Soe sisse 2015 / Minni X-35 toomine Inglismaalt

Nagu kõik juba kindlasti teavad on Minnil ja meeskonnal seljataga pikemat sorti merereis. Miks me otsustasime just Lõuna-Inglismaalt jahi osta ja sellega ise ka Tallinna purjetada - ei teagi täpselt. Osaliselt seetõttu, et jaht oli hea. Osaliselt seetõttu, et me tahtsime just X-35 tüüpi jahti. Osaliselt aga kindlasti ka seetõttu, et see 1200 meremiili pikkune reis kodu poole oli lihtsalt omamoodi pöörane idee. Seni vaid Eestis purjetanuna olid tuumikmeeskonna pikemad etapid 100 miili kanti. Meil pole otseselt rohkem vett. Teisalt muidugi on 100nm 26-jalase aluse jaoks, mille ainsaks mugavusvarustuseks on magamiskotid, natuke pikem retk, kui 100nm pea kõigi mugavustega 35-jalase jaoks. Tõele au andes ei olnud me ka kogu 8-se meeskonnaga platsis, Marek Maido oli end asendanud Erkiga, keda võib tihemini pigem X-41 Olympic'u pardal näha. Ning tõele au andes olid Erki kogemused igati asja ette. Kohati suisa nii, et Marekust ei jõudnud puudustki tunda. Ja eriti veel arvestusega, et meie teine roolimees Peeter oli piisavalt haige, et suutis reisi esimese osa põhimõtteliselt ainult pikali olla. Aga asjast.

Saabusime Hamble'isse õhtul kella 8 paiku. Oli veel valge ja meie uus armuke oli pargitud uhkelt otse sadamakõrtsi taha. No miski 5 meetrit mööda kaldteed allapoole muidugi. Enne, kui keegi pardale astus, ristisime ta parima rummiga, mis kaasa võetud sai. Palusime tal ruttu eesti keel selgeks saada ja lootsime soojadele suhetele. Omalt poolt lubasime vastu, et ta saab taas kord võistelda. Selleks oli ta ju ometi ehitatud ja viimane võistlus oli aastal 2011. Enne seda mõned kruisid ja kohalikud võistlused 2010, enne seda 2007 ja 2008.a. X-35 MMid ja Copa Del Reyd jms uhkemad asjad. Kuniks valgust, panid Riho ja Taavi peale nimesildi ja sponsorkleepsud. Pimenes. Kõrtsust enam süüa ei saanud. Esimene öö jahis. Vähemalt suuremale osale meeskonnast. Taavi ja Riho pugesid lähedal asuvasse hotelli enne pikka merereisi välja magama.

Järgmisel päeval algas kibekiire askeldamine. Purjed peale, otsad, asjad, sorteerimine, pakkimine. Osad mehed poodi, kes siia, kes sinna. Nagu ikka iga uue asja ja pika reisuga. Väike šokk kulus ka ära - paadi sisse tõstmine oli maksnud 250 naela. Lisaks veel kuu aega kai peal hoiustamist teine 250 (mida me oskasime ennustada). Lootsime eelneval õhtul küll veidi plaanitust varem startida, kuid lõpeks saime otsad lahti ikkagi pool tundi pärast plaanitut ehk kell 15:30. Eesmärk oli nimelt meie suurima hirmu ehk Inglise Kanali juurde valges jõuda. Kanistrid ja paak kütust täis ning teele! Ring rummi ja purjed üles.

Saime isegi mõned tunnid purjetada, kuid kauaks seda lusti ei jätkunud. Tuli pimeduse saabudes mootoriga tuge anda. Nii me siis mootorpurjetasime vaid groodiga kuni Kanalini. Kanali juures muidugi keeras hoovus vastu. Ei saa kõiki häid asju korraga - õigel ajal kohale jõuda ja soodsat hoovust kohale jõudmiseks... ja siis takkaotsa veel soodsat hoovust Doveri kitsuse läbimiseks. Liiklust oli vähe, päike paistis. Lust oli. Ja paigaldatud AIS vastuvõtja kuvatav info naviarvuti ekraanil tegi need vähesedki kohtumised imelihtsaks. Olles liikluseraldusskeemi ületanud, saabus koheselt Prantsuse rannavalve helikopter meid identifitseerima. Huvitav kas neil üldse oli aimu mis lipp see sinimustvalge on. igatähes hõljuti kümmekond sekundit meie ahtris ja lahkuti küsimusi esitamata. Ja rohkem me mingite ametivõimudega kokku ei puutunudki kogu reisi jooksul. Kaunis üllatav. Peeter pidas ka ühe roolivahi päikesepaistelisel hommikul ilusa sileda veega, kuid mõni aeg pärast seda lõi uuesti palaviku üles... Oli liiga vara.

