Kõigepealt tuleb ette rutates vabandada, et mitte meie ei sõida kehvemini, vaid konkurents on läinud karmimaks. Kõvasti karmimaks. Ja nii me seal viimased olemegi. Võib vist öelda, et on olnud must nädal. Kolmapäevak - viimane. Kalevi MV - viimane. 1/4-ton karikas - viimane, viimane, viimane ja viimane. See teeb kuus korda täielikku põhja. Seejuures ei saa öelda, et 1/4 ton karika viimases sõidus midagi väga valesti oleks teinud. Kuulu järgi ei tehtud midagi väga valesti ka teistel võistlustel.Tegelikult läks täna päris hästi. Meeskonnatöö loksus paika, kõik toimis. Keel vestil, higi jookseb. Tõsine müttamine. Aga teistel toimisid asjad paremini...Kui ma nüüd ei eksi, siis suutsime ühes sõidus isegi folkboodilt korrigeerimata ajas 15 sekundit sisse saada. Appi. Mida need inimesed teevad seal nendel paatidel :-) Tunda andis ka see, et ma polnud tükk aega merel käinu, meeskond kunagi selles koosseisus kokku töötanud ning keegi kunagi "vorsti" sõitmist harjutanud.. Ja kuna kogu aeg tuli mööda tekki ringi mütata (ju me siis ikka ei ole veel oma manöövrite ja mudinatega kõige kiiremad), siis oli kogu aeg ka käik selle taga kinni. vahepeal võttis minu vale asukoht 0,3kt maha. Ja spinni poomi üles sättimist, spinni valli üle vedamist teisele poole koos spinni koti endaga ning tont teab mida oli päris palju. Nagu juba mainitud - nii, et keel vestil. Päris karm sport. Füüsiline, tehniline ja konkurents on ka kuri.
Üks vahvamaid asju oli aga see kuidas meil igasugu imelikke ja vähem imelikke asju ette jäi:
Alustagem kõigepealt kummipaadist, mis eriti laisal moel meie kursile ette aerutas. Esimene küsimus oli, et ega meil bensiini pole. Kuna pidime nende pärast oma kurssi muutma, siis saatsin ma nad ilma igasuguste küsimustega teate küll kuhu. Sellele järgnes jutt teemal kuidas nemad on "seisev purjelaev" ja meie peame neile teed andma. No ja et mida ma üldse ohin, niikuinii viimased. Suurema osa mõttetust jätan siinkohal tsiteerimata. Lõppkokkuvõttes lubati mind Piritalt üles otsida ja siis vaadata. Ju plaanivad need noored härrasmehed kuskil kättemaksu ;-) Tere hommikust. Oleks raske olnud MITTE aerutada võistlevale paadile ette. Või mida sa üldse mõtled - keset lahte kummipaadiga ja bensiini pole. Äki tulidki aerutama ja bensu nuruma.
Kuna viimane start läks meil superhästi, siis oli rõõmu täis ja tulin vöörist tagasi. Siis tegi Marek aga miskise imeliku manöövri ja ma ei saanud enam midagi aru mis toimub. Toimus see, et Juko, kes tegi valestardi ja vajus pärast stardipauku meist veidi allapoole, keeras meile julmalt ette. Marek vältis lihtsalt kokkupõrget. Sinna ka meie superstart läks. Takkajärgi mõeldes ei teagi kas oleks pidanud protestima või mitte. Fakt on, et karistust kandev alus peab ISAFi nõuete järgi andma teed KÕIGILE teistele alustele. Lisaks olime meie paremal halsin ja nad pautisid vasakule. Seega tundus see natuke sellele rõhumisena, et me ei oska või viitsi protestida. No see selleks, on päris tavaline, et teine purjekas ette jääb. Hea, et pauku ei käinud. Õiget kurssi edasi sõites oleks klaasplastiputru saanud.
