Neljapäeva õhtul magama minnes oli juba kerge võbin sees - reedel kohe pärast tööd Rannarootsi Regati ehk Tallinn-Haapsalu konserviralli start. Oleme varasemalt seal väga hästi esinenud ja eelmisest aastast veel magus võit magusalt meeles. Mis aga see aasta saab?
No kõigepealt sai plekk. Selline korralik. Saime üle finišijoone 4 min pärast stardipauku, kuid see ei muutnud midagi. Kõik plekkisid enamvähem ühtemoodi ja nii 4h jutti. Kõige vahvam näide oli Leila, kes tegi vahepeal kaks auringi:
Saime siis lõpeks 4 tunniga Tallinna lahest välja ja spinni all sõitma. Asi läks Merihundiga päris kurjaks, nad ei tahtnud kuidagi maha jääda ning surusid meid ideaalkursist ülespoole ehk rohkem kalda alla. Mingi hetk lõpuks võtsime julguse kokku ja keerasime merele. Alguses töötas see väga hästi, läksime sama kiiresti alla kui Merihunt teravalt üles sõitis. Aga reaalselt olime lootusetult hiljaks jäänud. Võitsid need, kes läksid merele ning need, kes läksid kalda alla. Suurupi otsaks oli Merihunt meist pika puuga ees. Polnud paadi keretki enam ööhämaruses näha, ainult spinnaker.
Ega muud kui pressima ning teravalt-teravalt sõitsime Suurupist kuni Pakriteni. Lõpuks Pakrite juures olime end Merihundist kõvasti ülespoole roninud ning sõitsime lihtsalt käiguga üle. Nemad vajusid aga alla ning jäid maha. Lõpuks võtsid veel ka spinnakeri alla ning jätkasid genoaga. Meie kannatasime aga mõlemate pakrite nukas olevad tuule teravamaks keeramised ja pagilised tugevnemised ära ning põrutasime spinnakeridega pea Osmussaare lähedale välja. Kuigi vahel esines perioode, kus groot oli ikka täitsa tühi... Aga Merihunt aina kaugenes. Kui lõpuks enam ühest madalast pealtpoolt mööda ei õnnestunud pressida, siis otsustasime spinnakeri alla võtta. Vahetult enne seda kui Foka üles läks tuli peale korralik pagi ja keeras tuule veelgi rohkem silmaauku. Keerasime 20-30 kraadi alla, et kuidagi püsti püsida. Õnneks oli fokafall juba käes ja nii oli häving kaunis väike.
Foka all suutsime Merihundi eest veelgi ära rebida. Tuult tuli juurde ja kerge foka vedas niivõrd vabas tuules täitsa kenasti. Dirhami all jõudsime järgi Maorile, kes oli kalda alt minnes juba enne Suurupit meid täpiks sõitnud. Nemad polnud kaugeltki nii kaua suutnud oma spinnakeri kanda kui meie. Eks me nii järgi jõudsimegi.
Jõudsime neile kaunis kiiresti järgi ja pärast Dirhami nukka sõitsime neist pealtpoolt üle. Oleg oli äärmiselt sportlasmehelik ning lasi meid, kes me oma grupis sekundeid taga ajasime, ilusti ülevalt läbi.
Peagi tugevnes tuul aga veelgi ning tundus, et kui kurss veel teravamaks läheb, siis me oma kerget fokat enam ära ei kanna. Tagumendi järgi kõikusid numbrid 8-10m/s vahel. Fokavahetuse käigus suutsime küll korra fokafalli lendu lasta, ent tagavarafall läks esimest korda käiku ning pärast oli aega püüda. Üldiselt laabus kõik väga hästi. Eriti arvestades, et meil on karabiineritega purjed ja vahetus on paras piin.