Hommikusöögiks pannkoogid. No mis elu! Kurss esimeseks peatuseks Zeebrugge peale. Tuul oli jahedavõitu ja silmaauku. Mootorpurjetasime kuniks.... Kuniks mootor välja suri. No mis seal's ikka. Settefilter ködist puhtaks, kuivale jäänud peenfilter vahetusse. Kuigi peenfilter ei olnudki nagu väga must. Aga varusid oli ja üks tegemine. Aga mootor jupsis edasi ning olime sunnitud minema ööseks hoopistükkis Dunkirki ehk Dunkerque'sse. Peenfiltri kopsik oli jäänud kergelt lekkima ning oli tunne, et kuskilt pääseb küttesüsteemi õhku. Filtri O-rõngas oli täiesti kutu. Iga kord kui mootor välja suri, oli õhutusnipli all vaid puhas diislilõhnaline õhk. Prantsusmaale jõudsime muidugi pärast tööaega ja ega seal keegi otseselt inglise keelt ei rääkinud. Õnneks oli kütusetanklas automaat ja sai ilusti kaardiga maksta. Ja ainus inimene kahe jahtsadama peale, kes inglise keelest aru sai, jooksis meile pool tundi pärast kohtumist vana ja katkise kütusepumbaga järgi. Et proovida ju võib, ehk sobib selle O-rõngas meie lekkiva asemele. Ja täitsa lõpp... SOBISKI! Mis oli selle tõenäosus? Mehel polnud aimugi mis mootor meil on või kui suur võiks olla tihend, mida vajame. Olime kangesti pealehakkamist täis ja uhked, et mootorimured nüüd selja taga on. Järgmisel hommikul Dunkirkist ka lahkusime. Küll vaid lühikesele otsale Zeebruggesse, kuna tuult oli korralikult ja öösel sellega Põhjamerel purjetada ei tahtnud. Veel. Polnud õieti purjetada saanudki. Ja tegelikult oli Dunkirk ka üks kole koht. Korralik väävlilehk oli pidevalt üleval ja kalda ääres asuvate tehaste põletuskorstendest väljusid perioodiliselt suured tulelondid. Justki hüvastijätuks saime veel lahkudes ka happevihma, mis riietele ja pelidele koledad valged plekid jättis. Tegelikult saime hüvastijätuks ka katkise dakronfoka. Asusime seda viimases sadamabasseinis üles tõmbama, kuid seal puhus korralik litter. Ei tea mis ime koridor see oli seal või kui palju ta puhus aga päris korralik oli. Ja kui vöörimees korraks jõudis söötmise juurest ära tulla võttis puri tuule alla ning kärtsti esiliigi juurest vaateaken sisse. Täpselt nii, et ise mingi valemiga parandada ei saa. Ja rohkem meil võistlusteks mitte kasutatavaid fokasid ei olnud ka. Peale tormifoka, mis peatselt siis asenduseks ja mootorile toeks üles läks. Asi see taskurättki.

Avage Youtubes, 1080p HD resolutsioon on olemas

Teekond Dunkirkist Zeebruggesse oli nagu korralikud ameerika mäed. Ikka üles ja alla. Mingi hetk sai ka teise rehvi sätitud groot üles tõmmatud ja edasiliikumine oli juba päris pisikeste lappide all, ent endiselt korraliku 8-10-sõlmese kiirusega. Enne Zeebruggesse jõudmist otsustasime halsi asemel "lehmaka" teha ja selle käigus irdus tormifokalt üks soot. Kuna see oli aga nii pisike, siis võtsime ta üldse maha. Viimane ots sadamasse oli aga veelgi korralikum ameerika mägi ning saime kätte ka reisi tippkiiruse - 17 sõlme. See oli tubli 2,4 sõlme rohkem, kui eelmise Minniga kunagi saavutatud oli. Zeebrugges sidusime otsad Kuninglikku Belgia Jahtklubisse. Vot see oli vägev koht. Super sadamaehitised, alusteks Minid, Figarod, süsinikmastid siin ja seal... Kainaabriks imeilus ajalooline 2-mastiline.Päris uhke värk, igatähes. Meiega samas basseinis oli ka Belgia mereväe au ja uhkus:

Sõime, jõime, magasime. Ja hommikul pikale otsale.

Hommikul ootasime udu hajumist, tegime väikese emadepäevatervitusläkituse:

...ja andsime otsad. Ilm oli ilus. Tuul vaikne, ent vähemasti takka. Sättisime üles spinnakeri ja Riho pani ahju 3 kilo seapraadi. Sellist asja pole ei kuulnud ega näinud - spinni all Põhjamerel ja seapraad ahjus. Ja kui kõik need lõhnad juba kogu meeskonda tunde ja tunde hulluks olid ajanud, siis sai ka sellise keretäie, et on mida mäletada veel pikaks ajaks. Tegelikult oli Põhjameri päris soe. Põrutasime päris pikalt ja ühe jutiga otse Brünsbüttelisse. Jõudsime sina kell 6:30, kuid lüüsi saime alles tund aega hiljem. Kainaabriteks kaks Saksa sõnalaeva uhkete õhutõrje raketiheitjate ja torpeedotorudega. Ning kahjuks ka roppu moodi koleda diislivinguga. Aga halvimast pääsesime, kui panime lüüside avanedes kohe täiskäigul esimesena minema. Tankima.

Tankla muidugi oli suletud. Avamiseni oli tubli törts aega jäänud. Pilku köitis aga punane kettaga telefon. Mis sobis muude seadmete kõrvale muidugi nagu rusikas silmaauku. Kahjuks ei aidanud juhisekohane numbrile 11 helistamine, telefon oli tumm mis tumm.

Kõik meenutas aastat 1979. Või 1983. Me ei jõudnudki selles päris täpselt üksmeelele. Veetsime aega paati klattides ning pestes ja Erki käis ka mastis olukorraga tutvust tegemas. Kõik oli korras. Peale topitule, mis õnnetult juhtme otsas kõlkus. Vähemalt sai pärast väikest puhastust omale jälle elu sisse.

Siis läks aga huvitavaks. See punane telefon... Hakkas helisema. Ja väga ajastutruult. Loiult ja mehaaniliselt. Keegi ei suutnud naeru kinni hoida. No aga mis siis ikka, "Marek, võta toru!". Järgnes igat pidi äärmiselt koomiline vestlus, kus Marek (Vaho siis) teatas, et ta soovib kütust. Teiselt poolt teatati aga, et tehku me kai vabaks, ta tuleb kohe tanklat kütusega täitma. Kogu vestluse oleks pidanud kohe ära transkribeerima. Täna on juba hägune, kuid see oli midagi sarnast selle keeltekooli reklaamiga, kus Saksa rannavalve vastab raadiokutsungile "Mayday, Mayday, we are sinking!" küsimusega "What are you sinking about?". Vahepeal tuli aga kohale tanklat haldav härra, kes meite ahtrisse ilmunud 50-80 meetrit pikale raudkolakale käte ja jalgadega selgeks tegi, et ei aja siin midagi väiksemaid minema, oodake oma järjekorda. Marek seega siis suhtles punase telefoni abil miskise teise laevaga, kes punkerdama tahtis tulla. Lost in translation.

Tangid täis asusime teele mööda Kieli kanalit. Kuna möödunud oli juba 6 päeva, siis oli Peetril jälle eluvaim sees ja asus miski hetk rooli. Kõige andekam meist kõigist oli aga muidugi see, et tema jäi üksi vihma ja külma kätte. Teised tõmbasid päikesekatte vihma peletuseks üle poomi ja jõid mõnuledes rummiteed. Ja Peeter tilkus. Aga talle meeldis. Kui ikka nii kaua oled pikali olnud, siis on iga hetk roolis nagu unistus.

