Ikka kipub nii, et ei saa Minnist kuidagi eemal oldud. Juba laupäeval saabusime Andresega Pärnusse, seltsiks sõidul veel Marek ja Rait (Tuulelaulult).Oli tarvis käia läbi Pärnu jahtklubist ja siis edasi suunduda mu sõbranna sünnipäevale Kavarusse. Kuna mina ju väina ei lähe, plaanisin pühapäeval suhteliselt varakult tagasi Tallinnasse sõita, kuid see jäigi vaid plaani tasandile, sest kai ääres läks asjatamisesk. Minni sai endale uue vöörstaagi ja koos seellega vahetati ka staakpirss ära, kuna vana oli liiga kulunud ega suutnud enam purjet alt korralikult soones hoida ning tänu millele oli genua või foka ülestõmbamine veidikegi rohkema tuulega täielik ikaldus. Samuti sai ülevaadatud tuuleanduri nool, mis ühel halsil meile saapanumbreid pidevalt näitab. Midagi nagu korrast ära ei tundunud, ei saanudki aru, kas ta nüüd jääb kusagile otseselt kinni või ei. Ei tundunud viimane ka paindunud olevat. Andres sai ikka kohe päris mitu korda masti otsa ronida. Natuke hirmus oli seda vaada, sest kui midagi juhtuks... Vöörstaak paigas, saalingud teibitud asuti Minni kere ja tekki küürima, et vähemalt stardis särada,...millegagi:PVeel nipet-näpet ja minu plaanitud kella kolmene Tallinna start lükkus kella poole üheteiskümmnele. Mida päikseloojangule lähemale aeg oli liikunud, seda enam sai siililegi selgeks, miks ma seal paadi ümber niimoodi kiimlesin.
ÕNN KAASA POISID!!!...ja sõitke ka minu eest!:)
Kommentaarid