Vahemeri

Foto: Berit Hainoja

Vahepeal oli üks isemoodi kolmapäevak. Saime lõpuks ometi teada mis tunne on Vahemerel purjetada. Täpsemalt pole meil kunagi veel kellelgi Eestis nii soe olnud. Saime terve sõidu teha lühikestes pükstes ja t-särgis. Tehniliselt muidugi Dorisel lühikesi pükse polnud, tema tegi oma debüüdi seelikus purjetamisega. Aga isegi kell 8 õhtul, 9m/s puhuva näiva tuulega, purje taga päikese eest varjus, oli SOE. Jube vägev!

Aga sõidust. Läksime varakult merele ja triikisime lahe läbi. Selgus, et seekord on Tallinna lahel päris tugev hoovus. Vesi voolas vähemasti 0.6 sõlmese kiirusega. Seega plaan oli, et kui peab Katariina kai juurest Kuuli Muna juurde või stardialapoole sõitma, tuleks merele hoida. See on see üks päev, kus traditsiooniline kaldapoolne tuule keeramine ei pruugi olla piisav ning mere pool peaks olema hoovust vähem. Allatuules jällegi tuleks rohkem Pirita poole hoida, et hoovust ära kasutada. Seega plaan paigas. Ja stardi jaoks oli plaan minna poi poole otsa, et ületada liin maksimaalse käiguga. Kuna see oli eelistatud ots ja vahelduseks tahaks hea hooga üle liini saada, mitte vastutuules seistes oma starti oodata.

Aga kõik ei läinud päris nii. Ajastus oli perfektne, kuid väike kommunikatsioonihäire ja jäime Sugari juurde lõksu. Ja ei saanud poi poole. Õigel ajal ära ka ei taibanud minna. Ja nii Sugar meid ära lükkaski. Ilma käiguta pauti ja halssi tegema, et kõikse viimasena startida.... Ja kõikse viimasena me ka esimese vastutuule märgi võtsime.

Allatuules oli meil vaja natuke konkurentidest eristuda ning nii me koos pagidega end alla pressisime. Konkurendid läksid aga kõik sinna, kuhu meie tahtsime minna. Vahed olid muidugi väikesed, ehk 100 meetrit. Aga olime juba täitsa kindlad, et saame vahetult enne Katariinat käiguga ilusti märki sõita ja konkurendid peavad halssima, et sinna jõuda. Juhtus aga see, et mingil arusaamatul moel kaotasime paarsada meetrit enne Katariinat käigu... Tuul vaikis ja vist keeras ka ebasoodsamaks. Niiet Amserv ja Sugar said pikalt eest ära. 

Järgnevas krüssus oli selge, et konkurente me puhta käiguga üle ei sõida ja on vaja minna teise raja äärde. Ilmselgelt sinna, kuhu me minna ei tahtnud - Pirita poole hoovusega võitlema. Loterii. Aga tulime sealt välja täitsa 50/50. Tuul keeras soodsamaks ja lõpeks olid vahed praktiliselt samad, mis allatuule märki võttes. Paar haaki ja finiš. Ei olnud enam suurt midagi peale hakata. Seega Furiosat suutsime küll edestada, kuid teisi mitte. Vot nii läheb, kui plaanist kinni ei suuda hoida.