Eelmine nädal läks päris kreisiks kätte. Alustades sellest, et pühapäevast reedeni sai iga päev ööseni (kell kolm on vist juba hommik? kohati siis ka hommikuni) paadil tööd tehtud ja toimetatudl lõpetades tohutu purjetamismaratoniga. No ja enne seda oli lihtsalt 10ni õhtul. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada viimastest ettevalmistustöödest.
Terve kolmapäeva tegelesime paadi põhjaga. Kiil ja rool oli juba lihvitud ja uus kiht kruntigi peal, kuid mürk oli puudu. Kuidagi nagu ei raatsinud ka väga seda 40-eurost purki osta, niiet käiku läks vana poolik tops Triluxit. Kahjuks oli see aga natuke liiga poolik, niiet kiilu talla jaoks ei jäänud grammigi ja pärast tuli selle jaoks Jensilt lisa laenata. Samal ajal käisid spetsialistid poleerkäiaga poordid ja põhja üle ning Peeter andis koos pojaga ning vahepeal Marekiga minna ca 6h, et saada peale vähemalt 2 kihti eriti karmi vormivaha otse Ridas Yachts & Composites varudest. Selle nimelt andis Ridas meile paadiga hea tahte märgina kaasa. Üldiselt on need kõvad vahad väga mõnusad peale panna, kuid maha hõõruda täielik piin. Kujutan ette, et Peetril on nüüd korralik soodimuster all olemas. Vahepeal aga jõudis kohale, et paat on vaja kuidagi Piritale saada. Treiler on, kuid lubadega meest ei ole. nimelt vajab 2 tonnise täismassiga treiler E kategooriat. Imekombel juhtus aga, et saime autojuhi samaks ööseks. Ja kuskil kella poole 1 paiku asuski Minni Pirita poole teele. Suure ringi ja leiutamisega muidugi, kuna päris iga silla ja trolliliini alt 4,5m läbi ei lähe.
Siia vahele üks pilt Peetrist ja Marekist spinnipoomi plastikutolmust puhastamas:
Järgmisel päeval, neljapäeval, algas aga kõige keerulisem osa. Mast oli vaja kokku panna, paat vette ning tagatipuks veel vandid ka paika lõigata, talrepid paigaldada ja kergelt ära pingutada.
Tagasihoidliku tseremoonia saatel, mille Jens ka üles lindistas, sai üks väga räpane töömees sõnad peale loetud ning paadi vöörinaine, noorima meeskonnaliikme eksoskelett ning moraalne suurtoetaja ka ära ristitud. Vana Eesti kombe kohaselt ristiti paat pudeli viinaga. Kodumaise kartuliviinaga.
Seda mitmel põhjusel. Esiteks on vahuvein rohkem sakste komme ja vanad eestlased kasutasidki ristimisel mõdu või viina (vt Aadu Hint - Tuuline Rand). Teiseks ei ole me ehitanud miskist pehmekest. Ikka käredamat sõitu ootame sellelt aluselt!
Järgnesid mastiseiklused...
Täitsa korralik vibu on. Alguses tundus nagu oleks ehk liigagi peenike nii jämeda kondiga paadile. Ega muidu polekski ehk võtnud väga jalga värisema, kui et paadi taglas on mul otsast lõpuni enda disainitud. Konstruktor Dieter Blank oli oma vaimusilmas asju natuke teisiti ette näinud ning arvas aastal 2003, et paadid peavad ikka suurte genudega sõitma.... Peale ta sai. Ja kusjuures imelihtsalt ja vaid paari tunniga. Tänu ZSparsi kaasa pandud STA-LOCK kiirkinnitusterminalidele. Minni tegi ka oma esimese reisi mootori all kraana juurest veerandiste kai äärde. Pidu lõppes Andresel ja Marekil kella kolme paiku öösel. Rohkem pilte sellest üritusest GALERIIS
Järgneval päeval oli tööjuures juba kerge sabin sees, et kuidas nüüd küll ometi Rannarootsi regati starti jõuda. Tööd oli teha tohutu palju. Ka mõõdukirja tarbeks vajalikud mõõtmised olid alanud sama päeva hommikul kell 10. Vandid lotendasid masti küljes, kogu jooksev taglas oli puudu, ükski puri polnud kunagi mastis käinud, viimased elektriühendused tegemata.... Ütlesin ülemusele, et pean nüüd minema ja tuiskasin kella 3 paiku kontorist minema.
