Siin tuleb nüüd küll palju kokku võtmist. Oli korralikult meeleoluline võistlusnädal! Ja hoidke alt, tuleb pikk lugemine. Aga hakkame otsast pihta:
Haapsalu - Heltermaa
Läksime kena varuga merele ja mõtlesime, et vaat kui tore, saab kenasti stardialale krüssata. Kuskil Hobulaiu all sai aga selgeks, et tuul meid ei soosi ja nii me starti ei jõua. Panime mootori lisaks. Olles jõudnud Rukkirahu juurde, oli selge, et stardiliinini on veel paar miili minna... Täpsemalt küll 1,6. Meil juba paadis liikus huumor, et tuleb ajaloos esimene etapp, kus stardiliini jõudmiseks tuleb rohkem miile maha sõita, kui võistluse enda ajal. Aga tuul kadus korra täitsa ära, niiet start lükati edasi. Jõudsid lõpeks kõik stardialale. Ja tuli ka meie stardivile.
Esimene krüss pealetuulemärki ei olnud midagi eriliselt head. Halb ka ei olnud. Aga 5 minutit enne meid startinud LYS1 grupi aeglaseimad jahid jäid ette. Ning vahetult enne märki olime pahas saginas tuuleaugus. Spinnid üles ja... Tuul läinud. Oli tükk tegemist. Kukkusime vahepeal suisa viimaseks. Aga siis uue, otse silmaauku puhuva tuulega, saime päris hästi minema. Olime tagasi konkurentsis. Vahepeal omast arust suisa juhtimas. Siis aga tuli Prizrak vasakust äärest. Oli pikalt ees. Ja kulus pea igavik, et neist mööda saada.
Asjaks läks aga esimesi märke võttes. Rajale oli väike siksakk sisse kirjutatud, niiet sai ikka paar pisikest spinniotsa ka teha. Aga supsti Leila, Blanca ja Juko kuskilt nurgakamaalt kohal. Otse ahtris. Hea, et mööda ei läinud. Tõenäoliselt oleksid nad ka möödas olnud, kui poleks koletut ülekrüssu teinud. Aga karistus ei olnud piisav. Nad olid ikka täitsa pildil... Ja nagu sellest vähe oleks olnud - igavene tegu oli spinni all hirmkiiretest venelastest mööda saada. Aga saime. Aga väheks jäi. Lõpptulemus 5. koht. Iseenesest pole paha. Konservatiivse sõidu kohta. Kuskile nurka me ei tikkunud. Proovisime ikka raja keskel olla ning tuule keeramistega mängida.
Heltermaa - Kuivastu
Start ja esimene krüss polnud midagi erilist. Sattusime jälle taktikaliselt halba olukorda ning ülemises märgis ei saanud vabaks. Seekord võttis meid lõksu ka Haapsalu-Heltermaa etapil meiega koos krüssanud läti naiskond Ra pealt. Ja kuidagi ei saanud vabaks, et oma kurssi sõita. Ega halssida. Ja siis kui lõpeks saime, tegime väikese apsaka sisse ja jäime korraks suisa allatuult seisma. Tuult oli vähe. Edasi, Blanca, Leila, Pille-Riin ja mõned veel möödas. Edasi veel eriti pikalt ees. Tuli midagi tõsiselt ette võtta. Ja omast arust olime äärmiselt kavalad. Ronisime Heinlaiu alla ehk hoidsime Hiiumaa poole. Sel ajal kui kõik teised läksid pigem mandri poolt äärest. Või keskelt.
Saime kalda alt tuult ja kõik tundus tore. Trackeri järgi paranes positsioon iga 5 minutiga. Aga ei ühti... Üks hetk sõitsime sossti tuule seest välja. Ja nii nutune kui see ka pole - sõitsime tuulest välja selle pika spinniotsa jooksul tõesti täiesti lugematu arv kordi. Lõpuks veel tuul keeras ka ja olime esimeseks märgiks täitsa pundi keskel. Võibolla ehk isegi eespool otsas, ent vahed olid meie võistlusväärtuse jaoks liiiga väikesed. Palliga kindlalt tagapool otsas. Unterneemani madala parema külje poi oli see saatuslik esimene märk. Pärast seda keeras tuul meie jaoks natuke rohkem taha ja tuli hakata uuesti konkurente püüdma. Aga täiesti olematu tuule juures raius laine otse silmaauku. Ja tol hetkel kui me selle üle arutlesime, et kust see laine tuleb, ei paistnud Soela väinast veel mingit uut tuult tulema. Ka varem pole sellist asja näinud, et terav järsk laine tuleb pool tundi enne tuult.
