtne nagu ma arvanud olin. Kuid raskused pole mind veel kunagi väga kauaks heidutanud ja huljulgus on mu varjatud kuid pidev iseloomuomadus.
Esimesel korral ei saanud me sadamasse tulles poid kätte. Või õigemini Marek sai käega kätte kuid ei pannud kohe otsa külge. Libises natuke mööda tekki poile järgi ja lasi siis õnneks lahti.
Kuna tuul oli tagant siis ei saanud me enam kuidagi oma paadinina kaist eemale. Võimlesime ja karjusime seal oma tunnikese, siis ei pidanud läheduses oma paadis magada püüdva soomlase närv vastu ja ta tuli oma kummipaadiga meile appi. Marekul oli ots sassis ja soome sõber sai tükk aega aerutada enne kui ta sõlme lahti harutas.
Järgmine kord oli tuul vastu ja me ei mahtunud kuidagi kai vahelt välja pöörama. Kaldalt vaatajad said tükk aega imetleda kuidas me seal paute ja halsse teostasime.
Järgmine kord sõitsin ma liiga muuli äärest ja tihedalt, nii et kaotasime kiiruse ja juhitavuse. Lõpetasime muuli kivides. Seiling.ee omad tõmbasid välja.
Siis juhus kus me tahtsime tugevama tuulega kolmapäevakule minna kuid jälle ei saanud ainult genuga kaide vahelt välja. Plaan oli ka groot ülesse tõmmata, siis on paat paremini juhitav. Selleks läksime ühe poi peale ja keerasime ennast vastutuult. Saime purje ülesse kuid purjed läksid tuult täis ja hakkasid meid tugevalt lükkama. Indrek lasi küll otsa lahti kuid selleks ajaks oli ots puntras, jäi reelingu taha kinni ja tõmbas selle puruks. Purjetamisisu oligi läinud.
Samas iga korraga me midagi õppisime ja kogemusi tuli kuhjaga.
Oli isegi kordasid kus me saime merel käidud ilma viperusteta.
Muhu Väina regati lähenedes tõusis üha teravamalt päevakorda meeskonna küsimus. Henry ja Indrek tahtsid minna oma Luisaga. Kutsusid mindki kui ma meeskonda kokku ei saa. Marek oli käsi. Raido ka kuigi tal ei olnud veel õnnestunud meiega merele pääseda. Veel oli meiega ühinenud Egon ja lootust andis ka Werner. Kahjuks Werneril tulid tööasjad vahele ja temast pidime loobuma. Tema asemel tuli Egoni naisevend Indrek. Meie purjetamiskogemus oli "muljetavaldav", peale minu ja Raido ei olnud keegi enne seda hooaega merel käinud.
Hakkasime siis trenni tegema. Eesmärk oli osavõtta kõigist kolmapäevakutest ja igal muul võimalusel merele minna. Esimene ettetulnud kolmapäev oli nii kõva tuul, et võistlused jäeti ära. Meid see ei hirmutanud. Algul kui me vastutuult krüssasime oli kõik hea. Mingi hetk tahtsime tagasi keerata ja siis olimegi küllili maas. Raigo kukkus kuhugile otsa nii, et tal ribid valutasid ja ta ei saanud hästi hingata. Mina olin üle parda vööst saadik vees, hoidsin ühe käega roolist ja teisega reelingust kui ilmus naeratav Marek ja küsis kas ma abi vajan. Võtsin abi tänulikult vastu.
Tegime veel paar katset keerata kuid alati käisime küllili. Lõpuks võtsime groodi majha ja läksime fokaga tagasi sadamasse. Saime fokaga 9 sõlme kiirust. Hiljem GPS-ilt vaadates oli meie max kiirus 11,5 sõlme. Samuti said vett kaks mobiili, minu oma enam tööle ei hakanud.
Peale seda sõitu oli Raido osavõtt MV-st viimase nädalani küsitav kuid õnneks ta ikkagi leidis endas julguse meiega liituda.
Kommentaarid