Sadamas algas täielik tirel. Kuni hoiatussignaalideni jooksin nagu orav rattas. Küll masti, küll alla, pingutasin vante, vedasin trimmiotsi, juhendasin meeskonnaliikmeid viimaste töödega. Veel 10 minutit enne otsade heiskamist huilgasid akutrellid ning paukusid needitangid. Enamvähem jooksime paadi kai äärest minema. Ja seda kogu võimaliku varustusega, mida paadi ehitamisel vaja võiks minna. Kaks täiskomplektset akutrelli, akurelakas, kastide viisi happekindlaid polte, seibe, mutreid ja muud, sadade meetrite kaupa otsasid, 3-aastase lapse mõõtu vandilõiketangid, miljard erinevat tööriista jms. Hea, et 6-meetrist redelit kajutis ei olnud. Muidugi ka kogu kohustuslik varustus.
Stardist saime ca minutilise hilinemisega siiski üle ja asusime meie ees startinud Matildet (Elan 340) ja Fanaticut (Guyline 355 ehk maakeeli varajane Ridas 35) jälitama. Kõik sujus päris hästi. Mingi hetk saime isegi instrumendid tööle ja plotterile voolu taha.
Rannarootsi regatt sujus üldiselt päris tagasihoidlikult. Mingeid erilisi kõrghetki me taktikaliselt tekitada ei suutnud. Sõitsime konservatiivselt ja ei trüginud ei merele ega ka kalda alla. Merele läinud Matilde sai sealt kõvasti võitu. Nii said ka kõik eelmisel aastal merele minejad. Maa poole hoidnud Fanaticul aga nii hästi ei läinud. Meie sõitsime keskpäraselt keskel. Vahva oli muidugi see, et ei kulunud kaua, kui IV grupp oli ahtris pisikesteks värvilisteks täpikesteks sõidetud. Sõit oli lõbus ning juttu jätkus nii purjetamise, mere kui ka naiste (kohustuslik) teemal.
Mida aeg edasi seda teravamaks kiskusid kursid ning meie elu läks enne päikesetõusu juba päris huvitavaks. Nimelt suutsime alla 4m/s puhunud tuules hoida stabiilselt kiirust kuni 4,8 sõlme. Nelpryde'i tuliivärske inventar töötas kogu raha eest ja paar kopikat peale ka:
Veidi enne Voosi kurku kiskus asi teravaks ja edasi törtsutasime juba kerge foka all finišini. Teepeal veel kirusime, et üldse ikka krüssata ei saa, nii ropp triiv on. Pärast sadamas Tuulelaulu tuukrid tõid kaks pange merihernest kiilu tagant ära. Mõni ime....
Kuna meil mittealkohoolsed joogid enne starti otsa said, olime finišeerudes päris süsid. Terve laupäev üritasime kuidagi pilti ette saada. Üldiselt head nahka ei saanudki. Pühapäeva hommikul kell 8 tuli aga juba otsad heisata ja suunduda Kessu regati stardi poole.
