ORC EM 2015

Kui Muhu Väina läksime pea täitsa valge lehena, siis ORC Eesti Meistrivõistlusteks oli juba mingi kogemus all. Ikkagi nädal aega juba tõsisemalt purjetatud uuel jahil. Aga trimmid ei töötanud ja oli selge, et kasutusele võetud masti trimm pole ka päris see, mis peaks olema. Tulemuseks 19-12-19-13-18-meesülepardakatkestamine-meeskonnapuudulikkus ja võistlemisest loobumine. Kohati nagu lubas aga kohati jäi palju vajaka just käigu osas. Ja kui käigu või stardi osas vajaka jäi, siis vajusid juba fleeti sisse ning enese vabaks sõitmine ja puhta tuule saamine olid nagu olid.

Foto: Pavel Nesvadba

Enne Euroopa MV sai asjad ümber mõeldud ja kasutusele võetud uus masti trimm. Lisaks sai pikalt Soomest tulnud X-35 maailmameistrite ja teisekohameestega konsulteeritud, trimmipilte võrreldud ning arusaamasid pea peale keeratud. Ja ülla ülla – paat hakkas liikuma. Aga seda muidugi mingi piirini. Imesid selle paadiga ei tee ja vabas tuules meil endiselt käiku ei ole. Paat on sellistel kurssidel kuidagi eriti pirtsakas. Esimene sõit ehk Offshore selle nahka läkski. Tuul keeras nii palju, et ¾ rajast oli vabatuules. Viimane ots oli aga päris vahva. Sai mitmetest konkurentidest mööda sõidetud ja seda mitte ainult tuule keeramiste õige püüdmisega, vaid ka toore krüssukäiguga. Aga alati on neid, kes oskavad õigemal ajal õigemas kohas olla, ning lõpptulemus jäigi kesiseks.

2. päev ja 2. sõit. Paari keeramisega läks nässu ja kui juba kord 38 paadi sees paha õhu sisse hakkad jääma ja silmakaid saama, siis oskavad sellest vaid tõelised tegijad välja tulla. Mitte meie. Aga allatuules olime tublid. 3. sõidus oli meil paar õnnestunud valikut ning kombineerituna väga hea kiirusega allatuules jõudsime juba 8. paadina finišisse. Seega enne lõppu hakkas juba vaba õhk paistma ka. Aga positiivse energia sai üles, 12. koht pole paha!

3. päeva esimese sõidu esimeses krüssus oli kõik justkui lill. Õige raja ääre valik. Sõitsime end vabaks. 2/3 teest esimesse märki läbitud, ja olime Audi Ultral veel täitsa sabas. Ja siis kaks õnnetut pauti ning läinud ta oligi. Aga mitte kaugele. Allatuules kimasime veidi järgi isegi. Aga tuult oli vähevõitu. Üksikud pagid käisid üle kogu fleedi. Olime ikka täitsa ees otsas. 2.-4. koht olenevalt kuidas teisest raja äärest viimased halsid tulnud oleks. Aga no meie oma silmis olime me ikka füüsiliselt teised enne kui katkestati.

Foto: Pavel Nesvadba

Läks igavik enne uut tuult ja uut sõitu. Aga kui igavik mööda sai, siis sõitsime end füüsiliselt väga, väga heale kohale. Mäletamist mööda olime 5. paadina finišis. Pärast esimest krüssu olime 4. kohal, vahepeal möödus GP33 Vihuela ja nii jäi kuni lõpuni. Hea tunne oli vaba õhku hingata ja oma sõitu teha. Keskenduda käigule ja tuule keeramistele. Finišeerida Sugar 2 ja Katariina II vööris. Protokolli jäänud 15. koht muidugi tundus sellise suurepärase soorituse eest jube nigel. Aga nii nagu valem on nii on.

Foto: Piret Salmistu

4. päev. Sõidud 5 ja 6. Eks nad olid juba kuidagi üle kivide ja kändude. Meil oli üks mees puudu ka. Tegelikult oli vaja kallutada. Stardid olid meil ka nii ja naa. Pidevalt olid ju meie grupis üldised tagasikutsed. Meie rusikareegel oli aga väga hea start, tagasikutse, väga halb start. Kes pärast tagasikutset üle oli sai disklafi. Ei mingit hellitamist. Niiet alternatiiv oli hullem. Tõsi, üks kord juhtus ka seda, et liinil lihtsalt ei olnud auku, kuhu vöör pista. Niipalju kui silm ulatas oli sein ees. See oli päris kurb hetk. Aga no korraks vaid. Keskendusime sellele, mida teeme hästi. Allatuules läksime järjest teravamaks ja teravamaks. Möödusime iga kord 3-4 paadist. Tavaliselt muidugi nad pididki meist aeglasemad olema, kuid oli ka ilusamaid hetki.

