MV2012

Nüüd kus väinaväsimus ja purjetamispohmell enamvähem välja magatud on, on aeg väike ülevaade teha. Võibolla pole ehk seekordne jutt eriti Kivirähk või Mati Sepa loomalood – nii puhanud tunnet ka veel sees ei ole. Või kas seda soont üldse peab kõigil olema. Igatähes on järgnev jutt pikk ja igav. Vähemalt neile, kelle jaoks pole huvitav lugeda seda kuidas meil purjetamine läks. Õnneks puuduvad meil igasugused sponsorid ning kellelegi meeldima ei pea, blogi massidesse ei levi jne. Saabki kirjutada kõigest nii nagu asi oli.

Kuna meist eriti pilte veel ei ringle, siis panen esimeseks kohe siia pildi sellest, mida me terve Väina jooksul kõige rohkem nägime:

Foto: Hendrik Osula, Delfi

Esimene etapp. Pärnu-Kuivastu. Algas plekisarnase ollusega Pärnu lahel nagu tavapäraselt. Seekord ei olnud Pärnu ringi kavasse võetud ning tuule tulekuga sai otse Kuivastu poole ajama panna. Olime end mõistlikule positsioonile sättinud ning tuule tulles kihutasime peagi oma grupis esimeseks. Järgnes pikk krüssuots läbi Kihnu kanali järgmisse pöördemärki. Vähehaaval hakkasime tuule kantimisega kaasa minnes end üles poole kergitama ning lähim konkurent Edasi jäi järjest kaugemale. Ja sõitis arusaamatul põhjusel ainult ühel halsil edasi. Isegi siis, kui sellel halsil tuul kehvemaks keeras. Mis siis ikka, sõidame. Mingi hetk tuli udu ja olime tänulikud, et konkurendid silmepiirilt kadusid. Vähem stressi. Võtsime pöördemärgi ning asusime vabas tuules Kuivastu poole kihutama. Kihutasime ca 20 minutit kuni avastasime, et meil oli üks märk vahele jäänud. Heiskasime spinnakeri, kihutasime tagasi eelviimasesse märki, krüssasime tagasi viimasesse märki ning tõdesime, et olime just tund aega sõiduaega kaotanud. Igasugused lootused poodiumifinišiks olid kadunud. Tuul aga tõusis ja tõusis ning hoog koos tuulega. Võtsime asja rahulikult ning ei venitanud oma spinnakeri tuules, mis oli selle jaoks liiga tugev ning liiga terav. Ja see oli õige otsus. Ümberringi olid kõik veerandised oma spinnakeridega hädas ning meil jäi neist vaid ükshaaval mööduda. Lõpuks saabus pimedus ja ca 10-meetrine teravamat sorti külgtuul. Selline korralik kangutamine. Mõningad üksikud lained kiskusid mitmemeetriseks. Kiirus oli aga kogu aeg tohutu hea ning enne finišeerimist olime möödunud 8-9 jahist. Seejuures suurem osa meie oma grupi omad. Vaatamata 1-tunnisele hävingule olime finišis füüsiliselt neljandad. Protokollis aga kahjuks 14. Kohal.

Teine etapp. Kuivastu ring. Saime tohutult kehva stardi. Olime niigi liinile hiljaks jäämas ja siis keeras Lagle meile veel korraliku silmaka ka. Ei saa üles, ei saa alla. Igal pool ümberringi segatud tuul. Stardiliini ületasime 1,5 minutit pärast vilet. Õnneks oli aga tuul meile niipalju sobiv, et olime esimeseks vastutuule märgiks ehk ca 10-15 minuti pärast juba oma grupis füüsiliselt teised. Kohe Edasi järel. Spinniotsal tegime peatselt halsi ja liikusime grupist eemale, Kessu poole, et puhtas tuules sõita. Tuul oli seal pool ääres vist ka natuke tugevam. Igatähes edenesime jõudsalt ning grupi tuumik jäi tahapoole. Edasi tuli aga lähemale. Pärast pöördemärki oli kurss järgmise märgi kordinaatidele selline pigem ühe halsi kruss ning Edasist möödumine oli pea võimatu. Sõitsime pikalt nende segatud tuules ja kuskile eriti minna polnud. Korra-kaks saime mõneks paadipikkuseks ära pautida, ent seda tegid ka nemad. Aga konkurents oli juba päris tihe, olime kaunis lähedal. Pöördemärgi kordinaatidel aga märki ei olnud. Hiljem selgus, et kohtunike laeva GPS valetas ca 5 kaablit. Võtsime koos Edasiga märgi kordinaadid ning ning seadsime suuna järgmisele pöördemärgile. Ega päris täpselt enam mäletagi mis edasi sai. Järgnes korralik trollibuss edasi-tagasi kahe märgi vahel koos tõenäoliselt kõigi arvestusgruppidega. Täielik tohuvabohu ja segadus. Ning meie ilmselgelt kõige väiksemad jahid kogu fleedis. Sõideti üle nii ülevalt kui alt. Esimesel „spinnitrollibussil“ õnnestus Edasil paremini puhast tuult leida. Hiljem krüssulaadsel otsal oli aga edu meie ning paari hea paudiga saime neist mööda. Meie kurvastuseks aga otsustasid paar 40-jalast vahetult enne finišiliini meile silmakad teha ning korralikult meie tuult häirida. Edasi pääses terve nahaga. Aga olime piisava edu saavutanud  ning eesmärk olla finišis esimesed oli täidetud. Ümberarvestatult 3. koht ning auhinnaks 0,75l Jägermeistrit.

