Täna startis 2010. aasta viimane KJK kolmapäevaregatt. Nii nagu viimasel ajal kombeks, oli stardiliin jälle tuule suhtes täiesti pahempidi ning üle liini sai põhimõtteliselt ainult vasaku halsiga. Otsustasime paremal halsil poipoolsesse otsa põrutada ja vasaku halsi meestele ninanipsu teha. Kahjuks ei võtnud aga mõistus õigel ajal kiirendada ning Tuulelaul ja veel keegi vurasid eest läbi. Mingi ime läbi saime ka paremal halsil üle stardiliini, ca 50cm vahega poi suhtes. Võtsime veidi kõrgust maa poole ja pautisime siis esimesele märgile, milleks oli Russalka ehk nr 1. Otsus oli just nimme valida kesktee ja mitte minna liiga kalda alla ega ka sõita enda mere poolt nurka. Juhuks kui emb kumb pool peaks osutuma soosituks, siis keskpaiga meestel on vähemasti garanteeritud positsioon keset laevastikku. Ja umbes nii ka läks. Blanca, keda oleksime pidanud 7 punktiga täna edestama, et üldarvestuses 4. koht tagasi võita, läks maa alla. Veidi hiljem läks ka Eneli meist natuke kalda poole, ent hakkas vähehaaval meie poole tagasi vajuma. Seda muidugi pärast seda kui nad olid meist natuke kõrgemale sõitnud ja ka lähemale tulnud. Kuidas ja miks see nii käis - ei tea. Vahepeal olid merepoolt tulnud Tuulelaul ja Leila meie vöörist piisava eduga läbi sõitnud, et vahe spinniotsal tagasi sõitmine võimalikult keeruline oleks. Leila roolis oli kusjuures Priidu asemel hoopis Jüri Saraskin, kes on arvatavasti üks kogenenumaid veerantonnise kapteneid, kes see aasta võistelnud. Igatähes märki pautisime natuke liiga hilja ja see andis võimaluse Merihundile end sisemiseks pressida ja seal valjuhäälselt ruumi nõuda. Taheti vist saada 1,5 paadipikkust. Andsime 2 meetrit. Ja oli hea küll.
Saime spinni enne Merihunti üles ja asusime teravalt sadamamuulide vahele pressima. 17,5m2 suurema spinniga Merihunt osutas kõva vastupanu, ent suutsime neid siiski kontrollida alt tuulevarjust mitte välja lasta. Poolel teel muulideni aga järsku Tuulelaul risti, spinn tuleb alla. Leila keerab järsult mere poole. Mis nüüd siis? Sõitsid kinni? Jah kuskil siin on kivid, kuid mitte meie süvise jaoks... Plotter oli meil ka väljas, kuna aku oli laadimata ja pikalt pilsis +7C temperatuuril seisnud. Lõpuks jõudis ka meile kohale, et ees on hoopis mõrd. Teate küll, selline millega kala püütakse. Väike viide ka:
Ainult et nii hästi ta nüüd küll silma ei paistnud. Vaadake hoolega tahapoole - seal on näha karjaaed ja juhtaed. Keset seda juhtaeda Tuulelaul põrutaski. Ja see oli ca 3-meetrine kastmõrd, mitte pisike nagu siin pildil. Ei tea mis imevalemiga Tuulelaul sealt välja sai. Igatähes sõitis ta sellest kuidagi üle. Meie Leila ja Merihundiga tegime aga suure kaare ja vahepeal pressisime suisa valel halsil, et end kuskile ankruliinide sisse kinni ei sõidaks. No ausalt, mina ei näinud seal mitte kui mingit märgistust. Vähemalt mitte mere pool otsas. Pärast tuli välja, et sama püünis oli ka Blanca kätte saanud. Aga seda juba krüssuotsal.
No ja sõitsime ja sõitsime. Kuniks tuul läks spinnakeri jaoks liiga teravaks. Heiskasime genoa ja libisesime ühel halsil finišisse. Merihundi ees. Jälle üks kolmas koht nii füüsiliselt kui ka korrigeeritud ajas. Kokkuvõttes oleme seega 20 toimunud ja 19 osaletud kolmapäevaregati arvestuses olnud esikolmikus 9-l korral. Kokku 6 pronksi ja 3 hõbedat. Pole paha meiesuguste kollanokkade kohta? Natuke muidugi jäi kripeldama, et me seda kulda kuidagi välja ei võlinud. Vahepeal oli aeg, kus olime nii Tuulelaulust kui Leilast käigu poolest kiiremad. Realiseerida ei osanud... Nüüd hooaja lõpuks on aga kõigil konkurentidel asi nii käpas, et ei aita ussi- ega püssirohi. Järgmine aasta! Hoidke alt!
