Nagu meil juba tavaks saanud ei saanud me ka seekord meeskonda kokku.
Küll aga tekitas uutmoodi situatsioon uutmoodi olukordi. Näituseks start. Valestart. No pole harjunud selle asjaga. Või kui päris aus olla siis pole ka kunagi üheski stardis rooli hoidnud. Ikka pigem olukorda hinnanud, suunda kamandanud ja siis kõigi nelja käega sootides pidurdanud-kiirendanud.
Peetril on perekonnas nakkuslik jalgade välja väänamise tõbi ning nüüd oli parajasti tema kaasa kord ja seetõttu pole ta kuu aega merele saanud.
Marek, meie roolimees, kes on viimasel kolmel aastal puudunud vaid korra või kaks kokku, otsustas just nüüd maja ehitama hakata ja pole juba mitu nädalat näole andnud.
Marek Maido füüsiline ettevalmistus oli vist purjetamiseks nõrk ja viimased kuu aega on ta tiksunud tööst nohu ja palavikuni. Igatähes merele pole mees jõudnud.
Atsi ei saanud isegi toru otsa.
Jaana on meil teatavasti siis lapsega kodus kui Andres merel on. Nii olidki rivis vaid Andres ja Egon. Õnneks on meil olemas ka varumeeskond ja nii liitusidki meiega Peeter, Kai-Reet ja Liisi, kes kõik põlised Polarisetaltsutajad.
Küll aga tekkis küsimus, et kust me roolimehe saame. Polnudki muud võtta kui kapten ise, kes on küll 3 aastat erinevate Minnide kapten olnud, ent pole kordagi võistlusel pinni hoidnud. Ainult Väinas pikkadel otsadel või seonduvatel ülesõitudel, kus Marek ära kustunud on. Sellest aga tekkis järgmine küsimus - kes peentrimmi teeb? See ju kapteni põline töö ning ajapuudusest ning tont teab millest pole uut paati edasi lükkavaid jõudusid kellelegi teisele veel grammigi seletatud. Niisiis Egon sooti ja grootsoot kapteni pihku.
Alguses oli kõik päris tore. Enne starti puhus Pirita Topi kellade järgi tubli 9-11m/s tuul ning uued meeskonnaliikmed olid alguses natuke hämmingus, et kas see paat peabki nii kreenis olema. No muidugi ei pea. Seda kunsti õppisime tükk aega kuidas nii jäikade purjedega, eriti groodiga, püsti püsida. Nimelt vajab meie paat väga väga väga hoolsat kätt groodi trimmil. Tuul aga vaikis ja sõidu lõpuks jäi pidama 6-7m/s peale ning elu läks iga sõidetud minutiga kergemaks.
Küll aga tekitas uutmoodi situatsioon uutmoodi olukordi. Näituseks start. Valestart. No pole harjunud selle asjaga. Või kui päris aus olla siis pole ka kunagi üheski stardis rooli hoidnud. Ikka pigem olukorda hinnanud, suunda kamandanud ja siis kõigi nelja käega sootides pidurdanud-kiirendanud.
Korrigeerisime vea ja pärast väikest kommunikatsioonihäiret tegime päris suure ringi ümber stardipoi. Küll aga saime vasaku halsiga eelistatud poi poolsest raja otsast minema ja polnudki nagu väga hullu. Kaotus ehk kümmekond paadipikkust.
Edasi läks aga šõuks. Tuul oli alguses pagiline ning laine loksutas päris segaselt ja korrapäratult. Kui ikka ei ole käes see roolitunnetus ja veel samal ajal proovid lainte vahel libiseda ning grooti trimmida, saab käiguvee päris kenasti kõveraks sõita. Mõeldud tehtud. Sõideti ja vingerdati, kiirust üle 4,5-5 sõlme ei saadudki. Antud tuulega oleks see aga pidanud olema 5,8-5,9. Kuskil paar kaablit enne ülemist märki (sõitsime täna lühirada) juhtus aga midagi müstilist. Viimaste pautidega läks foka trimm paika ja kuidagi sai ka groot oma õige koha kätte. Paat nagu raudteel. Läks nagu liimitud. Aga ennäe imet, enam kuskile krüssata pole. Märgivõtt.
Pilt picasaweb.google.com/KalevJK
Märk käes ja ligadi-logadi spinnisõidule. Üks halss ja alumine märk. No ja muidugi algas kogu koomusk jälle otsast pihta. Vinta vänta siia sinna. Ja jälle kõmm 3 kaablit enne viimast märki justkui raudteel. ning käik 5.5 sõlme. Siis tuli aga uus märgivõtt ning spinni all sõit finišisse. Tegime muidugi muud huumorit ka. Tirisime spinni kuidagi kahtlaselt kaua üles ning keerasime korralikult ümber saalingute. Või oli see halsi ajal. Halss oli ka selline kahe suure laine vahelt tagurpidi-õigetpidi-tagurpidi halssidel liikumine ning tunne oli nagu roolipinn oleks krutskeid täis ja libe nagu angerjas.
Pilt picasaweb.google.com/KalevJK
Kogu asjatamisega olid muidugi Polarised meile kõvasti selga sõitnud ning tulemuseks meie grupis oli ainuvõimalik viimane koht Brigitta, Enel'i, Tessa ja Matilde järel. Mingi ime läbi olime aga teinud füüsiliselt siiski paremat sõitu kui Polaris Eneli, Conrad Viru ja veel lisaks ka Gemma ja Estelle. Kuidas me Enelit edastasime on natuke müstika kuna seal pole mitte papist poisid peal ja purjed on uhiuued.
Igatähes oli rõõõõõõm merel käia. Kahjuks küll hooaja viimane start. Kuid eks merele saab veel sel aastal paar korda ikka. Tuleb nautida neid viimaseid võimalusi. Ja seda tegime täna rõõmuga!
Kommentaarid