Kuivastu-Heltermaa ots tõotas meile soodsaid tuuli. Start oli seekord küll parem, kuid esimene krüssuots oli täielik õudusunenägu. Mitte kuskile polnud minna. Iga jaht kes lahel oli tegi meile võimalusel silmaka, pressis ülekrüssu hinnaga paremaga eest läbi jne. Pärast pöördemärki jätkus sõit teraval kursil spinnakeri all. Otsustasime jällegi ilma spinnita hakkama saada. Paljudel oli jälle nende kandmisega probleeme. Pressisime end pikapeale nii grupis esimeseks. Küll aga ei õnnestunud meil teiste ees väga head vahet sisse sõita. Mingi hetk hakkas tuul jälle veidi raugema ning julgeimad heiskasid uuesti spinnakerid. Ja vajusid selle tegevusega muidugi generaalkursist allapoole. Küll aga tekkis probleem Edasiga – spinnakeriga suutsid nad hoida sama käiku mis meie ilma spinnakerita ning me ei suutnud nende ees edu kuidagi kasvatada. Enne märki läks asi huvitavaks. Edasi 150 meetrit meist allpool spinnakeriga, meie ülevalpool ilma spinnakerita. Nendel tohutu pressimine, et märki jõuda, meie saime aga kiirust sõita. Ja siis kõlas raadios rajamuudatus... Olime nimelt raadiosaatja kogemata sisse unustanud, muidu poleks meil tulnud säärast ideedki, et märk võtmata jätta ning liikuda täpselt 150 meetrit allpool ning 500 meetrit kaugemal olnud kohtunikelaeva suunas ning märgi asemel seda võtta. Kordus sama mis eelneval päeval – kohtunikelaeva GPS valetas ning nemad arvasid, et märki pole sees. Lõpuks meid veel protestiti ka kohtunike juhiste järgimise eest, kuid õnneks ei diskvalifitseeritud. Igatähes oli see paras õnnistus Edasile.

Märgist alla spinnakeriga. Ühel halsil. Tavapärane trollibuss. Võtsime Härjamaa Madala märgi ning asusime krüssule. Kõik tundus juba laabuvat. Kasvatasime vahet Edasi ja Merihundiga. Olgugi, et sõitsime raske fokaga ning tuult oli kohati vaid kergema jaoks. Aga iga pagiga läks meil olukord järjest paremaks. Eraldusime Edasist ja läksime oma teed. Korra tundus juba, et meil on ikka eriti hästi läinud. Ka Edasi peal olla tundunud, et see kruss on neil täitsa untsu läinud ja me läheme pika puuga eest ära. Aga oi ei, täpselt pärast viimast tuule keeramist võetud viimasel kursil hakkas asi halvaks minema. Uus tuul tuli ülevaltpoolt ehk sealt, kus Edasi oli. Ja see keeras meid 2 kaablit, see on tervelt 200 meetrit, märgist allapoole. Pautida polnud enam kuhugi. Niiet Edasit tõsteti tõenäoliselt sama palju kui meie hävisime ning lisaks said nad enne tugevama tuule kätte. Märgis olime napilt Edasi ees. Ja siis tuli 41-jalane Olympic nagu rong meil pealt läbi ja pidime märgis veel lisapaudi tegema. Seega võtsime märgi otse Edasi ahtris.

Õnneks suutsime neist peagi mööduda ja tugevnevas vabatuules ka edu kasvatada. Aga oli juba hilja. Ka õnnestunud lühike krüssuots juba päris korralikult puhuvas tuules ei aidanud meid. Finišis esimesed, protokollis kuuendad. Poodiumist eraldas 5 minutit. Täpselt see, mille kaotasime krüssus ning tänu kohtunike märgimuudatusele.

Foto: Piret Salmistu

Heltermaa ringist polegi palju rääkida. Tuult oli palju, 8-14m/s. Start ülal pildi peal. Meie oma nr4 foka ja rehvimata groodiga. Meie kerge spinnaker aga ei ole sellisele itsile loodud ning huvi oli seda ka järgnevatel etappidel kasutada. Seega sõitsime sellega vaid ¼ võimalikust distantsist hävisime kõvasti just kurssidel, mis peaks meie tugev eelis olema. Pärast viimast märki oli pikk kruss finišile ja seal suutsime Edasi ees vahet suurendada. Kahjuks tulid aga Leila ja Prizrak nurgakaga kuskilt kalda alt ning tõmmasid meile korralikult koti pähe. Kõik see tuule kantimiste taga ajamine ja tohutu pingutamine vastu taevast. Aga pole hullu. Finišis esimesed, protokollis 7. Koht.

