Täna oli suuuuurepärane purjetamisilm! Tuult jäi muidugi aegamisi järjest vähemaks. Kõige vahvam purjetamine oli enne starti. Aga tuul ei kadunud kuskile. Ja ei olnud nii laiguline kui varasematel kolmapäevakutel. Ei mingeid tohutuid keeramisi. Paar pisikest. Aga nendest omal ajal.
Start oli meil iseenesest viisakas, kuid keegi oli meil otse ees ja segas tuult. Isegi ei mäleta enam kes see täpsemalt oli. Võibolla isegi Merihunt. Pautisime kohe kalda poole ära liikusime rõõmsalt ühe paudiga märki. Kusjuures plaan oli hoopis kahe paudiga minna, ent lõpeks polnud selleks isegi põhjust. Kannatas viimase otsa ära pressida küll. Märgis oli meil aga jällegi vaja kellegiga kokku põrgata. Enel pautis tsoonis meie alla ja nõudis märgis ruumi. Meil polnud ka parima tahtmise juures anda, pealpool oli Matilde. Nibin nabin ei sõitnud Matildele otsa. Lõpeks aga käis ahtrikantsel Eneliga kokku. No oligi aeg uus päästerõngas osta, vana juba rokane ja pleekinud :-) Üldiselt oli meil aga antud intsidendis minu hinnangul teeõigus ning südemetunnistus puhas. Kahju ainult, et ma alles pärast märki mõttega järgi jõudsin ja aru sain, et Soots oli varem vasakul halsin ja pautis tsooni sees paremale ning niimoodi teeõigust ei saa. No see selleks.
Spinn üles, nipet näpet koba peale saime tööle ka. Suund Katariina kai poole. Ees oli korralik kari paate, kes vedasid meid teravalt kohe merele. Halssisime esimesel võimalusel ja trügisime Tallinna Sadama poole. Nagu ka ühel väheke võidukamalt lõppenud kolmapäevakul, oli see hea idee. Üks halss ja märki. Sel aastal sõidab spinnisoodis Egon. Üleüldse olen üritanud paljusid kohustusi endast eemale tõsta. Nt foka pautimine ja esmane trimm, spinnisoot... Asjad, mida tegin kõik eelmine aasta üksi. Suures pildis oli see tegelikult väga halb, et ma praktiliselt üksi sõitsin. Endiselt on veel aga väga väga raske usaldada. Kuidagi paljas ja kaitsetu tunne on kui sooti peos ei ole. Ei oska nii hästi halsi kohta öelda, ei tea millal paluda luhvata ja millal vallata... Krüssus ei käi paudid enam nii täpselt. Aga pranemist on näha iga sõiduga. Kui hooaja alguses ei olnud ilma spinni kokku laskmata midagi teha, siis nüüd on Egoni halsid juba päris head. Ka tunnetus on parenemas ning vähehaaval oleme spinni all järjest kiiremad. Purje kuju on parem, ei tõmba enam nii kinni. Paudid muidugi veel nii head ei ole. Aga see pole väga keeruline harjutada. No igatähes on see hooaja algus minu jaoks puhas enesekontroll, et soote oma kätte ei haara. Ja täna polnud selleks vajadustki :)
Märgiks oli Enel meist 4-5 paadipikkust eemale rebinud. Leila oli vales raja ääres end kinni sõitnud. Viru ja meie vahelt pessis end läbi üks suur ja kole Talliniki laev. Ainult Merihunt oli veel jäänud.
Märgivõtt oli meil täitsa ilus.Aga märgis sättisime end Seabirdile nii sappa, et purjetamine oli praktiliselt võimatu.. Pautisime merele.Tunne oli väga hea. Kiirust oli, nurka oli. Kõik konkurendid läksid aga kalda alla. Kaalusime hetke nende kontrollimist, kuid läksime väheke ülbeks. Või lõime vedelaks. Võta kuidas tahad. Igatähes otsustasime täna oma sõitu sõita ja mitte oma väga head halssi tundmatuse vastu vahetada. Sõitsime Enelist kõrgemale ja kiiremini.