Stardis oli pilt veelgi nirum, kui Rannarootsil. Konkureerima oli jäänud veel vaid Matilde. Ilma ennustus lubas aga kõvasti krüssu ja krüssanud me selle paadiga veel õieti polnud. Tuult muidugi ka õieti polnud. Üle 4,8m/s, mis hakkas puhuma alles viimase 1/5 peal meie kellad ei näidanudki. Suurem osa ajast tuli kuskil seal 2-3m/s vahel siksida. Pärast starti oli see 3-meetrine "torm" ka kaunis vastiku terava laine üles kruttinud, niie toli tükk tegemist kõigepealt Matilde ees püsida. Hiljem ka sabas enamvähem kõrgust hoides. Lisaks tegime paar taktikalist imevigurit ning olime üldiselt kogu ülejäänud laevastiku suhtes suhteliselt nutusel positsioonil.
Siis tuli aga Edasi. Ja elu läks huvitavaks. Leidsime omale mängukaaslase. Nagu me kiiresti aru saime, oli meil kiirust kuhjaga, kuid nurka väga õnnetult. Nii me siis harjutasime ja tegime sabaringe: sõitsime Edasile järgi, Koit pressis meid üles, pautisime üles ja tulime uuesti järgmisel halsil kolinal Edasile selga. Ja nii lugematu arv kordi. Vähemalt 5. Aga eks tugevamalt vastaselt ole ka midagi õppida. Nii saime ka meie pika peale selgeks kuidas see krüssutrimmi asi käib. Pikapeale hajus ka laine, ning mingi hetk suutsime Edasiga juba ilma igasuguse pingutuseta sammu pidada. Toimetasime paadi kallal. Vahetasime poomiliigi otsa jämedama vastu, leiutasime, kombineerisime. Pärast uuesti trimmile keskendudes olime juba Edasist kiiremad. Kuid kahjuks lõppes nende teekond Pärnu suunas pöördemärgi ning spinni heiskamisega. Meie aga saime veel Kessemadala suunas kõvasti krüssata.
Siin on Edasi meie pika teekonna lõppfaasis:
Lõpuks oma grupi pöördemärki võttes oli juba päris kurb ja üksildane. Ka tuul hakkas tagasi Muhu alla jõudes vaibuma. Nii tegelesin jälle käsitööga ning pleisisin ühed ägedad Dyneemast vaikse tuule spinnibrassid valmis. Tubli tund tööd läks, ent tulemuseks on brassid, mis kannavad vähemalt 2 tonni tõmbejõudu ning on oluliselt kergemad, kui suured-pehmed-mugavad metallkarabiinidega brassid. Kasutusele saime aga võtta vaid ühe, sest tuul lõppes otsa. Kogu see tripp praamiliini juurde võttis meil ca 3h aega ja tekitas kaunis korraliku joodikupäevituse.
Õnneks ei olnud aga plekki kauaks ja peatselt hakkas puhuma paarimeetrine vastutuul. Suure "rõõmuga" tõmbasime jälle foka üles ja asusime Hiiumaa pooole pressima. See muidugi oli viga, sest tuul tuli hoopis mandri poolt ja nii ludis ka pöördemärgis 30 minutit meist maas olnud Matilde meile tublisti järgi. Finišiks oli vahe kahanenud 15 minuti peale. Pressisime mis me pressisime seal ulgumerel, vahepeal pikalt vägevas 1-meetrises tuules, saime lõpuks ikkagi õigesse rajaäärde tagasi ning tublilt tugevnenud tuulde.
Oli see vast lust, kui tuul üle 4m/s puhuma hakkas. Kiiirus ja krüssunurk olid paadi välimusele täiesti kohased - vihased. Ise veel irvitasime, et seda täppi seal kaugel (Carolit) küll kätte ei saa. Saime. Olime tubli 200m neist allpool. Siis irvitasime, et ega me nüüd nurgaga sinna üles küll end ei pressi, kus Carol on. Pressisime. Kui lõpeks aru saime, et Caroli segatud tuules pole enam millestki tolku, saime neist ka kahe kiire pauudiga Kuivarahu juures mööda. Seljataha jäi ka Meeri. Finišis, keset Haapsalu lahte, oli vahe Caroliga juba 15 minutit. Aga krüssust oli küll villand. Aga no ise me kurtsime, et näed Rannarootsil ikka üldse kohe krüssu ei olnud, ei saa kuidagi uut paati ja purjeid testida. Summa summarum siis 14+14h meresõitu ühel nädalavahetusel ning 60+ miili krüssu ja 60+ miili spinnisõitu. Koju jõudsime ca 02:30 öösel. Pärast seda nädalavahetust oli väsimus ikka täiesti uuele tasemele viidud ning päris kõik meeskonnaliikmed järgmisel päeval tööle ei jõudnudki.
