Minni meeskonna Muhu väina seiklused on selleks korraks kahjuks jälle selja taga. Rõhk sõnal kahjuks, kuna kogu sats oli super, purjetamine on ju uskumatult lahe ja kõik muu melu aitab unustada argipäeva ja muud jamad. Mis veel parem - arvutid jäid koju ja telefonid olid enamuse ajast koti põhjas.
Asuks siis sündmuste juurde ning alustaks Minni meeskonnast. Kuigi paljud lugejad tunnevad meid isiklikult, teen lühida kokkuvõtte. Seltskond oli uskumatult lahe ja kirju. Minnil on kolm kaptenit – Andres, Pets ja Marek (Vahokas), viimane küll ametlikult tüüril. Meeskond alustas viie liikmelisena – Peeter kaptenina, Marek tüürimehena, Egon (saarlane...fakt räägib enda eest) toimetas sootidel, Indrek (saarlane) vööris ja mina aitasin klaveril, kallutada ning olin Egoniga spinni sootidel vahetuses.
Asuks siis sündmuste juurde ning alustaks Minni meeskonnast. Kuigi paljud lugejad tunnevad meid isiklikult, teen lühida kokkuvõtte. Seltskond oli uskumatult lahe ja kirju. Minnil on kolm kaptenit – Andres, Pets ja Marek (Vahokas), viimane küll ametlikult tüüril. Meeskond alustas viie liikmelisena – Peeter kaptenina, Marek tüürimehena, Egon (saarlane...fakt räägib enda eest) toimetas sootidel, Indrek (saarlane) vööris ja mina aitasin klaveril, kallutada ning olin Egoniga spinni sootidel vahetuses.
Kõigepealt Andres. Tegemist on tõelise autokraadi ja perfektsionistiga, kes ei jäta ka juuksekarva liikumist juhuse hooleks, ning saeb seda hoolikalt kolmeks ja kammib, kui vaja. Omab uskumatut võimet viimaste sekunditeni hoida pinget ja tähelepanu. Hoiab igal liikmel kaheraudset kuklas, surub päästikule ja annab piitsa.....ja siis käsib teha. Sul on kaks võimalust, kas sa õpid asjad selgeks, teed veel paremini ja saad veel nats piitsa....või saad haavlid tagumikku ja jälle piitsa. Ka 0,001 sekundit „munema“ jäämine on selge roim meeskonna vastu ning peegeldab sinu täielikku lollust ning loodri hinge. Üldiselt on nii et, kes ei armasta purjetamist ja ei taha õppida, see astub vist ka suure tormiga üle parda, et „koonduslaagrist“ pääseda. Samas neile, kes seda armastavad ja naudivad, neile on see suurepärane kool õppida ja end täiendada. Tänu sellele töötab meeskond nagu Šveitsi kell. Kaile jõudes on kõik juba rõõmsalt joogiklaasi taga ja arutavad sõbralikult toimunut. Andres oli meil kapteniks üleviimisel Rannarootsi ja Kessu regatil Tallinnast Haapsallu ja valdavalt kõikidel muudel sõitudel. Kahjuks ei pääsenud ta seekord Muhu väinale. 
Pets on filosoof, kelle mentor on Shakespeare ja põhiküsimus „olla või mitte olla“. Mõtleb iga asja üle pikalt horisonti põrnitsedes, kuulab meeskonda, kuid teeb siis ikka reeglina otsuse nagu ise tahab, vajadusel ütleb ka kõvema sõna. Alati jätkub kannatust õpetada, rahulikult seletada ning vajadusel uuesti selgitada. Julgeb anda ka tohmanitele vastutusrikkamaid ülesandeid, mis annab hea aluse arenguks. Kui Andres „sunnib“ sind õppima, siis Pets on suurepärane kapten, et asju praktiseerida, rahulikult õppida ja korrata.
Marek on suur demokraat ja rahvamees selle suurimas vormis. Kui Marek läheb kuhugi viieks minutiks, siis on teada, et enne tundi ta tagasi ei jõua. Nimelt suudab ta iga võimaliku elus hingega juttu rääkida sh linnud, koerad ja kassid. Mis sest, et iga ühega on samad jutud. Starti läheks ta pigem otse voodist, 5 minutit enne ärgates. Marekiga on nali ja naer kindlustatud. Enamus asju on võimalik hääletusele panna ja rumm ning muu põlev vedelik liigub laevas kiiremini ringiratast. Tema istekoht laevas asub meie „baarikapi“ kohal ja jalg bensiinipaagi peal. Tegemist on asendamatu tüürimehega, kes tõenäoliselt on varsti Eesti purjelaevastiku parim...populaarseim juba on. Nagu ka nõudlikumad meist ütlesid, et julgevad sõita temaga ka spinniga ning tugeva tuulega....ta juba praegu üks maailma parimaid tüürimehi ja varsti kõige parem.
