Pikalt pikalt polnud meil esikolmiku sisse asjagi. Lihtsalt ei saanud kuidagi pildile, tee mis tahad. Seekord kiskus aga asi huvitavaks... Esiteks - tundub, et nüüd on küll kõik kõvemad Polarised Tallinna kokku voorinud. Kui kaks nädalat tagasi oli stardis näha Vesileenusid, siis seekord oli kohal juba ka Eesti Meister Edasi.
Start oli täpselt külgtuules. 90 kraadi TWA otse Katariina kai idatoodrile. Käiku läks paar päeva tagasi Eestimaale jõudnud North Sailsi imerelv. Neiu Minnile sobilikult roosas toonis. Esimest korda saigi võistlusel kotist välja. Ja etskae - nii kui üles sai hakkas rebima. Esimese 5 minuti jooksul sõitsime vabalt ees olnud Vesileenust...
...ülevalt üle. Väga veider. Pole papist neiud ka mitte. Mingi imevalemiga oli Viru vahepeal täiesti monströösse vahe sisse söönud. Ligi 10 paadipikkust. Ülejäänud grupp oli startinud poi poolt otsast ja meist natuke allpool, niiet nemad eriti asja ei puutunud. Ja ega polnud aega jälgida ka. Mingi hetk läksid Vesileenud kurjaks ja hakkasid avaldama soovi meile peale sõita. Seda me muidugi juhtuda ei saanud lasta. Selle tulemus oli aga, et sõitsime oma ideaalkursist kõvasti ülespoole. Muidugi oli meil asi niivõrd intensiivne ja viimase peale trimmimine, et üks hetk oli meil Viru otse ees. Muidugi oli ka Indrek suures hirmus, et ta tuule ära võtame, kõvasti üles sõitnud. Ja siis tuli valus löök... Tekkis väääga ebameeldiv laineloks. Tuult jäi vähemaks. Ja oli aeg vallata ning võtta kurss märgile, peaaegu otse allatuules. See lõik kiiruse täielikult kinni ja kapteni natuke liimist lahti. Olime ülejäänud grupi ees päris viisaka edumaa sisse sõitnud, kuid kõik see vajus nagu liiv sõrmede vahelt välja, kui sääraselt seal otse alla tiksusime ja ennast vägivallaga märki meelitasime. Vesileenud olid allatuules paremat tööd teinud ja meile end täitsa külje alla meelitanud.
Märgis läks asi ka väheke tihkeks. Nimelt ei tahtnud Vesileenud meile piisavalt ruumi jätta ja nii läks meil märgivõtt kaunis nadilt. Olime sunnitud kurssi muutma ja võtma märgi teravalt. Mitte laugelt sisse ja teravalt välja nagu peaks. Ruumi oli suisa nii vähe, et mul oli kabuhirm meie uhiuut spinni alla võttes - pool meetrikest ja lõpp Vesileenu saalingutes. Õnneks suutis aga meeskond spinni kuidagi nii kokku vedada, et ülemine ots lendu ei läinud. Tõstsime Vesileenude vastu ka protestilipu. Selle ainsa mis oli, LHV kirjadega. Igatähes - märgivõtt oma grupis kolmandana Edasi ja Viru järel.
Pärast märki saime aga kohe hea kiiruse kätte ja tegime midagi seni enneolematut - sõitsime Virust ülevalt läbi. Neil lihtsalt ei kannatanud rohkem pressida, lõi foka täiesti pakki. Kiirust ja tuult oli ka piisavalt vähe, et oleks võinud kaunis kergesti kontrolli kaotada.
Pärast märki sõitsime julgelt otse mere poole. Kõik teised meie seljataga pautisid kalda poole. Loksusime, trimmisime. Tegime paar-kolm pauti kalda poole vastavalt tuule keeramisele ja laineoludele. Üldiselt hoidsime aga merele. Ja nii oligi Kuuli Muna juba päris lähedal, meie aga Edasi järel teisel positsioonil. Siis plekkis aga täitsa ära...