Kella 4 paiku saime lüüsidest välja ja valisime omale peatumiseks esimese ettejuhtuva jahisadama. Kähku duši alla, linna peale kebabi sööma, poodi varusid täiendama ja paati tagasi. Otsustasime tankida ja otse Bornholmi etasi sõita. Kahjuks lahkus meie seltskonnast Erki, keda kutsusid töised asjaajamised. Tankimine muidugi jäi vaid plaaniks, Kieli Olümpiasadama tankla avamiseni oli jäänud üle 12 tunni. Mis seal ikka, 60 liitrit oli meil ju koos kanistritega olemas. Teele! Tuul 10m/s ja tagant. Aga saabus öö...

Ja see öö oli karm. Tuult kruvis ikka aegajalt natuke juurde. Sõitma pidime groodiga, sest foka oli ju kutu ja sellise tuule ning lainega võisteldavaid purjeid ka lõhkuda ei taha. Ning tuul oli otse takka. Tegelikult pidime lõpuks kuni Bornholmini välja kogu aeg ainult otse alla pressima. Üks halss ja üks "lehmakas" tuli ka teha, et kohale jõuda. Aga see polnud veel kõik. Laint kruttis ka üles ning sisuliselt olime me ikkagi koletu liiklusega Taani Väinade äärealal. Meie kurss allatuult oli aga sinka-vonka käiva laevateega iga natukese aja tagant libamisi risti. Iga ületus oli ikaldus. Ja kui keset ööd veel miskise eriti tihedalt sõitva praamiliiniga võitlema pidime, pidi kapten küll pikast magamatusest ja närvipingest otsad andma. Ühelt küljelt kaubalaevad ja miski imelik puksiir, mis meiega sarnast käiku tegi. Teiselt poolt risti meie kursiga pidevalt siksivad praamid. Ühelt poolt ja teiselt poolt. Ja nii õnnetult, et suisa kahega neist olime AISi järgi kokkupõrkekursil. Pärast meie teekonda vaadates oli nagu oleks mingi osa ööst laineid või pikki S tähti maha joonistanud.

Aga see pole veel kõik! Keset merd on kõik kohad ju täis tuuleparke. Ühes teepeale ette jäänus loetleti "täpselt tuhat tuulikut" ja teises 21. Külm oli ka. Ikka oluliselt külmem, kui Põhjamerel. Tundus nagu oleks koos Kieli kanali läbimisega ületanud polaarjoone. Aga no ega meie ei teadnud mis ilm meid veel ees ootab.

Ikka mäest üles ja mäest alla Borhnolmis asuva Ronne sadama poole. Keegi enam eriti ei tahtnud pakkudagi kui suured need lained on. Et keegi niikuinii ei usu, kalamehe või purjetaja jutt jne. Siinkirjutaja muidugi kõige koledamad lained magas vöörikajutis maha. Äratusele järgnes peatselt Ronnele lähenemine, purjede alla võtmine ning mootori podisedes otse lainele avatud lainemurdja poole tiksumine. Tõttöelda olid seal küll topelt lainemurdjad ja nii veider kui see ka pole töötasid need nii hästi, et vastupidiselt ootustele, ei olnud sadamas sees mitte sentimeetritki lainet. Täitsa korralik insenertehniline lahendus oli sinna ikka välja arvutatud. Enne sisenemist tuli aga paanika. Õhutusnipli all on õhk. Ja pumbast kütust peale ei saa. Pole aimu ka mis hetkel mootor ära sureb. Segadus, rapsimine, foka klaariks, ankur tekile. Kett ka! Kui juba siis juba, eks :) Mingi ime läbi me sisse saime. Ja olles sees tükk aega peatumiskohta otsinud, hakkas pump ka uuesti kütust üles andma. Ja mootor ei surnudki välja. Vot on visadus Yanmaril. Siis kui peenike pihus, on ikka abiks. Aga ega Bornholmil ei olnudki otseselt kohta, kus jahiga peatuda. Ainult liinilaevad ja kalalaevad... Külaliskaide bassein oli tühi. Aga kütuse ning kõrge kai ääres seismise eest sai ikkagi kõrghooaja hinda küsida. No see selleks. Uni oli kõigil nii magus, et millelgi polnud vahet. Oli olnud väga pikk ja väsitav tulek. Vaid väikeste vahepeatustega Brünsbüttelis ja Kielis otse Zeebrüggest Ronnesse.

