Kõigepealt peab mainima, et Minni on tänase seisuga maailma kõige kiirem Polaris. GPH tuleks 718,7. Sellist pauku pole isegi Venemaal. Suurimaks hädaks on meil ilmselt ekslik kaal, kuna isegi teine täpselt sama kerega Polaris Leila on 724 tuuri. Leila kaal on ca 100kg rohkem. Proovime lähiajal paadi üle kaaluda, siis saab soti selgeks. Vahele jäid ka E4 karikavõistlused lühirajasõidus.
Teiseks sai Andres lõpuks ometi pärast ligi kuuajast mehkeldahmist ARKiga väikelaevajuhi paberid kätte. Ilm tundus rahulik. Mõtlesin võtta oma naise ja sõbra koos silmarõõmuga kaasa ja teha lahel väike ring. Kõik oli tore, töristasime mootoriga sadamast välja, saime purjed üles, tore 5-6m/s tuult. Esimesel katsel natuke krüssata käis aga sulps ja mootor oli üle parda. Vahva. Hea, et turvaliini jaoks kiirkarabiini pannid olin ja et see kinnitatud ka oli. Tõstsin sõidupealt lohiseva mootori paati tagasi ja keerasin seekord ta paadi külge kinni ka. Mida kuradit ma mõtlesin?! Nüüd on auto bensuhaisu täis ja mootor läheb Atsi juurde läbipesemisse ja bensiini vahetusse (õhutusnippel oli lahti). Tegelikult ei tee väike sulps mootorile midagi. Lihtsalt tüütu on see asjaajamine..
No kruisisime siis veel veidi ja tegime paar pauti ning eiühtegi halssi. Kapten Andetul hakkas aga tekkima kerge ärevus seoses praktiliselt täiesti kogenematu seltskonnaga Pirita jõge pidi üles krüssamise perspektiiviga. Ja siis hakkas asi huvitavaks minema. Tuule kell kippis stabiilselt 10m/s näitama ning puhanguti 12... Meil oli aga standardkiiluga Polaris, millel groot rehvimata ja suur genu üleval. Kallutada ka keegi ei julgenud. Hea kui üles pardasse sai. Tuli välja mõelda kuidas siis ikkagi selle paadiga aeglaselt sõita. Kiirust alla 5,5s ma muidugi ei saanudki. Vähemalt mitte merel. Ainult genu või groodiga kanalis krüssata ka ei julgenud. No et triiv ja asjad. Sai siis natuke instruktsiooni jagatud ja täispurjes Pirita muulide vahelt sisse tuldud. Õnneks aga oli maa vari piisavalt suur, et seespool muule oli juba tuul 4-5m/s. Pärast ühte ebaõnnestunud pauti, mis lõppes tahtmatu tagasipaudiga (genu jäi üle viimata) tuli Kapten Andetu huulilt juba igasugu huvitavaid asju ja ühe käega rooli hoides tõmmas teine käsi veel grooti ning vahepeal ka genu sooti. Saime kõige hullemast üle ja olime "jõe sirge" peal. Seal otsustasin genu alla lasta, kuna see oli kogenematu meeskonna jaoks natuke liiga suur ja kippus kinni jääma. Lisaks kippus kiirus jälle kole suureks minema ja tekkis väike hirm inertsi vastu. Genu vall käib ju ka veel kajutist ja on üks paras.... Edasi majandasin üksi nii pakstaakide kui grootsoodiga ja krüssasin kiirusega 0,8-1.1 sõlme ilusti kaikohta. Käskluse peale groot alla tuli aga alla ainult pool grooti ja ülejäänud jäi masti. piisavalt järgi ka lasta ei saanud kuna tuul oli lihtsalt sellise nurga alt. Väike kõks vastu kaid ja saime siiski pidama. Paadil kahjusutsi ei täheldanud. Meeskond õnnelik. Grootvall oli lihtsalt Kapten Andetul korralikult kokku sobratud ja ära pandud, et ette ei jääks. Ei kaptenil endal ega ka valli järgi andval Jaanal ei tulnud pähe, et see tuleks aegsasti lahti harutada. No natuke ärev värk oli.