Aga seda pidu ei jätkunud kauaks. Natuke tuli tuult juurde ja Enel hakkas kõrgust koguma. Lõpeks jäime kuidagi enamvähem ühtlaselt nii, et meie olime nende ahtris. Vahe mudugi oli 10-15 pikkust. Vähemalt nii palju. Ootasime siis oma hetke, et Pirita poole pautida. Aga üks pautis Enel ja et mitte segatud tuulde saattuda, tegime ka kohe paudi. Tulemuseks oli aga see, et Enel oli kogu meie vahemaa jagu ülevalpool. Ja muidugi saatuse tahtel jõudis temani mingi tuuleviirg. Tugevam tuul = parem nurk. Meil aga keeras 5' alla. Polnud midagi teha, tuli ära kannatada ja kalda all liikuvaid konkurente jälgida. Oli ilmne, et merelt minejad olid hävinud. Lõpeks pautisime heaste toitnud paremale halsile tagasi ja rõõm oli jälle meie. Aga ainult paremal halsil vastutuult ei sõida. Pidi märgi poole pautima. Ja siis saime veel korra tuulega vastu pükse.
Kõikse viimasel halsin enne stardipoi ehk meie teise märgi võtmist libisesime napilt Merihundi vöörist läbi. Paut silmaauku. Saime ilusti märgi võetud ja vabas tuules Pirita muulide vahelt sisse sõita. Sees läks aga asi naljakaks. Merihunt meist 1,5 paadipikkust taga keeras kohe 30' üles ja lendas sisemisest muulinukast ülespoole. Meie aga ei saanud praktiliselt üldse üles keerata ja vajusime paarikümne sekundiga 3 paadipikkust alla. Praktiliselt kahe paadipikkusega vajusime ühe alla. Olime TÄIESTI erinevas tuules. Aga meil oli veel üks trikk varukas - pautisime paremale halsile. Merikotka mehed küll kurtsid takistust ja asja, kuid reaalsus oli, et takistuseni oli aega küll ja küll. Igatähes ei olnud nad miskipärast nõus meie alla pautima ning seisid seal puri pakkis. Jätsid meile peaaegu tee andmata, hakkasid juba käed vahele minema. Kaunis seisma jäid nad igatähes. Finišiks eks alla saja meetri eemal olime tekitanud 28 sekundilise edumaa. Hõbedaks oleks olnud aga veel 6 sekundit vaja.
Pronks on hea küll. Taktika. Taktika. Järgmine kord päris teise raja nukka ei sõida kui viimseni kõik teised konkurendid. Aga ega ei muretse ka. Tunne oli lihtsalt niivõrd hea. Esmakordselt tundus, et paat LIIGUB ja meil on mingi enesekindlus oma sõidu suhtes. Super! :)
Start oli meil iseenesest viisakas, kuid keegi oli meil otse ees ja segas tuult. Isegi ei mäleta enam kes see täpsemalt oli. Võibolla isegi Merihunt. Pautisime kohe kalda poole ära liikusime rõõmsalt ühe paudiga märki. Kusjuures plaan oli hoopis kahe paudiga minna, ent lõpeks polnud selleks isegi põhjust. Kannatas viimase otsa ära pressida küll. Märgis oli meil aga jällegi vaja kellegiga kokku põrgata. Enel pautis tsoonis meie alla ja nõudis märgis ruumi. Meil polnud ka parima tahtmise juures anda, pealpool oli Matilde. Nibin nabin ei sõitnud Matildele otsa. Lõpeks aga käis ahtrikantsel Eneliga kokku. No oligi aeg uus päästerõngas osta, vana juba rokane ja pleekinud :-) Üldiselt oli meil aga antud intsidendis minu hinnangul teeõigus ning südemetunnistus puhas. Kahju ainult, et ma alles pärast märki mõttega järgi jõudsin ja aru sain, et Soots oli varem vasakul halsin ja pautis tsooni sees paremale ning niimoodi teeõigust ei saa. No see selleks.
Spinn üles, nipet näpet koba peale saime tööle ka. Suund Katariina kai poole. Ees oli korralik kari paate, kes vedasid meid teravalt kohe merele. Halssisime esimesel võimalusel ja trügisime Tallinna Sadama poole. Nagu ka ühel väheke võidukamalt lõppenud kolmapäevakul, oli see hea idee. Üks halss ja märki. Sel aastal sõidab spinnisoodis Egon. Üleüldse olen üritanud paljusid kohustusi endast eemale tõsta. Nt foka pautimine ja esmane trimm, spinnisoot... Asjad, mida tegin kõik eelmine aasta üksi. Suures pildis oli see tegelikult väga halb, et ma praktiliselt üksi sõitsin. Endiselt on veel aga väga väga raske usaldada. Kuidagi paljas ja kaitsetu tunne on kui sooti peos ei ole. Ei oska nii hästi halsi kohta öelda, ei tea millal paluda luhvata ja millal vallata... Krüssus ei käi paudid enam nii täpselt. Aga pranemist on näha iga sõiduga. Kui hooaja alguses ei olnud ilma spinni kokku laskmata midagi teha, siis nüüd on Egoni halsid juba päris head. Ka tunnetus on parenemas ning vähehaaval oleme spinni all järjest kiiremad. Purje kuju on parem, ei tõmba enam nii kinni. Paudid muidugi veel nii head ei ole. Aga see pole väga keeruline harjutada. No igatähes on see hooaja algus minu jaoks puhas enesekontroll, et soote oma kätte ei haara. Ja täna polnud selleks vajadustki :)
Märgiks oli Enel meist 4-5 paadipikkust eemale rebinud. Leila oli vales raja ääres end kinni sõitnud. Viru ja meie vahelt pessis end läbi üks suur ja kole Talliniki laev. Ainult Merihunt oli veel jäänud.
