Varsti ei jõua enam ära vastata, et mis me ikka seal Kessu regatil tegime. Ja mis loom see RAF on. RAF on purjetaja sõber:
Tegelikult eriti veel ausa purjetaja. Aga sellel teemal jätkame siis kui on selle teema aeg.
Kessu regati ehk Läänemaa Avamerepurjetamise Meistrivõistluste ajaks prognoositi stabiilset 3-meetrist tuult ning 100-protsendilist pilvisust. Meie tiitli kaitsmine kõlas selle ennustuse peale juba päris keerulisena. Eelmine aasta saime ju "tihedas konkurentsis" Matilde vastu omale kogu Eesti purjetamisajaloo kõige suurema karika. Tõenäoliselt. Igatähes tükk Edasi masti ja pool kellegi sauna selle küljes, igati uhke :)
Enne starti sadamast välja sõites tundus, et tuult ongi vähe. Mida aga stardile lähemale seda rohkem teda juurde kruttis. Kusjuures pilvi polnud taevas pea üldse. Peagi paistis aga, et võistlusraja poolt tuleb tihe-tihe pilvepiir koos korraliku tuulega. Ja need pilved ei näinud sõbralikku värvi välja. Nii oligi 5 minutit enne starti otsustamise koht - mis purjega me siis sõidame? Kas vahetame Heavy vastu? Tuult oli suisa nii palju, et tekkis kahtlus, et kas me suudame Lighti ära kanda. Optimaalne polnud ta kohe kindlasti. Ja kogu vesi ümberringi oli valget lainet täis. Otsus viimasel hetkel ning Heavy peale. Meil, nagu ka varasemalt mainitud, on purje vahetamine paras piin. Vaja karabiine kinni-lahti nokkida jne.
Start läks peaaegu plaanipäraselt. Nii kui uus puri mastis kohe otsekurss stardiliinile ning 5-10sekundid jäime veel hiljakski. Sellise täpsusega purjevahetus oli. Saime teistest ülevaltpoolt stardi, kuid sagimist oli palju ja jäime teiste peale lukku - segatud tuule tõttu ei olnud jõudu üle sõita. Väike vahepaut ning esimeseks märgiks (kohtunike pandud lisapoi) olime juba kogu ORC IV gruppi napilt juhtimas. Krüss Hobulaiu alla. Mingi hetk tundus, et midagi on valesti. Hobulaiu toodrit justkui sees pole, on vaid Pinukse. Aga Edasi hoiab Hobulaiu peale. Tuult, trimmi ja sagimist oli piisavalt ning võistlusraja paber oli kajutis. Hoidsime Edasi ette ning mingi hetk tuul keeras või muutis tugevust - igatähes Hobulaiu märgist enam lõigata ei saanudki. Võtsime märgi ära ja tuld.
Hobulaiu alla jõudes oli aga tuul uuesti vaikinud ning 3m/s tuules polnud raske fokaga kohe üldse mitte midagi teha. Pisikese vahepaudiga saime tuule keeramisest võitu ning venitasime Edasiga vahet 1-2 paadipikkust. Seejärel läksid nad aga oma teed ning meie... Meie hävisime oma raske fokaga 10+ paadipikkust. Õnneks keeras aga kurss nii, et saime vabas tuules foka ära vahetada ning Edasit jahtima asuda. Ülejäänud grupp oli õnneks turvaliselt selja taga.
Rukki all õnnestus Edasile lähemale ronida ning peaaegu löögiulatusse saada. Pärast Rukkit teravamaks minnes jäime aga Edasi taha lukku. Peale nad meid ei lasknud ning alt neist mööduda samuti ei saa. Imelühike vahepaut ja olimegi Edasi kõrval pealpool. Siis aga ilmnes tõsiasi, et kurss on krüssust vabam. Meie paat aga on fokapaat ning ei saa sellise nurgaga kuidagi suurema genuga kergemate Polariste vastu. Just see kui krüssust peab 5-10 kraadi alla keerama on see meie Achilleuse kand.... Nii me siis tiksusimegi kogu selle vabama tuule otsa, mida oli ikka tubli tund-poolteist, Edasi kõrval. Õnneks mida aeg edasi seda rohkem tuult tuli ning saime neist ikkagi pöördemärgiks ette.
