„Jahtlaev Minni tahab minna!“ „Kas väike Minni?“ „Ikka väike, suur on Minna!“ Need laused putkas vahetatud, kolmapäevane eelregistreerimine laupäevasele (19/09) raudteeregatile tehtud.
Laupäevaks oli paadile kogunenud poolkruiisikonfiguratsioonis meeskond, et leida lahelt tuul, kes genu halsinurgast karabiini ära puhus, spinnakeri salaja kotist merre libistas ja värskamaitselised sahmakad nõnda mitmel korral üle meeskonna kandis, et üks vanadest Tartu purjetajatest saabus Naissaarele teekonnalt 2+3-Fm läbimärjana. Igaks juhuks oli meil lahti olnud ka vööris asunud tuulutusluuk, mistõttu märjad olid ka vahetusjalatsid.
Saarel ootas aga ees soe toniseeriv männiõhk ja, mis peamine, töö Trans-Nargen kiirrongitrassi liiprivahetajana. Jahtlaeva Vesilennuk ekipaaž oli muidugi nördinud, et raudteeremondiks puudub korralik projekt ja vajalikud kooskõlastused. Siiski õnnestus purjetajail raudteekompanii usaldusväärsust kiirgava peainseneri juhendite kohaselt vahetada puust ja pehkinud liiprid betoonist pehkimatute vastu ning lõhkuda ära naelte tagumiseks mõeldud suur haamer. Meenutati lööktööd BAM-il.
Sõita sai nii väikese ja ilmselt isetekkelise (aga samas uuema), kui ka suurema, kuid selgelt vanema veeremiga. Viienda koha eest 10. raudteeregatil kingiti puust kapp (käändub kapp, kapa, kappa, mitte kapp, kapi, kuigi viienda koha eest võiks ka kapi saada) ja võimaldati süüa suurepärast hernesuppi.
Tagasiteel tõmbasime võistlustel kasutuks osutund spinnakeri, kes end kotis sassi oli ajanud, halsinurgast üles, lasime alla tagasi, heiskasime uuesti ning suundusime otsejoones puksiiri ja suure punase söepargase vahelise trossi suunas. Jahtlaevalt Viru, nagu hiljem selgus, tehti hoiatav telefonikõne, millest teada andvat helinat meist muidugi keegi ei kuulnud. Virul valmistuti merepäästeoperatsiooniks, aga õppinud väikelaevnikud olid juba ammu mõistnud vajadust halssida, mistõttu möödusime punasest ohust ohutult. Lisaks vedas ka sellega, et kurss kodusadama suunas muutus soodsamaks.
Edit: sõidu träkk lisandub siia lähipäevadel, pildid on siin: http://www.arbuarkel.ee/~sulev/up/Pildid/Raudteeregatt2009/Raudteeregatt2009.html
Laupäevaks oli paadile kogunenud poolkruiisikonfiguratsioonis meeskond, et leida lahelt tuul, kes genu halsinurgast karabiini ära puhus, spinnakeri salaja kotist merre libistas ja värskamaitselised sahmakad nõnda mitmel korral üle meeskonna kandis, et üks vanadest Tartu purjetajatest saabus Naissaarele teekonnalt 2+3-Fm läbimärjana. Igaks juhuks oli meil lahti olnud ka vööris asunud tuulutusluuk, mistõttu märjad olid ka vahetusjalatsid.
Saarel ootas aga ees soe toniseeriv männiõhk ja, mis peamine, töö Trans-Nargen kiirrongitrassi liiprivahetajana. Jahtlaeva Vesilennuk ekipaaž oli muidugi nördinud, et raudteeremondiks puudub korralik projekt ja vajalikud kooskõlastused. Siiski õnnestus purjetajail raudteekompanii usaldusväärsust kiirgava peainseneri juhendite kohaselt vahetada puust ja pehkinud liiprid betoonist pehkimatute vastu ning lõhkuda ära naelte tagumiseks mõeldud suur haamer. Meenutati lööktööd BAM-il.
Sõita sai nii väikese ja ilmselt isetekkelise (aga samas uuema), kui ka suurema, kuid selgelt vanema veeremiga. Viienda koha eest 10. raudteeregatil kingiti puust kapp (käändub kapp, kapa, kappa, mitte kapp, kapi, kuigi viienda koha eest võiks ka kapi saada) ja võimaldati süüa suurepärast hernesuppi.
Tagasiteel tõmbasime võistlustel kasutuks osutund spinnakeri, kes end kotis sassi oli ajanud, halsinurgast üles, lasime alla tagasi, heiskasime uuesti ning suundusime otsejoones puksiiri ja suure punase söepargase vahelise trossi suunas. Jahtlaevalt Viru, nagu hiljem selgus, tehti hoiatav telefonikõne, millest teada andvat helinat meist muidugi keegi ei kuulnud. Virul valmistuti merepäästeoperatsiooniks, aga õppinud väikelaevnikud olid juba ammu mõistnud vajadust halssida, mistõttu möödusime punasest ohust ohutult. Lisaks vedas ka sellega, et kurss kodusadama suunas muutus soodsamaks.
Edit: sõidu träkk lisandub siia lähipäevadel, pildid on siin: http://www.arbuarkel.ee/~sulev/up/Pildid/Raudteeregatt2009/Raudteeregatt2009.html
Kommentaarid