Pikalt vaevlesime kiirusega 0,8 sõlme ja sõitsime kursi poolest märgist täiesti eemale. Aga see oli vajalik, et mingitki kiirust hoida. Üks hetk sattusime halsile, kus pärast pauti enam tükk aega liikvele ei saanud. Ja nii olidki siusipsti Leila ja Blanca meist möödunud. Ka Vesileenu oli märgist sama kaugel kui meie. Kõik liikusid, meie seisime. Leila lihtsalt sõitis eest ära ja võttis 3 paadipikkust kõrgust. Siis tuli midagi ette võtta. Ja võtsime ka. Pikem nuputamine trimmi kallal ja ühtäkki liikusime 1,2 sõlmega. Kaks pauti ja kõmmdi - Edasi järel teisena märgis. Mis iseenesest oli hea saavutus ka lisaks positsiooni tagasi võitmisele, sest pimedaks oli läinud. Ja see must toigas tumedal taustal pole just kõige lihtsam sihtmärk. Peeter juba nägi juba igasugu asju, mis kahjuks siiski märk ei olnud.
Spinn üles ja kodu poole. Jällegi 1,2 sõlme. Spinnisõit läks üllatavalt hästi. Peagi olime eest ära ujunud Tuulelaulult, kes üllatuslikult peatselt pärast meid märgi võttis, samuti Leilat, Blancat ja Vesileenut edestades.Tagant tuli Sylvia, kes... Ma nüüd ei saanudki aru kuidas ta meie peale sai. Igatähes tundus alguses, et ta läheb altpoolt läbi. Ja siis hakkas tuul keerama. Mingi hetk käis Sylvia spinn kokku. Nemad enam nii teravalt sõita ei saanud. Spinn alla ning genu üles. Kurss endiselt Piritale.
Ja siis sõitis Sylvia mootori popsudes minema. Võistlemine oli katkestatud. No eksole. Kaks korda astas läheb hästi ja siis pooltel kordadel ei jagu tuult... Nii kõvas konkurentsis füüsiliselt teisena finišis olla oleks olnud kogu meeskonna jaoks üks pikalt oodatud ja hädasti ära kuluv motivatsioonilaks. Aga vahet pole. Sõit ise andis rohkem kui punktid üldarvestuses või Delfi-medalid. Hea tunne oli. Ja selle tundega läheme vastu nädalavahetusel toimuvatele Tallinna Meistrivõistlustele lühirajasõidus.
Kuna seekord oli üle pika aja jälle fotokas kaasas, siis pilte on lademes. Vt meie galeriid
Pilgu tasub peale visata ka Eneli imeilusale uuendatud blogile
Start oli täpselt külgtuules. 90 kraadi TWA otse Katariina kai idatoodrile. Käiku läks paar päeva tagasi Eestimaale jõudnud North Sailsi imerelv. Neiu Minnile sobilikult roosas toonis. Esimest korda saigi võistlusel kotist välja. Ja etskae - nii kui üles sai hakkas rebima. Esimese 5 minuti jooksul sõitsime vabalt ees olnud Vesileenust...
