Võistluspurjetamise hooaeg leidis möödunud nädalavahetusel selleks aastaks oma lõpu. Hooaja lõpuvõistlusel. See ei tähenda, et Minni enam see aasta purjesid ei heiska. Aga stardivilet me enam ei kuule.
Võistlus oli raju. tuul puhus keskmiselt 8m/s, puhanguti 10m/s, aegajalt vaikis mõneks minutiks 6m/s peale. Proovi siis õiget purjestust leida. Eriti paadil, mille püstuvuse põhikomponendiks on meeskonnaliikmete hommikusöök, nagu see meil on. Ka rada oli pikk. Nii pikka sirgeldamist pole Tallinna lahel vist enne ette tulnudki. Pikad krüssu- ja spinniotsad, vägivaldsed pagid ja kohati ka kaunis järsk ja tihe laine. Täpselt selline, et krüssuotsal kõvasti keskendumist ja head kursivalikut nõuda, ent spinniotsal glisseerimist veel mitte võimaldada. Kokkuvõttes siis Polarise ja tema meeskonna jaoks päris piiri peal värk. Nii me proovisimegi kõike, mis meie purjearsenalis oli. Peale muidugi ultrakerge spinni. Ent kui Tuulelaul ja Blanca paari esimese krüssuotsaga täpiks kadusid, kadus ka igasugue lootus. See, kuhu lootus kadus, vajab aga pikemat seletasmist.
Sõitsime kaasa 19 kolmapäevaregatti. Seega peaaegu kogu võimaliku komplekti. Säärase järjepidevuse tulemusena olime üldkokkuvõttes päris heal positsioonil. Hooaja keskel suisa isegi 3. kohal. Aga vahepeal oli vette tõstetud Blanca, mis talvel uue masti, purjed ja kerge remondi sai. Ja nii paugutas kapten Tiidemann meie hea hooaja alguse pihuks ja põrmuks. Pikapeale jõudsime nii kaugele, et kõige viimane sõit otsustas tulemuse. Ning oh õnnetust - meie punktiskoor jäi täpselt samaks. Blancal oli ette näidata suurepäraseid tulemusi, meil aga vaid järjepidevaust. Tulemused siiski loevad ja nii napsaski Jaan kolmapäevakute arvestuses 4. koha meie nina eest. Meie viimane võimalus ennast tõestada oligi hooaja lõpuvõistlus.
Lootus lootuseks. Blancaga kohtume järgmine aasta uuesti. Lisaks Blancale oli veel ülejäänud võistlus ja šanss kolmandale kohale. Meie ees oli veel Leila ja ahtris Viru. Niiet pedaal oli põhjas stardist finišini. Ja imekombel suutsime Leilast ka ühel õnnestunud krüssuotsal mööduda. Ei ole muidugi siiamaani selge kes siis Leila peal käske ikkagi jagas. Loomkatsena oli rooli pandud hoopis pingviin :-) Aga see selleks. Saime mööda, saime ette. Ka Viruga suutsime vahe sisse vedada. Ja siis tuli viimane krüssuots Kuuli muna juurest sadamasse, kus kõik positsioonid ümber mängiti. Küll proovisime hoida jälle raja keskele, et võimalikult vähe kellelegi hävida ja tegime tuule keeramisega kaasa mõned lisapaudid, ent sellest kõigest jäi väheks. Viru sõitis kõige kaugemale maa alla ning pääses lisapautidest. Ja sõitis meie napi vahe tasa. Finišis olime seega küll 6-7 minutit enne Virut, ent korrigeeritud ajas saime minutiga vastu pükse. Aga see meid eriti ei morjendanud. Sõit oli vägagi nõudlik ja me andsime endast täieliku maksimumi. Sama nõudsime ka Minnilt. minut siia-sinna sellistes oludes ja 4-tunnise sõidu peale on juba rohkem õnne ja vedamise küsimus.
Lõppkokkuvõttes tuli välja nii, et õnne viimasel krüssuotsal küll eriti ei olnud, ent õnnelikud olime kuhjaga. Selja taha jäi täiesti uskumatult edukas hooag! Selle tähistamiseks liikusime kõik Egoni juurde sauna ja kõlistasime kokteliklaase-õllepudeleid nii kaua, kuni käed töntsiks jäid.
