Kolmapäev

 Start!

KJK IX kolmapäevaregatt oli meie jaoks võimalus endile tõestada, et me siiski ei ole tasemel, mida näitasime Muhu Väina viimasel etapil. Start ei tundunud paljulubav. Rada oli maha märgitud kui 2+6+F ehk Katariina kai, Kuuli muna ja finiš. Teekond stardist Katariina kaini pidi aga kulgema külgtuules, mis on meie kõige nõrgem külg. Meie spinnaker nimelt keeldub kategooriliselt igasugusest teravast sõidust ja demonstreerib tavapäraselt oma nördimust kehva käigu ja koleda kujuga. Seega oli ainus võimalus proovida saada hea start ja siis küüntega kinni hoida.

Hea stardi me ka saime. Seda selles mõistes, et meil oli kuni esimese pöördemärgini võimalik sõita konkurentidest ülevalpool segamata tuules. Kahjuks oli meie ees aga Viru ja ahtris Carol, niiet reaalselt olime natuke karbis. Tänu Viru teravale spinnile me neile järgi ei jõudnudki. Ka Caroli rünnakute eest saime pakku. Kuid märgis läks asi hapuks... Kõik allpool sõitnud konkurendid jõudsid meiega samal ajal märki ning meil polnud võimalik piisavalt kiiresti teravaks minna - Viru ahter oli märgis juba 1m tagapool kui Minni vöör ja kahjuks sisemine. Nii läkski märgivõtt kaunis kesiselt ja tagant tulnud Tuulelaul sai ilusa märgivõtuga meist pealepoole. Ka paljud teised konkurendid möödusid. Õnneks puterdas märgis ka Carol, niiet meil avanes võimalus pautida Pirita poole kellelegi ette jäämata. Sama oli meie ees teinud ka Tuulelaul.

Krüss Kuuli munani kulges... huvitavalt. Kui mingi hetk tundus meile, et Tuulelaul on meist kõvasti ülevalpool ja traaversis ehk siis reaalselt kõva välja võidelnud, siis märgiks oli kõik juba teisiti. Paari õigeaegse paudi tagajärjel möödusime ristuvatel kurssidel krüssates Tuulelaulu ahtrist juba ca 3m kauguselt. Ka kogu ülejäänud laevastik, kes mere poolt oli otsustanud minna, möödus meie ahtrist ja oli otsekursil märgile. Kusjuures kahtlaselt lähedalt ahtrist, kuna maa all lõikasime meie profiiti ca 25-30-kraadisest tuule keeramisest. Meie sõitsime aga teisel halsil teisele poole... Kuna aga oli ilmne, et pea kõik paadid olid märgis väga veidraid manöövreid teinud, siis otsustasime julgelt üle krüssata. Ja oi oi, kus see tasus ära. Tervest laevastikust ei sõitnud vist keegi ilma lisapaudita märki. Peale meie. Ja ka meil läks päris napilt. Märgi võtsime laevastikus 2. kohal Merihundi järel.

Heiskasime spinni ja oh rõõmu - jälle terav ots. Täpselt see, milles me kõige nõrgemad oleme. Aga imekombel suutsime me distantsi konkurentidega hoida ja isegi veidi kasvatada. Eks seal oli oma roll ka sellel, et taga sõitsid Tuulelaul, Eneli ja Leila kaunis tihedas grupis koos ning võitlus oli neil pigem lokaalne. Igatähes oli rõõm näha Enelit otse Tuulelaulu ahtris ja Leila ees. Suurepärane sõit! Tundub, et ka see sõsarlaev on oma kotermannidest jagu saanud ja teevad viimasel ajal sama head (ning paremat!) sõitu kui seda eelmine aasta näha võis. Teravate spinniotsade kroonimata kuningas Priit suutis aga Leilal neist mingi imevalemiga mööda hiilida.  Igatähes - lähenesime Pirita muulidele. Sealt edasi oli aga 60m teravat krüssu, mis pärast pöördemärki jälle lahedamaks läks. Meie ainus võimalus oli heisata Genoa ja proovida kuidagi need viimased 100-200m teiste konkurentide ees püsida. Ma siinkohal jätsin teadlikult mainimata Merihundi, mis oma 18m2 suurema spinnakeriga nii eest ära libises, et me selle vastu midagi ette võtta ei saanud. Paatidel kaaluvahet praktiliselt ei ole - suurem puri vaikses tuules võidab...

Imekombel saime genoa enne muule ilusti ja käiku segamata üles ning spinni ilusti viimasel hetkel alla. Mis aga kõige tähtsam - kõigi peamiste konkurentide ees finišisse. Suurepärane tulemus! Eriti arvestades, et 2/3 sõidust olid teravad spinniotsad. Lõppkokkuvõttes siis seega nii korrigeerimata kui korrigeeritud ajas 2. koht Merihundi järel. Vaid 11 sekundit jäi esikohast puudu, kuid tõele au andes poleks meil nii palju kuidagi võimalik paremini sõita olnud.  Vägev oli ka see, et konkurente oli  stardis suisa 10 ja nii palju pole veel see aasta ORC IV grupis kolmapäevakul võistlejaid olnudki.