Asusime võitlusesse Prizrakiga, kes meid kuidagi mööda ei tahtnud lasta. Sõitsime koos üles ja alla, ei lastud meid peale, ei lastud alt mööda. Lõpeks olime Prizraki täitsa paremasse raja äärde surunud (suhtena siis järgmisse märki). Otsustasime, et nii enam edasi minna ei saa. Tuult puhus täpselt nii palju, et spinn oli püsti. Laine oli aga täpselt nii vastik, et tuli praktiliselt kohapeal seista. Halssisime, et sõita natuke aega külglaines ning pärast teravama nurga all Muhu poolt raja äärest uuesti vastu lainet pressima hakata. Siis hakkas aga asju juhtuma.... Läänest tuli tuul.. Ja nii õnnetult, et meie jaoks otse silmaauku. Paremale äärde aetud Prizrak pääses vabas tuules hirmsa hooga märki. Kõik ülevalpool liikusid. Isegi allpool olnud jahid said tuule kätte. Meie aga loksusime niisama segase laine keskel... Lõpuks saime ka meie tuule, ent pidime peaaegu, et märki krüssama.
Enne märki otsustasime veel igaks juhuks spinni ära vahetada. Ja see oli hea idee. Märgiks oli tuul juba päris korralik ja nurk päris terav. Tegime maruvahvat sõitu! Meeskonnatöö sujus ning peagi möödusime Kadrist, siis Blancast, enne Kessut Pille-Riinust... Võtsime kõvasti järgi Edasile ja Prizrakile. Oleks Kuivastu 15min kaugemal olnud, oleks ehk ka esimesena finišisse saanud. Aga rada ei olnud nii pikk. Ja meie võitlus palli vastu oli kaotatud juba esimeses märgis. Tulemuseks meelt kaunis mõruks tegev 8. koht.
Õhtu jätkus aga positiivsemates toonides. Kõigepealt korralik saun ja mehine vihtlemine, mõned tagasihoidlikud joogid, ning lõpetuseks magus uni linade vahel. Voodis. Kapteni vanemate juures.
Kuivastu-Pärnu
Kõik mehed puhanud, kodune hommikusöök hinge all ja teele. Korralik tuul. Ja pikalt spinni all sõitmist. See tõotas meile head. Väga head. Küll aga ei läinud kõik päris plaani järgi. Asjaolude kokkulangemise tõttu põrkasime suures laines ja tugevas tuules ca 5 min pärast starti kokku Astraiaga. Tulemuseks kahjud mõlemal jahil. Aga eimidagi hullu. Eimidagi, mida natuke plaastrit ja hilisemat hoolt ei raviks.
Igatähes spinn üles ja LEEKIMA. Pikal spinniotsal Ipsi madala lõunatoodri juurde venitasime konkurentidel tublisti eest ära. Glissisime suurest rõõmust kõvasti ja proovisime igast lainest maksimumi võtta. Seejärel lühike krüss ja uuesti spinni all edasi. Ning mida aeg edasi, seda kaugemale konkurendid jäid. Lõpuks Pärnu lahel keeras tuul teravaks ning pidime spinni alla võtma. Kaks vabatuule otsa finišini. Tõsi, me ei kandnud oma spinnakeri nii kaua kui teised. Ja kui suur terav mööda läks, oleks vahepeal uuesti spinniga sõita saanud. Aga ju olid mehed väsinud ja vaim tönts. Ning konkurendid kõigest pisikesed täpid silmapiiril. Nii me finišini loksusime. Tulemuseks aga täiesti suurepärane, meie kõigi jaoks esimene, MUHU VÄINA REGATI ETAPIVÕIT! Ja üldsegi mitte nii suure vahega, kui me seda lootnud olime. Vahe Prizrakiga oli korrigeeritud ajas kõigest alla 3 minuti.