Vot selline lugu sai seekord. Järgmine kord tuleb hooaja kokkuvõte.
Võistlus oli raju. tuul puhus keskmiselt 8m/s, puhanguti 10m/s, aegajalt vaikis mõneks minutiks 6m/s peale. Proovi siis õiget purjestust leida. Eriti paadil, mille püstuvuse põhikomponendiks on meeskonnaliikmete hommikusöök, nagu see meil on. Ka rada oli pikk. Nii pikka sirgeldamist pole Tallinna lahel vist enne ette tulnudki. Pikad krüssu- ja spinniotsad, vägivaldsed pagid ja kohati ka kaunis järsk ja tihe laine. Täpselt selline, et krüssuotsal kõvasti keskendumist ja head kursivalikut nõuda, ent spinniotsal glisseerimist veel mitte võimaldada. Kokkuvõttes siis Polarise ja tema meeskonna jaoks päris piiri peal värk. Nii me proovisimegi kõike, mis meie purjearsenalis oli. Peale muidugi ultrakerge spinni. Ent kui Tuulelaul ja Blanca paari esimese krüssuotsaga täpiks kadusid, kadus ka igasugue lootus. See, kuhu lootus kadus, vajab aga pikemat seletasmist.
Sõitsime kaasa 19 kolmapäevaregatti. Seega peaaegu kogu võimaliku komplekti. Säärase järjepidevuse tulemusena olime üldkokkuvõttes päris heal positsioonil. Hooaja keskel suisa isegi 3. kohal. Aga vahepeal oli vette tõstetud Blanca, mis talvel uue masti, purjed ja kerge remondi sai. Ja nii paugutas kapten Tiidemann meie hea hooaja alguse pihuks ja põrmuks. Pikapeale jõudsime nii kaugele, et kõige viimane sõit otsustas tulemuse. Ning oh õnnetust - meie punktiskoor jäi täpselt samaks. Blancal oli ette näidata suurepäraseid tulemusi, meil aga vaid järjepidevaust. Tulemused siiski loevad ja nii napsaski Jaan kolmapäevakute arvestuses 4. koha meie nina eest. Meie viimane võimalus ennast tõestada oligi hooaja lõpuvõistlus.
Lootus lootuseks. Blancaga kohtume järgmine aasta uuesti. Lisaks Blancale oli veel ülejäänud võistlus ja šanss kolmandale kohale. Meie ees oli veel Leila ja ahtris Viru. Niiet pedaal oli põhjas stardist finišini. Ja imekombel suutsime Leilast ka ühel õnnestunud krüssuotsal mööduda. Ei ole muidugi siiamaani selge kes siis Leila peal käske ikkagi jagas. Loomkatsena oli rooli pandud hoopis pingviin :-) Aga see selleks. Saime mööda, saime ette. Ka Viruga suutsime vahe sisse vedada. Ja siis tuli viimane krüssuots Kuuli muna juurest sadamasse, kus kõik positsioonid ümber mängiti. Küll proovisime hoida jälle raja keskele, et võimalikult vähe kellelegi hävida ja tegime tuule keeramisega kaasa mõned lisapaudid, ent sellest kõigest jäi väheks. Viru sõitis kõige kaugemale maa alla ning pääses lisapautidest. Ja sõitis meie napi vahe tasa. Finišis olime seega küll 6-7 minutit enne Virut, ent korrigeeritud ajas saime minutiga vastu pükse. Aga see meid eriti ei morjendanud. Sõit oli vägagi nõudlik ja me andsime endast täieliku maksimumi. Sama nõudsime ka Minnilt. minut siia-sinna sellistes oludes ja 4-tunnise sõidu peale on juba rohkem õnne ja vedamise küsimus.
Lõppkokkuvõttes tuli välja nii, et õnne viimasel krüssuotsal küll eriti ei olnud, ent õnnelikud olime kuhjaga. Selja taha jäi täiesti uskumatult edukas hooag! Selle tähistamiseks liikusime kõik Egoni juurde sauna ja kõlistasime kokteliklaase-õllepudeleid nii kaua, kuni käed töntsiks jäid.
Vot selline lugu sai seekord. Järgmine kord tuleb hooaja kokkuvõte.
Kommentaarid