Tänane kolmapäevak oli iseenesest täitsa tore sõit, kuid kahjuks jäi natuke üksluiseks. Ühe-halsi-krüss Russalka juurde ning ühe-halsi-spinniots sealt Kuuli Munani. Saime kaunis kehva stardi ja jäime kohe päris takkaotsa. Spinniotsal tegime veidi tagasi, kuid kuna tegemist oli külgtuulega ja seda oli täiesti piisavalt, ei muutunud positsioonid ka siis. Hiljem riskisime suurelt, kuna kaotada polnud enam midagi. Risk ei tasunud end ära. Otseselt ei kaotanud ka midagi. Nii oligi.
Aga tänane jutt on hoopis millestki muust. Alandlikkusest. Sellest kuidas teada millal alla anda. Ja millal mitte teha manöövreid, millega kaotad rohkem, kui võidad. Vallamine on ALATI emotsionaalselt väga raske. Ja nii tulevad ka rutakad otsused. Täna saime alandlikkust katsetada tublid kaks korda, kolmandat kohtuseadusena muidugi ei tulnud...
See kõik sai alguse meie halvasti kalkuleeritud stardist. Jäime ca 40 sekundit hiljaks ja pidime startime täitsa alumisest otsast. Peagi jäi meie tuulele ette Astraia. Nagu ikka, oli ka meil kaks varianti: pautida või vallata. Sõit märki oli terav ja iga vallatud meeter on ju võrdeline kaotatud distantsiga. Vallasime ja kogusime kiirust. Mõne minutiga olime Astraia tuulest väljas ning neist ka ees. Olgugi, et allpool. Paudiga oleks me igatähes rohkem kaotanud.
Sport jätkus poolel teel Russalkani, kus ca 4-5 paadipikkust ees ja 3-4 paadipikkust allpool olnud Viru luhvas ennast meile risti ette. Ja täpselt nii, et enne polnud ei kuulda ega näha purje tagant, kui juba päramootor pea meie vööris kinni oli ja tuli kokkupõrget vältida. Luhvata ju võib, kuid milleks teha seda niivõrd destruktiivselt omaenese positsiooni suhtes? Vallasime jällegi. Läks 5 minutit mööda ja olime 4-5 paadipikkust virust ees. Ja sugugi mitte palju allpool. Küll aga hävisime selle manöövriga mõlemad. Viru kaotas vahemaas vähemalt kaks korda rohkem, kui võitis kõrguses. Meie hävisime muidugi ka. Eks need luhvamis- ja möödumisduellid käivad ikka hävinguga tandemis. Antud juhul oleks aga kõik olemata võinud olla ning Viru väärtuslikud sekundid alles hoidnud, millega finišiprotokollis Enelit edestada.
Nüüd aga tõeline õppetund alandlikkusest. See sport nr 2 ehk "Viru ja luhvamine" on juba kaunis igapäevane teema. Võiks juba ära harjuda sellega, et keegi pidevalt oma positsiooni rikkudes teiste sõitu rikub. Ikka oli mul vaja midagi krõbedat öelda. Ikka löövad säärased situatsioonid liimist lahti, kus igasugune loogika puudub. Aga kõik ei olegi loogiline. Teinekord võidetakse ja kaotatakse täiesti müstilisi teid pidi. Peab säilitama rahu ja keskenduma oma sõidule, oma manöövritele, trimmile, otstele... Võtma vastu otsuseid, millega kõige vähem hävida ja kõige rohkem võita. Muul moel tulemused ei tule.
Niisis - 6. koht 8 paadi seas. Ei saa kurta. Sõit oli hea. Krüssus oli nii kiirust kui nurka, spinniotsal ühtlast minekut. Manöövrid sujusid. Kas see ongi märk sellest, et hooaeg hakkab läbi saama? Et tuleb 6 kuud kurvalt läbi akna jääd, lund ja lörtsi vaadata , et siis aprillis jälle nullist alustada nii trimmi, meeskonnatöö kui taktikaga? Ehh... raske on see purjetaja elu siin Põhjamaal.
Aga tänane jutt on hoopis millestki muust. Alandlikkusest. Sellest kuidas teada millal alla anda. Ja millal mitte teha manöövreid, millega kaotad rohkem, kui võidad. Vallamine on ALATI emotsionaalselt väga raske. Ja nii tulevad ka rutakad otsused. Täna saime alandlikkust katsetada tublid kaks korda, kolmandat kohtuseadusena muidugi ei tulnud...
See kõik sai alguse meie halvasti kalkuleeritud stardist. Jäime ca 40 sekundit hiljaks ja pidime startime täitsa alumisest otsast. Peagi jäi meie tuulele ette Astraia. Nagu ikka, oli ka meil kaks varianti: pautida või vallata. Sõit märki oli terav ja iga vallatud meeter on ju võrdeline kaotatud distantsiga. Vallasime ja kogusime kiirust. Mõne minutiga olime Astraia tuulest väljas ning neist ka ees. Olgugi, et allpool. Paudiga oleks me igatähes rohkem kaotanud.
Sport jätkus poolel teel Russalkani, kus ca 4-5 paadipikkust ees ja 3-4 paadipikkust allpool olnud Viru luhvas ennast meile risti ette. Ja täpselt nii, et enne polnud ei kuulda ega näha purje tagant, kui juba päramootor pea meie vööris kinni oli ja tuli kokkupõrget vältida. Luhvata ju võib, kuid milleks teha seda niivõrd destruktiivselt omaenese positsiooni suhtes? Vallasime jällegi. Läks 5 minutit mööda ja olime 4-5 paadipikkust virust ees. Ja sugugi mitte palju allpool. Küll aga hävisime selle manöövriga mõlemad. Viru kaotas vahemaas vähemalt kaks korda rohkem, kui võitis kõrguses. Meie hävisime muidugi ka. Eks need luhvamis- ja möödumisduellid käivad ikka hävinguga tandemis. Antud juhul oleks aga kõik olemata võinud olla ning Viru väärtuslikud sekundid alles hoidnud, millega finišiprotokollis Enelit edestada.
Nüüd aga tõeline õppetund alandlikkusest. See sport nr 2 ehk "Viru ja luhvamine" on juba kaunis igapäevane teema. Võiks juba ära harjuda sellega, et keegi pidevalt oma positsiooni rikkudes teiste sõitu rikub. Ikka oli mul vaja midagi krõbedat öelda. Ikka löövad säärased situatsioonid liimist lahti, kus igasugune loogika puudub. Aga kõik ei olegi loogiline. Teinekord võidetakse ja kaotatakse täiesti müstilisi teid pidi. Peab säilitama rahu ja keskenduma oma sõidule, oma manöövritele, trimmile, otstele... Võtma vastu otsuseid, millega kõige vähem hävida ja kõige rohkem võita. Muul moel tulemused ei tule.
Niisis - 6. koht 8 paadi seas. Ei saa kurta. Sõit oli hea. Krüssus oli nii kiirust kui nurka, spinniotsal ühtlast minekut. Manöövrid sujusid. Kas see ongi märk sellest, et hooaeg hakkab läbi saama? Et tuleb 6 kuud kurvalt läbi akna jääd, lund ja lörtsi vaadata , et siis aprillis jälle nullist alustada nii trimmi, meeskonnatöö kui taktikaga? Ehh... raske on see purjetaja elu siin Põhjamaal.
Kommentaarid