Laupäeval toimunud KJK Sügisregatile vedas end seitsme maa ja mere tagant kohale ka Minni endine kapten. Kes oli viimase kuu aja jooksul vaid korra merele saanud ja sedagi hooopis teistsuguse paadiga hoopis teistsugusel võidusõidul. Küll aga olid viimatised võidõidud ja peamiselt taktikalised vead ning möödapanemised andnud küllalt mõtteainet vahepealsel ajal. Nagu edaspidisest asjade käigu kirjeldusest välja tuleb on ilmselge, et ”asenduskapteni” või kahe kapteniga sõitmisel on omad miinused.
Kuna mina isiklikult olin spinnistarti teinud vaid ühe korra ja seda ka Rootsis Dufour 34 peal shorthanded sõidus, siis puudus tegelikult igasugune kogemus selle läbi viimiseks ning jäime ka starti natuke hiljaks. Suurem osa kambast alustas kohtunike laeva poolt äärest ning sai ka koheselt pärast pauku minema. Kui ma ei eksi käis juba järgmise grupi hoiatussignaal sel ajal, kui olime veel stardiliini ääres. Meist halvemini läks veel Vesilennukil ja Enelil. Viru startis küll kohtunike laeva poolt äärest, kuid kandus meie ja ülemiste vahele, et sealt puhast tuult leida.. Minu plaan oli igatähes hoida rohkem kalda äärde ja loota sealt veidi rohkem rõhku saada. Kuna tuult ei olnud ka liiga palju, siis otsustasin sõita võimalikult ”kiiret nurka”, et hoida spinnis võimalikult hea vedu ning mitte lasta pisikestel eksitustel käiku kinni puua. Otse alla sõitmine teatavasti on kuratlikult keeruline. Seoses tavapärasest suurema nurgaga saime ka veelgi rohkem kalda alla hoida. Näiteks Viru sõitis pärast kohtunike laeva juurest kalda poole tulemist enamvähem tavalist otse alla nurka (ühe halsiga nagu meiegi) ning jäi ülejäänud grupi ja meie vahele. Fakt oli aga see, et kõik vastupidisel halsil lahe keskele hoidnud paadid hävisid seal korralikult. Vähemalt võrreldes meie suhteliselt kehva stardi saanud kambaga. Esimeses allatuulemärgis olimegi kogu suure kambaga jälle koos ja asi läks huvitavaks. Tõmbasime genoa hetk liiga vara üle, et olla valmis äkkmanööverdamiseks ning kindlasti märgis mitte kõrgust kaotada. Sättisin genu paika, et veel 40m ”kahe purje vahel” olla ning seejärel spinn märgis kinni püüda. See oleks ka hea plaan olnud, sest tuule nurk oli täpselt õige ja spinn oli genu taga veel tuult täis ning vedas. Järsku karjatas aga Peeter, et spinn alla ja lasi spinnifalli lahti. Topp eemaldus paadist ja jäi lehvima. Kiiruga tõmbasin genu veidi peale ja korjasime spinnakeri vette kukkumise piirilt kokku. Märki läksime juba puhtalt genuga. See oli vist see hetk, kus oleks vaja olnud seletust, et kes siiski korraldusi annab ja kuidas asjad töötavad. Aga järgmine kord oleme targemad.
Blanca rebis kohe märgis veidi eest ära, Pille-Riin ja Viru jäid lähemale. Kuna tuult oli vähe sain trimmi ilusti paika ja peatselt hakkasime liikuma natuke paremini kui Viru ja Pille-Riin. Suuremat edu sellel lühikesel otsal kahjuks saavutada ei suutnud. Võibolla oli meie eeliseks fakt, et tegu oli ühel halsil krüssuga ning mingi hetk andsin ka purjesid veidi järgi ja ei läinud enam 100% teravalt. Leila läks aga meist mööda nagu postist ja see oli võrdlemisi häiriv. Tee mis tahad... Trimmi või timmi.