Aga nüüd siis Muhu väina regatist. Seekord siis juba ahjusooja Minniga, mis tähendas kogu meeskonnale paadi tundmaõppimist ning katsetamist. Arusaadavalt luges Andres meile 5x sõnad peale ja vist veetis ka nädala magamatuid öid.
Start Roomassaarde juba harjumuspäraselt Pärnu lahest, mis on nagu meie oma Bermuda kolmnurk ehk sealt läbi saada ilma, et plekiks, on pea võimatu. Saime tegelikult rahuldava stardi, kuni leidsime end keerlemas ümber oma telje, mitte kaugel taga üks põhikonkurente Matilda. Plekilõbu kestis pea paar tundi, kui ühel hetkel vaatasime lihtsalt suu lahti, kuidas Matilda nagu Lendav Hollandlane keset plekki, viiekümne meetri kauguselt ja korraliku hooga, spinn kikkis, meist mööda tuiskas. Mis mõttes?! Täiesti abitu tunne. Mõned igavikuna tunduvad minutid hiljem saime ka meie tuule ja hakkasime liikuma. Etapi teisel poolel läks korralikuks krüssamiseks, kus otseselt pistsime rinda Põrgatajaga, teised konkurendid olid kas lähemale või kaugemale ära kadunud.
Öösel Roomassaarde jõudmine kestab terve igaviku, kaldatulesid hakkad nägema tunde enne finišit ja kohale nagu ei jõuakski. Finišeerisime keskööl, söök, saun ja magama, kuna all oli öösõit Haapsalust Pärnu, oli uni meeletu. Esimene sõit oli paljuski meeskonna koostöö lihvimiseks ning Minniga tutvumiseks, kõik sujus, tulemuseks tubli 9 koht.
Teine päev toimus Roomassaare lahel, pikkuseks 20ne miiline ring. Tuult oli kümne meetri kandis. Üks ots krüssamist ja tagasi spinniga. Tegemist oli Minnile esimese tõsise testiga ja mitte ainult. Meie taga olnud seltskonnal kärises keskelt groot nagu vett saanud paber. Nagu ikka, leiad esimesed vead ja nõrgad kohad. Vanalt Minnilt tulid uuele klaver ja vintsid, mis ei suutnud teha head koostööd meie tutikate otsadega ning kippusid järele andma. Kriitiliseks osutus just groodi alaliik ja groodi vall, mis kippusid tagasi libisema ning omakorda ajasid meid jätkuvalt kreeni. Taganttuules ei julgenud oma roosat spinni üles tõmmata ja sõitsime vana ning väiksemaga. Sadamapoolsel märgil sattusime kõrvuti Polarisega, kes ei lubanud meid kuidagi halssida, sedasi oma 200 meetrit. Lõpuks toimus kõik nii ootamatult ja rajult, et sadasin üle vintside, klaveri ja läbi reelingu postide ning trosside üle parda. Mingi ime läbi suutsin haarata kinni ühest vintsist ja end pardale tagasi vedada. Tagajärjeks olid maakera suurused mustad sinikad jalal, põlvel, tagumikul ning väänatud õlg ja jalg ning 5 minutit ulmevalu. Kokkuvõttes lisandus meeskonda teine vigane kodanik, kuna tüüril olnud Marek kannatas juba tugeva õlavalu käes. Kõik need sekeldused tõid tulemuseks tagasihoidliku 11 koha.
Kolmas päev, Virtsu etapp. Alustuseks võtsime Marekiga peotäie valuvaigisteid, nats konjakit peale ja start. Start nagu ikka, pigem rahuldav, kuid suutsime siiski üsna ilusti liikuma saada. Peale lühikest krüssu spinn üles. Alguses võitlesime lätlaste Kirkega ning püüdsime end hoida üleval suurtest I ja II grupi paatidest, kes oma maakera suuruste spinnidega kogu tuule ära võtavad. Teises märgis oleksime peaaegu broachi teinud, kuna Marek libises koos tüüriga oma kohalt kolinal kokpitti. Kõik läks õnneks ning suutsime asja ruttu ära lahendada...kõht muidugi kõigil kõveras, sest pilt oli tegelikult ikka üpris naljakas. Edasi ootasid meid ees vesipüksid, mis kolmekesi, üldse mitte kaugel meist vuhisesid. Kogu satsil spinnid üleval ning liiguvad vesipükste ja äikesepilvede poole. Ütleme nii, et sõitsime, keel hammaste vahel, otsad käes, et kui esimeste purjed koos mastidega suure hooga ringe tehes pilvede poole liiguvad, siis sekundiga enda omad maha võtta. Kõik läks õnneks ja kui oht möödas olime ilusti võistluses konkurentsis. Korra küll tekkis unistus, et kui me pilve all hõljudes potsataks Virtsus finiši joonele nagu Black Pearl. Milline etteaste see oleks!! Peale kolmandat märki otsustasime võtta halsi, erinevalt teistest, maa ligidale, mis tasus end kuhjaga ära. Viimasel kolmandikul leidsime end olevat ilusti eesotsas, kuna paljud merel plekkisid. Etapi teist poolt sisustas Vahoka lõputu murelik pärimine, et kas teised on juba finišis....vähemalt 50 korda. Tundus juba, et tõstaks ta kollektiivselt paadi taha. Lõpuks võtsime ennast sappa trimmi- ja pressimismeistrile Edasile, kellega suhteliselt sama sammu pidasime. Lõpptulemus II koht.