Aga tühja sellest väsimusest. Ridas on teinud meile väga ägeda paadi. Ja Neiplryde tõeliselt kurjad purjed. Mis muuseas näevad ka päris seksikad välja. Elu näitab, mis tulevik toob :-)
Terve kolmapäeva tegelesime paadi põhjaga. Kiil ja rool oli juba lihvitud ja uus kiht kruntigi peal, kuid mürk oli puudu. Kuidagi nagu ei raatsinud ka väga seda 40-eurost purki osta, niiet käiku läks vana poolik tops Triluxit. Kahjuks oli see aga natuke liiga poolik, niiet kiilu talla jaoks ei jäänud grammigi ja pärast tuli selle jaoks Jensilt lisa laenata. Samal ajal käisid spetsialistid poleerkäiaga poordid ja põhja üle ning Peeter andis koos pojaga ning vahepeal Marekiga minna ca 6h, et saada peale vähemalt 2 kihti eriti karmi vormivaha otse Ridas Yachts & Composites varudest. Selle nimelt andis Ridas meile paadiga hea tahte märgina kaasa. Üldiselt on need kõvad vahad väga mõnusad peale panna, kuid maha hõõruda täielik piin. Kujutan ette, et Peetril on nüüd korralik soodimuster all olemas. Vahepeal aga jõudis kohale, et paat on vaja kuidagi Piritale saada. Treiler on, kuid lubadega meest ei ole. nimelt vajab 2 tonnise täismassiga treiler E kategooriat. Imekombel juhtus aga, et saime autojuhi samaks ööseks. Ja kuskil kella poole 1 paiku asuski Minni Pirita poole teele. Suure ringi ja leiutamisega muidugi, kuna päris iga silla ja trolliliini alt 4,5m läbi ei lähe.
Siia vahele üks pilt Peetrist ja Marekist spinnipoomi plastikutolmust puhastamas:
Järgmisel päeval, neljapäeval, algas aga kõige keerulisem osa. Mast oli vaja kokku panna, paat vette ning tagatipuks veel vandid ka paika lõigata, talrepid paigaldada ja kergelt ära pingutada.
Tagasihoidliku tseremoonia saatel, mille Jens ka üles lindistas, sai üks väga räpane töömees sõnad peale loetud ning paadi vöörinaine, noorima meeskonnaliikme eksoskelett ning moraalne suurtoetaja ka ära ristitud. Vana Eesti kombe kohaselt ristiti paat pudeli viinaga. Kodumaise kartuliviinaga.
Seda mitmel põhjusel. Esiteks on vahuvein rohkem sakste komme ja vanad eestlased kasutasidki ristimisel mõdu või viina (vt Aadu Hint - Tuuline Rand). Teiseks ei ole me ehitanud miskist pehmekest. Ikka käredamat sõitu ootame sellelt aluselt!
Järgnesid mastiseiklused...