Krüss oli aga iga trimmeri ja kapteni õudusunenägu. Vähemalt meie paadil. Laineloks oli justkui mõlemal halsil silmaauku. Ühel hullemini kui teisel. Ja tuult ei olnud piisavalt, et sellest läbi murda. Iga natukese aja tagant lõi laine käigu kinni. Ja vahest mitu korda järjest, niiet ei saanud tükk aega kiirust jälle üles. Edasi kündis aga laineid nagu muiste ja ei ramminud praktiliselt üldse. Lisaks panin veel pöördemärgi kordinaadi valesti sisse, niiet ronisime taktikaliselt kaunis valesse kohta. Õnneks polnud midagi katastroofilist aga... No siiski. Pöördemärgiks oli Edasi meil päris sabas. Ja meie ei läinud märki välja, pidime 10 meetrit veel enne märki üles krüssama. Muidugi spinnipoom kiiruga maha jne jne. Pärast märki saime õnneks spinni päris käbe vedama, ehk isegi kiiremini kui Edasi.
Spinniots toitis meid hästi. Oli teravapoolne kurss ning meie lendasime enamvähem maksimaalsel kiirusel, mis meie paadist antud tuuleoludes välja pigistada võimalik oli. kuskil 10% jäi veel võtta. Aga nii terav see kurss ka ei olnud. Igatähes Edasi jäi järjest väiksemaks ja väiksemaks meie ahtris. Olime endiselt grupis esimesed. Polarised ja teised muutusid juba täppideks silmapiiril. Vaid Vesileenu spinnaker oli natuke paremini näha kui teiste.
Kuivarahu vahelt läbi ja kurss uuesti Haapsalu lahte. Seekord oli võistluraja juhis juba taskus ning pidevalt kontrollides sai see päris nartsuks kägardatud. Nimelt oli natuke veider, et Hobulaiu poid võtma ei pea. Turvalisuse seisukohast oleks see olnud äärmiselt mõistlik. Ja ega meeskond ka palju abiks ei olnud - küsiti ikka sada korda üle, et kas ei pea võtma, miks ei pea, miks Edasi ülespoole hoiab jne. Lugesin juhise valju häälega ette ja vehkisin korduvalt plotteri poole, mille kaardil seisab HOBULAIU. Võistlusjuhises aga PINUKSE. PINUKSE, PINUKSE, PINUKSE. Ja pealegi - 4 aastat on võisteldud ja ülesõite tehtud ümber Hobulaiu toodri. Kes kurat ei tea milline on PINUKSE ja milline HOBULAIU?! No mis seal ikka, sõidame. Jätsime Hobulaiu toika vasakule ja hiilisime kivivare juurest läbi. Läksime teravaks, jätsime Pinukse paremale (vasakule jättes saaks korraliku kruusa ja kivivare sees kiilu peal kõikudes kõvasti huumorit teha. Passione ja Mia tegid seda pärast starti kohe isukalt). Võtsime ka Haapsalu Eeslahe Põhjapoi. Kurss läks veel teravamaks. Liiga teravaks. Korra läks paat käest ära. Soot jäi hiljaks. Tõmmasin suure vägivallaga foka üles ja olime juba valmis spinni alla võtma. Aga finišiliin oli NIIIIII lähedal. Ja tuul rauges, sai sõita küll. trimmisin fokat natuke veel sisse, vahepeal tühjalt lendanud groodi ka peale. 64 ruutu purjeid 26-jalasel 600-kilose pulbaga paadil. Siis tuli aga pagi. ca 3 paadipikkust enne finišiliini ning viskas meid nii külili, et midagi polnud enam teha. Paat keeras vastu tuult. Saime korraks kontrolli aga spinn tõmmati liiga peale ning keerasime uuesti vastu tuult. Andsin käsu spinn lahti lasta aga spinnisoodil oli tohutu arv keerde ümber vintsi ning seda anti vaid vähehaaval järgi. Kuidagi saime üle liini. Vile, spinn alla ja sadamasse.