Heltermaa-Haapsalu oli meile nii valus kaotus ja häving, et sellest ei tasu isegi kirjutada. Pärast totaalset hävingut esimeses imelühikeses krüssuotsas (5 minutit 10-minutilise krüssuotsa kohta) oli meil vaja pea tervest fleedist mööda saada. Kahjuks ei läinud meil see nii lihtsalt kui peaks ning sajal erineval põhjusel olime finišis kolmandad. Küll oli meil maa külmanud ja küll kärss kärnas. Mingid veidrad vibrad veidratel kiirustel ning nulli näitav logi... Ju me kuskilt mingit maltsa olime kaasa vedanud. Protokollis 12. Koht. Kusjuures Pille-Riinist saime mööda alles paadipikkuse jagu enne finišit. Ei ole see möödumine lihtne kui trimmi kohta logilt tagasisidet ei saa.

Haapsalu-Tallinn etapp kulges meie jaoks tõusude ja mõõnadega. Kord saime merel pilve jahtides korralikult vastu pükse ning lasime kogu leedi endast mööda, kord saime paari nutika halsiga jälle teistest mööda. Igatähes viimasel 30-miilisel allatuule trollibussiotsal enam mingit paranemislootust ei tulnud. Finišis küll esimesed ning lõpuks suutsime veel vahet imesõitu teinud Prizraki ees ka suurendada, ent protokoll jäi hävitav 12. Koht.

Viimane etapp ehk Tallinna ring oli positiivsema noodiga. Esimesel lühikesel krüssul suutsime end esimeseks pressida ning seda vahet ainult kasvatada. Kui välja arvata Edasi, kes krässus mingit musta maagiat tegi ning pidevalt järgi ujuda tahtis. See ju peab olema must maagia kui ta läheb kogu fleedist 20 kraadi kõrgemale ning sama kiirusega? :-) Vahepeal oli meil jälle väike navigeerimistsirkus. Kordinaadid panid sisse ühed mehed, rada aitasid märkida teised mehed ja lõpeks langes navigeerimispall kõigi vahele maha ning sai tükk aega vale märgi poole sõidetud. Küll aga saime seda viga eduliselt parandada ning teravalt spinniga õigesse märki sõita. Eest ära ja kaugemale Edasist ei saanud, kuid vähemalt lähemale ka keegi ei tulnud. Viimasel krüssul finišisse saime soomlaste Bayonita käest korralikult segatud tuult ning hävisime tublisti. Kiirus kukkus korra suisa üle 50%. Siis tegi Edasi jälle musta maagiat ja sõitis kõigist paatidest kõige kõrgemale. Isegi Jazzi meeskond nurises, et nendest mindi jupp maad kõrgemale. No mis siin enam rääkida, selliseid mehi ei ole lihtne edestada. Meile esialgu veel suisa võimatu. Protokolli teine poodiumikoht, seekord hõbe. Auhinnaks jalakreemi ja higipulka.

Foto: Sulev Svilponis

Lõppkokkuvõttes ei olnud tulemus midagi erilist. Pigem kehvapoolne. Vähemalt võrreldes meie ootustega. Eesmärk nr 1 oli olla kõik sõidud esimesena finišis ning seda suutsime teha viiel etapil seitsmest. Salajane ja eriti optimistlik eesmärk oli lõpetada poodiumil. Seda suutsime aga saavutada vaid kahel etapil seitsmest. Asi seegi. Vähemalt oleme jupp maad targemad ja kiiremad. Ning alati on järgmine aasta. Siis oleme veel targemad ja veel kiiremad. On ju ometi alles esimene hooaeg, kus paadi korralikult käima oleme saanud. Eelmine aasta polnud kedagi kellega võrreldagi. Kõik olid täpid horisondil. Nüüd on ikka hoopis teine hingamine. On kellega end võrrelda ja keda edestada proovida!

Paar meelespead järgnevaks hooajaks:
·         Üks spinnaker on puudu. Või kaks. Kõva tuul ning teravad otsad.
·         Navigatsiooni peab ette valmistama terve meeskond ja merel selle eest vastutama üks mees. See, kes igal võimalikul hetkel trimmi ja taktikaga tegelema ei pea.
·         Aeg õppida musta maagiat
·         11 sõlme juures on kiilus endiselt väga koledad vibratsioonid. Vaja uuesti üle profileerida.
·         Meeskonna motivatsioon pärast ebaõnnestunud etappi on äärmiselt oluline järgmise etapi õnnestumise alustala.
·         Masti trimmi peab paremini selgeks saama
·         Aeg õppida musta maagiat...