Olulise vahemärkusena pean mainima Vahoka suurimat uhkuse põhjust, mille leiutamine jäi selle etapi kanti. „Kuseliin“....vabandan nimetuse pärast, aga tegemist oli turvaliini mittesihtotstarbelise kasutusega ahterstaagi taga, mis muutis nimetatud vajaduste rahuldamise oluliselt kergemaks. Aga no seda juttu mis sealt nüüd tuli kogu reisi vältel, tundus, et tegemist on Nobeli preemiat väärt leiutisega.
Olulise vahemärkusena pean mainima Vahoka suurimat uhkuse põhjust, mille leiutamine jäi selle etapi kanti. „Kuseliin“....vabandan nimetuse pärast, aga tegemist oli turvaliini mittesihtotstarbelise kasutusega ahterstaagi taga, mis muutis nimetatud vajaduste rahuldamise oluliselt kergemaks. Aga no seda juttu mis sealt nüüd tuli kogu reisi vältel, tundus, et tegemist on Nobeli preemiat väärt leiutisega.
Neljas päev, Heltermaale. Rituaaliks saanud tegevus Marekiga, peotäis valuvaigisteid, nats konjakit peale ja start. Start läks nii puutaha kui üldse võimalik - esiteks jäime magama, teiseks vajusime nii alla, et meist suuremad plekkisid meid põhimõtteliselt finiši joonele. Lõpuks tegime kiiresti kaks pauti ja suutsime käigu sisse saada, lõpuks pressisime end teistele järgi ja peale esimest märki olime juba Matilda sabas. Nagu ikka tuhises meist mööda Edasi, kellega sama halssi hoides on meil alati hästi läinud. Üsna pea suutsime järgi võtta Centaurile, kes püüdis meist hambad ristis üles hoida. Seal tegime ühe enda väina stiilseima möödumise....enda arust vähemalt. Pressisime end Centauriga üles ja nii ligidale, kui võimalik ja siis kiiresti alltuules mööda. Asi käis piisavalt kiirelt, et olime juba mööda saanud enne, kui asjast aru saadi. Kahjuks algasid siit meie kannatused ehk sõitsime sirgjoonelt täiuslikku plekki. Eriti lahe oli vaadata, kuidas kõrgemal ees olnud Matilda, 200 meetrit tagapool olnud Centaur ja järgi jõudnud polarised ilusti meist mööda uhasid ning kadusid. Meie korraldasime päevitamisvõistlust ja regatil osalenute päevavaatlust. Kui lõpuks käigu sisse saime, olid konkurendid juba kadunud. Edasi läks juba veidi paremini ehk suutsime hea sõiduga end lähemale nihutada, püüdsime eemale hoida rannikust, kartes uut päikesepeatust. Ühel hetkel saime aru, et kogu muu sats oli end ilusti kalda lähedal plekki sõitnud ja tänu millele ka enamused kinni püüdsime...korraks, sest meid ootas ees juba järgmine. Siin ei aidanud ka minu poolt Vanakesele merre valatud üüratu brändi kogus, mis tekitas selget „pahameelt“ meeskonnas, eriti Vahokas. Kuna pahameelt valjult välja näidati, siis otsustasin selle peitmiseks veel suurema koguse tagant järgi panna. Selgus, et see ei leevendanud Vana pahameelt sellise kohatu nurina peale. Kogu lõbu lõppes sellega, et olime kõige kauem merel olnud paat, vähemasti kes aega mahtus. Tänu Kirke ja Centauri katkestamisele ja väiksele pallimängule 10. koht.
