Jälle need ameerika mäed

Nagu eelmises loos mainitud algas Muhu Väina regatt nukras toonis sõidu katkestamisega. Ka järgmine etapp polnud oluliselt parem. Sõit Pärnust Roomassaarde algas valuliselt. Tuul vaikis juba tunnike-kaks pärast starti ning Pärnust Kihnuni kulus aega ca 12 tundi. Sealt oli aga veel oi oi kui palju minna. Ning ka tuul oli maha vaikinud ning edu seni kaugel ahtris olnud jahtlaevade Luisa, Kadri ja Aida ees muutus Kihnu külje all negatiivseks. Nimelt ootasime neid seal tubli tunni järgi. Seejärel seisime seal ligi tunni tuulevaikuses. Esimesena murdus meie konkurentidest Tuulelaul, kes katkestas ja slepis Roomassaare poole teele asus. Olime nendega 6-8h meeleheitlikus võitluses kord olematutes kord peaaegu eksisteerivates tuuleoludes, kus suutsime neid siiski oma ahtris hoida. Aga meile mõlemile rõhus peale järgmise päeva Roomassaare Ringi start, milleni aeg järjest maha tiksus. Ja üleval oli kell 4 öösel terendav kontrollaeg, millesse meie grupi esimene paat jõudma pidi. Ühegi kalkulatsiooni kohaselt gruppi juhtinud Edasi sinna jõuda poleks tohtinud. Reaalselt oli aga kiireimaks jahiks hoopis lätlaste Kolibri, kes jõudis finišisse 9 minutit pärast kontrollaega. Jällegi, puhas kohtunike tegematajätmine - kõigil võistlusgruppidel oli sama kontrollaeg. Nii esimesena startinud superkiiretel 40+ jalastel alustel kui ka 25 minutit hiljem startinud kõige aeglasemal ORC grupil ehk meil. Tulles nüüd katkestamise juurde tagasi - katkestasime võistlussõidu ja asusime Roomassaare poole teele sõsarlaev Pille-Riinu slepis (kus muuseas oli väga rõõmus seltskond ja meeleolu ning teekond läks nagu ludinal). Omakorda oli tegelikult sõsarlaev veel ka jahtlaev Vesta slepis. Pärast 3-4h tõusis tuul ning tekkis laine ja otsustasime edasi liikuda purjede jõul. Nägime ära ka tubli äikesepagi, millega võitlemiseks suisa foka ja 1. rehviga sõitma pidime. Ja seejuures ka Vestast ja lõpuni slepis sõitnud Pille-Riinust möödusime.

Roomassaares anti start lühirajasõidule, kus distantsiks 2,2 miili vastutuult ja 2,2 miili allatuult sõitu. Paari õnnestunud paudi ja halsi abil suutsime kõigist sõsarlaevadest peale kaugel ees läinud Edasi mööduda ning finišeeruda suurepärasel 4. positsioonil. Seda siis korrigeerimata ajas. Korrigeeritud ajas olime saatuse tahtel 7. positsioonil. Oli ausalt üks parimaid sõite nii Minni kui meeskonna ajaloos. Tõsine motivatsioonilaeng pärast eelnevait kahte lõpuni sõitmata sõitu. Hetkeline ehmatus finišiprotokolli nähes asendus rõõmsa olenguga sadamas, kus sai koos j/l Eneli meeskonnaga rõõmus sigari ja portveiniõhtu korraldatud.

Roomassaare-Virtsu etapil tegime samuti suurepärast sõitu.Sel sõidul toimus ka palju muud huvitavat - näiteks suutsime sattuda säärase tuule keeramise peale, et kurss muutus ligi 90 kraadi. Näha vabatuules Blanca ja Tuulelaulu ülemvõimu. Mööduda venelaste imepaadist Prizrakist, kaotada Prizrakile, läheneda Edasile nii, et suutsime palja silmaga peanuppe pardal eristada, kaotada Edasi silmist, kuna nad sõitsid silmapiiri taha.....  Ja veel enne finišit õnnestus mööduda taktikalise vea teinud Tuulelaulust, kes generaalkursist liiga kaugele kaldust ning pea tuulevaikuses finišeeruma pidi. Tulemuseks igati tubli 8. koht korrigeeritud ajas.

