Muhu Väin 2014

Seekordne väin sai alguse ülesõiduga Haapsalust Kärdlasse. Kuna eelnenud nädalavahetusel sai Garmini kaartidega erimeelsusel oldud kivide asukoha osas, siis otsustas meeskond in corpore minna Kärdlasse ringiga ehk pealtpoolt Vormsit. Ka tuul tundus selleks igati soosiv olema. Siin me siis oleme enne teele asumist:

Muidugi ei puhunud tuul sealt kust ta pidi ning merel oli külm nagu novembrikuus. Kogu meeskond ladus selga kõik riided, mis kottides leidus. Aga lõpuks läks ka tuul õigesse külge ja sai mõned kenad 10kt glisseeringud teha enne, kui Lehtma alt Kärdla peale keerasime.

Esimene etapp: Kärdla ring

Eks kõik sõidud peavad varem või hiljem algama. Algas ta meie jaoks täitsa hästi. Saime mõistliku stardi, tuult puhus täpselt nii nagu meile vaja. Küll aga märkasime ca 5min pärast starti, et Edasi oli mingi kavala lükke teinud ning vasakust rajaäärest meile natuke vee kaela tõmmanud. Jätkas tema paremasse äärde, meie aga vasakusse. Siis tuli kolaki korralik paduvihm selga ning asju hakkas juhtuma. Meid tuul tõstis. Korralikult tõstis. Rajaäär tundus olema ainuõige. Siis hakkas aga korralikult kruttima ning vaatamata ohtratele pautidele, mis igaüks justkui keeraks meid otse märgi peale (st mõlemal halsil sai korduvalt märgikurssi või sellelähedast sõidetud), lõppes asi ikkagi sellega, et Edasi sai kõva võidu. Lisaks veel ka Blanca ja leedukate Tango. Aga see kõik toimus vahetpidava mahaplekkimise taustal. Olukord olla suisa nii hull olnud, et meist 5min hiljem startinud LYS1 grupp ei olnud korralikult üle stardiliinigi saanud. Meie aga saime 6-7m/s tuules enne kõike koledat sõita vähemalt 15-20min. Täpselt ei vaadanud kella… Märgivõtt ja spinni all järgi teistele. Tulemuseks 7. koht ja keskmist mõõtu pettumus. Aga kõik teadsid ju täpselt, et ees on veel pikk pikk regatt ja kõik sõidud ei saa olla ka loteriisõidud.

Teine etapp: Kärdla-Kuivastu

Kõik algas seekord sellega, et kell 11 öösel leidis kapten magamiskotis uinumiseelset kontrolli tehes Facebookist meeskonna pildi, millest võiks eeldada, et kõik on paduumbjoobes. No muidugi oli teada, et nii see olla ei saa. Aga ajaloolise tõe huvides on Peetri postitatud pilt siin:

Aga et pinge ikkagi sees oleks, siis lubas ilmaennustus plekiringe ja 3-sõlmest tuult. Lisaks pandi rada meie grupile maha täiesti vabalt. St antud olid vaid start ja finiš. Mis tavaliselt tähendab, et võidab see, kellel suuremad munad on. Meil oli selle hooaja kogemus juba piisav all, et munad olid ammu kõhuõõnes. Nibin nabin olime saanud Haapsalus kahjustustele plaastrid peale ja kiilu enamvähem sellesse kujusse, mis ta peaks olema…

Start oli spinni all. Meid lükati küll natuke ära ja oli tõsine oht, et start ebaõnnestub, kuid saime päris kähku kogu gruppi vedama. Siis hakkas aga ilmaennustus paika pidama ning kippus täitsa ära plekkima. Meri sile kui peegel, vaid väike tuuleõhk liikus. Sellistes tingimustes astus ka Edasi meist mööda. Pisikeste sammudega aga väga järjekindlalt vedasid eest ära. Vahepeal veel korjasime üles Mercuriuse vintsivända ja hävisime sellega 3 paadipikkust. Aga mis on 3 paadipikkust, kui etapp on otsekursil 44nm, tuule suund aga otse vastu?

