Eilne KJK X ehk 10. kolmapäevak oli jällegi veidi omapärane. Ei tea kas kohtunike laiskusest või soovist kohtunikelaeval kaasa toodud rahvamassile šõud pakkuda, tehtu jälle spinnistart. Laiskusele viitan seetõttu, et tegelikult oleks võinud väljapanna ühe lisamärgi, et siiski natuke ohutum ja traditsioonilisem vastutuule start teha. Šõule viitan seetõttu, et veel hetk enne starti puhus tuul 7-9m/s ja suurte spinnakeridega kohtunike laeva juures puntras olles broachi minnes võivad olla pilpad taga tervel fleedil. Teravaid hetki me ka nägime.
Start oli meil küllaltki hea, kuid selle varjutas ära Tuulelaul, tulles oma kehvemapoolset starti meie peal välja elama. Mis on muidugi täiesti arusaadav - konkurenti tuleb katta. Ja nii katsidki nad meid terve esimese spinniotsa kuni Kuuli munani. Teravust jätkus kuni viimase hetkeni. Kahjuks läks aga märgis väheke kitsaks ja tulemus oli, et me ei saanud märki nii teravalt võtta kui me soovisime. Pidime andma ruumi Virule ja vist ka Leilale, kuna kahevõitlus Tuulelauluga oli läinud nii mitmeidki kohti maksma. Märgis olime Leila segatud tuules ja Tuulelaul, kes sai teravalt märgist krüssu minna, jäi meile peale. Polnud muud alternatiivi kui käik maha lasta ja ahtrist läbi pautida. Kalda alla.
Esimese krüssu algus oli hea. Nägime stabiilselt kiirust 5,7kt ning seda seejuures väga teravalt liikudes. Seejärel läks aga Ats alla spinni pakkima ning õiget käiku ma enam kätte ei saanudki. Ka siis kui ta poordi tagasi tuli tipnes kiirus 5,5 sõlmega. aga ka tuul oli vaikinud. Pautisime. Olime möödunud Virust. Mingi imevalemiga olid Tuulelaul ja Blanca kaunis arvestatava edu sisse sõitnud.
Märgis läks aga olukord jälle huvitavaks. Pautisime Leilale peale ja arvasime, et läheme ilusti märki ära ja Leila ei lähe. Aga oi ei. Lõpuks istusime kahekesi koos märgis, kiirus alla 2 sõlme ning kumbki märki ära ei lähe. Vähemalt mitte korrektselt. Lõpuks lahenes asi aga nii, et Priit prigas end mingi imevalemiga märki ära ja meie tegime läbi juba valmis pandud spinnipoomi ja täieliku segaduse kaks lisapauti. Prigamine on muuseas keelatud ja lubatud vaid hetkeliselt paadi üle kontrolli saavutamiseks. Mitte märkide lisapautideta võtmiseks. Mõtlesime isegi protestida, kuid otsustasime, et kiireim paat peab siiski võitma. Tegelikult oli ka juba protesti arutamise ajal aru saada, et Leila valitud teekond tagasi Kuuli munani oli kaunis nutune - seal polnud tuult. Nii sõitsime neist sellel allatuule otsal mööda. Ka ees jõudsalt liikunud Tuulelaulule ja Blancale jõudsime veidi järgi. Natuke tegi muret Eneli, kes meist veidi kalda pool vahepeal miskise imelise (tellitud?:) tuuleviiru sai ja meile järgi tuli. Pärast viimast halssi märgile jäi aga Eneli tahaplaanile. Pärast arutelu Jensiga ei saanud me tegelikult kumbki täpselt aru miks nad just siis järsku maha jäid.
