Blogi on natuke tolmune. Pole juba päris tükk aega eriti midagi kirjutanud. Laiskus vist. Tint otseselt otsa pole saanud. Niisiis, hooaeg 2017.
Alustasime paadi veeskamisest. See toimus ilusal laupäeval. Sooja +2C. Alguses väga hull ei olnudki, saime paadi supsti vette ja asusime agaralt masti kokku panema. Peagi sadas aga lund ja vihma korraga ja pagid olid üle 20m/s. Tundus natuke liiga jahe. Liiga kole. Masti saime kokku aga peale ei saanud. Pärast otse sauna....
Hooaja avavõistlus. Varakult kohale, mast peale. Miljon asja mida teha. Kõik tükid kokku vaja panna ja veel merele ka saada. Alguses nägi täitsa mõistlik kõik välja:
Mast enamvähem trimmi jms. Aga kus on grootsoot? No ei ole. Kuskil ei ole. Eelmine aasta oli. Peaasi, et ta sinna samasse kohta ei kaoks kuhu kadus meie dakronfoka... Aga asenduseks sai imepeenike dyneemast fall. No selline tagavaraots meil paadis. Peaks olema küll üle 30 meetri.. Peeter pani ilusti külge. Merel selgus, et pikkust on täpselt nii palju, et mõlemalt poolt saab 2 meetrit järgi anda. Seega allatuulde keeramiseks oli kontrat vaja. Aga kuidas pani Marek kontra kokku? Ikka tagurpidi. Plokid taeva poole. Seega see jäi terveks sõiduks "avatud" asendisse. Masti topis selgus, et tuuleanduri kontrapolt on puudu. Seega "seekord saame tuuleta hakkama". Ja siis selgus, et kellad ei võta üldse pilti ette. Või no pilt on igal pool aga andmeid null. Justkui kogu B&G võrgus ei liiguks kübetki infot. No kellad välja ja eks pärast tegeleb. Kõik pole ju veel kadunud, sõita saab. Uued sponsorlogod peal ja värki. Juba nagu päris purjetamismeeskond oleks! Suured tänud BCS Itera, et õla alla panite!
Jõudsime nibin nabin merele. Tuult oli rohkem kui lubas, masti trimmi enam korrigeerida ei jõudnud. Superluks start, uue taktiku pauer. Ja.. ja no kaks minutit vist nautisime. Siis käis pauk ja foka falli rüüz purunes. Paariks minutiks väike segadus, et kuidas lahendada. Puri alla võtta ja falli vahetada? Aga rüüz on ju katki, see võib kinni jääda ja siis tegele 8m/s tuulega mastis kinni oleva fokaga. Lõpuks jõudis mõistus koju ja otsustasime foka falli uuesti ära trimmida, libeda dyneema ümber peli keerata ja edasi sõita. Katkise rüüziosa lüpsime sõidu pealt maha täies pikkuses niiet purje alla saamise osas mingeid kahtlusi enam olla ei saanud. Pigem tuleb niimoodi puri veel pareminigi alla.
No aga palju vahet enam polnud. Konkurendid olid juba ammu läinud. Seltsiks olid jäänud vaid Tuulelind ja 5min varem startinud Berta. Kes mõlemad tundusid meist natuke kiiremad olema. Meil muidugi on juba kaks viimast sõitu ainult kõige vanemad spinnid pardal olnud. Ilmale sobilikumat S4 kaasas ei olnud. Tuli välja, et spinnid on kõik Atsi juures ja tal polnud plaaniski neid paati tuua :) Lõpetuseks üks halss
Ja natuke ilusamat sõitu
Kus saime Bertal siiski veidi eest ära. Lõppkokkuvõttes väga hea taaskohtumine merega, sai natuke roostet maha raputatud.
2 ööd hiljem tuli aga kätte esimene kolmapäevak. Jälle lipa lapa nipa napa saime starti. Väike sisepuhastus, uus foka fall paika, külge paadi originaal grootsoot aastast 2006. See küll käis pesumasinas ja sai natuke pesupehmendajat. Välja sai ta vahetatud seetõttu, et oli liiga jäik, liiga paks ja nii kare, et lõikas libisedes koheselt käest vere välja. Ja selle kareduse juures ei püsinud ta grammigi pelide peal kinni... Kuidagi nii kiire oli, et isegi stardimaks ununes maksmata. Ja jälle masti trimm paigast ära. Alguses oli kõik OK, käik ja kõik väga viisakad. Aga rada viis meid Kuuli Muna juurde. Kus nagu ikka sellise tuulega oli korralik plekilaik. Ja teel sinna valisime vale rajaääre ning saime korraliku koslapi. Ja märgis pidime tegema kaks lisapauti ning oligi korras. Kõik lendasid eest mingi tuulenirega ära, meie tiksusime mõne sõlmega järgi. Pikalt ja vaevaliselt. kuuuuuidagi suutsime uuesti stardipoi võtta. Aga siis oli tuulega kööga ka. Üle ühe sõlme enam kiirust ei näinud. Konkurendid loobusid riburadapidi. Premium pani kõigist suure kaarega mööda ja jõudis lõpuks finišisse. Meie nautisime suurepärast ilma
Lõpuks oli selge, et head nahka enam ei saa. Aga seadsime uued eesmärgid. Et äkki saab ikka viimase märgi võetud enne kontrollaja lõppu. See oli juba NIII lähedal. Aga kohtunikud tahtsid koju. 8 minutit enne kontrollaja lõppu pakkus poikohtunik välja, et äkki ta ikka viib märgi minema. Meie aga vastu, et peaasi, et märk koju minnes meist õigele poole jääks. Nii ta tegigi ümber meie auringi ja lahkus:
Kui hoolega vaatate siis näete, et GPSi järgi oli meil ikkagi kõva hoog sees ja sport veel käis. Ja siis läks huvitavaks. 1,5min enne kontrollaja lõppu hakkas ka kohtunike kaater liikuma. Ja selle peale solvus Berta, kes oli uhkes üksinduses pikalt kaldaäärset tuult püüdes finiši poole rühkinud. LYS1 grupi sõidu katkestamisest oli teatatud 30-40 minutit varem üle raadio. Nemad hüüdsid üle raadio, et korrektseid lippe polnud heisatud ja nõudsid finiši võtmist. Aga mida polnud oli finiš. No lõpp hea kõik hea. Pakkisime end kokku suured naeratused näol ja motoriseerisime kodusadamasse. Järgmine teisipäev trenn ja kolmapäeval teadagi mis!
