Kuidagi on sügisene laiskus peale tulnud ja pole tükk aega jälle kirjutanud. Eks ole ka muid tegemisi toimetamisi ja puhkusejärgne aklimatiseerumine tööeluga... Aga igatähes - lühiülevaade kahest viimasest kolmapäevakust.
Leila pautis esimesena merele. Meie aga viivitasime, kuna sadamast väljus suur sinine kruisilaev. Idee oli selles, et kui me liigume kruisilaevaga paralleelselt ja vastupidises suunas, siis on meil tuuleauk väiksem, kui Leilal, kes sõitis otse kruisilaeva poole. Kohe pärast tuuleauku pautisime merele. Asjal tundus ilmet olevat - saime Leilast tükk maad ettepoole. Blanca ronis aga kalda alla nurka ja võitis sealt omakorda rohkem, kui meie Leilat. Ja siis läks huvitavaks. Tuul kippus vaikima ning meie nr 2 foka oli liiga vähe. Aga iga kord kui mõtlesin foka trimmi vaikse tuule jaoks ümber teha, tuli uus pagi ning saime jälle kiirust ja kõrgust. Aga see oli viga. Oleks pidanud ikkagi trimmi muutma ja pagid üle elama. Igatähes oli Blanca päris lähedal.
Kõigepealt 07. august:
Nagu sel aastal juba kombeks ei ole tuult ollagi. Midagi aga nagu natuke puhus ning start otsustati anda. Ennustus lubas aga tuule vaikimist. Mõtlesin küll, et ju ta täna ikka ei vaiki. Ilm nii soe, et raudselt hakkab kalda all rõõmsalt virvendama, kui tuul ära kaob. Tegelikkus oli aga teistsugune.
Igatähes rada pandi maha selline tubli 30-minutine. Lisamärk, stardipoi, finiš muulide vahel. Saime täitsa viisaka stardi ja plaan oli ronida vasakusse raja äärde ehk kalda alla. Seal tundus rohkem tuult olema. Stardi tegime vastupidiselt Leilale ja Blancale pigem kohtunike laeva poolt või nii 1/3 liini pealt. Vähemalt olime vabas tuules ja käiguga üle. Vaikses tuules on meie raskel paadil pisikese fokaga genuga Polaristele raske vastu saada. Aga paar nutikat pauti, ning suutsime lisamärgis esimesed olla. Spinn üles ja halssidega stardipoi poole. Tuleb tõdeda, et tuult oli vähe ja eks ta kruttis ka ning algne plaan pealtpoolt spinn alla võtta läks untsu. Tegime lisahalsi. Ja juba siis, kui foka üleval ja kõik valmis spinnakeri alla võtmiseks, keeras tuul praktiliselt vastu....
Polnud muud teha, kui võtta spinn alla, võtta fokaga märk, viia brassid teisele poole, panna teine spinn peale ja uuest spinnakeriga tagasiteele asuda. Finiši poole. Ilmselgelt oli tagantpoolt meie askeldamist hea vaadata. Lõpptulemusena tegi Leila märgis spinniga paudi ja tuli kena pisikese pagiga meile sel ajal selga, kui meie alles oma asjadega sagisime. Ja ka edasi ei läinud meil paremini - tuul tuli tagantpoolt... Meie ees vaevu virvendas. Tulemuseks finišis esimesena, kuid Leila kohe kuklasse hingamas. Korrigeeritud ajas 2. koht. Saatuse tahtel aga hakkas pärast Leilat jälle vaikima, ning vaid Blanca sai enamvähem tuulega finišisse tema järel. Juko ja Gemma olla juba jälle plekilaadsesse seisu jäänud. Nagu ka protokoll viitab.
Eile, 14. augustil, olid aga lood hoopis teised. Kaldal olid mõne mehe hirmudel suured silmad ning taheti suisa nr 3 fokat peale panna. No et puhub... Eks ta puhus ka, kuid vaid 8-10m/s. Ja lubas meetrikese järgi anda. Nr 2 peale ja starti.
