Siis kui Minni esimest korda ööklubi Piraat uksest sisse veeres, oli ta veel päris nägus alus. Siis hakkas Andres tükke küljest ära võtma. Nüüd ei usu enam keegi, et tegu Minniga on. Kui just nimesilti pimesi ei usuta. Seis on päris hale.
Aga parem ongi. Sest Polarised on teatavasti tehtud põhust ja plastiliinist. Iga jupp, mis küljest ära tuleb, toob uusi üllatusi. Täna selgus näiteks, et üks teki ja kere ühendust tugevdav "vahesein" oli viimased 18 aastat vett kogunud. Toimus vist midagi sellist: keegi kuskil otsustas, et need "vaheseinad" oleks tore seestpoolt silma järgi kokku lamineerida. See on siis võtta tükk vineeri ja lamineerida see kinni nii, et toimiks diagonaaltalana teki ja kere vahel. St hoiaks tekki üleval. Siis tuli kas järgmine härrasmees või see sama ainult suurema pohhuiismiga, ning lasi otse keset vineeri, kahe laminaadi vahele, poldiaugu pardaliistu kinnitamiseks. Aga mutri panek oli vähe keeruline vist, ots ju ei paistnud. Nii see polt sinna jäi. Üks ots vineeris, teine väljast vapralt pardaliistu hoidmas. Ime, et mõne broachi käigus välja ei kukkunud. Igatähes 18 aastat vett seal vahes oli teinud oma töö ja nüüd seina pole.
Teisisõnu - lõigati välja ning peatselt lamineeritakse uus asemele. Ka gelcoatil on selle aasta agarast purjetamisest kahjustusi natuke rohkem kui eeldasime, ning lappimist on isuga. Nii kokpitis kui parrastel. Eimidagi hirmsat muidugi, puhas kosmeetika. Ka veeliini punasest triibust oli saanud midagi muud, kui punane triip. Mõeldud tehtud, eemaldamiseks kulus Andresel ja Atsil kombineeritult 7 töötundi. Hea lihtne asi, eks. Pardad said ka hempeli pastat maitsta, kuna selle happega ei taha küll pärast meie supersiledat põhja ja mürki leotada.
Kõige vahvam on aga see, et meil on naabrid. Sain mõlemad korraga pildile ka:
Aegajalt lülitatatakse koledalt möirgavad masinad välja ja küsitakse, et kas keegi koputas.
Aga parem ongi. Sest Polarised on teatavasti tehtud põhust ja plastiliinist. Iga jupp, mis küljest ära tuleb, toob uusi üllatusi. Täna selgus näiteks, et üks teki ja kere ühendust tugevdav "vahesein" oli viimased 18 aastat vett kogunud. Toimus vist midagi sellist: keegi kuskil otsustas, et need "vaheseinad" oleks tore seestpoolt silma järgi kokku lamineerida. See on siis võtta tükk vineeri ja lamineerida see kinni nii, et toimiks diagonaaltalana teki ja kere vahel. St hoiaks tekki üleval. Siis tuli kas järgmine härrasmees või see sama ainult suurema pohhuiismiga, ning lasi otse keset vineeri, kahe laminaadi vahele, poldiaugu pardaliistu kinnitamiseks. Aga mutri panek oli vähe keeruline vist, ots ju ei paistnud. Nii see polt sinna jäi. Üks ots vineeris, teine väljast vapralt pardaliistu hoidmas. Ime, et mõne broachi käigus välja ei kukkunud. Igatähes 18 aastat vett seal vahes oli teinud oma töö ja nüüd seina pole.
Teisisõnu - lõigati välja ning peatselt lamineeritakse uus asemele. Ka gelcoatil on selle aasta agarast purjetamisest kahjustusi natuke rohkem kui eeldasime, ning lappimist on isuga. Nii kokpitis kui parrastel. Eimidagi hirmsat muidugi, puhas kosmeetika. Ka veeliini punasest triibust oli saanud midagi muud, kui punane triip. Mõeldud tehtud, eemaldamiseks kulus Andresel ja Atsil kombineeritult 7 töötundi. Hea lihtne asi, eks. Pardad said ka hempeli pastat maitsta, kuna selle happega ei taha küll pärast meie supersiledat põhja ja mürki leotada.Kõige vahvam on aga see, et meil on naabrid. Sain mõlemad korraga pildile ka:
Aegajalt lülitatatakse koledalt möirgavad masinad välja ja küsitakse, et kas keegi koputas.
Kommentaarid