Alustasime nädalavahetusel toimunud Terra Feminarumi regatti kaks korda vasaku jalaga. Kõigepealt jäime ilma nii vöörimehest kui ka klaverimehest. Asemele tulid Erik ja Boris kes siiski olid pigem kreeni takitavas ja kallutavas rollis. Järelikult kapten vööri.
Igatähes. Stardipauk. Hea start vaikses-vaikses tuules. Tegime paar slaaki ja olime peagi Jukoga koos ülejäänud Polaristest tükk maad kõrgemal. See tähendab kogu fleet oli traaversis. Meil justkui tuult oli ja tundus, et mere poole võiks tuul esimesena jõuda. Ka Gemma oli meie sabas meie oma väikese tuulevirvega kaasa tulnud, kuid vajus tükk maad meist allapoole. Mingi hetk läks meil aga asi hapuks. Kiirus kukkus 1,3-2,2 sõlme peale. Ja siis läks veel meie ja Juko vahelt läbi ka Hollandis registreeritud kruiisilaev. Saime laine käes oma peksu ja Juko venitas meist tublisti ette. Mitte, et nad niigi poleks suutnud selles väheses tuules suurepärast sõitu teha ja vahet meiega vähehaaval suurendaga. Aga siiski. Tundus, et oleme füüsiliselt 2. kohal - kõik teised olid ju NIIII palju allpool meist. Siis aga tuul keeras. Kõik kes all olid said värske tuule. Meie jäime keerleva ja pöörleva, vaevu hingitseva tuule kätte kõigist teistest suisa 30 minutit kauemaks. Täielik katastroof. Juko võttis vastu kogu peksu mis tuule keeramisest saanud oli ja vajus Paljassaare alla. Ka Gemma läks tuule koleda keeramisega kaasa ja sõitis alla. Meil ei pidanud närv vastu ja proovisime ikka iga keeramisega pautida. Tuul kruttis mitukümmend kraadi korraga. Aga ei. Meie see tuul ei jõudnud. Selle 30 minuti viimane ots oli eriti valus. Nägime sulaselgelt kuidas kõik teised sõidavad uhkes tuules, valge laine vahutab. Meie plekime 2,2 sõlmega.
Lõpuks saime ka meie uue tuule. Olime kohe päris päris viimased. Leilat ja Blancat ei suutnud enam kuidagi eristada. Merikotkas, kes oli meist mingi hetk ikka eriti maha jäänud, oli pikalt pikalt ees. Palju valikuid ei olnud. Otsustasime ära kasutada kogu hea tuule ja sõita ühel halsil mitte just kõige teravamas krüssus Naissaare põhjatipu poole, et läbida rada vastupäeva. Ei ole kuulnud ega näinud, et keegi kunagi seda pidi võitnud oleks. Alati on seda pidi sõites kõva peksu saanud. Mingi hetk aga oli selge, et meil on käiku nagu tangil. Merikotkas tuli lähemale, Juko tuli lähemale, Gemmast sai 40 minutiga täpp. Merikotkas otsustas aga raja läbida õiget pidi. Meie Juko ja Gemma tagurpidi.
Tegime pagilises tuules head sõitu edasi ning Naissaare põhjatipuks oli Juko käes. Sõitsime neist täpselt saare nukas mööda nagu postist. Esimese hooga oli meil hirm, et Juko on kinni, kuid peagi selgus, et Juko on kinni mitte mätta otsas, vaid tohutult jummivas laines. Ja saare otsas polnud tuulest haisugi.. Tegime ainuõige otsuse ja krüssasime tükk maad kaugemale merele, kui tegelikult vaja oleks olnud, et siis natuke lainega parema nurgaga alla sõita. Juko nägi selja taga kurja vaeva sellest koledusest läbi pressimisega ja kaugenes silmnähtavalt.
Siis läks aga asi huvitavaks. Ühtäkki saime aru, et saare all pressib üks üksik Polaris vägisi läbi laine. Justkui seisaks kohapeal. Võtsime järgi ja selgus, et Blanca. Ta oli Naissaare põhjatipu meist nii palju varem võtnud, et me isegi ei näinud neid. Aga olid vist sattunud ahnuse auku ja proovinud saarest liiga lähedalt mööduda. Meretuulest olid kalda all alles vaid lained.