Start oli täielik fopaa. Oli tohutu poi eelis ning seal me siis tegime koos Leila ja Gemmaga aega parajaks:
 |
| Foto: Meisi Volt |
Kui aga pauk käis oli meil käik maas, Leila olime jätnud üle liini pressimata ja Gemma jäi allpool risti teele seisma. Ja triivis otse poile selga... Meie aga ei saanudki tänu sellele jamale üle liini ja pidime halssima. Ka seda ei teinud piisavalt viisakalt. Nii oligi käigus plaan B ehk pärast starti vasakul halsil 100m eemale sõita, et siis kogu fleedi kohal rahus oma sõitu teha. See toitis. Saime tuule keeramisest võitu, ning juba Vanasadama juures olime füüsiliselt pea esimesed.
Leila pautis esimesena merele. Meie aga viivitasime, kuna sadamast väljus suur sinine kruisilaev. Idee oli selles, et kui me liigume kruisilaevaga paralleelselt ja vastupidises suunas, siis on meil tuuleauk väiksem, kui Leilal, kes sõitis otse kruisilaeva poole. Kohe pärast tuuleauku pautisime merele. Asjal tundus ilmet olevat - saime Leilast tükk maad ettepoole. Blanca ronis aga kalda alla nurka ja võitis sealt omakorda rohkem, kui meie Leilat. Ja siis läks huvitavaks. Tuul kippus vaikima ning meie nr 2 foka oli liiga vähe. Aga iga kord kui mõtlesin foka trimmi vaikse tuule jaoks ümber teha, tuli uus pagi ning saime jälle kiirust ja kõrgust. Aga see oli viga. Oleks pidanud ikkagi trimmi muutma ja pagid üle elama. Igatähes oli Blanca päris lähedal.
Hakkasime juba Katariina kai märgile lähenema, kui järsku avastasin paremalt alt suure kaubalaeva. Scorpion vms monströösne nimi. Ja tal ei olnud plaanigi meile COLREGi kohaselt teed anda. Lasi hoopis mingid segased törtsud pasunat, et meie, pudinad, tema tee pealt eest ära kaoks. No ja ilmselgelt saime meie, kes me eespool olime, sellest kõige suurema laksu. Väike valearvestus paudiga ka veel pärast seda peletist, ning Blanca oligi märgis ees....
Aga edasi tuli meie leib. 90-120' AWA ehk külgtuules Russalka juurde ning sealt uuesti 100-140' AWA stardipoi peale. Blancast möödusime juba enne, kui spinni üles saime. Nad ei saanud kuidagi hästi vedama ja nii me fokaga üle sõitsimegi. Edasi oli ainult vahe kasvatamine.
Vahepeal tuli veel veidi närvikõdi, kuna enne Russalka märgi juurde jõudmist väljus sadamast suur roheline Tallink. Kes teatavasti sõidab isegi sadama akvatooriumil täiskäiguga. Meie saime piisava varuga eest läbi, Blanca ka. Leila sai aga korraliku tuuleaugu ning Juko sai ka kõvasti lainetes hullata. Seda me aga enam eriti ei näinud.
Aga vahe kasvas ning finišiks oli kõik hästi. No mis sa tahad - oli justkui meie paadi jaoks pandud rada ja ilm... Manöövrid ka sujusid ja nendega võitsime iga kord natuke. Küll aga jäi natuke soovida meeskonna keskendumine ja kogu aeg jäime millegiga hiljaks. Nii olimegi kõigi manöövritega konservatiivsed. Kunagi ei tea kes kus kohal magama jääda võib. Tallinna Meistrivõistlusteks tahaks siiski jõuda sinnamaani, et võiksime manöövreid teha täie julgusega ning agressiivselt. Seda aga ainult esmaspäevaste trennidega merel korda ei tee. See on vaja kõigil enda jaoks valmis mõelda. Et valmis olla.
Kommentaarid