Järgnes vahva spinniots, kus hoidsime end Leila ahtris (hammastega) kinni olukord oli pingeline. Tagapool käis tihe võitlemine Viru ja Vesilennuki vahel, kes teineteist kõvasti katta ja luhvata üritasid. Samas kambas oli ka Eneli ning kuskil meie lähedal ka Pille-Riin. Selle allatuule otsa proovikiviks oli märk, mille võtmisel tuli halssida ja minna praktiliselt külgtuulde. Muidugi polnud sellist manöövrit keegi enne harjutanud ja puudus otsene arusaam mis täpsemalt juhtuma hakkab. Juhtus see, et ajastus halsiks oli 100% täppi. Küll aga ei osanud mina tüürimehele öelda, et pärast märki ei ole puhtfüüsiliselt võimalik halssimise ajal külgtuulde keerata. Igatähes kukkus spinn hetkeks poomi halssimisel kokku ning andsin käsu paat järgi keerata ning tõmmasin groodi sisse ja lasin ka teisel pool järgi. Siis tuli mängu see, mida ma ei osanud kogenematusest öelda, ning keerasime külgtuulde veel siis, kui spinnipoom paigas ei olnud. Peeter, kes poomiga parajasti maadles, lendas lupsti üle parda. Järgnevad sekundid möödusid millisekunditena. Tüürimees karjus, et pakstaagid, ise arvasin, et grootsoot. Olin ise ainus mees, kes oleks neid päästa saanud. Vaatasin hetkeks Peetri poole, kes vees oli, et vajadusel talle enne alla pardasse järgi hüpata, kui ta paadist eemaldub. Peeter oli jalgupidi mingis otsas kinni ja ei eemaldunud. Vaatasin üle groodi ja pakstaagid ning kõik oli klaar. Läksin Peetrile ”appi”. Peeter oli aga vahepeal saanud ühe käe ümber reelingutrossi ja oli suhteliselt tugevasti paadi küljes kinni. Kiirust oli seejuures ligi 7 sõlme ning Peetri vettekukkumisest oli möödunud ca 10 sekundit. Otsustasin Peetri välja tõmbamise asemel tegeleda spinnakeriga, mis meid endiselt broachis hoidis. Ka kaks teist meeskonnaliiget olid sarnaselt minule vaadanud, et Pets saab hakkama küll ja tegeleme parem tähtsamate asjadega. Ilmnes, et spinn oli kaheksas ümber vöörstaagi ning nii ülemine kui alumine ots olid tuult täis ning vedasid. Klaarimise ajal sai Peeter minu selja tagant kuidagi pardale, ning asus spinnipoomi paigaldama. Esimese raksuga ainult kahjuks valele poole pardasse. See sai aga klaaritud ning välgukiirusel oli meeskond kallutama kamandatud ja toimus aktiivne spinni ning groodi trimm. Kogu nalja käigus kaotasime kõigest 30 meetrit. Tehke järgi, me ise ka ei oskaks vist teist korda enam nii hästi ;-) Ma küll ei näinud aga on mingi kahtlus, et Peeter lükkas ujudes hoogu juurde.
Viimane allatuule märk läks nagu valatult. Seal möödusime Leilast, kelle spinn eraldus paadist 6-7m järel ja millega nad seejärel kala püüdma asusid. Selja taga broachis ka Vesilennuk. Samal otsal oli veel poolel teel märki Eneli oma spinni täiesti ribadeks tõmmanud, ning lähenes broachivale Vesilennukile juba genuga. Igatähes järgnes sellele vaba krüss ühel halsil otse muulide vahelt sisse. Aga tuult oli tunduvalt rohkem kui enne. Pulbaga paatidele enam meist vastast ei olnud... Viru ja Vesilennuk ei lähenenud tagant. Eneli sõitis Vesilennukist mööda niiet ludises. Pille-Riin jäi meist ettepoole, kuhu oli saanud ajal, mil Peeter üle parda oli, kaugenes. Möödus Leila...
Lõppkokkuvõttes kaotasime korrigeeritud ajas Leilale 12 sekundit ja Pille-Riinile 30 sekundit. Ja tulemus 6. Koht 9 seas. Kui ma päris aus olen, siis oli see üks väheseid sõitusid, kus me TÕESTI oleks väärinud seda 4. Kohta. See oli SUPER sõit! Ja muidugi ka super koosviibime ning saun Egoni juures! Niiet tasus ära küll kaugelt maalt korraks kamandama ja möirgama tulla.
Pildid: http://picasaweb.google.com/purjekasminni/29082009Sugisregatt#
Kommentaarid