Kahjuks on meri mu ellu tulnud alles üleelmine aasta kui sõber Indrek mind ja mu abikaasat Haapsalusse oma venna purjekale lõbusõitu tegema kutsus. Ilm oli ilus puhis vaikne tuul ja päike paistis. Purjekas oli "MINNI" 7,7 m pikk Polaris tüüpi. Kuna mu abikaasa oli rase ja minul igasugune merekogemus puudus siis purjeks oli ainult genu millega me siis rahulikult üle Haapsalu lahe kulgesime.
Sellest paarist tunnist piisas, et miski pisik mind nakataks ja vaikselt mu sees kasvama hakkaks. Henry oli mulle pakkunud võimaluse koos nendega veel merele tulla ja asjaga sügavamalt tutvuda. 2006 aasta suvel ma seda ei realiseerinud kuid talve hakkas se mõte mind üha rohkem paeluma. Sai siis Indrekut ja Henryt tihti MSN-is mere teemal tüüdatud, internetist ning raamatutest teadmisi ammutatud ja mereigatsusest päris pööraseks mindud. Indrek oli oma sõpradega organiseerinud privaatsed Väikelaeva Juhi kursused mis toimusid ta kabinetis SEB panga ülemisel korrusel, kus avanes imeilus vaade vanale Tallinnale, sadamale ja merele. Nii et kevadeks olin ma paberitega mees.
2007 aastal olin siis juba esimesel võimalusel Haapsalus abiks "Minni" vettelaskmisel ja sellest hetkest alates olen kasutanud iga võimalust mis tekkib, et merele minna. Sellel aastal tahtsime ka Mugu Väina 50-dast regatist osa võtta kuid kahjuks murdus me mast pool miili pele esimest starti. Uued vaierid mis olid meil see hooaeg peale pandud andsid järgi. Oli tootja praak. Õnneks keegi viga ei saanud ja peale masti ning purjede veest väljaõngitsemise tulime mootoriga sadamasse tagasi. Seal sain ka esimest korda purjetamise ajal merehaigust tunda. Rahmeldades oli mul palav hakanud, läksin alla kajutisse fliisi ära võtma kuid see oli viga. Pärnu lahe laine, nahavahel olev haigusehakatis tegid oma töö ja mina suundusin ahtrisse kalu söötma.
Kokkuvõtteks võin öölda, et mingi väga kerge aimdus purjetamisest oli mul selle hooajaga tekkinud. Ja tõmme mere poole oli ainult kasvanud. Talvel käisin veel "Piirangutega Raadioside Operaatori" kursustel, mida korraldas Kipperi rahvas. Suur tänu neile selle eest.
Loomulikult viib selline merehaigus välja soovini soetada isiklik purjekas. Ja minusugune mees ei hakka kohe algul vaatama midagi tagasihoidliku, väikest ja vana, vaid ikka suurt, uut ja ilusat.
Kahjuks või isegi õnneks seekord mul see plaan ei õnnestunud. Kuid saatus ja Henry olid armulised ning andsid mulle võimaluse kasutada 2008 aasta hooajal Minnit. Nimelt oli Henry endale ostnud Rootsist suurema ja mugavama purjeka ja ta pakkus mulle võimalust sõita Minniga kui ma katan vajalikud hooldus ja muud kulud mis tekkivad. See oli imehea võimalus tutvida merega väiksema ja jõukohasema purjekaga. Tagantjärele mõeldes oli see ka parim variant minu jaoks.
Sellest paarist tunnist piisas, et miski pisik mind nakataks ja vaikselt mu sees kasvama hakkaks. Henry oli mulle pakkunud võimaluse koos nendega veel merele tulla ja asjaga sügavamalt tutvuda. 2006 aasta suvel ma seda ei realiseerinud kuid talve hakkas se mõte mind üha rohkem paeluma. Sai siis Indrekut ja Henryt tihti MSN-is mere teemal tüüdatud, internetist ning raamatutest teadmisi ammutatud ja mereigatsusest päris pööraseks mindud. Indrek oli oma sõpradega organiseerinud privaatsed Väikelaeva Juhi kursused mis toimusid ta kabinetis SEB panga ülemisel korrusel, kus avanes imeilus vaade vanale Tallinnale, sadamale ja merele. Nii et kevadeks olin ma paberitega mees.
2007 aastal olin siis juba esimesel võimalusel Haapsalus abiks "Minni" vettelaskmisel ja sellest hetkest alates olen kasutanud iga võimalust mis tekkib, et merele minna. Sellel aastal tahtsime ka Mugu Väina 50-dast regatist osa võtta kuid kahjuks murdus me mast pool miili pele esimest starti. Uued vaierid mis olid meil see hooaeg peale pandud andsid järgi. Oli tootja praak. Õnneks keegi viga ei saanud ja peale masti ning purjede veest väljaõngitsemise tulime mootoriga sadamasse tagasi. Seal sain ka esimest korda purjetamise ajal merehaigust tunda. Rahmeldades oli mul palav hakanud, läksin alla kajutisse fliisi ära võtma kuid see oli viga. Pärnu lahe laine, nahavahel olev haigusehakatis tegid oma töö ja mina suundusin ahtrisse kalu söötma.
Kokkuvõtteks võin öölda, et mingi väga kerge aimdus purjetamisest oli mul selle hooajaga tekkinud. Ja tõmme mere poole oli ainult kasvanud. Talvel käisin veel "Piirangutega Raadioside Operaatori" kursustel, mida korraldas Kipperi rahvas. Suur tänu neile selle eest.
Loomulikult viib selline merehaigus välja soovini soetada isiklik purjekas. Ja minusugune mees ei hakka kohe algul vaatama midagi tagasihoidliku, väikest ja vana, vaid ikka suurt, uut ja ilusat.
Kahjuks või isegi õnneks seekord mul see plaan ei õnnestunud. Kuid saatus ja Henry olid armulised ning andsid mulle võimaluse kasutada 2008 aasta hooajal Minnit. Nimelt oli Henry endale ostnud Rootsist suurema ja mugavama purjeka ja ta pakkus mulle võimalust sõita Minniga kui ma katan vajalikud hooldus ja muud kulud mis tekkivad. See oli imehea võimalus tutvida merega väiksema ja jõukohasema purjekaga. Tagantjärele mõeldes oli see ka parim variant minu jaoks.
Kommentaarid