Pärast Savinovi poid tuli aga minna päris teravaks ja Voosi Kurgule suunduda. Pisikese vahepaudi abil olime ka mulgust sees. Tuul oli kõva, kuid meil oli purjestus paigas. Usun, et me pole veel kunagi nii head krüssu teinud, kui me seda Voosi Kurgust läbi sõites tegime. Paat lihtsalt lendas! Vahe Merihundi ees kasvas suisa 10 minutit. Finišis siis kokku 18 tuuri. Maoriga olime vaheks sõitnud suisa 40 minutit. Aga Maori polnud meie grupis.Nii me siis finišeerisime:
No kõigepealt sai plekk. Selline korralik. Saime üle finišijoone 4 min pärast stardipauku, kuid see ei muutnud midagi. Kõik plekkisid enamvähem ühtemoodi ja nii 4h jutti. Kõige vahvam näide oli Leila, kes tegi vahepeal kaks auringi:
Saime siis lõpeks 4 tunniga Tallinna lahest välja ja spinni all sõitma. Asi läks Merihundiga päris kurjaks, nad ei tahtnud kuidagi maha jääda ning surusid meid ideaalkursist ülespoole ehk rohkem kalda alla. Mingi hetk lõpuks võtsime julguse kokku ja keerasime merele. Alguses töötas see väga hästi, läksime sama kiiresti alla kui Merihunt teravalt üles sõitis. Aga reaalselt olime lootusetult hiljaks jäänud. Võitsid need, kes läksid merele ning need, kes läksid kalda alla. Suurupi otsaks oli Merihunt meist pika puuga ees. Polnud paadi keretki enam ööhämaruses näha, ainult spinnaker.
Ega muud kui pressima ning teravalt-teravalt sõitsime Suurupist kuni Pakriteni. Lõpuks Pakrite juures olime end Merihundist kõvasti ülespoole roninud ning sõitsime lihtsalt käiguga üle. Nemad vajusid aga alla ning jäid maha. Lõpuks võtsid veel ka spinnakeri alla ning jätkasid genoaga. Meie kannatasime aga mõlemate pakrite nukas olevad tuule teravamaks keeramised ja pagilised tugevnemised ära ning põrutasime spinnakeridega pea Osmussaare lähedale välja. Kuigi vahel esines perioode, kus groot oli ikka täitsa tühi... Aga Merihunt aina kaugenes. Kui lõpuks enam ühest madalast pealtpoolt mööda ei õnnestunud pressida, siis otsustasime spinnakeri alla võtta. Vahetult enne seda kui Foka üles läks tuli peale korralik pagi ja keeras tuule veelgi rohkem silmaauku. Keerasime 20-30 kraadi alla, et kuidagi püsti püsida. Õnneks oli fokafall juba käes ja nii oli häving kaunis väike.
Foka all suutsime Merihundi eest veelgi ära rebida. Tuult tuli juurde ja kerge foka vedas niivõrd vabas tuules täitsa kenasti. Dirhami all jõudsime järgi Maorile, kes oli kalda alt minnes juba enne Suurupit meid täpiks sõitnud. Nemad polnud kaugeltki nii kaua suutnud oma spinnakeri kanda kui meie. Eks me nii järgi jõudsimegi.
Jõudsime neile kaunis kiiresti järgi ja pärast Dirhami nukka sõitsime neist pealtpoolt üle. Oleg oli äärmiselt sportlasmehelik ning lasi meid, kes me oma grupis sekundeid taga ajasime, ilusti ülevalt läbi.
Peagi tugevnes tuul aga veelgi ning tundus, et kui kurss veel teravamaks läheb, siis me oma kerget fokat enam ära ei kanna. Tagumendi järgi kõikusid numbrid 8-10m/s vahel. Fokavahetuse käigus suutsime küll korra fokafalli lendu lasta, ent tagavarafall läks esimest korda käiku ning pärast oli aega püüda. Üldiselt laabus kõik väga hästi. Eriti arvestades, et meil on karabiineritega purjed ja vahetus on paras piin.
Pärast Savinovi poid tuli aga minna päris teravaks ja Voosi Kurgule suunduda. Pisikese vahepaudi abil olime ka mulgust sees. Tuul oli kõva, kuid meil oli purjestus paigas. Usun, et me pole veel kunagi nii head krüssu teinud, kui me seda Voosi Kurgust läbi sõites tegime. Paat lihtsalt lendas! Vahe Merihundi ees kasvas suisa 10 minutit. Finišis siis kokku 18 tuuri. Maoriga olime vaheks sõitnud suisa 40 minutit. Aga Maori polnud meie grupis.Nii me siis finišeerisime:
Foto: Valeri Larionov
Lõppkokkuvõttes suutsime eelmise aasta tiitlit kaitsta ning pilsis jälle palju head paremat nosimist Muhu Väinaks :-)
Kommentaarid