Mis aga tuletab meelde, et eelmise kolmapäevaku sõit jäi blogimata. Kõik oli tegelikult väga vahva. Pärast natuke ebaõnnestunud spinnistarti ja olles Merihundi poolt sunnitud valele rajaäärele, olime kogu kambast mõned paadipikkused maad. Saanud aga natuke vabat tuult ja ruumi minna sinna, kuhu hing ihkas, andsime "roosale" valu. Ja oi oi, kus paat selle 3-4m/s tuulega spinni all lendas. Pealetuule märgiks olime ca 3-4 paadipikkusega kogu grupist ees. Päris imelik tunne, pole väga väga ammu, vist Suveöö Rahvaregatist saati, päris esimesel kohal olnud. Siis tuli aga paratamatus ja Tuulelaul näitas meile hea taktikaga koha kätte. Pautisid meile alla ja lõid käigu kinni. Selleks ajaks kui uuel halsil vabas tuules minema saime olid nemad juba ees. Ja siis tuli pime... Ei saanud enam eriti sotti sellest kuidas konkurentidel läheb, kus raja pool nad on või mis üldse ümberringi toimub. Vihma sadas, kõik purjelindid olid kinni. Mis on minusuguse algaja soodimehe jaoks paras peavalu, ei ole neid tagumikumiile veel, et oskaks pimesi purjeid sättida. Lõpptulemusena olime Tuulelaulu ja Leila järel finišis füüsiliselt kolmandad. Ehk oleksime isegi jõel veel Leilale külje alla ujunud, kuna tegime viimase paudi jõesuudmesse täiesti täiuslikul hetkel ja saime ühel halsil kõva inertsi ja kiirusega päris kaugele liikuda. Siis aga pautis Cherié (Beneteau First 35) meile kui paremal halsil olevale paadile julmalt ette ja pidime kokkukõrke vältimiseks vastu tuult keerama. Kaotasime nii oma käigu kui ka šansid Leilat korrigeeritud ajas hirmutada. Vaikse tuulega on jõel üks lisapaut finišiprotokollis 1 minut. Täpselt nii palju ka Leilale hävisime... Aga kes seda sekundimängu ikka tahab mängida. Kui kolmas siis kolmas. Ja uhked selle üle!
Saime spinni enne Merihunti üles ja asusime teravalt sadamamuulide vahele pressima. 17,5m2 suurema spinniga Merihunt osutas kõva vastupanu, ent suutsime neid siiski kontrollida alt tuulevarjust mitte välja lasta. Poolel teel muulideni aga järsku Tuulelaul risti, spinn tuleb alla. Leila keerab järsult mere poole. Mis nüüd siis? Sõitsid kinni? Jah kuskil siin on kivid, kuid mitte meie süvise jaoks... Plotter oli meil ka väljas, kuna aku oli laadimata ja pikalt pilsis +7C temperatuuril seisnud. Lõpuks jõudis ka meile kohale, et ees on hoopis mõrd. Teate küll, selline millega kala püütakse. Väike viide ka:
No ja sõitsime ja sõitsime. Kuniks tuul läks spinnakeri jaoks liiga teravaks. Heiskasime genoa ja libisesime ühel halsil finišisse. Merihundi ees. Jälle üks kolmas koht nii füüsiliselt kui ka korrigeeritud ajas. Kokkuvõttes oleme seega 20 toimunud ja 19 osaletud kolmapäevaregati arvestuses olnud esikolmikus 9-l korral. Kokku 6 pronksi ja 3 hõbedat. Pole paha meiesuguste kollanokkade kohta? Natuke muidugi jäi kripeldama, et me seda kulda kuidagi välja ei võlinud. Vahepeal oli aeg, kus olime nii Tuulelaulust kui Leilast käigu poolest kiiremad. Realiseerida ei osanud... Nüüd hooaja lõpuks on aga kõigil konkurentidel asi nii käpas, et ei aita ussi- ega püssirohi. Järgmine aasta! Hoidke alt!
Mis aga tuletab meelde, et eelmise kolmapäevaku sõit jäi blogimata. Kõik oli tegelikult väga vahva. Pärast natuke ebaõnnestunud spinnistarti ja olles Merihundi poolt sunnitud valele rajaäärele, olime kogu kambast mõned paadipikkused maad. Saanud aga natuke vabat tuult ja ruumi minna sinna, kuhu hing ihkas, andsime "roosale" valu. Ja oi oi, kus paat selle 3-4m/s tuulega spinni all lendas. Pealetuule märgiks olime ca 3-4 paadipikkusega kogu grupist ees. Päris imelik tunne, pole väga väga ammu, vist Suveöö Rahvaregatist saati, päris esimesel kohal olnud. Siis tuli aga paratamatus ja Tuulelaul näitas meile hea taktikaga koha kätte. Pautisid meile alla ja lõid käigu kinni. Selleks ajaks kui uuel halsil vabas tuules minema saime olid nemad juba ees. Ja siis tuli pime... Ei saanud enam eriti sotti sellest kuidas konkurentidel läheb, kus raja pool nad on või mis üldse ümberringi toimub. Vihma sadas, kõik purjelindid olid kinni. Mis on minusuguse algaja soodimehe jaoks paras peavalu, ei ole neid tagumikumiile veel, et oskaks pimesi purjeid sättida. Lõpptulemusena olime Tuulelaulu ja Leila järel finišis füüsiliselt kolmandad. Ehk oleksime isegi jõel veel Leilale külje alla ujunud, kuna tegime viimase paudi jõesuudmesse täiesti täiuslikul hetkel ja saime ühel halsil kõva inertsi ja kiirusega päris kaugele liikuda. Siis aga pautis Cherié (Beneteau First 35) meile kui paremal halsil olevale paadile julmalt ette ja pidime kokkukõrke vältimiseks vastu tuult keerama. Kaotasime nii oma käigu kui ka šansid Leilat korrigeeritud ajas hirmutada. Vaikse tuulega on jõel üks lisapaut finišiprotokollis 1 minut. Täpselt nii palju ka Leilale hävisime... Aga kes seda sekundimängu ikka tahab mängida. Kui kolmas siis kolmas. Ja uhked selle üle!
Kommentaarid