Märgivõtt oli meil täitsa ilus.Aga märgis sättisime end Seabirdile nii sappa, et purjetamine oli praktiliselt võimatu.. Pautisime merele.Tunne oli väga hea. Kiirust oli, nurka oli. Kõik konkurendid läksid aga kalda alla. Kaalusime hetke nende kontrollimist, kuid läksime väheke ülbeks. Või lõime vedelaks. Võta kuidas tahad. Igatähes otsustasime täna oma sõitu sõita ja mitte oma väga head halssi tundmatuse vastu vahetada. Sõitsime Enelist kõrgemale ja kiiremini.
Aga seda pidu ei jätkunud kauaks. Natuke tuli tuult juurde ja Enel hakkas kõrgust koguma. Lõpeks jäime kuidagi enamvähem ühtlaselt nii, et meie olime nende ahtris. Vahe mudugi oli 10-15 pikkust. Vähemalt nii palju. Ootasime siis oma hetke, et Pirita poole pautida. Aga üks pautis Enel ja et mitte segatud tuulde saattuda, tegime ka kohe paudi. Tulemuseks oli aga see, et Enel oli kogu meie vahemaa jagu ülevalpool. Ja muidugi saatuse tahtel jõudis temani mingi tuuleviirg. Tugevam tuul = parem nurk. Meil aga keeras 5' alla. Polnud midagi teha, tuli ära kannatada ja kalda all liikuvaid konkurente jälgida. Oli ilmne, et merelt minejad olid hävinud. Lõpeks pautisime heaste toitnud paremale halsile tagasi ja rõõm oli jälle meie. Aga ainult paremal halsil vastutuult ei sõida. Pidi märgi poole pautima. Ja siis saime veel korra tuulega vastu pükse.
Kõikse viimasel halsin enne stardipoi ehk meie teise märgi võtmist libisesime napilt Merihundi vöörist läbi. Paut silmaauku. Saime ilusti märgi võetud ja vabas tuules Pirita muulide vahelt sisse sõita. Sees läks aga asi naljakaks. Merihunt meist 1,5 paadipikkust taga keeras kohe 30' üles ja lendas sisemisest muulinukast ülespoole. Meie aga ei saanud praktiliselt üldse üles keerata ja vajusime paarikümne sekundiga 3 paadipikkust alla. Praktiliselt kahe paadipikkusega vajusime ühe alla. Olime TÄIESTI erinevas tuules. Aga meil oli veel üks trikk varukas - pautisime paremale halsile. Merikotka mehed küll kurtsid takistust ja asja, kuid reaalsus oli, et takistuseni oli aega küll ja küll. Igatähes ei olnud nad miskipärast nõus meie alla pautima ning seisid seal puri pakkis. Jätsid meile peaaegu tee andmata, hakkasid juba käed vahele minema. Kaunis seisma jäid nad igatähes. Finišiks eks alla saja meetri eemal olime tekitanud 28 sekundilise edumaa. Hõbedaks oleks olnud aga veel 6 sekundit vaja.
Pronks on hea küll. Taktika. Taktika. Järgmine kord päris teise raja nukka ei sõida kui viimseni kõik teised konkurendid. Aga ega ei muretse ka. Tunne oli lihtsalt niivõrd hea. Esmakordselt tundus, et paat LIIGUB ja meil on mingi enesekindlus oma sõidu suhtes. Super! :)
Kommentaarid
Füüsik.
Kurb on aga see, et meie mentaliteet Eestis on "võidab see kellel on kõvem hääl ja rohkem enesekindlust". Proteste ju sisse ei anta. Nende koheseks läbiarutamiseks puuduvad inimressursid ning lisaks oli meil veel ka miski tavapäratult suur protestimaks. Täpselt ei oska öelda kas ka siiamani.