Järgneval päeval oli ilm päikesepaisteline ning ilmaennustused lubasid pärast Bornholmi nuka tagant välja saamist pikalt allatuult sõita. Ja ohh seda sõitu. Siis oli tõesti kahju, et Erki seda kõike nautida ei saanud. Sõitsime spinni ca 10 tundi jutti. Alguses S2 ja kui pagid hakkasid üle 12m/s käima, S4-ga edasi. Tegime mõned harjutusmanöövrid, sõime, nautisime. Elu oli nii lill, et kõik külm, ohtlik, kole ja katkine (olgu mootor või foka) olid pühitud. Aga vahetult enne pimeduse saabumist keerati ventilaator kõmmdi välja ja vähehaaval hakkas otse nina pihta paarimeetrist tuult puhuma. Täpselt sellist, millega kuskile ei purjeta. Aga õnneks oli laine endiselt takka. Keset ööd, kuskil Ölandi keskpaiga juures vaikis mootor järjekordselt. Seekord me teda enam käima ei saanudki. Mitte mingi valemiga. Kõik filtrid asjad üle käidud, kõik kohad diislihaisu täis. Ei ühtid.  Purjed üles ja vabamat sorti krüss Gotlandi ja Visby sadama suunas. Pika toimetamise peale oli täitsa purjetatav tuul tekkinud. Võibolla isegi natuke rohkem, kui mugav oleks. Magamine ei olnud kõige mugavam. Miski hetk hommikul läks Gotlandi tagant läbi sõeluvate laevadega "asjaks" ja oli vaja juba kaunis värskes tuules krüssamagi hakata, et mitte segama jääda. Päeval kohtusime ka ristluslaevaga Queen Elizabeth:

Aga mida päev edasi, seda selgem oli, et varem või hiljem peab mootori käima saama. Ats võttis lahti etteande pumba, mis asub pärast eraldusfiltrit ja enne peenfiltrit. Juba pidime peaaegu nõutult kokku panema hakkama, et justkui membraan korras ja midagi häda pole... Kui selgus, et pumba kaane sees on veel kaks pisikest läbipaistvat membraani. Ja mõlema vahel olid korralikud, suured ja rasvased "diislikollid". Natuke pinsetitööd ja kütus voolas nagu muiste. Ega me enne viimast häda julgenud pumpa lahti võtta - mis siis, kui ei saagi ilma uusi tihendeid panemata enam tihedaks. Või lõhume midagi ära. Või lendab mõni vedru suure kaarega minema. Kaasaegsete traktorimootoritega polnud ju kellelgi kogemusi.

Gotlandile jõudsime õhtul kella 8 paiku. Tankla oli kinni. Töövälisel ajal tankimine +50eur. Aga kuna me seal juba olime siis mõtlesime kanistritest paagi täis kallata ehk taksoga tagavara tuua. Et saaks hommikul varem startida. Nii kui kütusepaagi kork maha keeratud sai, ta ka sulpsu ära tegi. Ei olnud enam sel ketil pidamist, mis teda seni kinni oli hoidnud. Vaatamata pikale utsitamisele ja irvitamisele ei olnud Marek kui selle episoodi õnnetu ohver ikkagi nõus sukelduma minema. Ei samal õhtul ega järgmisel hommikul. Vett 3,5 meetrit, nähtavus 1 meeter, temperatuur ca 12 kraadi. Aga vähemasti teame tänaseks, et neid korke ei tasu kaotada. Uue saab X-Yachtsist tellida vaid koos teki külge käiva osaga, hind koos transpordiga 60eur. Õhtusöök oli Visbys igatähes rikkalik ja kaist 50 meetri kaugusel. Uni nagu ikka väga magus.