Krüss finišisse oli närvesööv. Tuul oli nagu malelaud - vaheldusid sooja, ehk isegi kuuma ja külma õhu pahmakad. Iga kuumaõhu pahvakaga saime jälle natuke teravamalt sõita ning iga külma tuulepuhanguga vajusime alla. Juba märgist saati oli Blanca proovinud nende pahvakate vahel pautida, kuid kuna tegu oli täiesti korrapäratu vahe ja tugevusega õhuvooludega, siis tuli sellesisest tegevusest pigem kaotus kui võit. Nii pressisime me lõpuks kõik ühel halsil Tallinna Sadama poole. Blanca kaldale kõige lähemal, vahepeal Tuulelaul ja kõige mere pool meie koos Leilaga. Säärastes tingimustes tulid aga mängu kogemused. Iga sooja õhuvooluga suutis Priit Leilal ennast kõvasti ülespoole "varastada". Meie seda aga ei suutnud ja sõitsime kaunis sirgjoonelist kurssi. Vahepeal möödus meist veel ka juba kolmandat ringi tegev Peter Saraskin Charismal ning pautis kokkupõrkekursile Tuulelauluga. Ei saanudki aru mis seal täpsemalt toimus, kuid tundus, et Tuulelaul ei andnud paremal halsil liikuvale paadile teed ning Charisma pidi kõvasti vallama. Sõitsime edasi. Esimesena pautis Pirita poole Tuulelaul. Seejärel Leila. Meie otsustasime aga ülekrüssu teha kuna tundus, et päris sadama all ei ole enam üldse tuult ning seal ei saa kindlasti sama teravalt sõita kui seni. See tasus ka ära - meist kiirema käiguga Leila pidi enne muulide vahelt sisse jõudmist tegema lisapaudi. Nii jäi ta meile ahtrisse. Jõudes aga Pirita jõele läks asi huvitavaks. Tuul oli praktiliselt silmaauku ja kantis kaunis korrapäraselt. Probleem oli aga selles, et selles tohutus kitsikuses polnud võimalik vastavalt tuulele pautida. Kahe paudi vahe kallaste vahel oli niigi väike. Kui poolel teel pautida, siis oleks tulnud üks paut koheselt teise otsa enne käiku üles saamata. Nii me siis seal võitlesime. Leila ahtris ja pea täiuslikult tuulega faasis, meie ees elu eest võitlemas ja faasist väljas. Õnneks sattus viimane paut finišijoonele päris õigeaegne ning saime nii füüsiliselt kui ka korrigeeritud ajas kolmanda koha Leila ees.
Üldkokkuvõttes tõstis eilne sõit meid kolmapäevakute seerias Leilaga samale punktisummale. Eelmise sõidu tulemusena olime 4. kohal ja 1 punkt maas.
Start oli meil küllaltki hea, kuid selle varjutas ära Tuulelaul, tulles oma kehvemapoolset starti meie peal välja elama. Mis on muidugi täiesti arusaadav - konkurenti tuleb katta. Ja nii katsidki nad meid terve esimese spinniotsa kuni Kuuli munani. Teravust jätkus kuni viimase hetkeni. Kahjuks läks aga märgis väheke kitsaks ja tulemus oli, et me ei saanud märki nii teravalt võtta kui me soovisime. Pidime andma ruumi Virule ja vist ka Leilale, kuna kahevõitlus Tuulelauluga oli läinud nii mitmeidki kohti maksma. Märgis olime Leila segatud tuules ja Tuulelaul, kes sai teravalt märgist krüssu minna, jäi meile peale. Polnud muud alternatiivi kui käik maha lasta ja ahtrist läbi pautida. Kalda alla.
Esimese krüssu algus oli hea. Nägime stabiilselt kiirust 5,7kt ning seda seejuures väga teravalt liikudes. Seejärel läks aga Ats alla spinni pakkima ning õiget käiku ma enam kätte ei saanudki. Ka siis kui ta poordi tagasi tuli tipnes kiirus 5,5 sõlmega. aga ka tuul oli vaikinud. Pautisime. Olime möödunud Virust. Mingi imevalemiga olid Tuulelaul ja Blanca kaunis arvestatava edu sisse sõitnud.