Pärnu Ring
Mehed puhanud, asusime keskpäeval uuesti võistlustulle. Seekords sihiks suurepäraselt maha märgitud lühirada. Koos allatuule gateide ja offsetmärgiga. Nagu välismaal! Aga sadamast väljudes olime rutakad. Kõigepealt panime vaikses tuules krüssutrimmid asjad paika, ning alles siis sai Vana oma rummilonksu. Vana oli selgelt solvunud. Võttis ennustusejärgse tuule üles ning meie trimmi lasi kolinal mereveega alla. Purjevahetus. Start! Täpsemalt valestart. Aga saime sellest liiga hilja teada. Meist veel karmima valestardi teinud olid selleks ajaks juba oma eksimuse heastanud, kui meie ikka veel ragiseva raadiokrapiga võitlesime. Alustasime võistluse uuesti ja pika puuga viimaselt positsioonilt. Tõsi, tegime superhead sõitu. Tabasime tuult õigesti ning suutsime finišiks suisa füüsiliselt kolmandad olla. Aga meie palliga oli see täiesti väärtusetu.... Tulemuseks 8. koht.
Tund ja natuke peale ootamist, ning valmis teiseks ja ühtlasi viimaseks stardiks. Eelsignaal, viimased ettevalmistused, paadi positsioneerimine. 2 minutit stardini ja KÕMM! Groot mastist poolel teel alla. Selleks korraks oli sõit sõidetud.
Foka all sadamasse tagasi ja mees masti. Õnneks olid kõik tükid terved ja ei olnud midagi, mida ravida ei saa. Lõpptulemuseks aga 8. ja 13. koha kaalutud keskmine ehk 11. koht. Demotiveeriv...
Pärnu - Roomassaare
Pärast lühirada oli nii pikk ootamine järgmise stardini, et ei osanud igavusest midagi tarka peale hakata. Nii oligi, et kui lõpuks järgmise päeva õhtul starti andma hakati, oli kogu meeskond väljapuhanute asemel paduväsinud...
Aga start läks ja tuult oli priskelt. Võitlesime Pärnu lahel pikalt, kuid ei suutnud head käiku leida. Ei suutnud kuidagi konkurente edestada. Olime ja pusisime küll seal grupi eesotsas, ent tulutult. Kaugemale me ei jõudnud. Lõpuks lahest lahkudes tekkis võimalus ka pautida ning saime paari keeramisega konkurentidel eest ära. Vaid Merikotkas oli koos meiega ning aeglaselt, ent visalt, suutsime vahet venitada. Superhead sõitu teinud Blanca lasi purjed alla ning viimati nägime neid siis, kui meest masti aidati. nagu hiljem selgus, oli neil üks talrep lahti jooksnud. Aga sõidu juurde tagasi - nagu kombeks, tuli Leila kuskilt hirmsa nurgakaga ja oli kõigist pika puuga ees. Vahe teiste kõvemate tegijate nagu Edasi ja Prizrakiga oli suisa 0,3-0,4nm. Täitsa jabur milline nina Priidul on... Tracker oli ka väljas, niiet ega ei teagi kust ta selle suure võidu sai. Mootorit neil ju ka ei ole :)
Ilmaennustus lubas kõva tuult kuni Roomassaareni. Öösel millalgi pidi keerama ka, niiet hoidsime pigem Saaremaa, kui ulgumere poole. Hea oli, et Leila meist ees oli. Muidu poleks üldse mingit orientiiri olnud. Vahepeal läks ikka päris külmaks ja pimedaks. Märg oli ta juba sõidu algusest saati olnud.
Kuskil hommikupoole ööd magasime tuule keeramise ca 5 minutit maha. Lihtsalt Leila kui orientiir kadus ära ning ega roolimees ka enam enam kõige teravam kriit ei olnud. Igatähes paut ning teisel halsil tuli juba agaralt vallama hakata, et Roomassaare peale hoida. Suurem osa mehi magas, kui asjaks läks. Edasi oli juba tükk aega spinni sõitnud. Asusime ka brasse sättima ja spinni valmis panema. Leila sai enne meid töö tehtud... Järgnes pikk spinniots. Ja sel ajal, kui kapten magas, saadi ka Leilast mööda. Hiljem suutsime ka vahet Leila ja Edasiga veidi venitada, ent palli jaoks oli seda vähe. Tulemuseks aga kaunis viisakas 5. koht. See pole üldse paha. Arvestades meie senist nõrkust krüssuotstel.