Virtsu-Dirhami etapil pidime juba esimese tunni sees tunnistama fakti, et meie spinnaker meid nii teravatel kurssidel kiireimate konkurentidega samaväärselt edasi ei vea ja vajab hädasti väljavahetamist. Või siis alternatiivselt kõvemat meeskonda, kes tast rohkem välja suudaks pigistada. Igatähes tegime meeskonnaga ühise otsuse võtta täiesti teine kurss ja mööduda Kessu saarest mandri poolt, kust keegi teine polnud minna otsustanud. Ja tegelikult oli see ka kõigil õige otsus, kuna mandrist eemalt minnes tuli pilvede alt tuul varem ning meie pidime tükk aega Kessu taga pea seisma ning konkurentide edenemist vaatama. Ometi suutsime teistega samale trajektoorile jõudes head sõitu teha ning  Voosi kurku ehk siis Vormsi ja Noarootsi poolsaare vahele jõudes konkurendid silmapiirile ja ka binoklita eristatavaks sõita. Tuul, millega seni polnud õnnistatud, oli selleks ajaks aga kasvanud. Ja tublisti. Kuna meie tuuleinstrumendid polnud juba paar viimast etappi elumärki näidanud, siis julgeks tagumenditunnetuse järgi pakkuda, et iilid küündisid üle 10m/s. Rehvisime ja krüssasime rõõmsalt Voosi kurgust läbi. Seejuures suutsime mööduda LYS grupi jahist Marie, hiljem sõsarlaevast Aida. Pärast Voosi oli tee Dirhamini pea külgtuules ning vaatamata parimatele pingutustele ei suutnud me kinni püüda sõsarlaeva Blanca-t, ent vähemasti suutsime nende edu kahandada 6 sekundi peale. Tulemus igati arvestatav 11. koht. Natuke jäi küll kripeldama fakt, et meist palli poolest näiliselt kiirem olev jaht Aida, meid siiski korrigeeritud ajas edestas....

Tulemus oli aga seesugune, et kokkuvõttes olime viimase võistlussõidu eel 7. kohal oma grupis ning kiireim Polaris peale imemehi Edasil grupis, kus 18 paadi seas oli joonel suisa 11 Polarist. Mis oli merel maruvahva - sarnased käiguomadused hoidsid absoluutselt kõigil etappidel pinget üleval.

Viimase sõiduga algas aga meie allakäik. Esimese veana tuleks märkida, et oleks siiski pidanud paadist kogu üleliigse ja määruste kohaselt ebavajaliku välja viskama. Nimelt oli meil arvutuslikult paadis 150kg sodi alustades mustadest sokkidest ja aluspükstest ning lõpetades koletu õlle-gini ning muu vägeva tagavaraga. Isegi pilsist vett ei võtnud me välja, vot nii loiuks olime juba läinud.... Aga see ei muutnud tegelikult midagi. Tulenevalt kapteni tähelepanematusest ja allumisest tibatillukestele tuule keeramistele ning konkurentide Aida, Kolibri ja Prizraki katmis- ning kontrollimiskatsetest sattusime valesse rajaäärde ning olime lõpuks suisa nii karbis, et pealetuule märk oli traaversis ja ka tuule keeramistele ei saanud enam pautidega vastata. Imekombel suutis Prizrak veel viimasel hetkel supist välja murda, kuid meie ja Blanca mitte. Olime jäänud viimasteks oma grupis. Ja et see kõik veel valusam oleks, suutis Blanca pea olematus tuules spinnakeri all meist ka mööda sõita. Nii tuligi vastu võtta viimane koht ja pea maksimaalne arv karistuspunkte viimaselt etapilt. Veel kurvemini läks jahtlaev Luisal, kes sellel etapil üldse aega ei jõudnud ning seetõttu üldkokkuvõttes 3. kohalt 5. kohale kukkus. Meie... No meiega läks asi huvitavaks. Teadetetahvlile pandi üles tulemused ja justkui oleks meie Blancaga imekombel aega saanud ning meie ees olevad jahid ei jõudnud. Järgnes tõsine sahmerdamine ja sagimine, kuna olukorraga tutvumise hetkel oli protestide esitamise lõpptähtajani vaid 1 minut. Ja see minut möödus. Õnneks jõuti peagi selgusele, et kohtunikud olid eksinud. Vead parandati ja lõppkokkuvõttes saime Muhu Väina regatil 13. koha.