Täitsa korralik vibu on. Alguses tundus nagu oleks ehk liigagi peenike nii jämeda kondiga paadile. Ega muidu polekski ehk võtnud väga jalga värisema, kui et paadi taglas on mul otsast lõpuni enda disainitud. Konstruktor Dieter Blank oli oma vaimusilmas asju natuke teisiti ette näinud ning arvas aastal 2003, et paadid peavad ikka suurte genudega sõitma.... Peale ta sai. Ja kusjuures imelihtsalt ja vaid paari tunniga. Tänu ZSparsi kaasa pandud STA-LOCK kiirkinnitusterminalidele. Minni tegi ka oma esimese reisi mootori all kraana juurest veerandiste kai äärde. Pidu lõppes Andresel ja Marekil kella kolme paiku öösel. Rohkem pilte sellest üritusest GALERIIS
Järgneval päeval oli tööjuures juba kerge sabin sees, et kuidas nüüd küll ometi Rannarootsi regati starti jõuda. Tööd oli teha tohutu palju. Ka mõõdukirja tarbeks vajalikud mõõtmised olid alanud sama päeva hommikul kell 10. Vandid lotendasid masti küljes, kogu jooksev taglas oli puudu, ükski puri polnud kunagi mastis käinud, viimased elektriühendused tegemata.... Ütlesin ülemusele, et pean nüüd minema ja tuiskasin kella 3 paiku kontorist minema.
Sadamas algas täielik tirel. Kuni hoiatussignaalideni jooksin nagu orav rattas. Küll masti, küll alla, pingutasin vante, vedasin trimmiotsi, juhendasin meeskonnaliikmeid viimaste töödega. Veel 10 minutit enne otsade heiskamist huilgasid akutrellid ning paukusid needitangid. Enamvähem jooksime paadi kai äärest minema. Ja seda kogu võimaliku varustusega, mida paadi ehitamisel vaja võiks minna. Kaks täiskomplektset akutrelli, akurelakas, kastide viisi happekindlaid polte, seibe, mutreid ja muud, sadade meetrite kaupa otsasid, 3-aastase lapse mõõtu vandilõiketangid, miljard erinevat tööriista jms. Hea, et 6-meetrist redelit kajutis ei olnud. Muidugi ka kogu kohustuslik varustus.
Stardist saime ca minutilise hilinemisega siiski üle ja asusime meie ees startinud Matildet (Elan 340) ja Fanaticut (Guyline 355 ehk maakeeli varajane Ridas 35) jälitama. Kõik sujus päris hästi. Mingi hetk saime isegi instrumendid tööle ja plotterile voolu taha.
Rannarootsi regatt sujus üldiselt päris tagasihoidlikult. Mingeid erilisi kõrghetki me taktikaliselt tekitada ei suutnud. Sõitsime konservatiivselt ja ei trüginud ei merele ega ka kalda alla. Merele läinud Matilde sai sealt kõvasti võitu. Nii said ka kõik eelmisel aastal merele minejad. Maa poole hoidnud Fanaticul aga nii hästi ei läinud. Meie sõitsime keskpäraselt keskel. Vahva oli muidugi see, et ei kulunud kaua, kui IV grupp oli ahtris pisikesteks värvilisteks täpikesteks sõidetud. Sõit oli lõbus ning juttu jätkus nii purjetamise, mere kui ka naiste (kohustuslik) teemal.
Mida aeg edasi seda teravamaks kiskusid kursid ning meie elu läks enne päikesetõusu juba päris huvitavaks. Nimelt suutsime alla 4m/s puhunud tuules hoida stabiilselt kiirust kuni 4,8 sõlme. Nelpryde'i tuliivärske inventar töötas kogu raha eest ja paar kopikat peale ka:
Veidi enne Voosi kurku kiskus asi teravaks ja edasi törtsutasime juba kerge foka all finišini. Teepeal veel kirusime, et üldse ikka krüssata ei saa, nii ropp triiv on. Pärast sadamas Tuulelaulu tuukrid tõid kaks pange merihernest kiilu tagant ära. Mõni ime....
Kuna meil mittealkohoolsed joogid enne starti otsa said, olime finišeerudes päris süsid. Terve laupäev üritasime kuidagi pilti ette saada. Üldiselt head nahka ei saanudki. Pühapäeva hommikul kell 8 tuli aga juba otsad heisata ja suunduda Kessu regati stardi poole.