Vahetult enne Püssirohu Silma hakkas aga tuult tõstma ning siledas vees oli selge, et meil on Edasist nii kõrgust kui ka käiku rohkem. Hoidsime end neil sabas, et nad mingi nõiakunstiga kuidagi vahet kasvatada ei saaks. Sõitsime täpselt sama sõitu ning rõhusime paremale käigule ja kõrgusele. Harilaiu all saime neist ka mööda. Harilaiu nukas saime natuke rohkem hoovust kui Edasi ning korraks jäi vahe kasvatamine seisma. Siis aga tuli tubli Väinamere laine ja hakkas isukalt raiuma. Siis jäi olukord vähemalt 15 meremiiliks nii nagu ta oli olnud. Edasil enam märkimisväärselt eest ära ei saanud. Ainult grammhaaval. No pole seda oskust nii hästi lainesse sõita… Jäi vaid oodata millal midagi muutub. Ja Kõverlaiu all ta muutus. Edasi otsustas otse Muhu alla sõita, meil aga see huvi puudus. Krüssasime enne tükk maad ülespoole, et tabada Muhu kirdenukka ja sealt oma tuule keeramine võtta. Ja see toitis isukalt. Saime rohkem tuult ja tabasime Muhu otsa ka tuule keeramiste jagu natuke paremini. Lõpptulemuseks kogu laevastikus ja kõigist gruppidest esimesena finišis (ja pilt meedias):

Pilt: autor teadmata/pärit Muhu Väina FB lehelt

Korrigeeritud ajas siiski aga 3. koht. No pole paha. Lisaks pääsesime hea sõidu abil ka paduvihmas purjetamisest ja plekiringist. Päris mitmed võistlusgrupid said Suures Väinas väga omapäraseid ringe teha. Meie aga istusime vihmavalingu üle soojas kajutis ja võtsime peale paar ärateenitud rummikokteili.

Kolmas etapp: Kuivastu-Pärnu

Ilmaennustus oli jälle kahtlane. Alguses nagu tuult oli, kuid kui kauaks? Ilmselge oli aga see, et jälle tuleb puhas krüssuots. Vähemalt ilmateenistus arvas nii. Aga andis ka lootust tuule keeramiseks. Start oli täitsa hea. Asusime meile sobivas tuules vaikselt vahet kasvatama. Hoidsime targu võimalikult mandri lähedale ning pautisime eemale vaid madalate vältimiseks. Sedasama keeramist oodates. Aga Väinas on hoovus ka, kui tuul puhub… Ja nii saime üks hetk korraliku keretäie, kui otsustasime ühest väiksest madalast ikkagi turvalisuse huvides Muhu poolt läbi minna. Siuhh ja säuhh lõigati meie käiguga sisse sõidetud edu… Edasi hakkas tuul vähehaaval vaikima ning vahe enam niiväga ei veninud. Lõpuks Kihnu poole keeramist lubava pöördemärgi juurde jõudes hakkas tuul ka ennustust järgime ning keeras meile kasuks. Tegime enamvähem väikseima ülekrüssu kogu fleedis. Märgi ümber tegime reeglitekohase „lehmaka“, kuna rada oli kohtunikel natuke valesti ette antud. Edasi sõitsime spinnakeri all kuni täitsa finišini välja. Seega lõpuks saime ka meie paadi jaoks eelistatud kursse sõita. Olime hästi agarad ja vahetasime mitu korda spinnakeri. Et ikka õige puri oleks alati üleval. Eimingit logelemist. Finišeerisime küll oma grupis tubli edumaaga, kuid etapp oli neetult pikk. Ja ei saanud me eelmise aasta Kuivastu-Pärnu etapi võitu korrata. Korrigeeritud aeg andis tulemuseks 3. koha. Aga ei saa kurta, 3. koht on ka hea koht.

Neljas etapp: Pärnu ring

Nii nagu ka eelmine aasta, oli seekord Pärnu ringi ajaks tuult antud. Tubli 7-8m/s. Täpselt see, mis meile vaja. Lisaks oleme ikka natuke harjutanud ja punnitanud ka ning rajasõiduga saame hakkama täitsa enamvähem. Keskmisest ehk isegi paremini. Sõite oli planeeritud kolm. Enne väljasõitu aga tuli meelde, et bensiiniga võib kehvasti olla. Pärnu jõgi on pikk ning meie suure kanistri tihend oli Haapsalus saba andnud. Seega meil mootori voolikust toitmise võimalus puudus, oli vaid see, mis paagis sees. Ehk liiter korraga. Isegi tagavarakanister ununes ära. Välja sõites irvitas Andres tegelikult kuldsed sõnad – sadamast välja saame, sisse enam mootoriga tulla ei saa. Saime ilusti välja, suretasime mootori, purjetasime starti.

