Minni ja meeskond on see nädal iga päev merel käinud ja püüdnud end nädalavahetusel toimuvaks Suveöö Rahvaregatiks ette valmistada. Eilne "trenn" ehk KJK Delfi Kolmapäevaregatt oli aga vast kõige intensiivsem.
Kuna mootor on meil juba tükk aega remondis, siis oleme pidanud vaid purjejõul hakkama saama. Ja kui Kalevi Jahtklubi ujuvkai ääres puhanguti 10m/s tuult viskab, on see ikka üks tõsine ettevõtmine. Tänu läänekaare tuultele on see olnud selline tõsine lingu heitmine - jooksuga pontoonide vahelt välja ja siis kõva kiirendus allatuult jõe poole ning krüss muulide vahelt välja. Tuleb juba päris hästi välja. Alguses meenutas Jamaika bobikelgu meeskonda.
Start oli meil seekord keskpärane, kuna me ei saanud päris täpselt aru kui palju meil liinini ruumi on. Umbes kella pealt me selle liini siiski ületasime, kuid kiirus polnud suurem asi. Aga ka see tuli. Natuke timmimist ja juba krüssasimegi Paljassaare poole. Tallinna poolt läbi nagu läänekaare tuultega ikka. Käik oli meil keskpärane ja nii ei olnudki meil ei suurt võitu ega suurt kaotust. Leila läks altpoolt natuke kiiremini ja Tuulelaul, kes peal pool parema stardi tegi, umbes sama kiiresti ülevalpool. Kuna rajaks oli vaid üks märk, Paljassaare ehk nr 4 märk, siis erilist kunsti seal ei olnud. Üks õigeaegne paut Naissaare poole ja tuld. Pärast pikka timmimist saime käigu 9-10m/s puhuvas tuules päris heaks. Foka vedas ja groot oli ilus lame ning pidevalt tuules. Eneli oli väga lähedal, Tuulelaul ja Leila sõitsid eespool oma sõitu. Pikapeale õnnestus meil eneli eest mõned meetrid ära libiseda ning jõudsalt Tuulelaulule järgi jõuda. Paljassaare juures polnudki seda vahet enam niiväga palju. Saime isegi aru, et tegemist on ikkagi Tuulelaulu, mitte Leilaga.
Märgis tabas meid aga katastroof. Kaks valestarti teinud ORC II arvestusgrupp jõudis kohale. Ja nii õnnetult, et Leila pääses täpselt enne neid vabas tuules märki võtma, Tuulelaul kaotas segatud tuule pärast natuke kõrgust ning meie jäime kogu mansa keskele. Sõideti läbi nii ülevalt kui alt ja ka 170m (?!?) ülekrüssu ei päästnud meid ja pidime karpi sattunutena märgis halsi tegema, uuesti üles sõitma ning siis veel ühele peletisele ruumi andma ja vallama kuskil teises lahe otsas. Väga kole... Seda kõike oleks võinud ju ette näha, kuid... Ikka jube kiiresti liiguvad need suured paadid. Justkui välk selgest taevast olid nad kõik meil seljas. Ka Enelil ja Virul meie taga olid omad probleemid, kuid Enelil läks piisavalt hästi, et meist märgis mööduda. Järgnes tõsine allatuule ots, kus spinnisoot naha märjaks ja käed nõrgaks võttis. Mitte, et krüssu otsal leitvaageni vedamisest käed niigi läbi poleks olnud. Kuidagi õnnestus meil sõita Enelist natuke kiiremini ja tulenevalt sellest, et märgis kõvasti ruumi pidime andma, pidime ka natuke rohkem alla sõitma. Mis oli päris tükk tegemist, kuna laine oli suur ja oht broachida täiesti olemas. Finišis olime aga Eneliga suisa nii lähestikku, et kohtunik ei jõudnud piisavalt tihedalt vilet anda. Võistlusprotokollis finišeerisime isegi sama sekundi sees ning edestasime konkurenti vaid palliga. Leila ja Tuulelaul olid end pea täpiks sõitnud. Paremini märki võtnud Viru tegi allatuule otsal head sõitu ja lõi palliga. Kokkuvõttes 4. koht Eneli ja Loviise ees, kes miskipärast ei finišeerinud. Nagu ma nägin ei sõitnud nad ka spinnakeriga, niiet ei oska öelda mis seal juhtus. Igatähes vägev, et nad stardis olemas olid ja järgmine kord kindlasti uuesti! Võibolla oli ehk esimeseks võidusõiduks ainult liialt tuult ning lainet. Minu jaoks oli kindlasti hooaja kõige kurnavam sõit.
