Foto: Piret Salmistu / KJK
Nii me siis läksime kolmapäevakul. Täkku täis. Olime ju vastupidisel kõigile meie konkurentidele teinud kokku kolm trenni. St kaks päris trenni ja üks soolikolmapäevak. Suurem rooste nagu maha pühitud. Soolokolmapäevakul võtsime krüssus Katariina kai juurest Kuuli Munani 5 minutit järgi. Kolmapäevakule eelneval trennil oli näha, et krüssus väga ropult Vesikaarest alla ei vajunud ning suhteline kiirus tundud korras.
Igatähes. Start! Nagu ikka jäime hiljaks. Ei kujuta ette mida kuradit me mõtleme enne starti. Igatähes saime üle liini kohtunike laeva poolt otsast. Plaan oli aga rihtida poid. Ilmselgelt see ei mänginud välja. Aga väga hullu ka polnud. Kõige paremalt kohalt startis mõõdukirjata Merihunt. Blanca sai ka hea stardi natuke liini keskmest allpool. Meie kohe laeva pool. Meie alla ujus Leila, kes sai aga kohe paha tuult, ning vajus alla. Siis vajus veel alla. Mingi hetk oli 10 paadipikkust allpool meie traaversis. Aga krüss Piritalt Katariina kai kai poole oli meie jaoks piinarikas. Esiteks kippus tuult vähehaaval kogu aeg vähemaks jääma. Teiseks küttis Blanca, kes veel mõned minutid enne eelsignaali vahetas vana G1 tutika vastu, mis väljus kotist esimest korda, niimoodi kõrgust, et suu jäi lahti. Ja tõenäoliselt mitte ainult meil. Igatähes oli olukord lootusetu. Blanca ujus alt üles meile ette ja siis lihtsalt sõitis minema. Mitte miski ei aidanud. Merihunt venitas ka vähehaaval minema. Aga tema nii koledal kombel kõrgust ei võtnud. Olgugi, et kõrgus oli tal ka esmasklassiline.
Jäime siis meie ja Leila. Mingi hetk Leila murdus ja pautis mere poole. Mis meil muud, pautisime peale ja suunasime oma pahad aurud kõik nende poole. Aga ei. Leila oli vahepeal talverooste maha pühkinud ning sõitis auru seest välja. Meist kõrgemale. Tekkis tunne, et nüüd kohe paneb mööda... Siis tuli aga märgi peale pautida. Selleks hetkeks oli aga Blanca juba praktiliselt märki võtmas ja Merihunt ka sealkandis.Siis oli selge - eelmise kolmapäevaku seljavõidust oli saanud selgroomurd. Täielik põrumine.
Meil oli veel üks trumpidee. Olime õigel hetkel arvestanud, et märgis tuleb teha gybeset ehk kõigepealt halss ning alles seejärel spinn üles ja poom peale. Kurss Piritale finišisse oli terav ning traditsiooniliselt vallates, spinni heisates ja halssides oleks vahemaas kaotanud. Igaks petteks tõmbasime üles ka uue terava spinni. Terav ots ikkagi.... Igatähes tuul vaikis. Aga päris ära ta veel kadunud ei olnud, niiet korraks juba tundus, et oleme jälle omadega mäel. Blanca oli ilma spinnita tükk maad valel halsil põrutanud. Aga kas see oli ikka vale halss? Ei tea. Igatähes meil läks vaikivas tuules kurss järjest teravamaks. Ja siis läks veel teravamaks. Lõpuks juhtus enneolematu - Leila loobus spinnist ning meie jätkasime. Sellist asja pole veel enne olnud, et keegi Leilast spinni teravamatel kurssidel kannaks. Vähemalt meie pole kunagi selle peale isegi mõelnud :).
Aga tuul vaikis veelgi ning mingi hetk kukkus tempo suisa 0.6 knotsu peale. Teisisõnu olime pea täielikus plekis. Mingi tuuleõhk nagu oli aga see oli vist kaunis keerdus. St tuule suund vee lähedal ja masti topis olid erinevad. Või tont teab mis. Meie seda vähest püüda ei suutnud. Mingi hetk hakkas aga Blanca meist tublisti allpool lihtsalt lendama. Ja siis tuli mingi tuulevirve mida meie pealpool tuult ei saanud ning Blanca ja Merihunt sõitsid pika puuga eest ära. Täiesti täpiks
Meie hoidsime aga vahepeal, kui tuul tublisti vastu keeras, fokaga kurssi ülespoole. Et pärast saaks paremini spinniga alla tulla. Näha oli, et sadama suudmes olid kõigil spinnid üleval. Leila sõitis aga genuga alla. Kokkuvõttes saime vastu pükse, sest Leila sai enne sadamasuud kuidagi tuuleõhu kätte ja küttis selle toel meist sahisedes mööda. Meie sisenesime aga Miiduranna poolse muuliotsa juurest liiga lähedalt ning jäime praktiliselt seisma. Tükk aega soli spinn koos. Tagant sahinaga tulnud Maori põrutas ka veel mööda. Ja jõel olid meil Maoriga mõlemil juba spinnid koos ning plekkisime ainult issanda õnnistusest üle finišiliini. Leila oli veel kuidagi midagi suutnud spinnis hoida. Piisavalt, et teel muulisuust finišini meil kolm minutit eest ära sõita. Kokkuvõttes 3. koht. Langesime üldkokkuvõttes Blanca järel teiseks.
Mis me siis järeldada võime? Kõigepealt esimese krüssu osas. Tõenäoliselt poosin paadi kinni. Liiga palju inhaulerit. Foka soot liiga peal. Hea trimm kõrguse sõitmiseks võibolla mõne teise ilmaga. Kolmapäeval aga ei suutnud kiil ja rool piisavalt lifti tekitada ja nii me seal siis triivisime, ei käiku, ei kõrgust. Või kõrgust justkui oli, käiku pigem polnud. Üks on põhjus teine tagajärg ja vastupidi... Mis puutub plekiotsa ja seda spinni ning foka vahel vehkimist - halb halb halb õnn ning tõsine rooste plekis soodsa trimmi leidmisel.
Loodame, et nädalavahetusel toimuval E4 karikavõistlusel saab talvetolmu enda ja paadi pealt pühitud. Ikkagi lühirada. Ja tuult lubab ka :)
Kommentaarid