Rajasõit oli vägev. Esimene sõit oli nibin nabin. Korrigeeritud ajas võitsime Edasit kahe sekundiga. Aga selles sõidus eraldusid ka terad sõkaldest – kaarte korralikult segama tulnud ja rajasõidu eelselt Väina ORC III gruppi juhtinud leedukate pallihunt Tango (kas hakkab juba piisavalt pikk lause looma?) tegi ikka selliseid imemanöövreid ja mätsis spinnakeri pea igale poole, kuhu mätsida kannatab… Aga ikkagi oli protokollis tulemuseks 4. koht! Tekkis küsimus, et mis kuramuse ime palliga see paat ikkagi on. Üldiselt kui 50 minutit kestvas rajasõidus ühe vea teed, on korras. Nemad olid aga lauslootusetud esimesel spinniotsal. Teise krüssu keerasid veel spinn madalalt ümber vöörstaagi ja genoatki polnud üleval. No see selleks. Äkki leidsid teises krüssus mingi ime läbi sellised tuuleolud, mida keegi teine ei leidnud ja sõitsid vahe tasa….

Teises sõidus saime viisaka stardi Blanca all. Peatselt pressisime Blanca ära, kuid valvsus oli kadunud. Pealtpoolt sõitis Kadri meile tahtlikult käiguga selga just täpselt siis, kui olime Blancat pressides oma viimased kiirusevarud ammendanud. Tõmbasime korralikult käsipidurit ning pautisime valele raja äärele. Sellele, kust teoreetiliselt midagi head ei tohiks tulla. Küll aga õnnestus kuidagi end pilti tagasi venitada ning sammhaaval finišiks Edasile täitsa ahtrisse ujuda. Tuult ju oli ja see meile sobib.

Viimane sõit oli meie grupil üldine tagasikutse. Ei mäleta kas seda üldse varem on olnud. Valestartegi on meil harva. Igatähes pääsesime nahatäiest ja tegime kogu grupiga uue stardi. Olime kavalad ja startisime seekord poi poolt otsast ning sõitsime pea nurka välja. Niipalju oli juba kahe eelneva sõiduga selgeks saanud, et see võib mõistlik mõte olla. Oli ka. Sõiduvõit!

Sadamasse sisse sõitsime targu purjedega. Mootoris ju tõenäoliselt palju midagi alles polnud. Aga kuna me suretasime ta ise välja, siis vaevalt, et päris kuiv... Aga vahetult enne groodi alla võtmist astus keegi saatusliku sammu ja paadi kreen läks paigast ära. Iseeneslik halss ning 8m/s puhunud tuul lõi grootpoomi Egonile piki turja nii kiiresti, et seda ei oleks osanud isegi ette kujutada. Sellele järgnes sama kiire laks Egonilt Andrese pihta kogu oma 110kg-ga ning selle tulemusena käis korralik litter peaga vastu peli. Jumal tänatud, et paat klaar oli ja peli peal vänta ei olnud. Siis oleks olnud kabelimats. Obadus oli 3cm oimukohast. Sumises ja pinises peale pauku nagu filmis, kuid eimidagi hullu. Isegi pilt jäi ette. Seega lihtsalt meelespea siia blogisse - kui sõidad karvase ilmaga ninast veri väljas võidu äärmiselt konservatiivselt, siis ära lase end pärast finišijoont lõdvaks ja tee lolle apsakaid. Pauk on ju sama kas viga on sadama akvatooriumil või võistlusrajal.

Kokkuvõttes seega 1-3,5-1. See 3,5 tuli meil muidugi sellest, et 2. sõidus sattusime korrigeeritud ajas Prizrakiga täpselt sama sekundi sisse ja pidime jagama 3-4. kohta. See sekund, mis sealt puudu jäi, tähendas meie jaoks aga seda, et saime etapi eest kokkuvõttes 2. koha. Edasi seeria oli 2-1-2. Seega ÜKS SEKUND teises sõidus.. Autasustamisel jagati meile muidugi kogemata 1. koha auhinnad ja asjad, kuid see viga parandati kaunis kähku. Mälestuseks jäi ainult kohvimasin, mida Koit Edasi pealt ei tahtnud. Oli 2. koha auhinna ehk limonaadimasinaga rohkem õnnelik. Tagantjärgi tarkusena – hea valik.

Tõe huvides - pildi autor teadmata ning autasustamine on hoopis Kuivastu-Pärnu etapi oma. Küll aga sama lava ja sama paar tundi varem koht elik siiki Pärnu. 

