Esmene võistlus 2. juuli

Üle pika aja ka üks kanne siia blogisse. Vaikus on olnud peaaasjalikult tingitud sellest, et me ei saanud kuidagi paati vette. Küll oli kärss kärnas, küll maa külmunud. Aga siis lõpuks tulid head inimesed ja tegid meile uue edeva roolilehe:

Läksime siis aga hooga merele, kuid selgus, et masti trimmiga on midagi kategooriliselt paigast ära. Paat luhvab ühel halsil, teisel mitte. Enne ei saanud ju midagi aru, rool oli nii valesti balanseeritud, et tunnetus oli 0. Nüüd pärast 4 korda merel on olukord parem, kuid siiski mitte hea. On veel vaja kõvasti vaeva näha. Aga kuna veele oleme saanud vähe ja aega on veel vähem olnud, siis pole me isegi jõudnud oma uut inventari kasutatada. Uus groot sai alles eile latid sisse (pärast kolmapäevakut), uus spinn sai esimest korda õiges tuules üles samuti eile:

Uus foka on sõitnud seni vaid 1-2 korda üksi tühjal lahel. Mingit võimalust vaadata kas ta käiku ka panustab ei ole. Aga kenasti on kogu esikolmurk nüüd ära kasutatud:

Foto: Piret Salmistu/Maie-Liisa Sildnik

No ütleme siis, et materiaalosa sai see aasta rohkem vunki kui tavapärane ehk trenn ja timmimine.... Aga nüüd on tänu toetajale vähemalt järgmise aasta purjegarderoob olemas. Eks toetajajuttu räägin järgmine kord.

Aga eilsest kolmapäevakust. Lõpeks ometi oli keegi meiega konkureerimas. Täpsemalt tõid naeratuse näole Juko ja Leila. Häbi teistele! Start õnnestus koba peale täitsa enamvähem. Juko selja taga, Leila paar paadipikkust allpool. Edasi hakkas aga asi huvitavaks minema. Miga kõrgemal paat oli seda kõrgemale ta oma vööri keeras. Leila sõitis 10-15minutiga ennast kuskile väga kaugele alla. Oli ilmselge, et asi pole masti trimmis. See oli lihtsalt teine tuul. Juko hakkas aga meist grammhaaval kõrgemale ronima ja mida kõrgemale läks, seda rohkem meile tundus, et tal on teine tuul. 

Pikapeale suutsime end aga eest ära venitada. Mitte palju, kuid piisavalt, et esimese paudi ajaks ikka eest läbi oleks saanud. Aga ristumist ei tulnud ja nad pautisid meile alla traaversisse. Tegelikult oli väga huvitav sõit. Tuul tiksus 6,5 ja 9 vahel ning nii kui oli 9, oli meil lend sees. Kui 6 kanti kippus, siis jäime justkui seisma ja vajusime kolinal alla. Nr 2 foka oli peal, ega ta ei peagi töötama päris 6 meetri ja vastiku laineloksuga. Ja traditsiooniline tee Katariina kaini ehk stardist parema halsiga Tallinna alla ja sealt enamvähem otse märki ei toitnud. Võitsid need, kes varem ülespoole ronisid. Tallinna all oli nimelt mingi teine tuul. Lained vahutasid ja kõik tundus äge. Aga kätte me seda võimsat elu otseselt ei saanudki. Track väga hästi ei näita, et me koletult Tallinna all ära oleks hakanud vajuma, kuid reaalsus oli selline, et täna sõitsid nurka vaid lollid. Meie ka. Mitte küll päris nurka, kuid lollid ikkagi.

Igatähes. Kuidagi me sinna Katariina kai juurde märki saime. Väike ülekrüss ka veel lõpus. Muidugi Leila vist tegi suurema ja Juko ei läinud märki välja. Niiet meil oli kuldne kesktee. Spinni saime üles vaevaliselt, trimmi paika ei saanud. Siksisima ja sapsisime ja proovisime kuidagi oma segadust kontrolli alla saada. Ja juba oli halsikoht möödas. Kiire halss, kontrolli piirimail. Ja tsupsti märki. Lõpu tegime konservatiivse, ei hakanud muulide vahel uuesti spinni üles tõmbama. Mingi ime läbi oli aga vahe Jukoga veninud 3:30 peale ning seega saime korrigeeritud ajas 40-sekundilise võidu. Leila oli mõned minutid tagapool. Lõpp  hea kõik hea. Nüüd aga reede öösel Rannarootsi ja pühapäeval Kessu. Kessul on juba tõsisemat sorti konkurentsi oodata!