Märgis läks aga olukord jälle huvitavaks. Pautisime Leilale peale ja arvasime, et läheme ilusti märki ära ja Leila ei lähe. Aga oi ei. Lõpuks istusime kahekesi koos märgis, kiirus alla 2 sõlme ning kumbki märki ära ei lähe. Vähemalt mitte korrektselt. Lõpuks lahenes asi aga nii, et Priit prigas end mingi imevalemiga märki ära ja meie tegime läbi juba valmis pandud spinnipoomi ja täieliku segaduse kaks lisapauti. Prigamine on muuseas keelatud ja lubatud vaid hetkeliselt paadi üle kontrolli saavutamiseks. Mitte märkide lisapautideta võtmiseks. Mõtlesime isegi protestida, kuid otsustasime, et kiireim paat peab siiski võitma. Tegelikult oli ka juba protesti arutamise ajal aru saada, et Leila valitud teekond tagasi Kuuli munani oli kaunis nutune - seal polnud tuult. Nii sõitsime neist sellel allatuule otsal mööda. Ka ees jõudsalt liikunud Tuulelaulule ja Blancale jõudsime veidi järgi. Natuke tegi muret Eneli, kes meist veidi kalda pool vahepeal miskise imelise (tellitud?:) tuuleviiru sai ja meile järgi tuli. Pärast viimast halssi märgile jäi aga Eneli tahaplaanile. Pärast arutelu Jensiga ei saanud me tegelikult kumbki täpselt aru miks nad just siis järsku maha jäid.
Krüss finišisse oli närvesööv. Tuul oli nagu malelaud - vaheldusid sooja, ehk isegi kuuma ja külma õhu pahmakad. Iga kuumaõhu pahvakaga saime jälle natuke teravamalt sõita ning iga külma tuulepuhanguga vajusime alla. Juba märgist saati oli Blanca proovinud nende pahvakate vahel pautida, kuid kuna tegu oli täiesti korrapäratu vahe ja tugevusega õhuvooludega, siis tuli sellesisest tegevusest pigem kaotus kui võit. Nii pressisime me lõpuks kõik ühel halsil Tallinna Sadama poole. Blanca kaldale kõige lähemal, vahepeal Tuulelaul ja kõige mere pool meie koos Leilaga. Säärastes tingimustes tulid aga mängu kogemused. Iga sooja õhuvooluga suutis Priit Leilal ennast kõvasti ülespoole "varastada". Meie seda aga ei suutnud ja sõitsime kaunis sirgjoonelist kurssi. Vahepeal möödus meist veel ka juba kolmandat ringi tegev Peter Saraskin Charismal ning pautis kokkupõrkekursile Tuulelauluga. Ei saanudki aru mis seal täpsemalt toimus, kuid tundus, et Tuulelaul ei andnud paremal halsil liikuvale paadile teed ning Charisma pidi kõvasti vallama. Sõitsime edasi. Esimesena pautis Pirita poole Tuulelaul. Seejärel Leila. Meie otsustasime aga ülekrüssu teha kuna tundus, et päris sadama all ei ole enam üldse tuult ning seal ei saa kindlasti sama teravalt sõita kui seni. See tasus ka ära - meist kiirema käiguga Leila pidi enne muulide vahelt sisse jõudmist tegema lisapaudi. Nii jäi ta meile ahtrisse. Jõudes aga Pirita jõele läks asi huvitavaks. Tuul oli praktiliselt silmaauku ja kantis kaunis korrapäraselt. Probleem oli aga selles, et selles tohutus kitsikuses polnud võimalik vastavalt tuulele pautida. Kahe paudi vahe kallaste vahel oli niigi väike. Kui poolel teel pautida, siis oleks tulnud üks paut koheselt teise otsa enne käiku üles saamata. Nii me siis seal võitlesime. Leila ahtris ja pea täiuslikult tuulega faasis, meie ees elu eest võitlemas ja faasist väljas. Õnneks sattus viimane paut finišijoonele päris õigeaegne ning saime nii füüsiliselt kui ka korrigeeritud ajas kolmanda koha Leila ees.
Üldkokkuvõttes tõstis eilne sõit meid kolmapäevakute seerias Leilaga samale punktisummale. Eelmise sõidu tulemusena olime 4. kohal ja 1 punkt maas.
Midagi mälestuseks
Kommentaarid