Viies etapp: Pärnu-Roomassaare

Nagu kõik tänaseks juba teavad oli see ühtlasi ka viimane etapp. Meie aga ei teadnud. Seega julgesime veel natuke riskida. Nimelt lubas ilmaennustus jälle keeramist ning tundus, et kõige õigem oleks Pärnu lahest lihtsalt ühel halsil välja sõita. Iga teisel halsil sõidetud kaabeltau oleks kogu targa weather routing tarkvara ja ilmaennustuste arvates ülekrüss. No eks ta vist oli ka. Pärast väga väga tõsist närveerimist ja lootmist, et kas ilmaennustus keeramise osas paika peab, kõik ka nii läks. Keerasime vööri lõpuks märgikursile ja olime justkui august väljas. August selles mõttes, et Edasi sõitis 2 miili teise Pärnu lahe serva, Prizrak oli poolel teel lahe keskel ning Kadri ka kuskil seal taga kauguses… Siis läks kapten kajutisse soojemaid riideid selga panema. 3 minutit hiljem pead välja pistes oli Minni plekisõõris ning kõik enne väga koletult maas olnud jahid (Nt Leila oli raudselt üle miili maas) sõitsid meist üüratul kiirusel mööda. Vähemalt meie jaoks üüratul. Meil oli tuult 1,5m/s. 150m kõrgemal aga… Näiteks 4? Ei tea kui palju seal oli. Aga igasugu karvaseid ja sulelisi sõitis mööda nagu postist. Pautisime ja võtsime oma hävingu sisse ning asusime jälitama. Pärnu lahest välja keerates ja Kihnu lõunapoi peale kurssi võttes oli aga meeskond juba päris löödud. Olime selle 150 meetriga nii koletult peksa saanud, et puudus isegi teoreetiline võimalus finišeerida grupi keskpaigas. Eks ta teoreetiliselt muidugi oli olemas. Eks oleks isegi veel kaunis hea šanss olnud, kui me niivõrd löödud poleks olnud. Aga eks me tegime mis me suutsime. Tuult oli nii vähe nii vähe… Kihnu lõunanuka juures olime sunnitud pigem Läti poole hoidma, kui minema sinna, kuhu ilmaennustus ja arvutitarkus meil minna soovitas. Puhtalt seetõttu, et tuul liikus viirudena, mis justnimelt alati Kihnust kaugemalt kippusid tulema. Tegime küll head tööd ja rebisime uuesti eest ära Leilal ja Kadril. Saime pärast pikka jagelemist lõpuks mööda Liliannist (LYS2 grupp). Siis tuli aga pimedam osa ööst ja lõpuks vabatuule krüss Allirahu juurde. Hommikuks oli selge, et Kadri on liiga lähedal ning Leila ja Blanca veelgi enam. Aga olime kõrgemal ja saime esimesena spinnakeri heisata. Tuul muidugi keeras niipalju, et imevaikses tuules ei olnud meie kurss enam optimaalne, pidime liiga alla sõitma. Leila ja Blanca aga tulid nagu tankid alt üles. Lisaks said veel Allirahu all rohkem tuult ka kui meie ja nii ta lõpuks jäigi. Plekkisime niipidi ja naapidi. Leila sõitis täitsa täpiks, Blanca saime finiši lähedal alles kätte. Tulemuseks kaunis muserdav 9. koht. Etapp oli nii pikk, et me oleks pidanud ikka tont teab kui pikalt kõigist ees olema. Meil pole kalkulaatoril nii palju numbreid J

Viimane sõit ehk „Roomassaare ring“ jäi piisava tuule puudumise tõttu ära. Seega võimalust midagi parandada me ei saanudki. Isegi vaikses tuuleks oleksime teoreetiliselt suutnud lühirajal kõigi eelduste kohaselt finišiprotokolli top5 koha saada ning lõppmarki paari punktigi jagu parandada. Aga mida ei olnud seda ei tulnud. Ja nii edasi. Natuke hapu maitse jäi suhu. See ebameeldiv tunne, kus pead leppima kehva lõpptulemusega ja samal ajal neelama alla tunde, et sa ei ole võidu nimel endast kõike andnud. Aga see ongi purjetamine! Käsi kullas või p… mullas. Natuke sai Pärnu-Roomassaare etapil ikkagi liialt enesele kindlaks jäädud ning lastud mitte ainult üldfavoriit vaid ka kogu grupp teise raja äärde. Nii ei tehta. Ükskõik kui kindel sa ka endas ei ole, nii ei tehta. Aga elu õpetab.