Jõudsime Blancale peaaegu kõrvale, kui nägime neid spinni heiskamas. Tegime sama. Nii kiiresti kui suutsime. Sõitsime isegi mööda. Siis aga selgus, et meie terav spinn on vaikiva tuule jaoks liiga raske ja kujult liiga lame. Me ei saanud alla sõita. Tagant tuli aga Juko, kes sõitis veel meist ja Blancast kõvasti alla. Ja lähenes vanas tuules koletu kiirusega... Vahepeal selgus ka, et sinnasamma saare lõunatipu juurde olid plekki jäänud Leila ja Merikotkas. Raiusid seal elu eest vastu lainet, iga laine lõik kõik purjed tühjaks. Neil võis äärmiselt ebameeldiv olla... Teame küll seda tunnet. Merikotkas loobus ja lahkus mootoriga Pirita suunas.
Tagasi võistluse juurde - spinnivahetus. Lilla alla, Roosa üles. Kui aga kogu segadus möödas oli, olid Blanca ja Juko meist möödas. Tuli taga ajada. Nemad pressisid alla, meie sõitsime nurka. Saime järgi! Mingi hetk tuli aga geniaalne idee - otsida tuult mere poolt. Blanca ja Juko pressisid aga nii alla kui said ja hoidsid Naissaare varju. Tuul keerles ja pöörles ning üks hetk oli selge, et Blanca oli saanud täiesti teise tuule kui keegi teine. Meie Jukoga jäime maha nagu postist. Pressisime Soome poole ja saime ka tuult. Aga oli hilja. Blanca oli läinud. Suutsime vaid Juko eest marsruudil Paljassaare-Pirita 5 minutit ära sõita. Korrigeeritud ajas jäi vist 6-7 minutit veel puudu.
Jaan Tiidemann vandus pärast Merikotka Regatti, et järgmine kord nad meile alles näitavad ja nii see asi ei jää. Ei jäänud. Jaan tegi geniaalse sõidu. Võttis tohutud riskid sõites ümber saare vastupäeva. Teadis täpselt kust tuul tuleb. Ja spinni all on nad alati olnud tohutult tohutult kiired. Aga olgem ausad - see sõit oli ikka täielik loterii. Me poleks pidanud pärast esimeses plekis kaotatud 30 minutit ja kõiki neid sadu eksimust kuidagi suutma ennast 3. kohale venitada. Aga Vana oli armuline. Ja olgem ausad - käiku oli meil ka ikka loomamoodi. Kui vähegi puhus, muutusid vahed Polaristega silmnähtavalt. Elame näeme mis järgmine nädalavahetus Suveöö Rahvaregatil saab :-)
Foto: Piret Salmistu / KJK
Igatähes. Stardipauk. Hea start vaikses-vaikses tuules. Tegime paar slaaki ja olime peagi Jukoga koos ülejäänud Polaristest tükk maad kõrgemal. See tähendab kogu fleet oli traaversis. Meil justkui tuult oli ja tundus, et mere poole võiks tuul esimesena jõuda. Ka Gemma oli meie sabas meie oma väikese tuulevirvega kaasa tulnud, kuid vajus tükk maad meist allapoole. Mingi hetk läks meil aga asi hapuks. Kiirus kukkus 1,3-2,2 sõlme peale. Ja siis läks veel meie ja Juko vahelt läbi ka Hollandis registreeritud kruiisilaev. Saime laine käes oma peksu ja Juko venitas meist tublisti ette. Mitte, et nad niigi poleks suutnud selles väheses tuules suurepärast sõitu teha ja vahet meiega vähehaaval suurendaga. Aga siiski. Tundus, et oleme füüsiliselt 2. kohal - kõik teised olid ju NIIII palju allpool meist. Siis aga tuul keeras. Kõik kes all olid said värske tuule. Meie jäime keerleva ja pöörleva, vaevu hingitseva tuule kätte kõigist teistest suisa 30 minutit kauemaks. Täielik katastroof. Juko võttis vastu kogu peksu mis tuule keeramisest saanud oli ja vajus Paljassaare alla. Ka Gemma läks tuule koleda keeramisega kaasa ja sõitis alla. Meil ei pidanud närv vastu ja proovisime ikka iga keeramisega pautida. Tuul kruttis mitukümmend kraadi korraga. Aga ei. Meie see tuul ei jõudnud. Selle 30 minuti viimane ots oli eriti valus. Nägime sulaselgelt kuidas kõik teised sõidavad uhkes tuules, valge laine vahutab. Meie plekime 2,2 sõlmega.