Olime oma sõiduga päris rahul. Jah, vigu sai tehtud. Jah, krüss läks väga väga halvasti. Ei saanud Edasi eest ära. Aga spinniotsal tegime neist ikka kena täpi. Tont teab mis see vahe muidugi meil olema peab. Teistest Polaristest polnud aga rääkidagi.
Pakkisime paadi, vestlesime pikalt sõsarlaeva Vesikaare meeskonnaga, lasime paatidel finišeeruda ja silduda ning läksime seejärel rahulolevalt jahtklubisse õllede järele. Tahtsin Koit Pautsil, Edasi kaptenil kätt suruda. Nad on endiselt igast asendist parem meeskond. Meil võib olla teatud kurssidel kiirem paat, kuid need mehed on klass omaette. Täiesti teisest dimensioonist.
Koidu käsi oli aga raske. Kuidagi tugevamalt vajutas kui tavaliselt. "Kas te pole harjunud ees sõitma?". No muidugi ei ole! See on meie jaoks täitsa uus asi!. "Jätsite Pinukse võtmata". No kuidas võtmata? Muidugi võtsime! Seda ju nii palju enne võetud, et vähe ei saa. Siis selgus aga reaalsus. Veeteede Amet oli sellel talvel märkide nimesid muutnud ning nüüd on Pinukse W ja Pinukse N. Hobulaiu tokk on ümber nimetatud. Pinukse ja Hobulaiu olid need kaks toigast mida ma ei pannud kordinaatide järgi sisse, vaid kerisin plotterilt. Sellel on suurelt kirjas mis on iga toika nimi. Garmini kaartide kaunis mugav eripära. Või mis seal plotteriltki kerida, Pinukse on ju äärmiselt iseenesestmõistetavas kohas ja sellest ei saa mööda vaadata. Oleks aga sisse löönud oleks aru saanud, et kordinaadid on seal, kus asus ennemuistsel ajal Hobulaiu...
Tunne oli nagu oleks jalaga munadesse saanud. Sellise asjaga vastu pükse saada, kaks Pinukset... Ja kusjuures ei tea ka mis koha pealt üle üldse. Fakt oli, et see koht PIDI olema esikolmikus. Teised olid ikkagi piisavalt kaugel. Oli veel õhkõrn lootuski üleval, et see oleks võinud olla esikoht.
Lühike arutelu, vestlus meeskonnaga... Isegi õlu jäi (esialgu) võtmata. Ainult ühte ju saabki teha. Nii me seda kohta, misiganes see ka ei ole, võita ei tahtnud. Teame ise ka, et sõitsime lõppkokkuvõttes hästi, tühja sest protokollist. Eriline vastikus tekkis veel olukorras, kus Rannarootsi regatil oli üks jaht jätnud ühe toodri võtmata ning olla protestikomitees rõkanud, et kõik oli õige ja nemad võtsid. Vaatamata sellele, et träkkeril oli kõik ilmselge ning tokist olid nad valgusaastate kaugusel. Sellised sportlased meie ei ole.
Sammud regatibüroo suunas ja avaldust kirjutama. Kirjutamise käigus selgus ka, et oleksime tulnud kolmandale kohale. Avalduse sisu siis katkestamine pärast võistlussõidu finišeerimist. Protokolli RAF ehk "Retired After Finishing". Ühtlasi 0 punkti Eesti Avamere Karika esimeselt etapilt. Aga puhta südametunnistusega. Kolmanda koha said omale Vesileenud, kes olid teinud suurepärast sõitu ning finišeerusid füüsiliselt kolmadatena. Küll tükk maad pärast Edasit, ent siiski teistest ees. Teine koht Luisale, kes tegi allatuules samuti imesid ning tegi Polaristele ikka korralikult liiga :-)
Kommentaarid