Aga sellest kohaarvestusest on mul omamoodi arusaam. Nimelt otsustas Avamere Komisjon, mis on Eesti Jahtklubide Liidu avamerevõistluste eest vastutav organ, et sel aastal toimub palliarvestus endiselt tavapärase Time on Time Inshore (lühirajad) ja Time on Time Offshore (pikemad otsad) alusel ning samaaegselt katsetatakse Performance Curve palliarvestust, mis võtab lisaks ajale arvesse ka distantsi ning valitsevad tuuleolud. Tulemused peaks postitama paralleelselt, ent tegelik arvestus toimuks tavapärasel aja korrigeerimise meetodil. Et kohtunikud harjuks, võistlejad saaks palliarvestuse erisusi võrrelda ja ei tormataks liialt rutakalt seniavastamata ja läbikäimata radadele. Mõeldud tehtud. Aga mitte päris. Mingil täiesti arusaamatul kombel kinnitas Eesti Jahtklubide Liidu juhatus hoopis kolmanda variandi palliarvestusest, mis on Performance line. See arvestab nii distantsi kui ka ajaga. Millega see aga ei arvesta on fakt, et meie väikeses Eestis puudub korralik ORC mõõtmine ning mõõdukirjad on võrdlemisi kaugel reaalsest situatsioonist ja ebatäpsed. Nii näiteks pidi Minni edestama absoluutselt kõiki oma grupi paate füüsiliselt, kuid varasema arvestuse kohaselt pidime edestama vaid ca 50% grupist. Aga kuidas saaks seda teada EJL juhatus, mille esimeheks on mootorpaadimees Jüri Käo, et mis see endaga tegelikult kaasa toob? Et absoluutselt kõigis arvestusgruppides on kaos ning kõik tulemused viimseni läbipaistmatud. Tõsi, EJL juhatuse koosolekul 16.02.2010, kus see sigadus kinnitati, oli ka Marko Lilienthal, kes on kaunis edukas purjetaja. Ent millest ta siiski täpsemalt mõtles? Tean väga hästi, et selle avalikult välja ütlemine mulle sõpru juurde ei too, kuid - arulage lahmimine ja suvaliste "uudsete lahenduste" katsetamine Eesti Meistrivõistlustel Avamerepurjetamises ning Eesti Avamere Karikal purjetamist mereriigis edasi ei vii. Nüüdseks on ka selge, et nii Minni kui ka paljud teised (ehk isegi suurem jahtidest?) järgmine aasta enam Performance Line'i arvestuse alusel võistlema nõus ei ole. Eks näis mis tulevik toob ja kuidas edasi minnakse.

Suurepärane kokkuvõte Performance Line vs Time on Time teemast on Tuulelaulu blogis: Kes tegelikult Muhu Väina võitis?

Aga mis maitse siis lõppkokkuvõttes selleaastasest purjetamise tippsündmusest jäi? Päris hea :-) Tõestasime endile, et suudame püsida kiireimate paatidega konkurentsis. St nende kiireimate paatide sekka ei saa lugeda Edasit. Nad on veel kiiremad kui kõige kiiremad. Aga me oleme tohutult arenenud. Palliarvestus või 1:1 võitlus Polariste vahel ilma igasuguse pallita - säärastest tulemustest oleksime eelmisel hooajal suutnud vaid unistada. Nüüd on aga selgelt näha, et pingutamine on aidanud ja nii meeskonna kui paadi piirid ei ole kõigest keskpärased või viimase kolmandiku piirimail. Hea õnne korral suudame teha head sõitu. Nüüd on vaja hakata õnne osakaalu vähendama ja reaalsete kogemuste, oskuste ja heade otsuste kaalu suurendama. Ehk suudame isegi 2-3 aasta pärast Muhu Väina regati esiviisikus lõpetada? Aeg näitab!

Kommentaarid

Sulev ütles …
Ootan eilse kolmapäevaku ilusa sõidu kohta sissekannet blogisse.
Olin Meriväljal, ja rõõm oli näha Minnit teiste Polariste ees lõpetamas!