Täna oli jälle vahva võistlus. Janno Simm kindlasti irvitab, et me siin blogis ainult nutame ja halame. Aga ma proovin siiski kõik ajaloolise tõe huvides kirja panna - pärast omal hea lugeda... Aga neile kes hala kuulata ei viiitsi - saime täna korralikult kere peale. Ei midagi enamat, ei midagi vähemat. Aga paneme siis asjad ikka kirja:
Kõigepealt eelmise sõidu jätkuks - arusaamatus mõõdukirjadega. Sõit arvestati ümber ja 4 sekundise edu asemel oli meil eelmine kolmapäevak hoopis 1 sekundiga kaotatud kuld. Ehk siis inimese keeles hõbe. Aga no eks me olime ikka kulla üle rõõmsad ära juba olnud ja plekitahvlikese loovutasime pärast nädala ajast loorberitel peesitamist.
Täna aga meeskonda kokku ei saanud. MM ja kellegi tundmatu inimese pulmad olid klaveril ja soodis kõvasti rappinud ning asemel olid uue Minniga esmakordselt (?!?!!) võistlev Jaana ning üle aasta esimest korda merel olev "Üleparda" Indrek. Viimane on tuntuks saanud korduvalt teadagi mis akti korduva ja vaat et pideva sooritamisega. Niiet meil ol terve sõit tema pärast päris hirm. Et jummala eest ikka üle parda ei käiks nagu tavaliselt :-) Igatähes natuke roostene ja kriuksuga oli täna see meeskonnatöö.
Stardiliini suutsime külgtuules läbida ühte pidi 2 minutit ja teist 1,2. Seega jäi meil natuke õnnetult enne starti 40 sekundit üle. Lõpuks saime küll teele soovitud poi poolt otsast ja täpselt õigel ajal, kuid paudiga ja ilma kiiruseta. Otse Blanca alla. Tekkis veel arusaamatus, et mis valestart sealt raadiost tuli. Tegelikult oli aga "klaar start" vms. No ütleme, et paremuselt 2-3. start fleedis. Vähemalt õigel ajal õiges kohas.
Puhas rõõm oli see, et full power reziimis läksime ikka väga hästi edasi. Kui 5 meest poordis ja groot maksimumini peale veetud, vajusid Polarised alla ja olid tsuti aeglasemad. Pärast starti läks esimene miil ikka naerul näoga.
Rõõmu ei antud kauaks. Vanast loksust oli vaja läbi murda. Aga tuul kruttis tohutult ja vaikis koletult. Üks hetk oled ees paadist kes on 10 pikkust taga ja 4 pikkust kõrgemal, järgmine hetk on see sama paat vööriga 30 kraadi kõrgemale ja 1,5x sinu kiirust. Täna sai Blanca siis Vanalt jackpoti õigel ajal õiges kohas olemise mängus.
Nagu kombeks saanud saime krüssus kokku 2 korda peksa keeramisega ja 1 kord olime lihtsalt väga väga vales kohas. Nii ca 10 pikkust vales kohas. Aga täpselt nii laiguline see tuul täna oli.
Esimene märk ehk Katariina sujus intsidentideta. Nipa napa läksime küll ära, ent kõik töötas. Blanca ees, Leila ja ümberilma-nurgaka-reisi teinud Viru nende taga. Ära tasub mainimist, et rada oli seekord täpselt sama mis eelmine kord elik 60% trollibussi.
Ees oli aga takistusrada. Ameeriklaste kuri ja kileda perimeetri alarmiga sõjalaev nr 99 ajas meie ees sõitnud 3. grupi paadi Põrgataja spinni alla võtma ning end meie peale tuult segama keerama. Saime mööda, ent kerge hävinguga. Aga meeriklased ise olid ka kanged purjesportlased - kui me möödusime siis lasti pardal pasunat ja kamandati kogu meeskond teise poordi. Ja siis kõik seisid seal valged univormid seljas, ilmselgelt nautisid šõud, mida me neile pakume.
Siis Tallink tunnetas vajadust meie ja Leila vahelt läbi minna ja jätta meile tükk aega segatud tuult millele järgnes korralik diislihaisune auk. Selja taga tulid aga kõik rõõmsalt tema laine peal glissides. Vist. No igatähes järgi nad kuidagi tulid. Tore ju mõelda, et keegi ikka glissi ka sai täna.