Lõpuks saime ka meie uue tuule. Olime kohe päris päris viimased. Leilat ja Blancat ei suutnud enam kuidagi eristada. Merikotkas, kes oli meist mingi hetk ikka eriti maha jäänud, oli pikalt pikalt ees. Palju valikuid ei olnud. Otsustasime ära kasutada kogu hea tuule ja sõita ühel halsil mitte just kõige teravamas krüssus Naissaare põhjatipu poole, et läbida rada vastupäeva. Ei ole kuulnud ega näinud, et keegi kunagi seda pidi võitnud oleks. Alati on seda pidi sõites kõva peksu saanud. Mingi hetk aga oli selge, et meil on käiku nagu tangil. Merikotkas tuli lähemale, Juko tuli lähemale, Gemmast sai 40 minutiga täpp. Merikotkas otsustas aga raja läbida õiget pidi. Meie Juko ja Gemma tagurpidi.
Tegime pagilises tuules head sõitu edasi ning Naissaare põhjatipuks oli Juko käes. Sõitsime neist täpselt saare nukas mööda nagu postist. Esimese hooga oli meil hirm, et Juko on kinni, kuid peagi selgus, et Juko on kinni mitte mätta otsas, vaid tohutult jummivas laines. Ja saare otsas polnud tuulest haisugi.. Tegime ainuõige otsuse ja krüssasime tükk maad kaugemale merele, kui tegelikult vaja oleks olnud, et siis natuke lainega parema nurgaga alla sõita. Juko nägi selja taga kurja vaeva sellest koledusest läbi pressimisega ja kaugenes silmnähtavalt.
Siis läks aga asi huvitavaks. Ühtäkki saime aru, et saare all pressib üks üksik Polaris vägisi läbi laine. Justkui seisaks kohapeal. Võtsime järgi ja selgus, et Blanca. Ta oli Naissaare põhjatipu meist nii palju varem võtnud, et me isegi ei näinud neid. Aga olid vist sattunud ahnuse auku ja proovinud saarest liiga lähedalt mööduda. Meretuulest olid kalda all alles vaid lained.
Jõudsime Blancale peaaegu kõrvale, kui nägime neid spinni heiskamas. Tegime sama. Nii kiiresti kui suutsime. Sõitsime isegi mööda. Siis aga selgus, et meie terav spinn on vaikiva tuule jaoks liiga raske ja kujult liiga lame. Me ei saanud alla sõita. Tagant tuli aga Juko, kes sõitis veel meist ja Blancast kõvasti alla. Ja lähenes vanas tuules koletu kiirusega... Vahepeal selgus ka, et sinnasamma saare lõunatipu juurde olid plekki jäänud Leila ja Merikotkas. Raiusid seal elu eest vastu lainet, iga laine lõik kõik purjed tühjaks. Neil võis äärmiselt ebameeldiv olla... Teame küll seda tunnet. Merikotkas loobus ja lahkus mootoriga Pirita suunas.
Tagasi võistluse juurde - spinnivahetus. Lilla alla, Roosa üles. Kui aga kogu segadus möödas oli, olid Blanca ja Juko meist möödas. Tuli taga ajada. Nemad pressisid alla, meie sõitsime nurka. Saime järgi! Mingi hetk tuli aga geniaalne idee - otsida tuult mere poolt. Blanca ja Juko pressisid aga nii alla kui said ja hoidsid Naissaare varju. Tuul keerles ja pöörles ning üks hetk oli selge, et Blanca oli saanud täiesti teise tuule kui keegi teine. Meie Jukoga jäime maha nagu postist. Pressisime Soome poole ja saime ka tuult. Aga oli hilja. Blanca oli läinud. Suutsime vaid Juko eest marsruudil Paljassaare-Pirita 5 minutit ära sõita. Korrigeeritud ajas jäi vist 6-7 minutit veel puudu.
Jaan Tiidemann vandus pärast Merikotka Regatti, et järgmine kord nad meile alles näitavad ja nii see asi ei jää. Ei jäänud. Jaan tegi geniaalse sõidu. Võttis tohutud riskid sõites ümber saare vastupäeva. Teadis täpselt kust tuul tuleb. Ja spinni all on nad alati olnud tohutult tohutult kiired. Aga olgem ausad - see sõit oli ikka täielik loterii. Me poleks pidanud pärast esimeses plekis kaotatud 30 minutit ja kõiki neid sadu eksimust kuidagi suutma ennast 3. kohale venitada. Aga Vana oli armuline. Ja olgem ausad - käiku oli meil ka ikka loomamoodi. Kui vähegi puhus, muutusid vahed Polaristega silmnähtavalt. Elame näeme mis järgmine nädalavahetus Suveöö Rahvaregatil saab :-)
Kommentaarid