Roomassaare Ring
Lubas tuult. Stardi eel puhus teda ca 8m/s. Rada oli keeruline ja suuremat sorti siksakitamine paljude spinni- ja krüssuotstega. Tõotas tulla kõva andmine. Saime hea stardi ning pärast paari nutikat pauti olime vastutuult seatud lisamärgi juures napilt juhtimas:
Kokkuvõtteks
Kokkuvõtteks 4. koht. Aga mis siis edasi? Eks tuleb kõvasti vaeva näha. Eeskätt käigu ja kõrgusega krüssus. Nii vaikse kui ka kõvema tuulega. Stabiilsust on vaja. Edasi võitis Muhu Väina võitmata ühtegi etappi. Mitte ühtegi!! Seega Vanalt soovime järgmine aasta esikoha asemel kaks 2. kohta :) Eks järgmiseks aastaks ole vaja ka natuke purjesid kohendada ja mõni täitsa välja vahetada. Aga üks tähtis asi on meil ka veel sel aastal ees - Tallinna Meistrivõistlused. Need ütlevad, kas suudame oma praegust Avamere Karika hõbedapositsiooni hooaja lõpuni hoida. Niiet teeme trenni edasi, poleerime ja lihvime nii ennast kui manöövreid. Ja meenutame rõõmuga selle aasta äärmiselt vägevat Väina.
Haapsalu - Heltermaa
Läksime kena varuga merele ja mõtlesime, et vaat kui tore, saab kenasti stardialale krüssata. Kuskil Hobulaiu all sai aga selgeks, et tuul meid ei soosi ja nii me starti ei jõua. Panime mootori lisaks. Olles jõudnud Rukkirahu juurde, oli selge, et stardiliinini on veel paar miili minna... Täpsemalt küll 1,6. Meil juba paadis liikus huumor, et tuleb ajaloos esimene etapp, kus stardiliini jõudmiseks tuleb rohkem miile maha sõita, kui võistluse enda ajal. Aga tuul kadus korra täitsa ära, niiet start lükati edasi. Jõudsid lõpeks kõik stardialale. Ja tuli ka meie stardivile.
Esimene krüss pealetuulemärki ei olnud midagi eriliselt head. Halb ka ei olnud. Aga 5 minutit enne meid startinud LYS1 grupi aeglaseimad jahid jäid ette. Ning vahetult enne märki olime pahas saginas tuuleaugus. Spinnid üles ja... Tuul läinud. Oli tükk tegemist. Kukkusime vahepeal suisa viimaseks. Aga siis uue, otse silmaauku puhuva tuulega, saime päris hästi minema. Olime tagasi konkurentsis. Vahepeal omast arust suisa juhtimas. Siis aga tuli Prizrak vasakust äärest. Oli pikalt ees. Ja kulus pea igavik, et neist mööda saada.
Asjaks läks aga esimesi märke võttes. Rajale oli väike siksakk sisse kirjutatud, niiet sai ikka paar pisikest spinniotsa ka teha. Aga supsti Leila, Blanca ja Juko kuskilt nurgakamaalt kohal. Otse ahtris. Hea, et mööda ei läinud. Tõenäoliselt oleksid nad ka möödas olnud, kui poleks koletut ülekrüssu teinud. Aga karistus ei olnud piisav. Nad olid ikka täitsa pildil... Ja nagu sellest vähe oleks olnud - igavene tegu oli spinni all hirmkiiretest venelastest mööda saada. Aga saime. Aga väheks jäi. Lõpptulemus 5. koht. Iseenesest pole paha. Konservatiivse sõidu kohta. Kuskile nurka me ei tikkunud. Proovisime ikka raja keskel olla ning tuule keeramistega mängida.
Heltermaa - Kuivastu
Start ja esimene krüss polnud midagi erilist. Sattusime jälle taktikaliselt halba olukorda ning ülemises märgis ei saanud vabaks. Seekord võttis meid lõksu ka Haapsalu-Heltermaa etapil meiega koos krüssanud läti naiskond Ra pealt. Ja kuidagi ei saanud vabaks, et oma kurssi sõita. Ega halssida. Ja siis kui lõpeks saime, tegime väikese apsaka sisse ja jäime korraks suisa allatuult seisma. Tuult oli vähe. Edasi, Blanca, Leila, Pille-Riin ja mõned veel möödas. Edasi veel eriti pikalt ees. Tuli midagi tõsiselt ette võtta. Ja omast arust olime äärmiselt kavalad. Ronisime Heinlaiu alla ehk hoidsime Hiiumaa poole. Sel ajal kui kõik teised läksid pigem mandri poolt äärest. Või keskelt.