Halss teisele ja viimale märgile ehk Russalkale läks justkui hästi. Aga kohe pärast halssi selgus, et brass on poomist lahti, meie katki läinud barberi asendusega mingi jama (st barber puudus) ning ülestõmme mastis kinni. Nii see Ats seal upitas 2m kõrgusele ja 1m kaugusele, et kuidagi midagi teha. Ei teinud. Spinn elas oma elu, keerdus ümber vöörstaagi ja märk oli vaid 5 paadipikkuse kaugusel. Spinn alla. Foka üles. Kuidagi. Hädiselt. Läbi nutu. Aegluubis ja umbisikulise sõimu saatel. Siis tuli klaarimine ja sättimine... Konkurendid sõitsid aga spinnidega
Spinni heiskamine oli nii kole protseduur, et tsensuursed sõnad said merel otsa ja paar kuradit lendas ka ikka otsa. No ei läinud hästi. Ikka oli kohe hulgi neid asju mis olid vähemal või rohkemal määral sõlmes.
Lõpuks oli veel enne finišit ka tuulel mingi vingerpuss ja spinn lendas korralikult pakki ja oli tükk tegemist uuesti tööle saamisega.
No tuli küll hala jah. Aga no kui ikka ei lähe ja ei lähe ja ei lähe ja ei tule siis ei ole ju võistlusspordi seisukohast midagi rõõmsat. Käiku on, kõrgust on, kõike just kui saaks. Aegajalt. Aga natuke peab ikka meeskond paremat tööd tegema ja vist peab ikka joppama ka, et poodiumile pääseda ning seal püsida. Tulemuseks siis 4. koht Blanca, Viru ja Leila järel. Kaotus viimasele 30 sekundi ringis. Aga no päris 30 korda kehvem sõit kui eelmine kolmapäevak nüüd ka ei olnud. Kõigil olid näpud püsti ja põsed roosad suurest askeldamisest. Ja ilm oli ka kena :-)
Koondprotokollis endiselt 2. kohal. Viruga võrdsetel punktidel, ent parema tipptulemusega.
Kõigepealt eelmise sõidu jätkuks - arusaamatus mõõdukirjadega. Sõit arvestati ümber ja 4 sekundise edu asemel oli meil eelmine kolmapäevak hoopis 1 sekundiga kaotatud kuld. Ehk siis inimese keeles hõbe. Aga no eks me olime ikka kulla üle rõõmsad ära juba olnud ja plekitahvlikese loovutasime pärast nädala ajast loorberitel peesitamist.
Täna aga meeskonda kokku ei saanud. MM ja kellegi tundmatu inimese pulmad olid klaveril ja soodis kõvasti rappinud ning asemel olid uue Minniga esmakordselt (?!?!!) võistlev Jaana ning üle aasta esimest korda merel olev "Üleparda" Indrek. Viimane on tuntuks saanud korduvalt teadagi mis akti korduva ja vaat et pideva sooritamisega. Niiet meil ol terve sõit tema pärast päris hirm. Et jummala eest ikka üle parda ei käiks nagu tavaliselt :-) Igatähes natuke roostene ja kriuksuga oli täna see meeskonnatöö.
Stardiliini suutsime külgtuules läbida ühte pidi 2 minutit ja teist 1,2. Seega jäi meil natuke õnnetult enne starti 40 sekundit üle. Lõpuks saime küll teele soovitud poi poolt otsast ja täpselt õigel ajal, kuid paudiga ja ilma kiiruseta. Otse Blanca alla. Tekkis veel arusaamatus, et mis valestart sealt raadiost tuli. Tegelikult oli aga "klaar start" vms. No ütleme, et paremuselt 2-3. start fleedis. Vähemalt õigel ajal õiges kohas.
Puhas rõõm oli see, et full power reziimis läksime ikka väga hästi edasi. Kui 5 meest poordis ja groot maksimumini peale veetud, vajusid Polarised alla ja olid tsuti aeglasemad. Pärast starti läks esimene miil ikka naerul näoga.
