Märgivõtt on päris meelega jäetud naviketta alla. Oi häbi... Tegelikult oleks pidanud kogu viimase slaagi välja jätma
Seekordne kolmapäevaregatt oli meie jaoks väheke teistmoodi. Nimelt oli meiega kaasas vähemalt 4-kordne Eesti Meister ja arvatavasti Põhjamaade kiirem veerantonnise kapten Koit Pauts. Palusin abi, et saada maitse sellest, kuidas päriselt sõidetakse. Elik me ei ole keegi üle 3-4 aasta purjetanud. Meil puudub igasugune kogemus svertpaadilt jms. Me ei ole eriti sõitnud kellegiga koos, kes meist targem oleks. Või kui, siispole olnud oidu targemaid jälgida. Vähemalt mitte võistlustingimustes, kus on olemas reaalne võrdlusmoment. Me ei tea millal on hea. See tähendab siis kiiruse ja nurga suhe tuulde ja lainesse. Ja oma õppetunni me saime. Positiivses võtmes.
Juba start oli omaette elamus. Nii nagu meie seda teeme, ei oleks see võimalik. Roolimees peab ise ennast lennult positsioneerima ja paika manööverdama. Nii me siis lendasime. Vabas tuules ja kaunis healt positsioonilt. Ja krüssasime kui eikunagi varem. Eks see ole ilmselge ka ülevalolevalt trackilt. Aga siis tuli see koht, kus... No ütleme, et ilmselgelt on Koit rohkem kohalik, kui mina. Suures hoos ja agaruses sõitsime hoopis nr 4 märgile, mitte nr3-le. Ja nii läkski Tuulelaul ludinal märki. Kiirreageerimisüksus vallas selle peale kohe pakstaaktuulde ja kursiga õigele märgile. Millele pidime veel põhimõtteliselt ringi peale tegema. Nii sai ka tublisti tagapool olnud Blanca meist märgis ette. Ma ei kujuta ette mis mulje minust meie külalisele jäi selle eksimuse peale :) Igatähes päris piinlik on.
Niisis. Tuulelaul löögiraadiusest väljas. Blanca otse ees. Pärast spinni brassi genoat hoidva kummi käest vabastamist saime ka selle üles ja asusime Blancat jälitama. Tuleb tõdeda, et tuul tegi imelikke vigureid ja läks päris tükk aega enne kui ta korralikult lendama sain. Ma ei tea mida Koit täpselt tegi, kuid lõppkokkuvõttes saime spinnihuntidest Blanca peal ühe mitte-just-kõige-täiuslikuma-meeskonnatööga-palistaud halsiga mööda ja nii külas ka finišivile meie jaoks 7 sekundit varem. Hämmastaval kombel korrigeeriti see vahe vaid ühe sekundi jagu pikemaks. Tuleb veelkord tõdeda, mina sellest ORC-st aru ei saa.. Lõpptulemusena igati vägev 2. koht Tuulelaulu järel ja Viru ees.
Aga mis me siis õppisime? Me õppisime, et mitte paat ei sõida, vaid meeskond. Ja roolimehe töö on ikkagi suure lainega tõeliselt oluline. Kümme aastat. Siis võibolla oskame midagi sarnast korda saata. Paat ise sõidab küll ja küll. Julgelt võimekas esikohtasid haarama pea iga ilmaga. Ma muidugi päris täpselt aru ei saanud palju täna tuult oli - kellad rääkisid midagi 10m/s ringis kohati enne starti. Pärast starti 4-6m/s. Seal vahemikus meil ilmselgelt eriti midagi ei olnud.
Ahjaa - seda õppisime ka, et meie manöövrid on vist ca 3x aeglasemad, kui Edasi peal. Mõni ime, et terve hooaja Tuulelaulu käest iga manöövriga peksa oleme saanud.
Igatähes - tuhat tänu Koit! Väike silmapilk päris purjetajate maailma oli tõeliselt värskendav. Ja adrenaliinirohke! Mitte üks märg tagumik, lekkiv purjetamissaabas või sahmakas krae vahele ei morjendanud. Kogu aeg oli särts sees.
Kommentaarid