Viies päev. Peotäis valuvaigisteid, nats konjakit peale ja start. Kahe etapi vahel suutis me kapten Peeter oma jalale kipsi saada. Kõik sai alguse elektrist, mille hankisime „emalaev“ Vestalt. Oli pime, oli märg ja sellest piisas, et jalale 8 peale väänata. Kiirabi, Kärdla, kips ehk kõik jutud. See tähendas, et meie meeskond koosnes raskelt vigase õlaga tüüril olevast Vahokast, kes võttis üle kaptenikohustused, minust ehk Marekust, kellel eriti terveid kohti enam polnud, Egonist kellele pistsime kõik võimalikud otsad pihku ja Intsust. Nii me siis asusime suhteliselt tormisele etapile. Üsna pea sõimas Egon me meeskonda kõikuvaks laatsaretiks, Marek väänas tüüri, minu käsi ei liikunud ja jalad olid sinised ja Ints püüdis siis päästa hullemast. Spinni otsa sõitsime liblikat, kuna selle satsi ja tuulega eelistasime teha pigem „testsõidu“ kui Andresele lõhkine spinn tagasi viia. Muud huvitavad juhtumid etapilt olid Kolibri murdunud mast, Edasi lõhkine kenu ja paar madalikule sõitjat. Arvatavasti tegime õige otsuse ja lõpuks 10 koht.
Tallinn – Heltermaa. Algus oli kohutav. Nimelt pidime oma liikuva haigemajaga kõva tuule ja lainega krüssama. Egon teatas peale 2. minutit, et tema enam ei taha ning astub laevast välja. Õnneks läksime kohe taganttuulde, spinn üles ja nii praktiliselt Tallinnani. Vaheldumisi Egoniga hoidsime spinni ja suutsime ka uue Minniga teha uue kiirusrekordi – 13,6MpH. Kogu sõit oli super ning mõnus ja ilma eriliste valeotsuste ja aktsessideta. Oleks olnud kindlasti oluliselt parem koht, kui trimmigeenius Andres oleks pardal olnud. Tulemus 10 koht.
Tallinn – Heltermaa. Algus oli kohutav. Nimelt pidime oma liikuva haigemajaga kõva tuule ja lainega krüssama. Egon teatas peale 2. minutit, et tema enam ei taha ning astub laevast välja. Õnneks läksime kohe taganttuulde, spinn üles ja nii praktiliselt Tallinnani. Vaheldumisi Egoniga hoidsime spinni ja suutsime ka uue Minniga teha uue kiirusrekordi – 13,6MpH. Kogu sõit oli super ning mõnus ja ilma eriliste valeotsuste ja aktsessideta. Oleks olnud kindlasti oluliselt parem koht, kui trimmigeenius Andres oleks pardal olnud. Tulemus 10 koht.
Tallinna ring. Suur pealik astus pardale, lõi korra majja, trimmis purjed siit-sealt ja veelkord siit-sealt ning sõit läks lahti. Stardis suutis Zuxu meile hooga küljest sisse sõita. Õnneks kõik terved sh Minni. Ainult Egoni niigi päikesest puretud huul verel. Seekord suutis siiski pisem näidata küüsi suurele ja Zuxu pardas on korralik triip.....aga no juhtub paremates peredeski. Õigluse nimel peab mainima, et meil baarikapis nüüd üks uus väga suur pudel rummi. Start läks super hästi. Üldiselt läks kogu sõit super ilusti. Meie kasuks mängis ka otsus krüssus mitte minna ranna lähedalt, vaid sõita kaugemale. Peale esimest märki spinn üles ja olime eest Stella II-st ja Matildast. Centaur, Seabird ning Vividor laskeulatuses. Viimasel vabatuuleotsal suutsime napilt enne finišit end veel ka Centaurist füüsiliselt mööda pressida.
Keegi oli kunagi Muhu väina üle mõtisklenud, et mida ta siis nüüd nädal otsa tegi. Läks nädalaks vannituppa, lasi vanni külma vett täis, pani jalad sisse, jõi pidevalt sooja õlut, viskas aeg-ajalt end külma veega üle, pannes samal ajal konditsioneeri pea kohal undama....öösel magas vannis madratsil. (Lugu Heltermaalt) Aga no ikkagi kõik super, seltskond, mälestused, merel rassimine ja võistlemine.
Jääme ootama järgmist aastat!
Marek Maido
Keegi oli kunagi Muhu väina üle mõtisklenud, et mida ta siis nüüd nädal otsa tegi. Läks nädalaks vannituppa, lasi vanni külma vett täis, pani jalad sisse, jõi pidevalt sooja õlut, viskas aeg-ajalt end külma veega üle, pannes samal ajal konditsioneeri pea kohal undama....öösel magas vannis madratsil. (Lugu Heltermaalt) Aga no ikkagi kõik super, seltskond, mälestused, merel rassimine ja võistlemine.
Jääme ootama järgmist aastat!
Marek Maido
Kommentaarid