Rõõmu ei antud kauaks. Vanast loksust oli vaja läbi murda. Aga tuul kruttis tohutult ja vaikis koletult. Üks hetk oled ees paadist kes on 10 pikkust taga ja 4 pikkust kõrgemal, järgmine hetk on see sama paat vööriga 30 kraadi kõrgemale ja 1,5x sinu kiirust. Täna sai Blanca siis Vanalt jackpoti õigel ajal õiges kohas olemise mängus.
Nagu kombeks saanud saime krüssus kokku 2 korda peksa keeramisega ja 1 kord olime lihtsalt väga väga vales kohas. Nii ca 10 pikkust vales kohas. Aga täpselt nii laiguline see tuul täna oli.
Esimene märk ehk Katariina sujus intsidentideta. Nipa napa läksime küll ära, ent kõik töötas. Blanca ees, Leila ja ümberilma-nurgaka-reisi teinud Viru nende taga. Ära tasub mainimist, et rada oli seekord täpselt sama mis eelmine kord elik 60% trollibussi.
Blanca poolel teel Russalkani, ees Põrgataja
Ees oli aga takistusrada. Ameeriklaste kuri ja kileda perimeetri alarmiga sõjalaev nr 99 ajas meie ees sõitnud 3. grupi paadi Põrgataja spinni alla võtma ning end meie peale tuult segama keerama. Saime mööda, ent kerge hävinguga. Aga meeriklased ise olid ka kanged purjesportlased - kui me möödusime siis lasti pardal pasunat ja kamandati kogu meeskond teise poordi. Ja siis kõik seisid seal valged univormid seljas, ilmselgelt nautisid šõud, mida me neile pakume.
Meerikamaa sõjalaev nr 99
Siis Tallink tunnetas vajadust meie ja Leila vahelt läbi minna ja jätta meile tükk aega segatud tuult millele järgnes korralik diislihaisune auk. Selja taga tulid aga kõik rõõmsalt tema laine peal glissides. Vist. No igatähes järgi nad kuidagi tulid. Tore ju mõelda, et keegi ikka glissi ka sai täna.
Halss teisele ja viimale märgile ehk Russalkale läks justkui hästi. Aga kohe pärast halssi selgus, et brass on poomist lahti, meie katki läinud barberi asendusega mingi jama (st barber puudus) ning ülestõmme mastis kinni. Nii see Ats seal upitas 2m kõrgusele ja 1m kaugusele, et kuidagi midagi teha. Ei teinud. Spinn elas oma elu, keerdus ümber vöörstaagi ja märk oli vaid 5 paadipikkuse kaugusel. Spinn alla. Foka üles. Kuidagi. Hädiselt. Läbi nutu. Aegluubis ja umbisikulise sõimu saatel. Siis tuli klaarimine ja sättimine... Konkurendid sõitsid aga spinnidega
Spinni heiskamine oli nii kole protseduur, et tsensuursed sõnad said merel otsa ja paar kuradit lendas ka ikka otsa. No ei läinud hästi. Ikka oli kohe hulgi neid asju mis olid vähemal või rohkemal määral sõlmes.
Lõpuks oli veel enne finišit ka tuulel mingi vingerpuss ja spinn lendas korralikult pakki ja oli tükk tegemist uuesti tööle saamisega.
No tuli küll hala jah. Aga no kui ikka ei lähe ja ei lähe ja ei lähe ja ei tule siis ei ole ju võistlusspordi seisukohast midagi rõõmsat. Käiku on, kõrgust on, kõike just kui saaks. Aegajalt. Aga natuke peab ikka meeskond paremat tööd tegema ja vist peab ikka joppama ka, et poodiumile pääseda ning seal püsida. Tulemuseks siis 4. koht Blanca, Viru ja Leila järel. Kaotus viimasele 30 sekundi ringis. Aga no päris 30 korda kehvem sõit kui eelmine kolmapäevak nüüd ka ei olnud. Kõigil olid näpud püsti ja põsed roosad suurest askeldamisest. Ja ilm oli ka kena :-)
Koondprotokollis endiselt 2. kohal. Viruga võrdsetel punktidel, ent parema tipptulemusega.
Kommentaarid