Saime kalda alt tuult ja kõik tundus tore. Trackeri järgi paranes positsioon iga 5 minutiga. Aga ei ühti... Üks hetk sõitsime sossti tuule seest välja. Ja nii nutune kui see ka pole - sõitsime tuulest välja selle pika spinniotsa jooksul tõesti täiesti lugematu arv kordi. Lõpuks veel tuul keeras ka ja olime esimeseks märgiks täitsa pundi keskel. Võibolla ehk isegi eespool otsas, ent vahed olid meie võistlusväärtuse jaoks liiiga väikesed. Palliga kindlalt tagapool otsas. Unterneemani madala parema külje poi oli see saatuslik esimene märk. Pärast seda keeras tuul meie jaoks natuke rohkem taha ja tuli hakata uuesti konkurente püüdma. Aga täiesti olematu tuule juures raius laine otse silmaauku. Ja tol hetkel kui me selle üle arutlesime, et kust see laine tuleb, ei paistnud Soela väinast veel mingit uut tuult tulema. Ka varem pole sellist asja näinud, et terav järsk laine tuleb pool tundi enne tuult.
Asusime võitlusesse Prizrakiga, kes meid kuidagi mööda ei tahtnud lasta. Sõitsime koos üles ja alla, ei lastud meid peale, ei lastud alt mööda. Lõpeks olime Prizraki täitsa paremasse raja äärde surunud (suhtena siis järgmisse märki). Otsustasime, et nii enam edasi minna ei saa. Tuult puhus täpselt nii palju, et spinn oli püsti. Laine oli aga täpselt nii vastik, et tuli praktiliselt kohapeal seista. Halssisime, et sõita natuke aega külglaines ning pärast teravama nurga all Muhu poolt raja äärest uuesti vastu lainet pressima hakata. Siis hakkas aga asju juhtuma.... Läänest tuli tuul.. Ja nii õnnetult, et meie jaoks otse silmaauku. Paremale äärde aetud Prizrak pääses vabas tuules hirmsa hooga märki. Kõik ülevalpool liikusid. Isegi allpool olnud jahid said tuule kätte. Meie aga loksusime niisama segase laine keskel... Lõpuks saime ka meie tuule, ent pidime peaaegu, et märki krüssama.
Enne märki otsustasime veel igaks juhuks spinni ära vahetada. Ja see oli hea idee. Märgiks oli tuul juba päris korralik ja nurk päris terav. Tegime maruvahvat sõitu! Meeskonnatöö sujus ning peagi möödusime Kadrist, siis Blancast, enne Kessut Pille-Riinust... Võtsime kõvasti järgi Edasile ja Prizrakile. Oleks Kuivastu 15min kaugemal olnud, oleks ehk ka esimesena finišisse saanud. Aga rada ei olnud nii pikk. Ja meie võitlus palli vastu oli kaotatud juba esimeses märgis. Tulemuseks meelt kaunis mõruks tegev 8. koht.
Õhtu jätkus aga positiivsemates toonides. Kõigepealt korralik saun ja mehine vihtlemine, mõned tagasihoidlikud joogid, ning lõpetuseks magus uni linade vahel. Voodis. Kapteni vanemate juures.
Kuivastu-Pärnu
Kõik mehed puhanud, kodune hommikusöök hinge all ja teele. Korralik tuul. Ja pikalt spinni all sõitmist. See tõotas meile head. Väga head. Küll aga ei läinud kõik päris plaani järgi. Asjaolude kokkulangemise tõttu põrkasime suures laines ja tugevas tuules ca 5 min pärast starti kokku Astraiaga. Tulemuseks kahjud mõlemal jahil. Aga eimidagi hullu. Eimidagi, mida natuke plaastrit ja hilisemat hoolt ei raviks.
