Pigem siiski lugupidamatuse. Viimase nädala aja jooksul, kõige suurema tõenäosusega esmaspäeval enne kl 17:15 sõideti minni ahtrile otsa. Ja mitte natuke. ca 40cm kriim mööda parrast ja kahest kohast gelcoat lahti. Pauk oli ka nii tugev, et lõi sel talvel plastitud teki ja kere ühenduskoha sisse praod. Optimistiga sellist pauku juba ei tee. Siin pidi ikka tõsine inerts olema. Väga häbiväärne. Ole vähemalt mees ja tunnista, kui väikese eksituse teed. Kõigil juhtub. Aga et meil kodusadamas säärast asja varjatakse, ei ole hea märk.
Esialgu läks hermeetik peale ja talvel tuleb jälle kõik lahti lihvida, tükid küljest maha kruvida, uuesti plastida, pahteldada, lihvida, värvida... Kõik see töö, mis paar kuud tagasi tehtud sai...
Esialgu läks hermeetik peale ja talvel tuleb jälle kõik lahti lihvida, tükid küljest maha kruvida, uuesti plastida, pahteldada, lihvida, värvida... Kõik see töö, mis paar kuud tagasi tehtud sai...
Kommentaarid
siiski ei olnud ja paadid omavahel kokku ei puutunud. Jagan täiesti Andrese arvamust, et eks ikka tuleb ette äpardumisi ja pean samuti loomulikuks, et oma vigu tunnistatakse ja vajadusel korvatakse enda tekitatud kahju, aga õnneks on selles osas minu senised kogemused KJK-s ka väga positiivsed olnud - pigem ikka suhtutakse nii enda kui teiste varasse austusega ja mingit üldist
pahatahtlikku hoolimatuse või varjamise trendi ei ole ma täheldanud.