Nüüd on varsti blogis pea 2 kuud auku. Sellist asja ei ole selle blogi ajaloos kunagi juhtunud. Aga laiskus, vabandused nagu, pere, töö ja muud kohustused... Nii ta jääb.
Jäime pooleli vahetult enne Baltic Offshore Week'i. Tegemist siis meie jaoks hooaja sihiga ehk Eesti Meistrivõistlustega Avamerepurjetamises. Olime igat pidi valmistunud. Vaimselt, füüsiliselt (endiselt 5kg kaaluvaru), paadi põhjale tegime vahetult enne võistlust korraliku vesilihvi. No ja läks lahti meie 3-päevane saaga.
 |
| Foto: Piret Salmistu |
1. päev. Pikk offshore ehk avamere rada. Tallinna laht, ümber Naissaare, vahemärk poolel teel Tallinna Madala juurde, üks kaigas Prangli all ja (ümber Aegna ikka) Piritale tagasi. Esimene krüss läks hästi. Meil oli peal meie Neilpryde nr 2 foka, mis 7-12m/s vahemikus täielikke imesid teeb. Tuul oli täpselt sinna 7-8 kanti kui mälu ei peta. Esimene märk oli Paljassaare all ning sinna jõudsime ilusti esimestena. Sealt edasi läks aga asi meie jaoks hapuks. Tuul hakkas vaikima ja keeras soodsamaks umbes siis kui meie konkurendid märki võtsid. Täpselt nii, et nemad said märgist järjest rohkem teravamalt minna ja meie olime jupp maad alla sõitnud. Ning muidugi oli eespool ka vähem tuult. Jäi selle foka jaoks väheseks. See on aga meil natuke ebaõnnestunud kinnituslahendusega. Idee oli hea aga välja kukkus nii, et purjevahetus võtab lubamatult kaua aega. Mõtlesime, et pole midagi parata, paneme light foka peale. Panime, hävisime selle käigus vaikses tuules kõvasti. Saime jõu tagasi ja hakkasime sõitma ning siis kõmmdi! Viskas tuule üles. Ja viskas niimoodi üles, et enam ei olnud kerge fokaga midagi teha. Pidime uuesti mõru pilli alla neelama ja foka tagasi vahetama. Saime jälle kõvasti hävingut ning Edasi ronis meist mööda. Ka Kadri oli lähedal. Sõitsime mis me sõitsime ja Suurupi nr 1 teljeka juures plekkis tuul nii ära, et seisime kõik kolmekesi koos - meie, Edasi ja Kadri. Edasi oli paar paadipikkust ees ja sai esimesena lõpuks uue tuule. Meie Kadriga tegime teineteisele enne märki veel kordamööda paremat. Seega kui märk võetud ja 14+m/s tuules minema saime, oli Edasi ikka juba tubli vahemaa sisse sõitnud. Ja seda kõike miskise 5 minutiga... Aga palju tuul ja vabad nurgad on meie leib. Andsime korralikult kütet ning ning põrutasime Naissaare põhjatipuks neist mööda. Pahasti plekki jäänud Vesikaar Toomas Sootsiga roolis võttis end meile sappa ja järgi ei jõudnud. Kommentaaride järgi olime me ikka korralikult lennanud. Paat oli lainest alla tulles kuni kiiluni vööri veest välja ajanud ja lameda tagumendi peal rõõmsalt glissinud. Ja eks lainet oli ka ja tuul muudkui tõusis. Jõudsime siis lõpeks keset merd oleva toikani, et Prangli poole keerata. Seal tuli aga halss teha. Ilmselgelt me halsiga hakkama ei saanud, tuult oli juba nii palju. Kui palju, ei tea - meil tuuleandur viimasest äikeseilmast saati pime. Aga šõud oli piisavalt, niiet meie taga tehti märgivõtus suisa lehmakaid. Igatähes saime allatuult minema ja tegime veel pöörasemat sõitu. Lõpuks tüütas lotendav foka ära ja võtsime selle maha. Siis selle peale sõitis meist lõpeks ka Vesikaar mööda. Aga veel enne Pranglit tegime uue kiiruserekordi - 15,9 sõlme. See on päris pöörane arvestades, et meil oli vaid groot üleval. Prangli alt tuli koju aga krüssata... Või vähemalt kuni Aegna läänetoodriteni. Ja pärast märgivõttu olime me ca 0,8 miili täielikus triivis. Saime krüssu, vägivaldne pagi lõi pikali, jäime triivi. Enam krüssu tagasi keerata ei suutnud. Rehvisime, vahetasime foka nr 4 peale, saime korra krüssu, jälle pikali suurema pagiga (need olid tol hetkel ca 22-23m/s). Peeter lõpuks pani nr 4 fokale rehvi sisse, ise vahepeal kalu toites. Siis saime aga end korralikult minema ja 20+m/s tuules krüssamine tundus järsku nagu lust ja lillepidu. Aga selleks ajaks olid juba nii Edasi, Kadri kui ka Merikotkas meist mööda sõitnud. Prangli all olime järgmisest paadist vist 17 minutit ees olnud... Nojah. Läks nagu läks. Leila veel katkestas ka. Saime küll 5. koha, ent olime ikka väga palju targemad selles osas kuidas nii kõva tuulega krüssata. Pole ju varem sellist kogemust olnud...
