Et Andresele head meelt teha, mõtlesin, et ehk on aeg ka minul oma esimene postitus Minni blogisse kribada.Noh, et oleks ka naise vaatevinklit.On teisel nii tegusaks see poolaasta kujunenud - kaptenipaberite tegemine, purjetamisseminari korraldamine, Minniga jändamine ja veel bakatöö (+täiskohaga töö). Tubli oled!
Väikest viisi puhkamisega on ka juba alustatud, nimelt sai tehtud eile tripp Naissaarele. Kui väga puhkamiseks see kujunes, on juba iseasi aga lõõgastav oli kindlasti.Ilm oli vapustav, tuule koha pealt kül veidi kesine. Alguses oli plaan niisama sõita ümber Naissaare kuna samal marsruudil järgmine nädalavahetus ka regatt tulemas. Seekordseteks reisikaaslasteks olid Rene´ ja Kristin, kuna teadagi on alla kolme inimese Minniga purjetamine suhteliselt võimatu.Nii me siis vaikselt seilasime krüssus genua ja groodiga, pautides mina baakstaakidel, Andres tüüril ja groot-soodil, Rene´ genuat pautides, Kristin aidates seal kus võimalik. Ja ütleks, et polnudki paha. Kuid siinkohal ma siiki märgiksin ära, et kapteni ülesanne on(või võiks olla) siiski meeskonna ja kaasreisijate põhitõdedega kiirelt kurssi viimine, et merel mitte segadusse ja ohtu sattuda või pahaseks saada vähem oskajate peale.
Naissaarele jõudsime umbes kolme tunniga, ületades laevaliiklus korraldustsooni seadusekuulekalt nagu kord ja kohus - ühesõnaga sõites ringiga.Meil õnnestus ka kenasti randuda, tänu sõsarlaev Eneli kapteni juhtnööridele sõita faarvaatri vasaku serva äärest.Pidasime seal lähedal ka väikse pikniku.Saart edasi uurima minna meil väga ei õnnestunud, sest selgus, et Naissaarele on kolinud maniakk-sääsed ja arvestades, et tagasiteel ootab meid põhimõtteliselt tuulevaikus, ei saanud me kauaks saarele jääda. Kuid mis polnudki sugugi kurb uudis, sest siis on ju põhjust õige pea tagasi tulla.
Tagasiteel selgus, et meie valgest spinninartsust väga abi ei ole, kui siis niipalju, et sain ka mina enda käes spinni sooti hoida ja vähemalt püüda aru saada spinni trimmist.Mille üle oli mul loomulikult hea meel, sest minu purjetamiskarjäär universaal-nahhaali poole sai jälle väiksel määral täiendust. Edasi koju sõitsime mootori abiga.
Kokkuvõttes olin ma väga rahul, et vahelduseks edasi-tagasi seilamisele, sai tehtud ka väike seiklus Naissaarel. Jällegi kinnitas kanda tõdemus, et purjetamine, olgu siis tegu lihtsalt seilamise või võistlemisega on üks ütlemata tore tegevus. Ja ega muud moodi targemaks ka ei saa kui tähelepanelik olla ning mis peamine purjetada, purjetada ja veelkord purjetada.
PS!Kui kellegil on pehmeid põlvekaitsmeid või teab kust saada, andke märku, et üks purjetamisinnuline neiu võiks suvel ka seelikut kanda:)
Kommentaarid
Indrek
ex Minni bakstaagi mees ;)
Kogemust on vähe, kuid kindlasti on sul veel nõuandeid aga ma peaks küsimuse tõstatama vist kõigepealt.Avastasin, et halssimisel on natuke tohkem tööd kui pautimisel, sest poom jääb teisele poole baakstaaki, nii et halssimisel tuleb rohkem järgida, et poom baakstaaki kinni ei jääks.Tekib kolmanda käe vajadus, mis esimesena hoiaks baakstaagi nii, et poom läbi läheb, lisaks baakstaagi lahti laskmisele ja peale tõmbamisele.Praeguste kiiruste juures on isegi kenasti välja tulnud.