Lõpp hea kõik hea!
Teiseks sai Andres lõpuks ometi pärast ligi kuuajast mehkeldahmist ARKiga väikelaevajuhi paberid kätte. Ilm tundus rahulik. Mõtlesin võtta oma naise ja sõbra koos silmarõõmuga kaasa ja teha lahel väike ring. Kõik oli tore, töristasime mootoriga sadamast välja, saime purjed üles, tore 5-6m/s tuult. Esimesel katsel natuke krüssata käis aga sulps ja mootor oli üle parda. Vahva. Hea, et turvaliini jaoks kiirkarabiini pannid olin ja et see kinnitatud ka oli. Tõstsin sõidupealt lohiseva mootori paati tagasi ja keerasin seekord ta paadi külge kinni ka. Mida kuradit ma mõtlesin?! Nüüd on auto bensuhaisu täis ja mootor läheb Atsi juurde läbipesemisse ja bensiini vahetusse (õhutusnippel oli lahti). Tegelikult ei tee väike sulps mootorile midagi. Lihtsalt tüütu on see asjaajamine..
No kruisisime siis veel veidi ja tegime paar pauti ning eiühtegi halssi. Kapten Andetul hakkas aga tekkima kerge ärevus seoses praktiliselt täiesti kogenematu seltskonnaga Pirita jõge pidi üles krüssamise perspektiiviga. Ja siis hakkas asi huvitavaks minema. Tuule kell kippis stabiilselt 10m/s näitama ning puhanguti 12... Meil oli aga standardkiiluga Polaris, millel groot rehvimata ja suur genu üleval. Kallutada ka keegi ei julgenud. Hea kui üles pardasse sai. Tuli välja mõelda kuidas siis ikkagi selle paadiga aeglaselt sõita. Kiirust alla 5,5s ma muidugi ei saanudki. Vähemalt mitte merel. Ainult genu või groodiga kanalis krüssata ka ei julgenud. No et triiv ja asjad. Sai siis natuke instruktsiooni jagatud ja täispurjes Pirita muulide vahelt sisse tuldud. Õnneks aga oli maa vari piisavalt suur, et seespool muule oli juba tuul 4-5m/s. Pärast ühte ebaõnnestunud pauti, mis lõppes tahtmatu tagasipaudiga (genu jäi üle viimata) tuli Kapten Andetu huulilt juba igasugu huvitavaid asju ja ühe käega rooli hoides tõmmas teine käsi veel grooti ning vahepeal ka genu sooti. Saime kõige hullemast üle ja olime "jõe sirge" peal. Seal otsustasin genu alla lasta, kuna see oli kogenematu meeskonna jaoks natuke liiga suur ja kippus kinni jääma. Lisaks kippus kiirus jälle kole suureks minema ja tekkis väike hirm inertsi vastu. Genu vall käib ju ka veel kajutist ja on üks paras.... Edasi majandasin üksi nii pakstaakide kui grootsoodiga ja krüssasin kiirusega 0,8-1.1 sõlme ilusti kaikohta. Käskluse peale groot alla tuli aga alla ainult pool grooti ja ülejäänud jäi masti. piisavalt järgi ka lasta ei saanud kuna tuul oli lihtsalt sellise nurga alt. Väike kõks vastu kaid ja saime siiski pidama. Paadil kahjusutsi ei täheldanud. Meeskond õnnelik. Grootvall oli lihtsalt Kapten Andetul korralikult kokku sobratud ja ära pandud, et ette ei jääks. Ei kaptenil endal ega ka valli järgi andval Jaanal ei tulnud pähe, et see tuleks aegsasti lahti harutada. No natuke ärev värk oli.
Lõpp hea kõik hea!
Kommentaarid