Päev 2. Lühirada. Tulemused 1-1-3. Ei saa kurta! Kui see välja arvata, et ilm mängis korralikult vingerpusse ja pidime vahepeal pikalt pikalt ootama, et viimase sõidu saaks ära pidada. Istusime merel ja tiksusime üle 2 tunni paduvihmas ning äikesepagide käes.
Päev 3. 2 lühirajasõitu ja 1 lühike avamereots. Kadri võttis jalad kõhu alt välja ja pani mõlemad lühirajad kinni. Küll aga olid meie tulemused 2-2. Ehk siis kogu lühirajasõitude osa võitsime enamvähem pika puuga. Ei mingit 1-2punktist vahet. Kui mälu ei peta, siis suisa 5 punkti tegime selle osa paremini, kui Edasi. Viimane etapp oli aga sõit kaigaste vahel Katariina ja Kuuli Muna kaudu Paljassaare põhjatippu ning tagasi. Aga tuult oli meie jaoks vähe ning etapp algas juba stardist ilma krüssuta. Kui spinni üleval pole, siis meil paat sellistel kurssidel vaikse tuulega ei liigu. Kemplesime seal oma hädise käiguga ja proovisime kuidagi edeneda. Lõpuks Kuuli Muna juurde jõudes olime Edasi ja Kadriga koos. Edasi veel ees ka. Miskised suuremad alused tapsid olematus tuules meid märgis ära ja... No kokkuvõttes puhas surm. Sealt edasi oli pikk krüss väga vaikses tuules, ca 3m/s kanti. Ja ei leidnud me oma käiku. Vahed olid kõik enamvähem samad. Lõpuks pikk spinniots koju, kes me Edasist isegi füüsiliselt ette ei saanud. Mõtlemiskoht. Kadri võitis. Tuli meistriks. Edasi 2. Meile seekord 3.koht. Ja täpselt nagu Muhu Väinas, oli otsustavaks viimase sõidu vaikne tuul. Meile oli see suur mõtlemiskoht ja nägime sealt edasi oma käiguga kõvasti vaeva. Lukku sai ka Avamere Karikas, kus saime 3. koha. Arvutuslikult ei oleks esikolmikut selle viimane etapp ehk Tallinna Meistrivõistlused lühirajal enam muuta.. Nii kurb kui see ka pole. Ette rutates saime aga selliseid vaikseid tuuli veel kolmapäevakutel ja võistlustel küllaga. Leidsime oma masti- ja purjetrimmid ning tegelikult on pärast BOWi meie hooaeg olnud päris edukas. Tõenäoliselt mängib selles rolli ka fakt, et Edasi ja Kadri läksid koju ära ning meie konkurentideks jäid vaid Tallinna paadid... Õnneks tuli Kadri ikkagi ka kolmapäevakuid korra sõitma ning seal õnnestus neid natuke meie oma koduväljakul sakutada :)
 |
| Foto: Lii Kõlli |
 |
| Foto: Lii Kõlli |
Järgmine suurem võistlus oli Tallinna Meistrivõistlused lühirajal. Kui päris aus olla, siis on mälu juba hõre ja enam ei mäletagi mis seal toimus täpselt... Esimesel päeval veel leiutasime oma toda vaikse tuule käiku ning saime kohad 2 ja 3. Viimane siis läks mahaviskamisele. Sealt edasi aga tuli seeria 1-1-1-1. Nüüd nii vaadates polegi enam meeles kas esimesel päeval oli äkki hoopis 3 sõitu ning seeriad 2-(3)-1 ja 1-1-1 või nii nagu mul meeles oli. Aga vahet ju pole. Leidsime selles vaikses tuules lühirajal oma jalad üles ja lendasime. Juko tegi tublit sõitu ja seeriaga 1-1-(2)-2-2-2 jäi meist vaid 2 punkti maha. Hämmastav stabiilsus mõlema paadi poolt kui nüüd päris aus olla. Jukost oleks seda võinud eeldada, kuid mitte meist. Me ikka eksime tavaliselt rohkem.