Kuna mootor on meil juba tükk aega remondis, siis oleme pidanud vaid purjejõul hakkama saama. Ja kui Kalevi Jahtklubi ujuvkai ääres puhanguti 10m/s tuult viskab, on see ikka üks tõsine ettevõtmine. Tänu läänekaare tuultele on see olnud selline tõsine lingu heitmine - jooksuga pontoonide vahelt välja ja siis kõva kiirendus allatuult jõe poole ning krüss muulide vahelt välja. Tuleb juba päris hästi välja. Alguses meenutas Jamaika bobikelgu meeskonda.
Start oli meil seekord keskpärane, kuna me ei saanud päris täpselt aru kui palju meil liinini ruumi on. Umbes kella pealt me selle liini siiski ületasime, kuid kiirus polnud suurem asi. Aga ka see tuli. Natuke timmimist ja juba krüssasimegi Paljassaare poole. Tallinna poolt läbi nagu läänekaare tuultega ikka. Käik oli meil keskpärane ja nii ei olnudki meil ei suurt võitu ega suurt kaotust. Leila läks altpoolt natuke kiiremini ja Tuulelaul, kes peal pool parema stardi tegi, umbes sama kiiresti ülevalpool. Kuna rajaks oli vaid üks märk, Paljassaare ehk nr 4 märk, siis erilist kunsti seal ei olnud. Üks õigeaegne paut Naissaare poole ja tuld. Pärast pikka timmimist saime käigu 9-10m/s puhuvas tuules päris heaks. Foka vedas ja groot oli ilus lame ning pidevalt tuules. Eneli oli väga lähedal, Tuulelaul ja Leila sõitsid eespool oma sõitu. Pikapeale õnnestus meil eneli eest mõned meetrid ära libiseda ning jõudsalt Tuulelaulule järgi jõuda. Paljassaare juures polnudki seda vahet enam niiväga palju. Saime isegi aru, et tegemist on ikkagi Tuulelaulu, mitte Leilaga.
Märgis tabas meid aga katastroof. Kaks valestarti teinud ORC II arvestusgrupp jõudis kohale. Ja nii õnnetult, et Leila pääses täpselt enne neid vabas tuules märki võtma, Tuulelaul kaotas segatud tuule pärast natuke kõrgust ning meie jäime kogu mansa keskele. Sõideti läbi nii ülevalt kui alt ja ka 170m (?!?) ülekrüssu ei päästnud meid ja pidime karpi sattunutena märgis halsi tegema, uuesti üles sõitma ning siis veel ühele peletisele ruumi andma ja vallama kuskil teises lahe otsas. Väga kole... Seda kõike oleks võinud ju ette näha, kuid... Ikka jube kiiresti liiguvad need suured paadid. Justkui välk selgest taevast olid nad kõik meil seljas. Ka Enelil ja Virul meie taga olid omad probleemid, kuid Enelil läks piisavalt hästi, et meist märgis mööduda. Järgnes tõsine allatuule ots, kus spinnisoot naha märjaks ja käed nõrgaks võttis. Mitte, et krüssu otsal leitvaageni vedamisest käed niigi läbi poleks olnud. Kuidagi õnnestus meil sõita Enelist natuke kiiremini ja tulenevalt sellest, et märgis kõvasti ruumi pidime andma, pidime ka natuke rohkem alla sõitma. Mis oli päris tükk tegemist, kuna laine oli suur ja oht broachida täiesti olemas. Finišis olime aga Eneliga suisa nii lähestikku, et kohtunik ei jõudnud piisavalt tihedalt vilet anda. Võistlusprotokollis finišeerisime isegi sama sekundi sees ning edestasime konkurenti vaid palliga. Leila ja Tuulelaul olid end pea täpiks sõitnud. Paremini märki võtnud Viru tegi allatuule otsal head sõitu ja lõi palliga. Kokkuvõttes 4. koht Eneli ja Loviise ees, kes miskipärast ei finišeerinud. Nagu ma nägin ei sõitnud nad ka spinnakeriga, niiet ei oska öelda mis seal juhtus. Igatähes vägev, et nad stardis olemas olid ja järgmine kord kindlasti uuesti! Võibolla oli ehk esimeseks võidusõiduks ainult liialt tuult ning lainet. Minu jaoks oli kindlasti hooaja kõige kurnavam sõit.
Kommentaarid