Alustasime paadi veeskamisest. See toimus ilusal laupäeval. Sooja +2C. Alguses väga hull ei olnudki, saime paadi supsti vette ja asusime agaralt masti kokku panema. Peagi sadas aga lund ja vihma korraga ja pagid olid üle 20m/s. Tundus natuke liiga jahe. Liiga kole. Masti saime kokku aga peale ei saanud. Pärast otse sauna....
Hooaja avavõistlus. Varakult kohale, mast peale. Miljon asja mida teha. Kõik tükid kokku vaja panna ja veel merele ka saada. Alguses nägi täitsa mõistlik kõik välja:
 |
| Foto: Aleksandr Abrosimov Photography |
 |
| Foto: Aleksandr Abrosimov Photography |
No aga palju vahet enam polnud. Konkurendid olid juba ammu läinud. Seltsiks olid jäänud vaid Tuulelind ja 5min varem startinud Berta. Kes mõlemad tundusid meist natuke kiiremad olema. Meil muidugi on juba kaks viimast sõitu ainult kõige vanemad spinnid pardal olnud. Ilmale sobilikumat S4 kaasas ei olnud. Tuli välja, et spinnid on kõik Atsi juures ja tal polnud plaaniski neid paati tuua :) Lõpetuseks üks halss
 |
| Foto: Aleksandr Abrosimov Photography |
Ja natuke ilusamat sõitu
 |
| Foto: Aleksandr Abrosimov Photography |
2 ööd hiljem tuli aga kätte esimene kolmapäevak. Jälle lipa lapa nipa napa saime starti. Väike sisepuhastus, uus foka fall paika, külge paadi originaal grootsoot aastast 2006. See küll käis pesumasinas ja sai natuke pesupehmendajat. Välja sai ta vahetatud seetõttu, et oli liiga jäik, liiga paks ja nii kare, et lõikas libisedes koheselt käest vere välja. Ja selle kareduse juures ei püsinud ta grammigi pelide peal kinni... Kuidagi nii kiire oli, et isegi stardimaks ununes maksmata. Ja jälle masti trimm paigast ära. Alguses oli kõik OK, käik ja kõik väga viisakad. Aga rada viis meid Kuuli Muna juurde. Kus nagu ikka sellise tuulega oli korralik plekilaik. Ja teel sinna valisime vale rajaääre ning saime korraliku koslapi. Ja märgis pidime tegema kaks lisapauti ning oligi korras. Kõik lendasid eest mingi tuulenirega ära, meie tiksusime mõne sõlmega järgi. Pikalt ja vaevaliselt. kuuuuuidagi suutsime uuesti stardipoi võtta. Aga siis oli tuulega kööga ka. Üle ühe sõlme enam kiirust ei näinud. Konkurendid loobusid riburadapidi. Premium pani kõigist suure kaarega mööda ja jõudis lõpuks finišisse. Meie nautisime suurepärast ilma
Lõpuks oli selge, et head nahka enam ei saa. Aga seadsime uued eesmärgid. Et äkki saab ikka viimase märgi võetud enne kontrollaja lõppu. See oli juba NIII lähedal. Aga kohtunikud tahtsid koju. 8 minutit enne kontrollaja lõppu pakkus poikohtunik välja, et äkki ta ikka viib märgi minema. Meie aga vastu, et peaasi, et märk koju minnes meist õigele poole jääks. Nii ta tegigi ümber meie auringi ja lahkus:
Kui hoolega vaatate siis näete, et GPSi järgi oli meil ikkagi kõva hoog sees ja sport veel käis. Ja siis läks huvitavaks. 1,5min enne kontrollaja lõppu hakkas ka kohtunike kaater liikuma. Ja selle peale solvus Berta, kes oli uhkes üksinduses pikalt kaldaäärset tuult püüdes finiši poole rühkinud. LYS1 grupi sõidu katkestamisest oli teatatud 30-40 minutit varem üle raadio. Nemad hüüdsid üle raadio, et korrektseid lippe polnud heisatud ja nõudsid finiši võtmist. Aga mida polnud oli finiš. No lõpp hea kõik hea. Pakkisime end kokku suured naeratused näol ja motoriseerisime kodusadamasse. Järgmine teisipäev trenn ja kolmapäeval teadagi mis!
Kommentaarid