Järgmine hommik kell 9 tangid täis ja väike katse kuidagi kork kätte saada. Aga põhi oli kivine, ei ühtid. Paar tundi krüssu, mõned paudid asjadega harjumiseks ning veendumaks, et kellad vajavad veel veidi kalibreerimist. Edasi purjede all Pirita poole. Sai täitsa pikalt purjetada, kuid lõpeks jäi tuul ikka närbiks ja keeras otse silmaauku. Hiiumaale lähenedes kruvis tuult kuni 6 meetrit, ent tee mis tahad, otse silmaauku. Ja nii kuni pea Lohusaluni välja. Sealt edasi kadus aga tuul täitsa ära. Niiet Tallinna lahele jõudsime juba peegelsileda vee peal sillerdavate tulede saatel. Otsad kinni kodukais kell 22:45. Linnulennult 1200nm läbitud 10,5 ööpäevaga, sh 4 ööd sadamates.

Juba koduteel, autos, hakkas imelik. Mis siis nüüd saab? Kõik on… imelik. Tempo on teine. Midagi on valesti. Ja et kas nüüd ongi kõik? Alles sai nautima hakata.... Või no tegelikult jäi varem mainimata see, et pärast Gotlandi oli ilm ikka kuratlikult külm. N-ö öise jaheduse tipptunnil pidasid mehed roolivahis vastu vaid 30 minutit enne kui Webasto-sooja kajutisse peitu tuli pugeda. Ja üleüldse oli kõik pärast Gotlandit kuratlikult külm. Kuniks Tallinna laht oma koduse, pisikese olemisega meid seestpoolt soojendama hakkas. Või kas ma juba mainis, et neetult külm oli? Aga kõik see oli hetkega pühitud. Vahekommentaarina pikk pai neile, kes nii pika lugemise ära teinud on ja siiamaani jõudnud on. Vaid väike törts on veel tinti järgi.

Aga et mis siis selliseks reisiks vaja on? Korralikku ettevalmistust. AISi vastuvõtjat. Navigatsiooniarvutit, mitte telefoni, tahvelarvutit või pisikest plotterikökatsit. Salongi kütet (Inglismaal paigaldada lastud Webasto oli elupäästja). Ja rauast meeskonda. See viimane väärib natuke lisatähelepanu:

Erki - tuli Marek Maido asemel toeks ja oli reisi esimesel poolel hindamatult abiks oma kogemustega nii purjetamise kui ka suurtel alustel tüürimehena teenitud aegadest. Lisaks ei saanud jutt kunagi otsa ning öövahid möödusid nagu supsti. Ükski probleem ei olnud probleem. Null nurinat.

Marek - rauast roolimees, kes võib vist terve ööpäeva jutti lainetega võidelda naeratus näol. Ja keegi ei muretse, et ta eksida võiks. Lained on veres. Nüüd on lisaks roolipinnile ka rooliratas vist füüsisega ühte kasvanud. Poleks Marekit roolis olnud etapil Kielist Ronnesse (ja ta oli roolis suurema osa sellest), oleks meil asjad ikka päris hapud olnud. See oli tõeliselt raske ots. Pärast etappi kukkus koos tormikatega koisse ja magas hommikuni. Null nurinat.

Egon - ei mingit probleemi kreenis ja suure loksuga söögi tegemisel. Kõik kõhud täis, asjad planeeritud, kõik kohustused tekil alati täidetud ja teiste omad ka. Ronne-Visby otsal oli ta kümnest spinni all sõidetud tunnist vist 9 soodis. Võibolla teen kellelegi liiga, kuid tundus küll nii. Ja suurema osa ajast üksi ka vändaga toetadas või toore lihasjõuga 100-ruudust purje peale vedades. „Enne ma ära ei tule kui 15 sõlme täis tuleb“. Tuli 14 kopikatega.

Peeter - ei mingit küsimust ka, et kas ikka tulla kaasa. Omal veel palavik Tallinnast lahkudes tablettidega alla võetud. Nii kui pilt klaar, kohe rooli. Kuidas ta puhkas, magas ja paranes kogu selle loksumise ja kõigutamisega mis me talle korraldasime, ei tea. Aga Kieli kanaliks oli mees terve ja joonel nagu muiste. Miljon korda sai küsitud, kuidas ta end tunneb, null nurinat. Ka siis kui silmadest vaatas vastu päris õnnetu seis.