Sõitsime siis natuke edasi ja järsku tuli meist vaid veidi ees olnud alustelt roppu sõimu. Mingid härrasmehed arvasid, et keset purjekaid on lahe veesuuska vedada ja no muidugi kaasneb sellega see, et suusamees paneb külje maha. Sõim tuligi hetkel, kui taheti kahe ristuval kursil asuva aluse ees seda ujuvat selli glissi tõmbama. Ei mäleta kes see oli aga keegi pautis ja keegi muutis oma kurssi päris tunduvalt. Oleks otse mehe ja paadi vahel oleva liini sisse sõitnud. Meie pääsesime hämminguga.
Siuke värk ongi. Tihe värk. Tehniline. Nõuab rohkem kogemust, kui meil pakkuda. Rohkem harjutamist. Kurb, et Rootsis tiksudes lihtsalt rooste lähen. Juba avastasin, et karjun enda peale ka kuna ei saa hakkama. Peaasi, et see enesega vestlemise sündroom ei süvene.
Tänud korraldajatele ja osavõtjatele, supelahe värk oli!
Üks vahvamaid asju oli aga see kuidas meil igasugu imelikke ja vähem imelikke asju ette jäi:
Alustagem kõigepealt kummipaadist, mis eriti laisal moel meie kursile ette aerutas. Esimene küsimus oli, et ega meil bensiini pole. Kuna pidime nende pärast oma kurssi muutma, siis saatsin ma nad ilma igasuguste küsimustega teate küll kuhu. Sellele järgnes jutt teemal kuidas nemad on "seisev purjelaev" ja meie peame neile teed andma. No ja et mida ma üldse ohin, niikuinii viimased. Suurema osa mõttetust jätan siinkohal tsiteerimata. Lõppkokkuvõttes lubati mind Piritalt üles otsida ja siis vaadata. Ju plaanivad need noored härrasmehed kuskil kättemaksu ;-) Tere hommikust. Oleks raske olnud MITTE aerutada võistlevale paadile ette. Või mida sa üldse mõtled - keset lahte kummipaadiga ja bensiini pole. Äki tulidki aerutama ja bensu nuruma.
Kuna viimane start läks meil superhästi, siis oli rõõmu täis ja tulin vöörist tagasi. Siis tegi Marek aga miskise imeliku manöövri ja ma ei saanud enam midagi aru mis toimub. Toimus see, et Juko, kes tegi valestardi ja vajus pärast stardipauku meist veidi allapoole, keeras meile julmalt ette. Marek vältis lihtsalt kokkupõrget. Sinna ka meie superstart läks. Takkajärgi mõeldes ei teagi kas oleks pidanud protestima või mitte. Fakt on, et karistust kandev alus peab ISAFi nõuete järgi andma teed KÕIGILE teistele alustele. Lisaks olime meie paremal halsin ja nad pautisid vasakule. Seega tundus see natuke sellele rõhumisena, et me ei oska või viitsi protestida. No see selleks, on päris tavaline, et teine purjekas ette jääb. Hea, et pauku ei käinud. Õiget kurssi edasi sõites oleks klaasplastiputru saanud.
Sõitsime siis natuke edasi ja järsku tuli meist vaid veidi ees olnud alustelt roppu sõimu. Mingid härrasmehed arvasid, et keset purjekaid on lahe veesuuska vedada ja no muidugi kaasneb sellega see, et suusamees paneb külje maha. Sõim tuligi hetkel, kui taheti kahe ristuval kursil asuva aluse ees seda ujuvat selli glissi tõmbama. Ei mäleta kes see oli aga keegi pautis ja keegi muutis oma kurssi päris tunduvalt. Oleks otse mehe ja paadi vahel oleva liini sisse sõitnud. Meie pääsesime hämminguga.
Siuke värk ongi. Tihe värk. Tehniline. Nõuab rohkem kogemust, kui meil pakkuda. Rohkem harjutamist. Kurb, et Rootsis tiksudes lihtsalt rooste lähen. Juba avastasin, et karjun enda peale ka kuna ei saa hakkama. Peaasi, et see enesega vestlemise sündroom ei süvene.
Tänud korraldajatele ja osavõtjatele, supelahe värk oli!
Kommentaarid