Nädalavahetusel sai jälle lühirada sõidetud. Aga mitte ainult. Merkikotka regati turundus ja korraldus olid tasemel, millest isegi Muhu Väina regati korraldajatel oleks üht teist õppida. Üritus bränditi korralikult ära, infot jagati söögi alla ja söögi peale, regati kutsetega jagati kaasa suisa Buffilaadseid kaelasidemeid. Muidugi me võtame osa! Kes ei võtaks! Ettevõtmisel oli ju igat pidi jumet!
Aga merel toimus vaata et alla poole sellest, mis korraldajatel plaanitud oli. Merikotkad olid asja ikka väga põhjalikult ette võtnud. Tohutu suur telk, söögid ja joogid tasuta. Kõik äärmiselt pidulik, viks ja viisakas. Muusikavalik oli hea ja see ei mänginud liiga kõvasti. Puhkpilliorkester oli kohal. Oodata oli veel teistki bändi ning tegusat piduõhtut. Šokk saabus aga 15 sekundit enne meie grupi autasustamist. Peeter oli netist tulemused üles leidnud ja hõikas üle laua, et 3. koht. No kuidas kolmas, vähemalt teise oleks võinud ju ikka kuidagi välja venitada... Ja siis 5 sekundit enne autasustamist jõudis minu ette kellegi teise nutifon - kolmas koht oli viimasest sõidus. Lõpptulemuseks VÕIT! Päris hea tunne oli korraldajatega kätt suruma minna.
Aga asjast. Ats ei saanud kahjuks meiega liituda ning seega tuli positsioonid veidi ümber mängida - Peeter vööri, Marek Maido klaverile ja kallutusjõuks. Sõitsime tunnike enne starti välja, et natuke manöövreid harjutada ja kondid soojaks teha. Otsustasime ka esimest korda kogu oma purjetamiskarjääri jooksul proovida spinni pealtpoolt tuult alla võtmist ning vööriluugist alla viskamist. Ennäe imet! Esimestel katsetel toimis kõik nagu kellavärk. Oli ilmselge, et teeme seda ka võistlusel. Ei mingit spinni ümber pakkimist või otsade ümber viimist ning sellega seotud ajutist kallutusjõu kadumist, segadust ja keerde spinnis. Mis saaks minna valesti? Üllatus üllatus - ei läinud terve regati jooksul. Alt vedas hoopis traditsiooniline spinnikott. 2. sõidu esimese krüssu lõpu poole käis järsku siuhh ja spinn lendas kotist välja. Käsipidur peale, ent meil oli veel vaja märki pressida... Aga natuke sai vist ette rutatud?
Foto: Lii Kõlli
Esimene sõit oli meil tõeliselt hea. Start hea, esimene krüss super, olime õigel ajal õiges kohas, soositud raja äärel, vabas tuules. Spinnisõit ja manöövrid klappisid. Kõik klappis! Julgelt esikoht. Teiseks sõiduks olid aga ka konkurendid juba sooja sisse saanud ning asi kippus tihedaks minema. Ei olnud enam kindel, et kas esikoht või teine... Kolmas sõit oli aga täielik meistriteos. Vähemalt sõit ise. Start oli jube. Olime kohe päris viimasel positsioonil, pool minutit teistest taga. Aga iga vähehaaval venitasime end järgi ja lõpuks ka suisa esimeseks. Mitte küll korrigeeritud ajas, see oli selge. Aga tunne oli sõidu lõpuks päris mõnus. Sellisest august ikka annab välja tulla nii lühikesel rajal.
Foto: Lii Kõlli
Neljandas sõidus olime liimist lahti. Start oli OK, kuid miskipärast ei olnud meil enam seda kiirust, mis eelmistes sõitudes oli olnud. Nägime kõvasti vaeva, kuid krüss oli lihtsalt nigel. Ju ajas vastaste krüssunurk ja tohutu kõrguse pressimine meid natuke liimist lahti. Mõlemal spinniotsal olime küll konkurentidest vähemalt 30 sekundit kiiremad, kuid sellest ei piisanud. Tulemuseks nipa napa füüsiliselt esimesena finišis, kuid korrigeeritud ajas raudselt kuskil fleedi keskpaigas või isegi tagapool. Viimase katsega sekundeid päästa lasime veel spinni ka enne finišit lahti. Äkki lehvib kuidagi ikka üle liini enne ülejäänud paati. Piltide pealt ütleks, et tõenäoliselt siiski eriti ei võida. Kui keegi teab kuidas see asi tegelikult töötab palun võtke ühendust ja rääkige asi lahti. Kellelgi raudselt on kogemusi :)
Foto: Piret Salmistu
Sõidud sõidetud, ei olnud meil õrna aimugi kuidas meil läinud on. Ning tulemused lubati avaldada alles autasustamisel. Niiet pinge oli õhus. Kõik spekuleerisid erinevate võimalike tulemustega. Juko oli teinud superhead sõitu. Blanca oli pidevalt pildil. Merikotkal oli päris säravaid hetki. Leila oli kogu aeg olemas, kuid mis kohtadel ta lõpeks siis ikkagi kõik sõidud finišeeris? Palju lahtiseid otsi.
Foto: Kertu-Liis Oruste
Igatähes tuli ka teine bänd, külalisesinejana Lea Liitmaa. Ja suurest võidujoovastusest läks pidu Egonile ja Andresele suisa nii pikaks, et koju saime alles hommikul. Andres veetis öö Vesikaare uhiuutel ja imemugavatel madratsitel, Egon põõnas autos. No kuhu sa hing ikka keset ööd ronid naisi-lapsi üles ajama, takso peale raha raiskama. Egoni kohta ei tea aga Vesikaar võiks hotelli avada, pole kodus oma voodis ka nii hea magada.
Foto: Ketu-Liis Oruste
Lõpetuseks siis - super üritus! Hea ettevalmistus, suurepärane korraldus nii merel kui järelüritusel. Merikotka regatti ei suuda tõenäoliselt kümme aastat keegi trumbata. Peale nende endi - järgmine aasta läheb asi edasi! Ja siis pole enam ohtu, et keegi tulemata jätab. Sellist asja ei saa maha magada!
Kommentaarid