Igatähes spinn üles ja LEEKIMA. Pikal spinniotsal Ipsi madala lõunatoodri juurde venitasime konkurentidel tublisti eest ära. Glissisime suurest rõõmust kõvasti ja proovisime igast lainest maksimumi võtta. Seejärel lühike krüss ja uuesti spinni all edasi. Ning mida aeg edasi, seda kaugemale konkurendid jäid. Lõpuks Pärnu lahel keeras tuul teravaks ning pidime spinni alla võtma. Kaks vabatuule otsa finišini. Tõsi, me ei kandnud oma spinnakeri nii kaua kui teised. Ja kui suur terav mööda läks, oleks vahepeal uuesti spinniga sõita saanud. Aga ju olid mehed väsinud ja vaim tönts. Ning konkurendid kõigest pisikesed täpid silmapiiril. Nii me finišini loksusime. Tulemuseks aga täiesti suurepärane, meie kõigi jaoks esimene, MUHU VÄINA REGATI ETAPIVÕIT! Ja üldsegi mitte nii suure vahega, kui me seda lootnud olime. Vahe Prizrakiga oli korrigeeritud ajas kõigest alla 3 minuti.
Foto: Meisi Volt / Delfi
Pärnu Ring
Mehed puhanud, asusime keskpäeval uuesti võistlustulle. Seekords sihiks suurepäraselt maha märgitud lühirada. Koos allatuule gateide ja offsetmärgiga. Nagu välismaal! Aga sadamast väljudes olime rutakad. Kõigepealt panime vaikses tuules krüssutrimmid asjad paika, ning alles siis sai Vana oma rummilonksu. Vana oli selgelt solvunud. Võttis ennustusejärgse tuule üles ning meie trimmi lasi kolinal mereveega alla. Purjevahetus. Start! Täpsemalt valestart. Aga saime sellest liiga hilja teada. Meist veel karmima valestardi teinud olid selleks ajaks juba oma eksimuse heastanud, kui meie ikka veel ragiseva raadiokrapiga võitlesime. Alustasime võistluse uuesti ja pika puuga viimaselt positsioonilt. Tõsi, tegime superhead sõitu. Tabasime tuult õigesti ning suutsime finišiks suisa füüsiliselt kolmandad olla. Aga meie palliga oli see täiesti väärtusetu.... Tulemuseks 8. koht.
Tund ja natuke peale ootamist, ning valmis teiseks ja ühtlasi viimaseks stardiks. Eelsignaal, viimased ettevalmistused, paadi positsioneerimine. 2 minutit stardini ja KÕMM! Groot mastist poolel teel alla. Selleks korraks oli sõit sõidetud.
Foto: Meisi Volt / Delfi
Pärnu - Roomassaare
Pärast lühirada oli nii pikk ootamine järgmise stardini, et ei osanud igavusest midagi tarka peale hakata. Nii oligi, et kui lõpuks järgmise päeva õhtul starti andma hakati, oli kogu meeskond väljapuhanute asemel paduväsinud...
Aga start läks ja tuult oli priskelt. Võitlesime Pärnu lahel pikalt, kuid ei suutnud head käiku leida. Ei suutnud kuidagi konkurente edestada. Olime ja pusisime küll seal grupi eesotsas, ent tulutult. Kaugemale me ei jõudnud. Lõpuks lahest lahkudes tekkis võimalus ka pautida ning saime paari keeramisega konkurentidel eest ära. Vaid Merikotkas oli koos meiega ning aeglaselt, ent visalt, suutsime vahet venitada. Superhead sõitu teinud Blanca lasi purjed alla ning viimati nägime neid siis, kui meest masti aidati. nagu hiljem selgus, oli neil üks talrep lahti jooksnud. Aga sõidu juurde tagasi - nagu kombeks, tuli Leila kuskilt hirmsa nurgakaga ja oli kõigist pika puuga ees. Vahe teiste kõvemate tegijate nagu Edasi ja Prizrakiga oli suisa 0,3-0,4nm. Täitsa jabur milline nina Priidul on... Tracker oli ka väljas, niiet ega ei teagi kust ta selle suure võidu sai. Mootorit neil ju ka ei ole :)
Ilmaennustus lubas kõva tuult kuni Roomassaareni. Öösel millalgi pidi keerama ka, niiet hoidsime pigem Saaremaa, kui ulgumere poole. Hea oli, et Leila meist ees oli. Muidu poleks üldse mingit orientiiri olnud. Vahepeal läks ikka päris külmaks ja pimedaks. Märg oli ta juba sõidu algusest saati olnud.