Stardis oli pilt veelgi nirum, kui Rannarootsil. Konkureerima oli jäänud veel vaid Matilde. Ilma ennustus lubas aga kõvasti krüssu ja krüssanud me selle paadiga veel õieti polnud. Tuult muidugi ka õieti polnud. Üle 4,8m/s, mis hakkas puhuma alles viimase 1/5 peal meie kellad ei näidanudki. Suurem osa ajast tuli kuskil seal 2-3m/s vahel siksida. Pärast starti oli see 3-meetrine "torm" ka kaunis vastiku terava laine üles kruttinud, niie toli tükk tegemist kõigepealt Matilde ees püsida. Hiljem ka sabas enamvähem kõrgust hoides. Lisaks tegime paar taktikalist imevigurit ning olime üldiselt kogu ülejäänud laevastiku suhtes suhteliselt nutusel positsioonil.
Siis tuli aga Edasi. Ja elu läks huvitavaks. Leidsime omale mängukaaslase. Nagu me kiiresti aru saime, oli meil kiirust kuhjaga, kuid nurka väga õnnetult. Nii me siis harjutasime ja tegime sabaringe: sõitsime Edasile järgi, Koit pressis meid üles, pautisime üles ja tulime uuesti järgmisel halsil kolinal Edasile selga. Ja nii lugematu arv kordi. Vähemalt 5. Aga eks tugevamalt vastaselt ole ka midagi õppida. Nii saime ka meie pika peale selgeks kuidas see krüssutrimmi asi käib. Pikapeale hajus ka laine, ning mingi hetk suutsime Edasiga juba ilma igasuguse pingutuseta sammu pidada. Toimetasime paadi kallal. Vahetasime poomiliigi otsa jämedama vastu, leiutasime, kombineerisime. Pärast uuesti trimmile keskendudes olime juba Edasist kiiremad. Kuid kahjuks lõppes nende teekond Pärnu suunas pöördemärgi ning spinni heiskamisega. Meie aga saime veel Kessemadala suunas kõvasti krüssata.
Siin on Edasi meie pika teekonna lõppfaasis:
Lõpuks oma grupi pöördemärki võttes oli juba päris kurb ja üksildane. Ka tuul hakkas tagasi Muhu alla jõudes vaibuma. Nii tegelesin jälle käsitööga ning pleisisin ühed ägedad Dyneemast vaikse tuule spinnibrassid valmis. Tubli tund tööd läks, ent tulemuseks on brassid, mis kannavad vähemalt 2 tonni tõmbejõudu ning on oluliselt kergemad, kui suured-pehmed-mugavad metallkarabiinidega brassid. Kasutusele saime aga võtta vaid ühe, sest tuul lõppes otsa. Kogu see tripp praamiliini juurde võttis meil ca 3h aega ja tekitas kaunis korraliku joodikupäevituse.
Õnneks ei olnud aga plekki kauaks ja peatselt hakkas puhuma paarimeetrine vastutuul. Suure "rõõmuga" tõmbasime jälle foka üles ja asusime Hiiumaa pooole pressima. See muidugi oli viga, sest tuul tuli hoopis mandri poolt ja nii ludis ka pöördemärgis 30 minutit meist maas olnud Matilde meile tublisti järgi. Finišiks oli vahe kahanenud 15 minuti peale. Pressisime mis me pressisime seal ulgumerel, vahepeal pikalt vägevas 1-meetrises tuules, saime lõpuks ikkagi õigesse rajaäärde tagasi ning tublilt tugevnenud tuulde.
Aga tühja sellest väsimusest. Ridas on teinud meile väga ägeda paadi. Ja Neiplryde tõeliselt kurjad purjed. Mis muuseas näevad ka päris seksikad välja. Elu näitab, mis tulevik toob :-)
Kommentaarid