Ats - 9,5 päeva 10,5 päevast diisliaurude sees. Mootori kaas eest ära, ise kättpidi kütusesüsteemi kokku-lahti lappamas. Iga lainega, iga kiirusega. Kui vahivälisel ajal kukkus korra spinn nii õnnetult kokku, et keeras end kergelt ümber vöörstaagi, oli Ats 5 sekundiga koist vööritekil liikipidi tirimas ja 6 sekundit hiljem spinn vedas. 12 sekundit hiljem magas Ats edasi. Kõige rohkem öövahetusi. ja pidev kuuma kohvi pealevool kogu meeskonnale. Null nurinat.

Riho - peaaegu, et esimest korda purjetamas. Aastaid tagasi vaid korra ümber Prangli käinud. Ei saanud purjede all sõites ühelgi ööl sõba silmale. Aga see hakkas selguma alles reisi päris viimases otsas. Ega keegi otseselt ei teadnudki, et mees tuleb vahti vahepeal magamata. Mitte korda ka ei kurtnud väsimuse üle. Suutis üle olla kõigest üle ja pidada iga temperatuuriga roolivahti. Ja muidugi natuke hämmastav on ka see, kuidas ta nii vähese kogemuse pealt suutis lainega süüa teha. Tundub, et on eeldused pikaks purjetamiskarjääriks on head :)

Taavi - kas te teate seda hetke, kui oled roolis ja üks hetk tuleb kajuti katuseluugist lapiga käsi välja ning teeb selle koos raamiga läikivalt puhtaks? Näiteks kuskil keset avamerd. Ja siis kõik teised luugid ja illuminaatorid ka. Ja niipea kui otsad kinni, on voolik käes. Asi läks suisa nii kaugele, et see hakkas vaikselt juba teistelegi nakkama. Ja suure lainega ära kukutud põlve kohta tuli info üleüldse kolmandal päeval pärast reisi. Gotlandi all paute harjutades ja põlvili tööd tehes ei tulnud piuksugi peale "kunagi peaks põlvekaitsmete peale mõtlema". Paljud võistlevad soodimehed ei lähe Pirital muulide vahelt väljagi ilma põlvekaitsmeteta...

Aga me õppisime ja mida peaks kõik meeles pidama?

• Mitte üle inseneerida. Avamerepurjetamine pole üldse nii hirmus, vahemaad pole nii pikad, kõik probleemid on lahendatavad. Võrdlevad ilmaennustused erinevatest allikatest järgnevaks kolmeks ööpäevaks annavad reeglina siiski väga hea pildi ette.
• Meeskond peab olema ALATI korralikult hüdreeritud. See oli meil muidugi juba ammu selge ning kõigil olid omad joogipudelid, mida pidevalt täideti. Mineraalide organismi tagasi lükkamiseks aegajalt üks Rehydroni lahus. See hoiab ära suure koguse väsimust. Alkoholi koht ei ole kindlasti ka merel.
• Ilma AISita oleks Taani Väinades olnud päris karm. Eks ka Inglise kanalis igal teisel ajahetkel peale selle, mil meie seda läbisime. See, mis kodumerel tundub liigne, on natuke eemal teinekord hädavajalik.
• Kütusefiltreid ja muid tagavaraosi ning tööriistu peaks olema alati rohkem kui vaja.
• Ära alapurjesta jahti suure laine ja tuulega. Teed elu keeruliseks kõigile, kes pardal ja eeskätt roolimehele.
• Jälgi toitumist. Niipea, kui suur laine vee keetmise võimatuks muutis, läks asi hapuks. Meeskonnal energia kohe maas. Söögikorrad peavad olema kindlalt perioodiliselt ette määratud. Magamata ja söömata meeskond jääb kergelt merehaigeks.
• Ära mängi vahis kangelast. Ehk teisisõnu tee tööd oma vahi ajal ja maga, kui ei ole Sinu vahikord. Üleväsimus on üks kole asi. Selle ignoreerimine ei tee Sind selle vastu immuunseks.
• Tuule, laine ja külmaga ei tohiks vahikorra pikkus ületada 3 tundi. Muul ajal on 4 tundi väga hea.

Sai hooajale hea alguse. Soe sisse uue paadiga.