Ma ei saa millegi muuga tänast postitust alustada kui selle pildiga:
Ja kui midagi jääb segaseks, siis lühikokkuvõte: III ja IV grupid pidid Kuuli Muna märki võtma tagurpidi ehk "lehmakaga". Et mitte ei saanud pärast märki uut kurssi võtta, vaid pidi ümber märgi ringi tegema. Manööver iseenesest ei ole midagi väga koledat. Aga kui puhub 10m/s tuul nagu täna, siis on see juba ebameeldiv. Tuulega käib teatavasti kaasas ka laine. Ja võistlustega käib aegajalt kaasas fakt, et mitu paati peavad koos või järjestikku märki võtma. Tulemus on siis see, et kõik teevad kobaras väga kohmakat manöövrit ja lisaks tuleb veel arvestada märgist lahkuvate ja märki tulevate alustega. See on OHTLIK. Ja professionaalsed rajakohtunikud ei märgiks säärast rada KUNAGI maha. Ma ei tea kas on võimalik korraldava kogu pihta veel teravamat kriitikanoolt pilduda? Ma pole tagaselja kärkija, kuid selleks ajaks kui paatide kahjustused olid üle vaadatud ja käed surutud olid kohtunikud juba lahkunud ning näost näkku enam suhelda võimalik ei olnud. Usun, et heaks märgiks oleks see, kui järgmine kord säärase raja üles märkimisel teha ring hoopis ümber kohtunike laeva ja sadamasse tagasi sõita. Meie plaanime ära teha.
Aga sõidu juurde. Kõik algas tõeliselt töisest kaptenist, kes oli esimest päeva pärast lühikest puhkust tööl. Nii ununeski ära, et ilmaennustus on 8-10m/s ning meil meeskonda vaid 3. Aga otsustasime siiski startida ning rahulikult oma sõidu ära sõita. Valisime kõige väiksema foka mis meil on (mõeldud kasutamiseks 12m/s-35m/s) ning teele:
Start oli jube. Olime korraga vist kokku 4 jahi segatud tuules. Pautisime sealt ära liiga hilja. Kuid juba peatselt tagasi kursile pautides olime mõnedest alustest möödunud. Näiteks Viru, Carol, Estella. Leila, Juko ja Merihunt olid meist ees. Mis oli iseensest hea tulemus, kuna antud foka oli tänase laineloksuga võitlemiseks liiga väike ning kogu sõit käis põhimõtteliselt groodi najal.
Lõpeks jõudsimegi Merihundi, Leila ja Juko sabas esimesse pöördemärki milleks oli Katariina Kai. Rahulikult panime spinnakeri külge ning imeettevaatlikult manööverdades tõmmasime ta ka üles. Fokat ei hakanud isegi alla võtma. Käsi polnud ning see oli niivõrd väike, et spinnakeri ei seganud. Spinni all oleme traditsiooniliselt kiired ning sõitsime Leilale ja Jukole Kuuli Munaks täitsa ahtrisse. Ehk oleks isegi mööda või vähemasti küljele pressinud, kuid otsustasime olla ettevaatlikud ja jumala eest mitte midagi lõhkuda. Spinn aegsasti alla jne. Tuuleke puhus ka endiselt päris uhkelt.märgis tulid aga kõik hädad, mis said säärase raja valikuga tulla. Või no tegelikult oleks võinud veel keegi valel hetkel kuskilt kolmandast suunast tulla ja puntraga liikuda. Igatähes tõmmas Juko märgis pautides oma käigu korralikult kinni. Leila tegi sama ja jäi märgi juurde vastu tuult seisma. Meie aga tahtsime kõike seda vältida ja jumala eest kontakti vältida. Aga tuult ning lainet oli piisavalt, et asjad võtaks drastilise käigu. Leila tahtis meile teed anda (kuigi meil polnud teeõigust) ning jäi seetõttu vastu tuult triivi ning kaotas peagi juhitavuse. Meie teadsime, et meil teeõigust pole ja niigi imepeenikesse pilusse Leila ja Juko vahele pressimine on esiteks ohtlik ja teiseks reeglitega vastuolus. Tulemus oli see, et mingi hetk liikusime juba tagurpidi. Märk koletu lähedal (triivisime selle poole jõudsalt. ning see märk on kuradima suur rauast peletis. hirmsam kui Leila :-)), vasakule pöörata ei saa. Paremalt tiivib meie poole Leila. Polnud muud varianti kui proovida Leila tagant läbi saada. Grootsoot läks sõlme. Peaaegu oli järgi, kuid see viimane ots hoidis ikka tuult sees. Leila sai tohutu tugevusega paugu otse keset poordi. Pärast mida keerasid paadid pikipidi kõrvuti ning Leila paakstaagid jäid kinni meie vööriknaapi. See on tavaliselt olukord, kus Polaris oma masti kaotab. Mõlemad paadid olid piisavalt keeranud, et Leila purjed olid tuult täis ja vedu oli taga. Imekombel suutis Egon pakstaagid vabastada, kuid Leila grootpoom käis üle meie teki nagu puhastustuli, takerdudes korraks veel ka meie barberitesse.