Kuskil hommikupoole ööd magasime tuule keeramise ca 5 minutit maha. Lihtsalt Leila kui orientiir kadus ära ning ega roolimees ka enam enam kõige teravam kriit ei olnud. Igatähes paut ning teisel halsil tuli juba agaralt vallama hakata, et Roomassaare peale hoida. Suurem osa mehi magas, kui asjaks läks. Edasi oli juba tükk aega spinni sõitnud. Asusime ka brasse sättima ja spinni valmis panema. Leila sai enne meid töö tehtud... Järgnes pikk spinniots. Ja sel ajal, kui kapten magas, saadi ka Leilast mööda. Hiljem suutsime ka vahet Leila ja Edasiga veidi venitada, ent palli jaoks oli seda vähe. Tulemuseks aga kaunis viisakas 5. koht. See pole üldse paha. Arvestades meie senist nõrkust krüssuotstel.
Roomassaare Ring
Lubas tuult. Stardi eel puhus teda ca 8m/s. Rada oli keeruline ja suuremat sorti siksakitamine paljude spinni- ja krüssuotstega. Tõotas tulla kõva andmine. Saime hea stardi ning pärast paari nutikat pauti olime vastutuult seatud lisamärgi juures napilt juhtimas:
Foto: Meisi Volt / Delfi
Pildilt paistva spinnipoomiga polnud aga suurt midagi teha. Ots oli spinni jaoks liiga terav. Venitasime vabas tuules järgmise märgini, ning jälgisime, kuida selja taga spinne lõhuti ja imemanöövreid tehti. Iga manöövriga suutsime jälle natuke teravamad olla ning vahet venitada. Tuul muudkui paisus ja paisus ning spinniotsad olid juba lust. Mitte küll kõige viimane pikk ots - seal ei läinud meil tuule keeramisega nii hästi, kui tagant tulijatel. Pidime lõpeks kaks halssi tegema. Kaks väga ohtlikku halssi. Vähemalt arvestades tuule tugevust ning lainet... Teised said halssimata. Viimasel pikal krüssuotsal finišisse oli asi juba päris tõsine. Tuult puhus stabiilselt üle 10m/s ja pagid olid kõrgetes kaheteistkümnetes. Mõne paadi pealt olla ka 13m/s ära nähtud. See oli meie jaoks väga, väga väga keeruline... Pagid olid vihased ja vägivaldsed. Kaldaalune tuul.... Kuidagi suutsime hoida nii head kõrgust, et käigumured ja koledasti rapsiv laine ei teinud liigselt häda. Finišeerisime füüsiliselt 4 minutit ja 25 sekundit enne Blancat. Edasi 40 sekundit neist veel tagapool. Lõpptulemusena suutsime korrigeeritud ajas võtta vaid 13-sekundilise eduga Blanca eest oma elu teise MV etapivõidu! Kõik pahad asjad ununesid hetkega. Kõik varasematel etappidel tehtud eksitused olid tühised. 2. etapivõit tõestas, et meil on ka sisu! Asi ei ole ainult õnn ja allatuulekursid!
Foto: Meisi Volt / Delfi
Kokkuvõtteks 4. koht. Aga mis siis edasi? Eks tuleb kõvasti vaeva näha. Eeskätt käigu ja kõrgusega krüssus. Nii vaikse kui ka kõvema tuulega. Stabiilsust on vaja. Edasi võitis Muhu Väina võitmata ühtegi etappi. Mitte ühtegi!! Seega Vanalt soovime järgmine aasta esikoha asemel kaks 2. kohta :) Eks järgmiseks aastaks ole vaja ka natuke purjesid kohendada ja mõni täitsa välja vahetada. Aga üks tähtis asi on meil ka veel sel aastal ees - Tallinna Meistrivõistlused. Need ütlevad, kas suudame oma praegust Avamere Karika hõbedapositsiooni hooaja lõpuni hoida. Niiet teeme trenni edasi, poleerime ja lihvime nii ennast kui manöövreid. Ja meenutame rõõmuga selle aasta äärmiselt vägevat Väina.
Kommentaarid