Naissaare Raudteeregatt 2011

Sügiseste tormituulte vahele lubati eelmisel nädalavahetusel vaikust, kuid õnneks tuli idülliline sügispäev Tallinna lahel, mis peale mõõdukat tuult ja põnevat purjetamist kulmineerus rahulolevate meeste hilise einega Naissaare muuli kividel. Merel valitsesid pidevalt muutuvad olud ja sport!

Kuna me kiiruse poolest olime klassis üsna keskmised, tegime taktikaliselt õige stardi ning eemaldusime peavoolust koheselt, et saada segamata tuult. Tuul oli heitlik ning sellest oli vaja kätte saada viimanegi. Õige pea ühinesid meie vooluga ka Maori ja Enel. Ometi kõik loogikad viitasid sellele, et Tallinna sadama juures, kuhu esimese klassi jahid kippusid hoidma, võis pilve alt leida rohkem tuult. Praktika aga näitas, et suhteliselt otse Paljassaare suunas tüürinud II grupi jahid olid sihtkohta jõudes kõvasti kiiremaid suuri aluseid edestanud.

Sportlik vaim oli kõrgel ning tihedalt koos Eneliga võtsime pakstaaktuules kihutades ühe allatuule märgi enne  Naissaart. Peale erinevaid luhvamiskatseid säilitasime edu Eneli ees. Sujuvalt tihktuulde keerates oli meil märgis sisemise jahi õigus ning peale edukat manöövrid olimegi otse saare poole teel. Tuul stabiliseerus ning enne teenitud edu võideldi konkurentide poolt visalt tagasi. Ühtlasi ilmus lähedale ka Maori, kellega rinda pistes saime pidevalt grooti ja fokat trimmides Minni ilusti liikuma. Sõit oli sujuv kuniks saare taha jõudes hakkas tuul trikke tegema.

Tuule suuna muutumisel puudus üldisem loogika ning teiste võistlejate silmitsemisel selgus, et igaühel on oma erinev tuul. Peale hulgalisi ärevaid paute oli Maori meid lõpujoonel füüsiliselt siiski edestanud, kuid palliarvestuses oli põhjust rõõmustamiseks. (Üllatusvõitjaks oli pööraselt head sõitu teinud Merikotkas, pardal legendaarne purjetaja ja purjemeister Tiit Haagma - kapten).

Peale finišit Naissaare sillale lähenedes läks vesi põhja all õige õhukeseks ning jäime laevateel kinni. Õnneks oli see liiv, mis kiilu all pehmelt sahises, ja suurem kahju jäi tekitamata, kuid keegi võiks selle madala koha ikkagi ära märgistada.

Miniatuurse Muhu Väina tunne

Saanud peale väikest kosutavat piknikku tulemused teada, seilasime kiires pakstaaktuules tagasi koju. Ilm oli ilus, tuult oli piisavalt ja mehed tegid tublit tööd. Õiglane II koht oli kui kirss tordile selle toreda päeva lõpuks.

Kommentaarid sõidule

Võistlust meenutas
Siim Maivel