Nüüd aga lõpliku analüüsi juurde. Tegelikult oli sel aastal tase meie grupis veelgi kõvem, kui eelmisel. Alustame pisiasjadest:

1. Edasil on uus ja korralik genoa. Eelmine aasta sõitsid nad järjepidevalt purjeid ribadeks ning hävisid juba seetõttu nii siin kui seal. Vähehaaval aga stabiilselt. Täitsa müstika kuidas nii halva purjesetiga saab üldse Eesti Meistriks tulla. Aga me kõik teame ju seda ühtemoodi, et seal paadis tehakse maagiat. See kogemus ja kompetents on järgmises liigas. Purjed on sekundaarsed.
2. Kadril on uus sponsor, uued purjed, silmnähtavalt agressiivne programm ja kõrge meeskonna moraal ning treenitus. Kadri oli eelmine aasta kiire. Sel aastal olid nad veelgi silmnähtavalt kiiremad.
3. Leedukate 3 tonni kaaluv Tango tuli justkui eikuskilt oma 65m2 spinnakeri, 15m2 groodi ja 25m2 genoaga, et oma GPH745 juures olla uskumatult kiire. Liikus linnalegend, et mehed on algajad. See ei ole kindlasti tõsi. Paadil on 3 sponsorit, väga head ja uued Northi purjed, meeskonnariided jne jne. Jah, paat on pallihunt. Aga ilmselgelt on seal meeskonna tuumik väga kogenud.
4.  Prizrak hävis eelmine aasta peamiselt krüssus. Neil oli kaunis nigel mast ning purjed olid äsja Northist tellitud, ent mastile, mida neil veel ei olnud. Sel aastal oli neil peal Seldéni süsinikmast. Ja veel väga värsked eelmise hooaja purjed, mis istusid kui valatult. Kas siin on vaja veel midagi rääkida? Mehed on suurepärased purjetajad ja neil on veerandine, mis on söönud ära kõik maailma steroidid. Moodsamad kerejooned, optimeeritud allatuulele (tavaliselt on veerandised krüssupaadid), süsinikmast, North 3dl ühepoolse laminaadiga

No ja siis oleme meie. Tänu toetajale on meil nüüd Northi 3dl foka, mis katab kogu esikolmnurga ning millega oleme krüssus silmnähtavalt kiiremad ja kõrgemad. Kiirendusest rääkimata. Juba Rannarootsi regatil tõmbasime üles uhiuue groodi. Spinnakere on nüüd juba kolm – roosa „all purpose“, lilla „heavy reacher“ ja valge „meedium runner“. Paadil on all süsinikust roolileht, millel on korralik tagasiside. Aga mehed on samad. Vorm on eelmise aasta põhjal. Trenni pole korralikult tehtud. Kiil on hädapäraselt pärast kivis käimist kokku lapitud. Hooaeg algas kuid hiljem elik me kaotasime sellest poole. Arenemisruumi on, selles pole küsimust. Ja me oleme tagasi. Nii Baltic Offshore Week’il juba augustis kui ka järgmises Väinas. Ning näljasemad, kui ei kunagi varem!

Negatiivsema külje pealt ka. Väärt konkurendid Leila peal sõidavad purjejuppidega, kus groot on vist ca 8 aastat vana, spinn legenndi järgi üle 10 Väina sõitnud ning ainus genoa, mil käiku on, koosneb peamiselt purjeteibist ja aukudest. Seega ühe väga tõsise paadi käik on puhtalt kas raha või motivatsiooni taga kinni. Heade purjedega oleks nad raudselt eesotsas viie ülalmainituga võitlemas.

Väin lõppes ülesõiduga Roomassaarest Tallinna. Ühes jutis Algus oli lust ja lillepidu. Tegime heakorda:

Sõitsime peaasjalikult purjedega. Kuni tuul ära vaikis ja vastu keeras. Käisime Dirhamis maailma parimat hommikusööki söömas. Kui lõpuks tuul tuli, olime juba liiga kaua merel olnud ja kodused voodid ahvatlesid liialt. Logelesime niisama vastutuules mootorpurjetades kajutis. Kuniks lõpeks Paljassaare otsast uuesti spinni üles tõmbasime ning vähemasti kodulahe stiilselt ületasime. Hurraa! Aga kodulaht tundub nüüd jälle nii väiike ja nii ohutu... Igal pool on vett liiga palju.

Ahjaa - kui keegi leiab kuskilt pilte või kui kellelgi on ehk suisa meist videomaterjali, siis palun andke teada meie Facebooki lehe kaudu või aadressil andres @ minni . ee.