...ülevalt üle. Väga veider. Pole papist neiud ka mitte. Mingi imevalemiga oli Viru vahepeal täiesti monströösse vahe sisse söönud. Ligi 10 paadipikkust. Ülejäänud grupp oli startinud poi poolt otsast ja meist natuke allpool, niiet nemad eriti asja ei puutunud. Ja ega polnud aega jälgida ka. Mingi hetk läksid Vesileenud kurjaks ja hakkasid avaldama soovi meile peale sõita. Seda me muidugi juhtuda ei saanud lasta. Selle tulemus oli aga, et sõitsime oma ideaalkursist kõvasti ülespoole. Muidugi oli meil asi niivõrd intensiivne ja viimase peale trimmimine, et üks hetk oli meil Viru otse ees. Muidugi oli ka Indrek suures hirmus, et ta tuule ära võtame, kõvasti üles sõitnud. Ja siis tuli valus löök... Tekkis väääga ebameeldiv laineloks. Tuult jäi vähemaks. Ja oli aeg vallata ning võtta kurss märgile, peaaegu otse allatuules. See lõik kiiruse täielikult kinni ja kapteni natuke liimist lahti. Olime ülejäänud grupi ees päris viisaka edumaa sisse sõitnud, kuid kõik see vajus nagu liiv sõrmede vahelt välja, kui sääraselt seal otse alla tiksusime ja ennast vägivallaga märki meelitasime. Vesileenud olid allatuules paremat tööd teinud ja meile end täitsa külje alla meelitanud.
Pärast märki saime aga kohe hea kiiruse kätte ja tegime midagi seni enneolematut - sõitsime Virust ülevalt läbi. Neil lihtsalt ei kannatanud rohkem pressida, lõi foka täiesti pakki. Kiirust ja tuult oli ka piisavalt vähe, et oleks võinud kaunis kergesti kontrolli kaotada.
Pikalt vaevlesime kiirusega 0,8 sõlme ja sõitsime kursi poolest märgist täiesti eemale. Aga see oli vajalik, et mingitki kiirust hoida. Üks hetk sattusime halsile, kus pärast pauti enam tükk aega liikvele ei saanud. Ja nii olidki siusipsti Leila ja Blanca meist möödunud. Ka Vesileenu oli märgist sama kaugel kui meie. Kõik liikusid, meie seisime. Leila lihtsalt sõitis eest ära ja võttis 3 paadipikkust kõrgust. Siis tuli midagi ette võtta. Ja võtsime ka. Pikem nuputamine trimmi kallal ja ühtäkki liikusime 1,2 sõlmega. Kaks pauti ja kõmmdi - Edasi järel teisena märgis. Mis iseenesest oli hea saavutus ka lisaks positsiooni tagasi võitmisele, sest pimedaks oli läinud. Ja see must toigas tumedal taustal pole just kõige lihtsam sihtmärk. Peeter juba nägi juba igasugu asju, mis kahjuks siiski märk ei olnud.
Spinn üles ja kodu poole. Jällegi 1,2 sõlme. Spinnisõit läks üllatavalt hästi. Peagi olime eest ära ujunud Tuulelaulult, kes üllatuslikult peatselt pärast meid märgi võttis, samuti Leilat, Blancat ja Vesileenut edestades.Tagant tuli Sylvia, kes... Ma nüüd ei saanudki aru kuidas ta meie peale sai. Igatähes tundus alguses, et ta läheb altpoolt läbi. Ja siis hakkas tuul keerama. Mingi hetk käis Sylvia spinn kokku. Nemad enam nii teravalt sõita ei saanud. Spinn alla ning genu üles. Kurss endiselt Piritale.
Ja siis sõitis Sylvia mootori popsudes minema. Võistlemine oli katkestatud. No eksole. Kaks korda astas läheb hästi ja siis pooltel kordadel ei jagu tuult... Nii kõvas konkurentsis füüsiliselt teisena finišis olla oleks olnud kogu meeskonna jaoks üks pikalt oodatud ja hädasti ära kuluv motivatsioonilaks. Aga vahet pole. Sõit ise andis rohkem kui punktid üldarvestuses või Delfi-medalid. Hea tunne oli. Ja selle tundega läheme vastu nädalavahetusel toimuvatele Tallinna Meistrivõistlustele lühirajasõidus.
Kuna seekord oli üle pika aja jälle fotokas kaasas, siis pilte on lademes. Vt meie galeriid
Pilgu tasub peale visata ka Eneli imeilusale uuendatud blogile
Kommentaarid