Kalevi Jahtklubi kolmapäevaregattide sarjaga oli sedapsi, et juba enne BOWi olime sealt paar võitu suuremas fleedis haaranud. Jätkasime vapralt ja võitsime jutti etapid 13.-16. Sealt edasi tegelikult purjetada enam vaja ei olnud. Esikoht oli käes. Korra käisime Cherié peal suure paadi elu mekkimas kogu meeskonnaga ning Minniga sõitis üleüldse Margus Kastehein ning Merikotka meeskond. Kes said ka täitsa tubli 3. koha. Vahepeal jäi üks sõit ära ning viimasel etapil sõideti ilma (tavapärase) kaptenita ja vaid 3 oma meeskonna mehega välja ka 2. koht. Lõpetuseks Meile 56, Jukole 36 ja Blancale 34 punkti. Seega meile kõigi aegade kõige esimene kolmapäevakute sarja võit!
Täna oli hooaja lõpetamine. Toimus KJK hooaja lõpuvõistlus, mis oli ühtlasi ka KJK avamerepurjetamise karikasarja Seiko Cup viimane ja otsustav etapp. Juhtisime seda tänu Tallinna Meistrivõistluste võidule napilt Juko ees. Seega eesmärk oli võita Jukot. Kui aga stardipauk käis läks punt laiali. Blanca ja Juko merele, Leila kalda alla. Läksime Blancat ja Jukot katma, kuid Blanca pautis peagi ära ning ei läinudki merele. Eks asi oli võibolla selles ka, et nügisime Blanca ja Leila kohe stardis ära ning Blanca jaoks oli merele minek sundkäik. Juko tuli aga vist juba alguses plaaniga otse merele nurgakat tegema minna. Startis vasakul halsil ja läks meie tagant läbi:
 |
| Foto: Lii kõlli. Pildil vasakult: Juko, Leila, Blanca, Minni |
Igatähes ei tundunud üksiku hundi Juko katma minemine mõistlik ning läksime keskpaika rada Katariina kai poole. Peagi selgus, et Leila oli tubli edu teinud ja kalda alt võitnud. Nibin nabin oleks meil eest läbi läinud. Pautis aga alla ja saime rahus oma trimmiga mängiida ning vaadata kuidas neid käiguga üle sõita. Lõpeks sõitsime. Blanca jäi veidi maha. Juko hävis merel kolossaalselt. Võtsime Katariina kai marginaalse eduga Leila ees, kuid saime neist paremini minema. Ühe halsi spinniots pagilises kuni 9m/s puhunud tuules. Kuulu Muna juures tegime halsi ja sõitsime vabas tuules Piritale tagasi. Viimasel hetkel otsustasime veel muulide vahelt sisse sõites spinni üles tõmmata. Kunagi ei tea kui palju sekundeid võiduks vaja on... No eks ta hea mõte oli, meie grupist keegi teine spinni üles ei tõmmanud ja võitsime sõidu Leila ees korrigeeritud ajas 15 sekundiga. Aga päris kadudeta see viimane ots meil ei läinud. Spinnisoot oli läbi reelingutrosside, see tõmbas omakorda ühe reelinguposti oma pesast välja. Õnneks oli just see pool kus meil posti kontrapolt oli kaduma läinud ja uus oli ununenud panemata... Lisaks läks sinna sõlme sisse ka spinnikott, mille Peeter siis harutada üritades reelingust lahti võttis. Kotti aga kätte ei saanud. Nii ta siis lendaski kohe pärast finišit üle parda. Kui otsa ümber keerasime ja sellele järgi läksime oli too aga juba põhja vajunud. Täitsa müstika kui kiiresti üks kott võib ära uppuda... Aga tühja sellest kotist! Hooaeg oli lõpetatud pauguga (st esikohaga) ja kolmas järjestikune Seiko Cup võit garanteeritud. Suurest rõõmust tegime enne autasustamist kamba peale pudeli šampust, mille Peeter oma autost leidis.
Jääb üle vaid tänada toetajat
Knowit'it ning kõiki meie poole- ja pöidlahoidjaid! Side lõpp selleks aastaks.
Kommentaarid