Saime vabaks Meie fokasoodid olid tohutust laperdamisest sisse võtnud mustmiljon keerdu ja kokpitis valitses õite korralik sasipundar. Harutasime ja sõitsime Naissaare suunas. Finišist eemale. Kui paat klaar tegime paudi ja seadsime kursi Leila ning finiši poole. Jõudsime neile peagi järele ning saime arutleda kas kõik on terved ning mis juhtus... Et protestima ei hakka ning asjad räägitakse läbi mees mehega.
Ega sellest mis juhtus ei saanud me tegelikult ka kai peal aru. Mina kirjutasin nagu mina aru sain. Maha joonistada, kai peal päikseprillide ja muude aksessuaaridega läbi mängida, BMW kapoti peal ümber embleemi näpuga vedades - kokkuvõttes täielik segadus. Proovisime ka Peter Saraskinile seletada, kuid tema ei saanud üldse aru mida me täpsemalt räägime. Oli ikka segane küll... Surusime kätt ja kinnitasime, et me kumbki ei olnud märgis selle peal väljas, et vahele trügida või midagi muud säärast. Juhtus lihtsalt õnnetu asjade kokkusattumus, kus kaks paati ei suutnud teineteisele heast tahtest sõltumata teed anda. Seda kunstlikult loodud ohtlikus situatsioonis ja tugeva tuule ning paraja laine tingimustes.
Tänase sõiduga kaotas kahjuks masti ka Folkboot Greta. See oli kurb vaatepilt. Meil on aga TOHUTU RÕÕÕM, et Leilale mast peale jäi. Niivõrd väärikate ja kogenud konkurentidega nagu seda on kapten Priit Põldmaa, on lust koos purjetada. Ja me teeme seda koos sel nädalal veel Rannarootsi ja Kessu regattidel ning hiljem ka Muhu Väina regatil!
Ja kui midagi jääb segaseks, siis lühikokkuvõte: III ja IV grupid pidid Kuuli Muna märki võtma tagurpidi ehk "lehmakaga". Et mitte ei saanud pärast märki uut kurssi võtta, vaid pidi ümber märgi ringi tegema. Manööver iseenesest ei ole midagi väga koledat. Aga kui puhub 10m/s tuul nagu täna, siis on see juba ebameeldiv. Tuulega käib teatavasti kaasas ka laine. Ja võistlustega käib aegajalt kaasas fakt, et mitu paati peavad koos või järjestikku märki võtma. Tulemus on siis see, et kõik teevad kobaras väga kohmakat manöövrit ja lisaks tuleb veel arvestada märgist lahkuvate ja märki tulevate alustega. See on OHTLIK. Ja professionaalsed rajakohtunikud ei märgiks säärast rada KUNAGI maha. Ma ei tea kas on võimalik korraldava kogu pihta veel teravamat kriitikanoolt pilduda? Ma pole tagaselja kärkija, kuid selleks ajaks kui paatide kahjustused olid üle vaadatud ja käed surutud olid kohtunikud juba lahkunud ning näost näkku enam suhelda võimalik ei olnud. Usun, et heaks märgiks oleks see, kui järgmine kord säärase raja üles märkimisel teha ring hoopis ümber kohtunike laeva ja sadamasse tagasi sõita. Meie plaanime ära teha.
Aga sõidu juurde. Kõik algas tõeliselt töisest kaptenist, kes oli esimest päeva pärast lühikest puhkust tööl. Nii ununeski ära, et ilmaennustus on 8-10m/s ning meil meeskonda vaid 3. Aga otsustasime siiski startida ning rahulikult oma sõidu ära sõita. Valisime kõige väiksema foka mis meil on (mõeldud kasutamiseks 12m/s-35m/s) ning teele:
Foto: Piret Salmistu
Start oli jube. Olime korraga vist kokku 4 jahi segatud tuules. Pautisime sealt ära liiga hilja. Kuid juba peatselt tagasi kursile pautides olime mõnedest alustest möödunud. Näiteks Viru, Carol, Estella. Leila, Juko ja Merihunt olid meist ees. Mis oli iseensest hea tulemus, kuna antud foka oli tänase laineloksuga võitlemiseks liiga väike ning kogu sõit käis põhimõtteliselt groodi najal.