Viimane võistluspäev. Plaanitud üks sõit. Kõigepealt tuule keeramine. Tohutu poi eelis. Siis üldine tagasikutse. Ikka poi eelis. Halb start pahas tuules. Mitu mitu pauti, et vabaks saada. Ja nii ta läks. Tuul keeras veelgi enam samas suunas nagu ta enne keeranud oli, vasakule, ja pool fleeti oli „mängust väljas“. Seejuures ka meie. Allatuules olime muidugi jälle väga tublid. Järgmine krüssuots olime juba natuke meeleheitel. Viskasime nurgaka. No mis sa ikka enam teed, kui asi hapu on. Käsi kullas või … mullas. Ei tulnud ei seda ega teist enam. Küll aga korrigeeriti ülemist märki nii palju, et seda oli juba naljakas vaadata kui kaugele see sõidab. Liikuma hakkas alles teise krüssuotsa keskpaigas ka. Kindlasti kõlan nii halva kaotajana, kuid ma pole päris kindel kas nii suured tuule keeramised on ikka päris OK ja kas mitte rajasõidus poleks pidanud juba enne starti katkestama. Siis, kui oli selge, et tuul on keeranud. Rääkimata sellest, mis toimus keset sõitu. Aga meil polnud enam mingit vahet. Olime päev varem oma eesmärgi top 20 sisse jõuda käest lasknud ja võtta oli vaid edu Vesikaare ees. Selle hävisime tolle viimase sõiduga.

Niiet päris ootuspäraselt meie tulemused paika ei loksunud. Aga samas läksime päris teadlikult rajale paadiga, mille palli me täis sõita ei suuda. Ei mingit optimeerimist. Audi Ultra tõestas, et ka nii saab poodiumile sõita. Aga seal on see vahe, et nad on 5 aastat kahe paadi programmiga trenni teinud ja purjeid joonistanud, masti trimmi ning manöövreid lihvinud. Nemad võtsid paadist raudselt maksimumi. Meie suutsime seda teha vaid sirgetel. Suure fleedi sõidu kogemust ju ennem polnud. Polnud ju konkurentegi viimastel aastatel eriti palju. Mäsu märgis oli kaks paati. Meie nädalatel Pärnus oli korralik mäsu alates 10 paati, mis olid kaks korda suuremad ja kolm korda raskemad, liikumas 30% suurema kiirusega:) Niiet õppisime kõvasti ja tänu soome sõpradele ja ninast vere välja ajamisele oleme täna ka kõvasti kiiremad. Täiesti veendunud, et järgmine aasta tuleb hea aasta. Natuke optimeerimist, natuke veel trenni, mõned uued purjed ja tuld. See viimane vajab muidugi veel natuke planeerimist. Meil tegelikult ühtegi päris toetajat ei ole. Vaja leida nimesponsor, kellega järgnevad aastad(minimaalselt 2-3)  koos edasi pingutada. Seega kui tead kedagi, siis ära häbene vihjamast :-)

Olen lubanud natuke kirjutada ka meie uuest paadist. X-yachts'i X-35. Tegu on paadiga, mis keerab kõik natuke pea peale. Nimelt kui alguses peale istud ja sõitma hakkad, siis oled katastroofiliselt aeglane. Ja siis kui mingi hetk masti trimm, laineolud, tuul ja purjetrimm kogemata paika loksuvad, siis hakkab paat täiesti ohjeldamatult hästi liikuma. Aga nii kui natuke tuule tugevus muutub, oled jälle justkui kännu taga kinni. Tunne on umbes sama nagu unenäos, kus avastad end püksata olema. Justkui teaks teooriat, mõistaks enamvähem kuidas purjesid sättida, manöövrid tulevad ka välja, kuid ikka ei lähe. Teeb väga, väga alandlikuks. Siia sobib Kübleri ja Rossi muudatustega toimetulemise kõver hästi:

Kõigepealt šokk - mis toimub?!
Eitamine - see oli tõenäoliselt mingi väline tegur või midagi, mis jäi kahe silma vahele.
Viha - no kuidas nii saab, et paat ei liigu?!
Loobumine - mina ei tea mida teha, mina ei oska.
Aksepteerimine - see paat on teistsugune. võtame selle omaks ja pingutame
Pühendumine - raske töö nii uurimustöö kui katsetamise vallas. pühendumine eesmärgile sõita oma targetid täis.

Tänaseks oleme nii kaugel, et targetid ehk X-35le ette nähtud kiirused ja kõrgused erinevate kursside ja tuulesuundade juures suudame täis sõita. Aegajalt on vaid mõningasi puuudujääke, kuid üldiselt saame hakkama. Tihti sõidame oma eesmärgid ka üle. Seda eriti just allatuules. Nüüd oleks vaja veel stardid korda saada, vaikse tuule manöövrid sujuvamaks ning harjutada ikka ja jälle seda suures kambas tugeva konkurentsi vastu sõitmist. Kodusel Tallinna lahel on meie grupis ikkagi maailma tasemel staarid reas ja ega nõrgema vastase vastu malet mängides uusi trikke ei õpi ka. Niiet motivatsioon on kõrgel, usk sellesse, et tegime paadi valiku täiesti sajaprotsendiliselt õigesti, on saavutanud uue maksimumi. Potentsiaali on kõvasti veel nii meis kui ka paadis. Aega on vaja, küll siis tulevad ka säravamad tulemused!