Lõpeks jõudsimegi Merihundi, Leila ja Juko sabas esimesse pöördemärki milleks oli Katariina Kai. Rahulikult panime spinnakeri külge ning imeettevaatlikult manööverdades tõmmasime ta ka üles. Fokat ei hakanud isegi alla võtma. Käsi polnud ning see oli niivõrd väike, et spinnakeri ei seganud. Spinni all oleme traditsiooniliselt kiired ning sõitsime Leilale ja Jukole Kuuli Munaks täitsa ahtrisse. Ehk oleks isegi mööda või vähemasti küljele pressinud, kuid otsustasime olla ettevaatlikud ja jumala eest mitte midagi lõhkuda. Spinn aegsasti alla jne. Tuuleke puhus ka endiselt päris uhkelt.märgis tulid aga kõik hädad, mis said säärase raja valikuga tulla. Või no tegelikult oleks võinud veel keegi valel hetkel kuskilt kolmandast suunast tulla ja puntraga liikuda. Igatähes tõmmas Juko märgis pautides oma käigu korralikult kinni. Leila tegi sama ja jäi märgi juurde vastu tuult seisma. Meie aga tahtsime kõike seda vältida ja jumala eest kontakti vältida. Aga tuult ning lainet oli piisavalt, et asjad võtaks drastilise käigu. Leila tahtis meile teed anda (kuigi meil polnud teeõigust) ning jäi seetõttu vastu tuult triivi ning kaotas peagi juhitavuse. Meie teadsime, et meil teeõigust pole ja niigi imepeenikesse pilusse Leila ja Juko vahele pressimine on esiteks ohtlik ja teiseks reeglitega vastuolus. Tulemus oli see, et mingi hetk liikusime juba tagurpidi. Märk koletu lähedal (triivisime selle poole jõudsalt. ning see märk on kuradima suur rauast peletis. hirmsam kui Leila :-)), vasakule pöörata ei saa. Paremalt tiivib meie poole Leila. Polnud muud varianti kui proovida Leila tagant läbi saada. Grootsoot läks sõlme. Peaaegu oli järgi, kuid see viimane ots hoidis ikka tuult sees. Leila sai tohutu tugevusega paugu otse keset poordi. Pärast mida keerasid paadid pikipidi kõrvuti ning Leila paakstaagid jäid kinni meie vööriknaapi. See on tavaliselt olukord, kus Polaris oma masti kaotab. Mõlemad paadid olid piisavalt keeranud, et Leila purjed olid tuult täis ja vedu oli taga. Imekombel suutis Egon pakstaagid vabastada, kuid Leila grootpoom käis üle meie teki nagu puhastustuli, takerdudes korraks veel ka meie barberitesse.
Saime vabaks Meie fokasoodid olid tohutust laperdamisest sisse võtnud mustmiljon keerdu ja kokpitis valitses õite korralik sasipundar. Harutasime ja sõitsime Naissaare suunas. Finišist eemale. Kui paat klaar tegime paudi ja seadsime kursi Leila ning finiši poole. Jõudsime neile peagi järele ning saime arutleda kas kõik on terved ning mis juhtus... Et protestima ei hakka ning asjad räägitakse läbi mees mehega.
Ega sellest mis juhtus ei saanud me tegelikult ka kai peal aru. Mina kirjutasin nagu mina aru sain. Maha joonistada, kai peal päikseprillide ja muude aksessuaaridega läbi mängida, BMW kapoti peal ümber embleemi näpuga vedades - kokkuvõttes täielik segadus. Proovisime ka Peter Saraskinile seletada, kuid tema ei saanud üldse aru mida me täpsemalt räägime. Oli ikka segane küll... Surusime kätt ja kinnitasime, et me kumbki ei olnud märgis selle peal väljas, et vahele trügida või midagi muud säärast. Juhtus lihtsalt õnnetu asjade kokkusattumus, kus kaks paati ei suutnud teineteisele heast tahtest sõltumata teed anda. Seda kunstlikult loodud ohtlikus situatsioonis ja tugeva tuule ning paraja laine tingimustes.
Tänase sõiduga kaotas kahjuks masti ka Folkboot Greta. See oli kurb vaatepilt. Meil on aga TOHUTU RÕÕÕM, et Leilale mast peale jäi. Niivõrd väärikate ja kogenud konkurentidega nagu seda on kapten Priit Põldmaa, on lust koos purjetada. Ja me teeme seda koos sel nädalal veel Rannarootsi ja Kessu regattidel ning hiljem ka Muhu Väina regatil!
Kommentaarid